Ajalugu – tõest rääkimise, valetamise ja mahavaikimise kunst!

Meie päevini leidub kirjakultuuri rohkusele ja levikule vaatamata neid, kes ühelt poolt usuvad kõike, mida ajalehed ja õpikud ette kirjutavad sündinust ja “tõsiasjadest”, teiselt poolt talutakse ühiskonnas/ametites paadunud küünikuid, keda tõde kui kategooria vähimal määral motiveerib – nii võivad nad süümepiinadeta üle-eile järele korrata tõena ühte, eile sellele vastupidist ja täna kõigile peale suruda vägivalla ähvardusel (sh kuulub politseiliku jälitamine) eelnevalt võetud seisukohtade mahavaikimist. Viimased sobivad libekeelsuse korral alati propagandistideks, ning kui need kohad on ajuti tutvuste tõttu hõivatud, siis sobimatute väljakukkumiseni saavad edukalt teha aega parajaks külvivolinikena.

Tema kohta öeldakse BBC 2015.aasta dokumentaalfilmis Bletchley Park: Code-Breaking’s Forgotten Genius/The Codebreaker Who Hacked Hitler, et tema ja tema eestveetud, sõja lõpuks 8000-pealiseks kasvanud, dekrüpteerijate  vaimupingutused lühendasid maailmasõda kahe aasta võrra.

Tema nimi oli Gordon Welchman (1906-85), ta õppis kolm aastat matemaatikat ka Cambridge’i Trinity College’is, pidas matemaatika professori ametit, II maailmasõja järel vahetas ta tööga edasiminemise nimel Suurbritannia kodakondsuse US passi vastu. Teadaolevalt oli ta korraga nii naiste lemmik kui ka ise neist ausalt huvitatud: ta oli kolm korda abielus, esimesest abielust sai kolm järeltulijat – poja ja kaks tütart -, kolmas abikaasa Elisabeth Huber oli temast tublisti noorem, ent 65-aastane härrasmees polnud 1971.aastal, kui viimane liit sõlmiti, oma mehelikku sarmi veel äramõelnud.

Gordon Welchman keskendus krüpteeritud sõnumites meta-andmetele, ehk sellele osale, mida oli võimalik mõista: kes saatis kellele, kui pika sõnumi ja kui sageli. Tänapäeval nimetatakse seda teabeliiklusanalüüsiks. III Reichi lipulaeva Bismarcki põhjalaskmist, kui see oli teel Väike-Bretagne sadamalinna Bresti, peetakse tema luuretöö eredamaks saavutuseks. Sama laev oli varem vastutav briti kõige moodsama lahinguristleja HMS Hood hävingu  eest.

USA-s kasvatas ta Bletchley Parkis arendatud ideid edasi, olemuselt valmis sellest sama idee, mida kaasajal hõlmatakse interneti ja pilveteenusena (Cloud). Tema eluloo puhul on oluline, ehk miks tema 1982.aastal avaldatud raamat The Hut Six Story nii suurt vastuseisu luureametites (NSA) tekitas, tema biograafiline meta-teave: nimelt on ilmne, et MIT – see globaalse akadeemilise hariduse nr 1 – seisab tihedates sidemetes USA kaitseministeeriumi ja kaitsetööstusega.  MIT kaudu läks ta the Mitre Corporation teenistusse.

Bombe-machine autoriks peetakse korraga nii Alan Turingit kui ka Gordon Welchmani, kes modifitseeris seda nn diagonaalse keskusega, ning sootuks on ära unustatud Poola pärilus-matemaatik Marius Rejewski (1905-80) nimi, kes esimesena, veel Poola Vabariigi signaal-luure tagasihoidlike vahenditega üritas põlveotsas välja arendada masina poolt toodetud koodi avamist muukimismasinaga. Nimi – bombe – pärinebki Rejewskilt, ehkki hilisem masina vikerkaareline disain oli saavutus omaette. Seega idee, et Enigma masina koodi lugemine peab aset leidma teise masina poolt polnud sugugi Turingi leiutis. Enamgi, kui Nõukogude-Saksa topelt-löögi eest pagema saanud poola dekrüpteerijad seadsid end sisse Pariisi eeslinna Prantsuse sõjaväeluure kontoris, siis õnnestus neil üle pooleteise aasta jälle Enigma kood lahti muukida, kuivõrd külla tulnud Turing andis neile kasutada kaasatoodud kaarte, ehkki oma jõududega nende varal kodus pusimine polnud neile edu toonud. Turing nägi nende poolakate tööd jälgides oma silmadega, et Enigma koodi on võimalik dekrüpteerida. Ent see ei tähendanud, et poola-liitlastele usaldati kõrgema järgu luuretöö brittide tiiva all! Miks küll? Nad tegelesid küll sõnumisaladustega 1948.aastani, kaks aastat hiljemgi omaette Briti armee koosseisus ellu kutsutud Vaba-Poola üksuses, kui 1946.aastal oli Blechley Parki kontor in corpore laiali saadetud, ent ei istunud Bletchley Parki nn kuuendas hütis koos Briti akadeemilise koorekihiga sama laua taga, et sõda omakogemusega lühendada.

Ja siin on ka vastus, miks kuninglik armee nii tänamatult lasi Turingi tsiviilkohtu ette vedada ja avalikult häbistada teadetega ajalehtedes. Kui poolakad andest sõltumata olid tagasi lükatud, sest omad olid natsiooni tõttu usaldusväärsemad, siis oodati ka vastavat käitumisjoont. Kellel oli vaja, need teadsid algusest peale Turingi meesseiklustest Cambridges, mis oli keskajast saadik tolerantne ja homofiilne akadeemiline kogukond olnud. Nii kaua, kuni privaatse ja avaliku käitumise vahel selge piirjoon oli nähtav.

Mida siis Turing valesti tegi? Võib arvata, et kõik demobiliseeriti 1946.aastal teatud tingimuste all. Isegi, kui see olnuks ainuüksi härrasmeeste kokkulepe, kohustanuks see iga endist luureametnikku ühist minevikku austama. Maffia ja luureametid ei erine põrmugi salastatuselt, kohati meetoditelt ja liikmelisuselt. Üks kord maffias, siis viimse hingetõmbeni, mistõttu ei maksagi üllatuda, miks ja kuidas CIA valis 20.sajandi lõpuni maffia palgalisi tegema siseriiklikke puhastustöid, kuna välisriikides oli neil luba kasutada militaarset käsuliini. On üsna tavaline, et vaid kõrgema astme mehed elavad kõrgema vanuseni, mis ei tähenda ilmtingimata siingi loomulikku surma varal looja karja sattumist.

***

1951.aasta detsembris (!!!) korjas 39-aastane Alan Turing “juhuslikult” Manchesteri tänavalt üles töötu 19-aastase Arnold Murray. Ta kutsus noormehe einestama. Noormehe sinised silmad ja blondid juuksed tekitasid temas “eksinud lamubukesena” isalikke tundeid(?). Nad veetsid 1952.aasta 12.jaanuaril öö koos Turingi kodus Wilmslowis. Hommikul üritas professor Turing poisile pista 10 naela, mis lükati tagasi. Siiski märkas Alan, et kümme naela oli ikka rahakoti vahelt läinud. Professor läks ja otsis mitte-prostitueeriva kaaslase üles ja hakkas kadunud summa pärast norima. Noormees küsis selle peale laenu. Alguses kolm ja siis seitse naela!

Mõne aja pärast – 23.jaanuaril – murti Turingi majja sisse. Avalduse tegi politseile professor Turing. Nagu oligi arvata, siis hääletaja selja taga põõsas ootas oma võimalust saatusekaaslane: 20-aastane Harry. Arnold tunnistas järgmisel külaskäigul asja professorile üles. Prof. Turing oli nii kindel riigi toele, et kirjutas 5-leheküljelise põhjaliku ülevaate kahe mehe – Alani ja Arnoldi – vahel juhtunust. Detailselt. Seejuures kinnitas politseiinspektorile, et parlament legaliseerib varsti homoseksualismi. Geenius?

Kohus mõistis mõlemad mehed (avalik-) kõlvatus käitumises süüdi. Professor pidi laskma end aasta sundkorras ravida. Talle süstiti sünteetilist östrogeeni sugutungi normaliseerimiseks. 

Kelle süü ehk vastutus see oli? Turing oli vaikimisvandega seotud mees, kes endiselt omas nii salastatud teavet kui oskusi, ilmselt töötas senimaani strateegiliselt olulise projekti kallal. Pool-kriminaalsete homo-noormeestega seiklemine kuskil Manchesteri agulis on mistahes riigiametniku poolt ebadiskreetne käitumine. Sõltumata sellest, kui kõrge salastusastmega paberitega ta tööalaselt kokku puutub. Politseinik tööväliselt agulimajas prostituudi ukse taga koridoris uinakut võtmas? Tahate sellist riiki endale?

On ilmne, et asi poleks kunagi nii kaugele jõudnud, kui ta jäänuks Cambridge’i omade seltsi, ega otsinuks värskeid elamusi väljalt, vaatamata sellele et riigiametnikud Guy Burgess ja Donald Maclean olid juba spionaažiga nõukogude poole kasuks vahele jäänud. Ülejooksmine stalinistlikule Venemaale (!?!) leidis aset 25.mail 1951 ehk kõlbeline kliima pidi paratamatult ebatolereeruma pärast sellist MI5 prohmakat. Need mehed (Guy kindlasti) otsisid samuti tähelepanu ja õrnusi noortelt meestelt. Kas mitte Cambridge viisiku edatruudus ei tapnud tegelikult Turingi, kes oli kuulunud vasakpoolse Fabiuse Seltsi pooldajaskonda!

Vaieldakse selle üle, kas 41-aastane professor Turing tegi enesetapu – võttis tsüaniidiga määritud õuna – või teda aidati. Ilmsem on see, et kui poola geeniused tõugati ära ainuüksi nende võõra päritolu pärast, siis pidi ka oma mees teadma, et usalduse piirjoon on ülimalt peen punane joon.

Ma pöördun selle teema – krüptograafia – juurde veel tagasi. Ent kindlasti mitte nii, et vaikiksin maha Colossus arvuti, mille disainimisega polnud kummalgi midagi pistmist ei raudvara ega tarkvara poolest. Ometi digitaalne revolutsioon lähtub just sellest 1943-45.aastate armeeluure ponnistusest!

Lükake propaganda tagasi!

Ärge laske endale ettekäändeid pähe määrida!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: