Elust ja spordist (16): JUDO MEISTERSPORTLANE R. KIVI

Minu itaalia vanemate hävituskäsus osalenud GRU-seersant Ülle Karakulko uljus pole mitte ainult selleni ulatunud, et mind perenniaalselt veenda enda lihalikus vanemluses, vaid ka vara ja elulooliste saavutuste ülevõtmises. Kuidas? Eesti üldhariduskoolis käisin igapäevaselt mina, ent Ülle võtab haridusdokumendi ja väidab, et “see oli hoopis Ardur T.!” See ei ole võimalik ja ametnikke selline tsõganivisadus ei veenavat? Ikka juhtus küll! Eikelmannide korterisse pole sissekirjutatud kedagi teist, kui siinkirjutajat, ometi mujal elukohapõhiseid toetusi saavad Turkin, Mällas ja Karakulko kutsusid mulle Eesti politsei! Kollektiiv väitis, et ma olevat nende liha ja veri, ega ei laskvat neil OMA kodus elada! Hommikul tehti superagent Ohmonitzit veel arestikambris retsidivistide poolt istmikuvahele, sest ma olin juba nõukogude pagendustsoonis, kust sain tulema 1977.aastaselt koolieelikuna, elamise ajast autoriteet, noh! Ma üritasin alati, ka hiljem, vältida elulooliste faktide kallal närimist, sest alati oskas mõni tarkpää jõuda järelduseni, et Kütt-Eikelmannid olid USA-s elamise ajast tuttavad CIA juurde arvatavate inimeste ringkondadega.

1992.aastal kuuldus, et Eesti spordikomitee oli kinnitanud minu meistersportlaseks tõstmise taotluse 1991.aasta lõpp ja 1992.aasta algus juunioride ja täismeeste turniiritulemuste põhjal. Treener Keerakul oli paber olnud Tamme staadioni maadlussaalikabinetis klaasiall või üsnagi kindlalt käepärast, ent kadunud ära. Ka olevat mulle koopia saadetud, ent seda ma enda juures Eikelmannide korteris ei näinud. Siis oli kuulda, et Artur Tsõganovi kätes olevat olnud mingi ametlik dokument, milles ta kustutanud eesnimekuju ja jätnud initsiaali vaid alles. Sellega läinud Võrusse, sest midagi sobivamat ta oma tsõganiajuga ei osanud teha, ja leidnud teise tsõgani kellele mingi Kalde skeemi alusel dokumendifeikimine nn teenesüsteemi tõstmisega teha. Vanja Turkin oli kindel, et tema asjast õigesti kuulis ja nii läksime ise spordikomitee kontorisse, kust kinnitati, et see oli minu spordi-aste. Ent ka Vanjal oli oma agenda, sest ka tema oli enda arvates palju teinud. Kui seda lihane ema ei sisendanud talle, siis Ülle Karakulko aitas järele. Sain ikkagi taas dokumendi, mida ei tahetud anda, sest oli käinud lausa mitmeid juba sellele pretendeerimas, kuivõrd koodi või pilti ei lisatud neil päevil. Ma olingi ise juures, kui KGB-jefreitor seisis all koridoris ja juhendas vahetevahel ametnike petmise kimpu jäänud tüsedat 20.aastasena paistvat poissi. Kui keegi Tartu treeneritest välja tuli, siis jooksid kaugemale, et välja tulla lahkumisel. Digifotokat olnuks vaja neil päevil kõigi KGB kelmide registreerimiseks, mitte et keegi teeks nõukogude öömajade igale enesepakkujale 1000 aliast fotoportfellidena!

Ja teate, ikkagi Vanja võttis ka selle dokumendi igaks juhuks enda kätte. Ma ei taibanud põhjust, ent ka tema Valga venelase südametunnistusele tundus selline ülevõtmis-feikimiskatse loomulikuna. Ma ei tea mida ma sõin, et kolm päeva hiljem ma ei mäletanud, kuhu ma dokumendi panin või mis sellest üldse sai. Vanja Turkin pole mitte ainult kelm vaid ka spordi-imbetsill, kui arvab, et eesti spordiringkond on nii suur, et keegi ei mäleta, kuidas maadeldi 1992.aasta Eesti meesteturniiridel, ja kes sensatsiooniliselt (suhteliselt) kõigi raskemaid-suuremaid ja vanemaidki suutis endast võita. Mille kuradi pärast te võõra perekonna kinnisvaral elasite, kui te kellegi veresugulased polnud ja miks ei suuda te vastata nende päevadeni, kes selleks loa andis? Ent ma jäin siiski 90.aastatel tagasihoidlikult mittemusta vöö juurde, sest ka Einar Suur oli midagi söönud ja ei mäletanud. Ma olin kannatlik ja ootasin. Ootasin ja aina ootasin.

Vanja seda ei mäleta, et ta oleks võõraid dokumente enda kätte võtnud? Seda juttu mäletab, et Sharon käis 1991.aasta hilissügisel? Õhtul. Pimedas.

1001 Stirlitzit (905): Invenio

Iisraelis üritati mind küsitleda. Kui superspiooni. Venelased teadsid küll, et ma olin vaid military police-süsteemis taktikaekspert olnud. Kolm eesti kindraliliini tahtsid minusse peita parimaid lahinguoskusi praktilisel kujul. Spionaaži pidasid nad 20.sajandi jooksul hüppeliselt kontoriseintevahele kolinuks, nii et see ajugümnastikasse kui et välitöösse enam puutus. Niivõrd kui kõik juba Tesla-leiutiste järgselt on eemalt monitooritav ja sensoritesse kogutav. Taktikaline luure puudutas vaid inimeste äratundmist ja selles plaanis ma oma jutustusega enama abi ei hakka pakkuma. Kõigil tuleb militaarkarjääri alguses juba mõelda selle üle, kuidas feikida või leidagi endale asendajaid või Valesid, ent nad peavad õppima elama ka hinnaga mida sõda sisse nõuab osalistelt. Ka natuke purjus inimene ei tea tegelikult kuivõrd ta purjus võib olla – seda keskmist tõde teab igaüks. Teiselt poolt oli mind koolitatud ka taktikakoolis sõjavangina mitte kunagi vastama teatud järelepärimistele kui üleliigsetele. See oli ebameeldiv, see kursus, ent ma siiski läbisin selle. Minult uuriti, et kas see olin mina, kellel oli militaarias patente. Ma mäletasin 80.aastatel arutelu selle üle, kuidas odavpakkumised ja läbipaistmatud kapitaliskeemid olid mõningate US relvajõudude relvavalikute tellimusi kodumaalt väljaviinud Euroopa jt maade relvatehastesse. Ent see oli muuhulgas Kütt-Eikelmannide kaudu suunatud perebusiness. Mul lasti teha retsept (a la Coca-Cola on ju retsept ja patent korraga) ehk komplekteerida jalaväe relva arenduse ja ka turvise materjal, disain ja elemendid. Granaadikindlad saapad lisasin veel tagant järgi teistele elementidele tavalaskemoonakindlale vestile ja kiivrile. Neist jalakatetest oli palju kasu, tänu sellele naksub veel parem päkk nagu oleks vaid natuke koolipõlves kergejõustikku ja kontaktkarated teinud. Mitte et granaat kukkus varba peale etc. Jalaväe põhirelvadisain oli nõudlikum. Ma tutvusin erinevate arendusega AR15 ja M16 US relvastusse arvamisest saadik (ma ei vasta teile selle küsimuse peale vagunikonverentsil), samuti Kuuba relvajõudude jaoks hilinenud M60 ja 1977.aastast valitud M240 disainiga. Maksumus ei võinud olla liiga kõrge. Samas ei tohtinud varasemate disainerite pingutused, ka tööstuskohandused raisku minna või USA tööjõuhõivelisest kasumlikkusest väljuda. M60 enam ei jõudvat päästa, küll aga vahest saavat peatada M240 väljavahetamist väiksemat padrunit kasutava M249 vastu. Viimase patendisendid kui mitte dollarit jooksvat Belgiat mööda. Niisiis 10-12aastase itaalia-eesti poisi õhinaga leidsin, et kui panus teha raua-vindi ja sihiku kvaliteedile, siis palju muutma ei pea. Tugevdatud laskemoonaga peab selline raud kaua vastu, sest algselt oligi ju disainitud suurt temperatuuri taluma kiirtule vahendina. Minu kavas pidi jalaväerelv olema üksiklasuline ja hoidma laskemoona 20 korda võrreldes tripodiaalse kasutusega kokku. Sest minu meelest ei olnud mõtet korraga üle kolme lasu automaatselt teha, paar korraga tundus mulle kõige professionaalsem. Tegelikult. Nii säilitab tugevdatud raud kaua enda keerme kvaliteedi ja ei paindu kuulipritsidele omase põhipatuviljana. Ma olen vist liiga üksikasjaline? Ma meenutan, kuidas ma mõtlesin 12-aastasena! Selleks et pikkus ei segaks, pidi õlg toetuma vahetult, ehk olema nii ümberkorraldatud kabasse teatud mehaanilise korraldusega, kambrimehhanismide ligi. Loomulikult puhvertehnoloogiaga. Peamine kaalutlus oli minu jaoks ka sõduri tervis. Minu meelest oli peamine viga gaasijoa väljumine küljelt ja mitte alt – pikemas perspektiivis need kahjustavad nägemist, kuna sissehingamiskahjuga tuleb kohe hakata leppima. Seal on veel üks lisakaalutlus, mida ma siiski siin ei loetle. Relvakaal võib tunduda problemaatiline, ent raskekaalulisus lisandub kõigile tegevohvitseridele või reservistidele niikuinii treeningprogrammikestusest sõltuvalt. Lihtsalt massi tuleb täiskasvanud meestel juurde, noh! Tõesti selline kava oli ja proovsingi asja järgi. Märklauana ma poleks seda suutnud. Aitäh.

1001 Stirlitzit (904): PÜHA MAA

Teate, kes postikoti avas? Paberilehega mees enne väikest praktilist laskeharjutust madalatel maadel, mida tammide rajamine põllunduses edasi viis, nõrgendatud laskemoonaga, mis tegi kill’iks sihtimise kõrri ja pähe. Ta sattus paanikasse, sest silmapiirile ilmus vene ohvitser ju! Ei olnud nii!? Post saadeti edasi Iisraeli, nii väideti. Väideti. Vastas oli mõni tuttav nägu ja pikk kuju. Ka Mossad naeris, kui Ilja kaugelt minu tuttavat kuju märgates püksi lasi ja minema jooksis – mind ta seal tervitust saamas ei oodanud ju. Ma olin kõigest NL pagendustsooni jidiši koolis käinud! Selline riik teil ongi, eesti rahvas aastal 2024, ma ei tea, kus ja kes teie suur Onu on, kes teie nahka välja lunastama hakkab!

1001 Stirlitzit (903): Mis tunne on postikotis Süüriasse maanduda?

Mis Süüriast saanud on? Mis mõtteid te kaalute, kui lõpp on silme ees? Kes teid ära kasutas ja milline oli tasu? Ma ei arvanud, et Suurbritannias nii palju russofiile leidub! Kindlasti pole seal käesolev eesti riik suur number nagu varasem sõjaeelne elukorraldus. Kes teile tõtt peaks ütlema, mida maksab lasta Ilja-taolisel korduvalt reetjana platsile astuda? Andis võtme Itaalia päritoluga sõdurile? Ja õlalepatsutuse järel sai mees operatsioonil tabamuse kõige pimedamas kohas? Kas ma väitsin midagi? Sul on õigus allohvitseri elule kusta, KGB-jefreitor? Kes maksab mehe perele hüvitust? Sina, Ilja ei otsusta – õiguse poolest -, kellegi elu üle ja need, kes Iljat kui esindusfiguuri edasi aitavad kannavad kaasavastutust, ka materiaalselt.

Väidetakse, et ka trans-temporaalsel ajastul pole ükski sõda ära hoitav. Kui ta juba algab, siis teisiti ei saanud! Milleks mind vaja oleks pidanud minema, kui ma poleks peitnud endas midagi hädatarvilikku.

1001 Stirlitzit (902): “Кто вы на самом деле капитан Манчини?”

80.aastatel ulatus projektsioonimäng selleni, et mind üllatati mingisuguse mustvalge dokumentaaliga alter ego’st, kellestki kapten Mancini’st. Dokumentaali esimest eluloo-osa ma ära ei tundnud – ehkki nõukogude pagendustsoon võis olla märgitud, siis selles puudus igasugune implikatsioon, kellega koolis käisin ja kus armeeteenistus algas. Konkreetsus algas individuaaloskuste loetlemisest.

Kui 2004.aastal olin postikotinduse-afäärist välja rebenenud ja nn ravi saanud, siis jõusaalis siiski suurem kolleeg ikkagi teadis mainida, et ma Moskvas ka 200kg rinnalt surumisega hakkama sain. Eitasin kõike ja oleksin sukk-vait siiani, kui mitte Ukraina sõda pole mõne akna avanud, et ka eluajal mõnest asjast teatada saan. Näiteks reeglist, et kui kõrgem sõjaline juht ennast valeks teeb ja kriminaalidega läheb mängima, siis on õigust erakorralistele meetmetele. Sest Vale, kes mängib nt kindralstaabi juhti ilma volituseta või julgeoleku eeskirjata, seda on lubatud spionaažis kahtlusalusena sõjaseaduse alusel kohelda ka siis, kui ta ei ürita parajasti sõjalisele objektile siseneda, piisab piiriäärsest tsoonist. Mõni aferist sellest aru ei saa, sest jõi kooli ajal liiga palju õlut ja ei märganud mis värvi oli keskmine kundestiku värv!

Siis tuli rongitamisel Saksamaal välja, et tegin püstoliga laskmises mõningaid eakohaseid rekordeid või lähedasi tulemusi. Ma ei tea kas Mart Raukas mäletab enda nartsissistlikku etteastet, et tema kui mitte kõige parem Liivimaa ratsutaja, siis ikkagi relvatõmbaja juhtub seal olema. Ma ei hakka vaidlema selle üle, kas saladused peavad parema elu nimel olemas olema.

1001 Stirlitzit (901): Mis tunne on olla vene valge?

Seda tundmust ärge hakake Võõrleegionis enne jagama, kui olete esimese lepingu viimasel ehk viiendal aastal. Karjääriväljavaated ainuüksi panevad ka klassikaliste väärtuste põlgajaid vene relvajõududest otsima toidupoolist igasugustest relvastatud jõukudest, kus peavarju ja tasu pakutakse. Väljapraagituks võib saada väga erinevatel alustel. Nõukogude ajal katkes veel pärast Stalinit mõni paljulubav teekond võimuvertikaalis sellest, et adoptiivsuhted said ilmseks ja tsaariohvitserid kui mitte prantsuse koolitusega vene kindralid paljastusid esivanemate väärikas reas. Aga ka seetõttu võib defekt olla jätkamiseks sobimatu, ehkki nõukogude armee talus väga suuri puudusi, et andekas vanemohvitser ei lähe kompromissidele. Ma istusin eesti kooli minnes esimeses klassis, see oli põhikooli osas muusikakallakuga, koos ühe poisiga, kellel oli peen juhe. Ta tuli 2003.aastal vana (akadeemilise) kolleegi truudusega, et minu teenistus Moskvas on teatavaks saanud ja see häirib KGB-luusereid enam kui Trahvimovi venna teatritegevus Moskvas või Nesterovi sugulaste parteiline kuuluvus Vene Föderatsioonis. Nagu te teate, et ma alguses ka selles blogis üldse eitasin, et olen nõukogude armees teeninud, seejärel möönsin, et olin seersant, kuni pidin häbiga tunnistama staršinaks ehk ülemveebliks ülendamist veel enne keskkoolis üleriiklikul ajaloo-olümpiaadil laureaadiks platseerumist. Siis tuli teade, et Madalmaade vene turistid olid minus leitnandi ära tundnud. Kas ma peaksin jutustama selle loo, kuidas ma Moskva eriüksuse vanemleitnant-kapten (see võitles terrorismiga) olin ja mismoodi tervet üksust, selle valmisolekut unerahuta proovile pandi? Ma ei tunnista vene mundri kandmist enne, kui näitate avalikult (mitte pelgalt mõnes Bodensee tsõganipulmarongis) pilti mõne tulise kaunitariga vastuvõtult Moskvas!

1001 Stirlitzit (900): Kas ma olen nüüd E E S T I reetur?

Mul ei ole selle vastu midagi, kui käesoleva eesti kaitsejõududes polegi mul mingit staatust ehk ka auastet. Ma ei ole nõus, et Venemaa hetkel sellisel kombel sõdib (arvamus Eesti Vabariigi kodanikuna), ent samal ajal ei suuda ma uskuda ka sellest riiki, mis valetab nagu Hollywoodi tsirkus inimeste päritolu ja sugulusseoseid. Poliitilised rollid ei ole rollid kunstinimede rollides. Kunst peab olema pikk, rääkimata business’i tulususest. Mart Laar ei ole põlisharjulane, ta on setu. Enamgi, selline setu, kes pole tema pere teada sünnipärane EW kodanik? Poliitika ilma usalduseta juhib riike diktatuuridesse, kus nõustamisvõrgustikud on kitsad ja vead rohkenevad kiiresti erinevalt demokraatiatest. Vähemalt ideaaljuhtumitel. Ja kui mul on mõnes NATO riigis auaste, kui Eestis pole, kas sellest võiks olla abi kahtlustuste vastu, et ma Eesti vanemaid oleks alt vedanud ja peaksin nüüd pigem ennast Itaalia poole sättima kui mitte USA piiridele lähemale? KGB ei hakka tegelema Venemaa sõjategevuse laienemise korral muu kui lojaalsus-etteastete realiseerimisega. Mina sellist täitanud Suur-Setustani (sellisena mulle 1991.aasta järgne EW näib ja see pole aus riik vaid on seatud veelkordsele juba 50 aastase nõukogude impeeriumiga vähemusse jääjate ohverdamisele) mängusõjaväe mütsi enda pähe ei taha, see ei ole aus. Palju oleks kasu sellistest selgitustest, millise süsteemiga hallatakse maailma jõujoonist pärast II maailmasõda suurimate panustajate õigusega. Paraku saladus töötab paremini nende päevadeni, selleks et ebaausaid ülelöömise suurskeeme takistada. Ma ei ole siiski NATO liitlaste vastu ehk ka sellest peaks piisama, mida kirjeldab Prantsuse armee (“Alan Karu” on minu leegionärinimi nagu Mancini Itaalia passis):

1001 Stirlitzit (899): “Ta on liiga ilus, et olla Õige..!”

1001 ja Stirlitz peaks inimestele seostuma satiiriga – ka nõukogude ajal ajas nõukogude luureajalooga kursisolijaid filmiversioon kohati naerma, kui mitte ei loobutud tervenisti vaatamast. Peaaegu 900 rubriigiarenduse ühikuga on vene riigi ajalugu mustades värvides kirjeldatud. Kas saab selline inimene olla venelaste jaoks allohvitser või ohvitser? Aga luureohvitser? Aga undercover ohvitser? Eesti riigis on 32 aasta jooksul eestistatud nimedega, ent setude seas vene pereliinidesse suubuvatena, rohkelt kõrgetes ametites just sellise retoorikaga inimesi. Näiteks Nesterov, Trofimov ja Pihlatov. Eesti inimeste kõrvadesse nende jutt sobib. Eriti vene riigi kriitika. 2006.aasta rongitamiste käigus tuli juttu ka selles, kas ma mõne erioperatsiooni enne 2014.aastat kaasa tegin, üle elasin ja ka auastmes edenesin. Ma ei pane pahaks, et mind ära tuntakse, ka seda et teile ei meeldi mõned seni väljendatu arusaamad siinses kirjas, küll aga häirib, et mind sellisel kombel üles leiti. Keegi sümpatisaator tõmbas välja relva ja kontrollis mind, ent minu õnneks olevat ma liiga ilus, et olla ehtne. Ma ei saa kirjutada mis kahtlustusega, sest 2004-2005.aastal tuli korduvalt kortermaja ette väljumiselgi n.ö püüdma, et ma ei saa kunagi välja tulla ega selgitusi jagada, miks fänne ka väljaspool kunstivaldkonda ette tuleb. Sellepärast ka “Sharon Stone” kohtus Tartus Venemaalt tulemisel tänaval “Bellucci’ga”.

Kas ma sain 29-aastaselt Vene Föderatsioonis kapteni aukraadi? 2006.aastal ma sellele vastata ei tohtinud – kas ma peaksin nii kirjutama? Ma pean elus paljudes asjades nende päevadeni tänama Galina Brežnevaga kokkupuutumist. Ma siiski ei tohi olla kindel, et ma õigeid inimesi ära tunnen – ka selles plaanis on mind hoiatatud. Pikkade rubriigiarenduste eelis on apoloogiatega lõpetamine.

1001 Stirlitzit (898): A L L I T A M A

2005.aasta talvepoolel kogunes ka TÜ akadeemilise poole inimesi Tallinnas vaguni-imitatsiooni proovietendusele. Vaguni ette ehk figaro-vahetuspoolde oli kutsutud teiste hulgas ka Tartu “Mitšurini tänava poiss” Andra Jakapi, kes tõusis püsti ja teatas, et “niipea, kui avaldati pilt Pätsist, kus oli ka Rainer, siis sai ka tema maailmakuulsaks!” Kuulsin ma valesti? Kas Andra teadis neid algseid noote, mille järgi esimesi briti muusikakaunitari hitte arendama hakati? Kas teadis ta milliseid vahepealseid nimesid enne eesti kooli minekut kandsin? Ta ei usu, et ma nõukogude MP-s teenisin? Tõesti, Andra pime usk enda teadmiste küllasusse ja üleolekusse on ka siinkirjutajale kasulik, sest töö nõukogude armees oli raske. Ka Ridley Scott’i pereliikmeks olemine oleks väga raske olnud nende aegadeni! Täiesti teoreetiline konstruktsioon, filosoof peaks teadma spekulatiivgrammatikat.

1001 Stirlitzit (897): Lauavestlus

Ilm oli kena, seda enam et suviselt soe hooaeg kestabki Lõuna-Saksamaal kuid enam kui Läänemere lõunakaldal. Keset lauda istus aristokraatide esiperepea ja alustas ühiseinestamist. Üle laua, mitte kaugel, ent siiski piisavalt lähedal pikema vestluse pidamiseks, istus kuulus Kino-Setu J.. Jah, seesama. Temalt küsiti ettevaatlikult umbes kümnekonna aasta-taguse kinomõrva asjaolusid. Jäi mulje, et nõukogude kinodiplomaatia esindaja salgas omaosalust. See olnud tema kaksikvend, kes Riia käimlas põlvitava tütarlapse ees nagu kuulist rabatud pissisele põrandale prantsatas. Selgus enamaidki asjaolusid. Huvitatud kaaslaudlasi šokeeris kinoosapoole mööndus, et monarhi lähilasust kõrvaldada pole tarvis. Mõned kaaskondlased hammustasid keelde ja jäid rabatult kinomehe miimikat fikseerima.

1001 Stirlitzit (896): Velonoloogia

Acu-punktuuri mõiste oli algselt tuletatud just nõelatehnikate kirjeldamiseks. Nõelamine pole enam ammu salateenistuste eelis vaid pool sajandit pluss igapäevane nuhtlus, mis 90.aastate alguses tekitas suure koorma keerukaid vägistamiskaasuseid muuhulgas Eesti territooriumil. See pahe oli levinud kriminogeensetesse ringidesse korrumpeerunud KGB-agentuurist, mis subordinatsioonist hoolis nii vähe, et kuulisaamine tugevamatelt organisatsioonidelt muutus sellest edasi vältimatuks – lihtsalt ei jõudnud enam vana nõude kohaselt mundrisse pugeda või kittel pagunite pealt ära koorida!

Kujutate ette, et kinokavade ehk ka autoritasude puhul Bodensee rongis suure ümbrikutäie saanud Ridley Scott’i tabab agent Urinenko nõel, mis teeb ohvrist katatooniku ja rõõmus Kino-Setu avab elevil meelel ümbriku, et leida sealt OYY juuksehoolduse kinkekaardid ja enda vanad pornofilmide kavad!? (siin on küsimärk)

Eestis on juba olnud lausa tänavakampaania pervonõelamiste märkamisest politseile teatamisjulguse tõstmiseks. Sajandivahetusel paiku tuli keset päevavalgust külmemal ajal mulle Kalevi tänaval vastu seesama kinomees Jurenko, kelle kõrval kõndiv naine meenutas mulle hiljem ühte alastimodelli, kelle kujutis oli pornokuulsuste sekka asetatud. “Agent” tegi mulle kummalise ähvarduse nagu oleks tal mõni pagunitriipki olemas ja kõndis psühhoneuroloogia haigla patsienti saatva sanitari kombel kesklinna poole. Jäin järgi vaatama, sest naise kehahoiak polnud loomulik, kõnnak oli masinlik. Siiski märkas olukorda ka eemalt järgnev Keegi, kelle äratundmise peale Jurenko põgenes väikeste jalgade sibades jälle minu suunas, ent lõikas siiski üle tee, et endast vasakule pageda. Kui kaua võib?

1001 Stirlitzit (895): ARISTOKRAADID JA NÕUKOGUDE DIPLOMAATIA

Peab arvestama, et mõned asjad on projektsioonidena ammu tuttavad. Samas tuleb vältida nende reaalseks osutumise korral stsenareerimist. 2006.aastal tehti ühes nn Bodensee rongis (sh need mis sinna järgmise ürituse planeerisid) juttu 1988-1989 ajavahemikus Lõuna-Saksamaal aset leidnud rahvusvahelisest kogunemisest. Uusaegsesse loss-tüüpi elamusse olid pikad lauad üles seatud ja tagapool leiti kohta ka nõukogude diplomaatia arenguks vajalikele komsomoliinimestele mh Eestist. Kohal oli ka Margit Sutrop, keda aasta varem olin hommikupoolikul kooliorkestrantidega koos musitseerimisel märganud hotell Viru fuajeest öövalvest tulevana. Tema istus minust kaugemal eestipäraselt võõruse ehk eeskoja poole. Mina rohkem la sorella, kes oligi Skandinaavia aristokraatide sekka teretulnud, seltskonna suunas. Kas oli see keskel või minu poole ääres – seegi jäägu projektsionismi ülekavaldamiseks ebaselgeks. See oli suur pidu, paljude noortega, kes õhtupimeduses mõnikord otsisid hämaramaid nurki jutuajamisteks ja järvepoolse peegelduse koosimetlemiseks. Ma siiski puudutan siin ainult väga üldiseid asju, mitte suguvõsa või perekondlikke heatutvuslikke sidemeid. Neist ma võõraste ees eriti üheski rongis rääkima ei hakka arvestades seda ammust Taani aristokraatide rongisõitu, mis tsõganeidki palju vaimustas eeskujuna. Ma ei oleks aastakümneid hiljem tegelikult enam võimeline õigetel ja valedel-teisikutel vahet tegema, iga politseinik igas Põhjala riigis saab mõnesuguse hariduse julgeolekupoliitika osas, mis isegi kohustab teatud olukorras kõrgetes ametites olevaid sarnaseid inimesi pettekäikudena kasutama. Ja ka petiseid tuleb ette. Millest jõuabki selleni, et millegi pärast oli kutsutud kinomees Jur(-in-)enko (?), kes ENSV-s tulistas esireas seansitutvustajat kahelt meetrilt tulirelvast rindu. Seekord olid tal kaasas noored tüdrukud ja ilmselt KGB-grupivaatlejad-mehed. Viimased pidid täitma mitmikroll mingi skripti järgi, sest kui kinomees lokkide hiilates asus laua ääres kiitma nõukogude homopoliitikat – NL kohtlevat ainukese riigina homosid õiglaselt -, siis just grupivaatlejad tegid aristokraatide ees heakskiitvat lärmi. Ka Margit Sutrop osales selles aktsioonis. Kuna minul pidi ees seisma valik, kas pikendada hariduskäiku Saksamaa piirides või ENSV-s loota armeeteenistuse loodetud vilja ehk eksamite sooritamise korral kohta kõrgemas koolis, siis puutusin rohkem kokku siirdeala inimestega. Neist üks oli teisel skandaalsel üritusel samas regioonis näinud paari kinomehega kaasasolevat tüdrukut prostitueerimas või siis mingisugust püüdmismängu selliste pakkumistega etendamas. Ühel neist ma märkasin suvepoolsete ilmade valguses kätel süstla- ehk nõelajälgi, mis kergitas ilmselge teesi, kuidas nii nõudlikku olukorda kontrollida kavatseti. Vastupidiselt eelarvamustele ka nõukogude ühiskonnas opioide alaliselt kuritarvitati, mitte ainult Läänes. Milleks neid kaasa võtta sellisele suurüritusele? Minu šokiks, nägin seda oma silmaga, etendati grupiseksi noorte eestikeelsete tüdrukutega kinomehe kaaskonnas, kõik oli kõva ja pinge sees! Ilmselt sellest piisas, lisaks neile kaalutlustele, et Saksamaale asumise korral toredate inimeste hulgas saanuks ülikooliküpseks alles 20+ aastaselt, et asi sinna paika jätta. KGB stiil oli nii meeleheitlik, et oldi valmis kasvõi masina vahele hüppama omatahtmise saamiseks. Ma olin nõukogude sõjaväemiilitsas vanemseersandiks saanud sellel ajal ja kui hakati küsima dineegi ajal seltskondliku vestluse jätkuna, et kas oled ka inimesi tapnud, siis oli ilmne, et sünge saatus minust nii lihtsalt oma varju tagapoole ei jäta. Ühel pärastlõunal ilmus lossiseltskonnale pärast lärmakat tüli kaasaolnud noore blondiiniga välja läbimärg kinomees ja mõni küsis tüdruku kadumajäämisel, et kas see on reaalne. Selline skandaalitegemise erakorraline luba jäi nõukogude pornotegijale veel aastaid hiljemgi, kuni NL ametliku laialisaatmiseni. Mul oli villand, ma ei kujutanud ette, et eesti keelel ja kõigel, mis NL piiride vahel arenenud oli, sai sealkandis enam kedagi muljetada ja väiksemagi edumaa anda. Seadsin ennast ise minekuvalmis. See on väga põgus ülevaade nõukogude diplomaatia esitustest vee äärde kogunenud aristokraatidele.

Le Mauvais-Mauvais Génie (23r): LLCL

Ljohhal oli juba lapsepõlves olnud teoreetiliselt stimuleeriv kogemus – valerong, mis tegelikult kas seisis tuubis või siis parimal juhul võinuks vuhiseda ringiratast staadioniringselt jättes seesistujatele reisi-illusiooni, et nad sõidavad läbi Šveitsi Austriasse, sealt edasi tuhisevad nn vene tsoonist USA tsooni ehk Baierisse, kuni lõpetavad kuskil Düsseldorfis ehk brittide okupatsioonitsoonis. Mängulises reality-show illusioonis nõelati mõnda pulmanarri 1001-viisil, selleks et lõbustada kogunejaid. Ljohha ei mäletanud enam, kas eelmisest korra eest palga maksmata jätmise pärast rollitegijale tookordne kogemus katkestati, kui too relvastatult kohale ilmus, ent see ajendas temas kirjandusloomingu puhangut. Ka Pihkvast, mitte et Berliinist, pole vaja Total Recall-kogemuse saamiseks kaugemale koguneda!

“46. Trans-temporaalne” klõbises masin.

“”Kui sa ei koopereeru, siis on õigus tal sulle kuul anda!” sõnas kindral 4-aastasele Ljohhale, “ole valmis, ühel surelikele antud ajavahemikul pead sa ikka veel tagantjärgigi, ehk ka vaikimisvandepidajana, mille murdmise arutamine on tribunali kompetents, oma sõdurikohustust ohvitseri ees täitma!” “Missioon on salajane, kui üksikasjadest ehk osalistest, kohast ja ajast teateid jagad, siis rakendatakse menetlusel sõjaväeluure standartprotokolli,” lõpetas ta juhtniidistikust selgituste jagamise. Kanga värvi ja tugevuse määrab kontekst.

Kas tulevikku kui sündinud konteksti saab muuta ja ajajoone keskel viibides kohendada seda, mis on juba varem ette tulnud? Luurepolkovnik vaatas simulaatoriekraani. Skandaalide seeria konkurentide poolt murrab eriüksuse nooremohvitseri elujoone. Ta kas elab alati selles samas kortermajas erinevate ajavahemike jooksul, või ta elukulg ei paku mingit tähendust huvitundjale, enamgi väljaspool linna elamine muudab pikemas perspektiivis linna sotsiaal-ajaloolist positsiooni millegipärast. Sama korteri välisvaatlemine pakub erinevaid lõppmänge.

Variandis A. finaliseerub öine sissetung kõlvatu seltskonna poolt ohvitseri-poolse tulirelva tõmbamisega, ülilihaseline raskekaalu mees, maailmatasemel militaarsportlane kontaktspordialadel ei suuda emotsioone valitseda ja tema toores keel peletab paljusid eemale. Talle tehakse mitmeid atentaate, ka mitmekesi, tulirelvadega, mis alati tema kasuks lahenduvad, kuni lõpuks blondiin, konsortsium selleks eluks, laseb vaenlase talle rahalise hüvituse pärast selja taha. Kuigi populaarsus naiste seas ka sigitab järelpõlve, siis lapsed tervise või andega keskelt läbi ei hiilga – on väga häid aga ka pigem keskpärase tervisega variante. Nii seletab polkovnik poisile, kes alustab palvet ja mõne aja pärast palub ajajoont uuesti vaadata.

Variandis B. on militaareriala vahetatud, mees saab vanemohvitseriks, ent tema mainet rikutakse ikkagi sama visalt ja ta pole nõnda populaarne ei oma abikaasa ega teiste naiste hulgas. Poiss palvetab veelkordselt ja pikemalt.

Variandis C. eelistab mees mitte mundrit kanda, ta õpib muusikat, ent on erinevalt eelpool kaalutud teede puhul varasemas elus rohkem reisinud. Steroidid on talle keelatud, seetõttu näeb ta ka sportlasena sellel kindlal vältimatul ööl küll atleedina väiksem välja, ent ei peleta reageeringuga sissetungile abistajaid eemale. Ta on väljapaistva sportliku tasemega ja teeb teoreetikuna sadu uuendusi, ent mitte maailmatasemel korduva võitja või maailmameistrina. Jätab endast pika hariduse varal ereda jälje, ka koha mainele, kui tegelikult elab linnast väljaspool. Lapsed on terved, tervemad kui eelpoolsete variantide kolleegidel keskeltläbi kokku. Esimese variandi blondiiniga ta koos elama ei hakkagi. Skandaali kõlvatu naabriga seevastu polnud ikka võimalik vältida.

See tegi poisile rõõmu ning veel õhtul uinus ta pärast tänupalvet.”

1001 Stirlitzit (894): Aronovski

Ma ei mäleta enam millest võis rääkida ja millest veel mitte 2024.aastal. Simulatsiooni-Bodensee rongis tuli ette küsimus, et kes on Aronovski. Kuulus ehk tuntud ka filminduses. Seal istus ka keegi karvane mees, kes tegi nagu arvatud mingisuguse ettearvamatu liigutuse. Mul ei olnud paberit kaasas, ent ka temal polnud seda nagu ilmnes. Ta nägi karvane välja ja meenutas mulle Põrgumäe karjääride (neil olid toona veel asemed või voored, kus karja hoiti) vahelt ca 1979.aastal, kui seal veel kunstiartellid suviti kokku tulid, noormeeste paari Ivanov ja Persinovski. Kumb kumb oli, seda oli raske aru saada, neil oli ka nõukogude keskkool pooleli jäänud, ent kesisele keeleoskusele vaatamata planeeris millegipärast KGB-Kalde osakond nende läkitamist Läände. Kuuldes kellegi käest, et Aronovski on olnud ka minu nimi selles maakohas, siis tuli ta mind klohmima. Ma pole kindel kumb, kas Ivanov või Persinovski. Ma ei hakka minu biograafia seisukohalt suvalises ehk ka võõras kohas ettevalmistuseta mingit claim’i tegema, sest lihtsalt formaalset kutset polnudki. Kas karvasel peatusetegijal dokumenti oli, see jäigi selgusetuks, kui ta ju formaalselt kutsutud oli. Barbra S. samuti tundis kedagi sellenimelist NY-st.

Küll ikka oli tore sellestki rongist eluga tulema saada!

Le Mauvais-Mauvais Génie (23q): LLCL

“45. I L J A H A A V E L” tippis Ljohha hoolikalt trükimasinaga.

“”Mul on kaks teadet, üks neist isiklikku laadi,” seletas Irma lõunasuunas avaneva pika tänava maja ees ja hetkeks Ljohha teadvus rebenes, kas tõesti saame nüüd lapse, “aga see ei puuduta sind!” Ljohha oli poolunes korduvalt kedagi sellisel kombel rääkimas kuulnud, ent kui silmad lahti tegi, siis lamas ta üksi voodis ja polnud kuulda hingelistki. Vastupidi pea lõhkus ja mitte midagi ei mäletanud eelmisest õhtust, vastloetud raamatupeatükidki tuli uuesti üle lugeda.

Irma oli luuremängudes alati käsi, mäletas Ljohha. Legend. Nende suhe oli tõusuveest kohe vrakiasemele mere loomuliku jõuga heidetud. ETV näitas 1989.aastal kaadreid lennujaamadest ja sadamatest, kus mikrofoni ette sattusid pestud näoga 40-aastased kapitalismist Eestisse tagasitulijad. Nõukogude tudengid jätkasid seevastu eksistentsi endisel moel. Hämarates toanurkades juhtus siiski mõndagi, oli uks lukustamata või mitte: kui tudenginoormees on pahaaimatult loomishoos kahel jalal Butterfly kombel, siis üllatati neid tagauksest ehk rektaalselt. Ljohhaga võeti kontakti, organitest. Pakuti undercover-agenditööd. Et välja meelitada kurikaval pervert või lausa nende võrgustik. Ljohha pidi olema sööt. Kohe esimene katse Irmaga oli edukas. Selja tagant kostus peaaegu kuuldamatut nahistamist, samme Ljohha ei kuulnud. “Ta on siin!” sosistas Irma vaikselt. Ljohha seadis relva laskevalmis ja jätkas aktsiooni. Päris lähedal, või pigem piisavalt, kostus haavlilask: Ljohha oli kaenlaaluse kabuuri asendisse seadnud ja kergitas hämaruses kergelt jakiäärt, et projektiil saaks riiet läbimata tagapoole minna. “Oihh!” kuuldus kurguhäälset haledat vingumist Ljohha selja tagant, ja pervert põgenes väledalt ühikatoast, kuhu ta oli ülima ettevaatlikkusega suutnud ennast varemgi ära peita. “Tee edasi!” tegi Irma Ljohhale ettepaneku, kui uks oli kinni tõmmatud. Ohver läks kaebama. Näitas haava ihul, kuhu “ülekohtune pätt” oli teda tabanud. See oli ETV lennujaama ämeeriklane Ilja, kes 40-aastaselt ikka veel Narva maantee tudengiühikas sõpru otsis. Ent sellega asi ei lõppenud. Irma kate oli paljastatud, tuli proovida ka teist. Tuntud nõukogude erootikastaar oli nõus püüdma teist seniregisteerimata seksuaaldevianti. Tema blondid juuksed olid siidpehmed ja kukla taha seotud. Ta polnud nõus neid Ljohha jaoks kummist vallandama ehk ka laiali tõmbama nõukogude erootika standardiga kokkusobimatus miljöös – liiga tolmune, võib-olla ka liiga hämar. Erootikablondiiniga tuli kaua mängida enne, kui mingi uks nääksatas ja ta pea aknalaualt tõstis nägemaks sisenejat. “Ära tee midagi, see on Urjak-Vano,” sosistas ta siiras veendumuses KGB-kooli kursant eksis uksega ja uudistas, kuivõrd rahuldustpakkuv lõksuseadmine oli olnud. Ent ta tuli ilmselt liiga lähedale, et see vaid uudistamise kavatsus sai olla. See seljataha lennutatud haavel tabas hiilijat veel valusamalt. Erootika-blondiin ilmselt pahandas selle peale. “Mina sain oma jao a m m u, kui tahad veel, siis tee üksi edasi,” ütles ta pahaselt ja tõukas Ljohha eemale. “Sa oled liiga üle olev, sa ei austa mind!” osutas ta sõrmega Ljohhale peenete tsõganidaamide kombel. Ta ilmselt ei teadnud, et Ilja ja Urjak-Vano olid aastaid Moskvas ja Viljandi rajoonis koos elanud ning ühised Lääne pornomeedia uurimissessioonid olid nende käitumisele jälje jätnud.

Ilja kaebus oli organite poolt läbimenetletud. Talle määrati trahv. Ilmselt Vale-Ljohha pettumuseks läkitati karistusaktsiooni KGB-jefreitor Vanja. Ljohha pidi samal ajal seisma hästinähtavas kohas. Ilja ilmselt ei saanud aru, kes teda trahvis, sest kättemaksuvahkvihas tegi ennast naerualuseks hoovispassivate vene noormeeste jaoks. Nad ju teadsid kes Ljohha oli, ka seda et ta kogu selle aja oli seisnud sealsamas!

Ljohha poleks võtnudki vaevaks seda meenutust nii pikalt ette võtta, kui õppeasutusest poleks tulnud nooti, et nii täiendavate seletusteta tuleb õpingukohta vahetada finišijooneni jõudmiseks. Ja Irma? Ljohha ei saanud ju öelda, miks ta enam tulla ei saa! Ta oli p a l j a s t a t u d !”

Le Mauvais-Mauvais Génie (23p+): LLCL

“”Pea valutab, see metallplaat sööbis minu laupa, mitte midagi ei mäleta, aaah!” kostus kiirabihaigla palatist kurguhäälset kraaksatust. Haiglatoa ees seisis nii KGB kui ka vastuluure valvemees, jälgiti kõiki koridoriotsa uudistama tulijaid, infotki välja ei antud. “Ta alles oli meie juures, murtud ribiga ja mahalastud kõrvalestaga …” vaatas soliidne doktor medkaarti. “Tal oli sõjaline operatsioon MP (military police ehk nõukogude armeepolitsei) poistebrigaadi parima relvatõmbaja vastu..” vastas vastuluuraja. “Ma ei mõista…?” vaatas arst teda üllatunult, “kas patsiente on mitu või peabki ohvitser elama mitme nime all erinevate sünnikuupäevade ja aadresside taga?”

“Kuulivest pidas tabamused kinni,” jätkati ennast segada laskmata, “parem kõrvalest lasti maha, ka relv käest, nii et metall-laastud kätte lõikasid vastuluureveteranil…, ja vastaspool…, pääses kriimuta, vist vaid relv lagunes lõpuks käte vahelt ära …” muheleti ülbelt.“

………..

“MP brigaadipoisid olid kogunenud MP peakorterisse relvatoa ette. Sinna toodi käeraudades pikk nöbinina. “Kas see käis siin vaatamas, relvi uudistamas ja teid mängimas?” küsiti neilt vene keeles. Poisid noogutasid, üks neist astus eemale lähemate tähelepanekute jagamiseks. “Nad leidsid ühelt relvalt mingisugused peopesa jäljed…?” oli ta nõutu, “olevat temaga sobinud mingit pidi, kas eestlased ongi nii lollid tänapäeval?”

“Ta ei saanud kindlasti linnast väljas olla, nii vanemad kui naabrid kinnitavad, et ta islamitavadest kinni hoiab…. ah et tunneb ka Urjak-Vano, mängis temaga Toomel…, see ei olnud tema, … jama..” kuuldus kabinetist õiendamist. “Nad ei kuulnud enne keskööd ja kella kolme mingisuguseid laske majas, Vano luges neid samu projektsioone, magas keskööl, alles hommikul märkas, et alampolkovnik enam ei reageerinud….., ka kella kolme ajal oli olnud vaikne, keegi olevat kaua enne, õhtupoolikul, silmanud romantilist trehvunni … ta ei ole 11-aastane, vähemalt kolmeteistkümnene ja tüdruk kasutas teda ära, selleks et teise tähelepanu tagasi saada…” rääkis keegi suitsunurgas rahulikult edasi.

LÕPPU EI NÄITA!

Le Mauvais-Mauvais Génie (23p): LLCL

“Ah et tema mängis?!” pomises KGB ohvitser sirvides uurimismaterjale, mis olid kogunud andmeid nõukogude vastuluure vanemohvitseri raskest kuulihaavast täpselt glabella pihta squama frontalis‘el. “Ma võin anda teile vaatamiseks vaid selle hommikuse uudistaja tunnistuse,” sedastas ta keskendumisi silmi paberitelt tõstmata. Ljohha võttis kärmelt lehe, heitis kiirpilgu selja taha ja luges ahnelt – kirjandusedu oli tema ajamomendi ainuke sisu.

“44. Manus Dei” trükkis Ljohha hoolikalt sõnaraamatust välja selekteeritud sõnapaari lehe päisesse.

“Vili oli põldudel koristusvalmis. Viljakuivateid puhastati nagu alati mõnevõrra kiirustavalt, et eelmise aasta tolm ja muu biojääk ei seguneks värskelt koristusveermike punkritest võetud teradega. Aastakümnendi keskpaik oli suurte vapustustega edasi tiksunud, ent mitte kõigile polnud veel 20.sajandi uperpallidest küllalt saanud. “See on alati olnud probleemne maja,” kinnitas vana mees lõunapausi eel nõutult seestpoolt lukustatud akende-ustega hoone ees askeldavatele KGB-julgeolekutöötajatele. “Peremees olevat ammu surnud, mina olen alevisse tulnud teiselt poolt järve, sest äi sai rabanduse ja kedagi polnud pooleli jäänud parandustöid lõpuni tegemas… Siis ilmus ta ikkagi tsõganibrünetina välja, nagu põrunud ei suutnud ta kellegagi inimese kombel enam edasi toimetada, lõi täismehena ka 5-aastaseid lapsi jalaga, poiste-tüdrukutel vahet tegemata…,” vestis mees flegmaatiliselt KGB jefreitorile. “Kas see tsõganimees oli viimasel ajal kedagi rünnanud või riidu läinud?” uurisid julgeolekumehed edasi. “Oih, ega mina ei tea, minu lapsed on ammu suured, käivad Tallinnas kas tööl või koolis…., minul pole aega passida, kuidas ja kas keegi sealt häbiplekiga tuleb ….” heietas vana mees tuimalt. “Mina tean!” sekkus 30.aastates kleenuke naine vihaselt, ” kuigi ta peaks silma peal hoidma, siis on nii tüdrukud kui isegi varamurdeealised poisid kaevanud kuritarvitamist, vaadake seda nöbininaga küürus poissi seal eemal, küsige tema käes..” Miilits ruttas viipamisi mööduvale inimestepaari poole. Osutatu millegipärast vaid kiirendas käiku kuni lõpuks pistis jooksu ja kadus võsa vahele. Korrakaitsja peatus ja vaatas jahmunult plehkupanijale järgi. See äratas kindlasti maja uksi ja aknaid lahtikraapivate inimeste tähelepanu. Kordnik naasis ja palus selle detaili kanda julgeolekumehel märkmikku. “Midagi ei ole veel juhtunud ju?!” ühmas ta pead vasakule-paremale pöörates, “lihtsalt tüdinesid ja läksid õhtule ilma et võtit oleks jätnud … ” Asula poolt tuli seevastu teine rahvamalevlane. “Kella ühe ajal tulistati padrikust haavlitega meest, ohver noppis nii haavlid vatist välja kui ka nägi tuttavat siluetti..” kirjeldas ta kergelt hingeldades kuuldut. “Sooh, ikkagi oli tulirelvakuritegu, nagu projektsioonid ennustasid, kas ta oli tsõgan?” Selleks ajaks oli umbmaja aken lõpuks väljaspoolt lahti kangutatud ja sisseroninud ukseavaja hoiatas, et vaid uurimisrühma sobiks sisse lasta. Keegi jooksis alevi esimese telefoniga maja suunas. “Elus, noh! Aga kiirabi on ikka vaja!” hüüatas üks väljuja võidukalt ja keegi aplodeeris hüsteeriliselt. Inimesed hakkasid tunglema – mis seal küll juhtuda võis. “Panid vanale pedofiilile sellise trahvi vä, et vedru väljas?” astus kergelt nokastanud alevielanik huviliste juurde. Enne kiirabi saabumist üllatas kogunejaid suur 130kilone hüsteeriliselt värisev tsõganimees. “Kas see pole mitte Urjak-Vano seal?” tõstis hommikust vines küsivalt sõrme. “Ma arvasin, et nad tapavad ka minu ära, ” kaebas suur tsõgan kiledal häälel, “ma varjusin gaasiplahvatuse eest keldrisse, kui esimesi laske kuulsin…” “Seal ei ole keldrit ju .. või on?!” pööras kordnik inimesi eemalehoides pead. “See oli pikk mees, peaaegu 2 meetrine…” kuuldus peenikesel erutatud häälel seletamist, “mina ei teinud, ma olin Onul abiks, et Superagent tabada…” “Kust sa tead et ta kahemeetrine oli?” küsiti edasi. “Ma nägin tema varju!” kostus falsetis kaeblevat tsõganimehe häält. Ukse peal väänati käed selja taha ja pandi raudu ka teisel majast tabatud täismehele – tüsedal ca 100-kilosel ent lühikest kasvu komnoorel, kes olevat maganud otse valgustatud ruumist leitud Ohvri toa pealt. “Mina ei ole mõrvar, ma magasin terve öö teisel korrusel, tapja on seal, see lühike” osutas ta välimuse järgi 11-aastasele päikesevalguses blondilt helkivate juustega poisile. Teda ei kuulatud, vaid ta väänati maha, konvoiautot ootama. Millegipärast lasti majja ka seal elanud tsõganimehe-perelised, heledat verd ema ja tütar. Väike Irma tuli laginal naerdes majast ja ilmselt lasigi naerust püksi. “Ma ei ole eales nii kavalat kuradit nagu sina näinud, mina sinuga enam ei maga!” ütles Väike Irma möödumisi poisile. “Eesti ohvitseriveri … naah,” surus keegi hammaste vahelt ja asus trotslikult minekule. “Enne tulistamisi ma kuulsin, kuidas Onu ütles peeglisse vaadates, et “sinul pole Jumala Kätt”, siis käisid lasud, ma arvan et lasti selja tagant ja Onu kukkus peaga laua peale, see oli professionaalne mõrvar, CIA koolitusega, ta tuli täiesti märkamatult kella kolme ajal öösel, mingeid samme polnud kuulda ja ma ootasin siiani gaasiplahvatust!” kuuldus 130kilose pika tsõgani õigustamist. “Te olite majas mitmekesi, KGB kooli kursandid, passimas ja ikka lasite nina all nõukogude alampolkovnikule kuuli anda või?” küsis erariietes KGB vanemohvitser halvakspanevalt maaistuvalt tsõganilt. Saabuski kiirabi ja teadvusetu keha laaditi autoalusele.

JÄRGNEB

Le Mauvais-Mauvais Génie (23o): LLCL

“Ma leidsin kellegi, kes minuga kohvikusse tuleb!” hüüdis Ljohha, kui hoogsalt sisenes koridorist korterisse, kus Esteet oli teda diivanil aega parajaks tehes oodanud. “Aga me pidime täna õhtul lugema ühiselt Литературная Газета’t,” väristas Esteet ehmunult ja löödult lõuga diivanilt tõusnuna. “Ta on tõeline mees,” seletas Ljohha, “ehkki riista tal pole ja ta kannab pikki pruuni juukseid…., ma kohtasin teda ülikooli kohvikus, kus vene fillid tegid Tarkovski stsenaariumite ühislugemist.” Selle peale tõmbus Esteedi selg vihast küüru ja ta kõndis ust paugutades puumaja koridori. “Nii!” mõtles Ljohha, “nüüd võtame peenemaid õlisid ja ka ennemuistne prantsuse konjak tuleb kasuks helevalge sviiteri lõhnastamiseks.”

“79. C-MAN. Igas kaalukas ettevõtmises peab olema põhitegevus või Liin, siis sellele kate ehk Vale ja Varu. Nii nagu juveliirid ei investeeri kogu kapitali ühte kunsttükki, samamoodi ka igasugune kavajärgne tegevus peab arvestama varguse ja force majeur’iga. Viimase vastu varustatakse ennast mõnikord ka finantstehinguga, mida kindlustuseks nimetatakse. Asjatundmine keerukas valdkonnas, seevastu, ahendab koheselt kahtlusaluste ringi, kes kallalekippumisega konkurenti positsioonidevõrra tagapoole üritavad heita. See hoiab alati luurevaldkonda kontrolli all. Ehtsa ja võltsingu piirjoon on elu ja surma küsimus kaasaegses julgeolekuarhitektuuris – see peabki olema paratamatu järeldus.”

Ljohha nuuskas sellel kohal tundlikult. Tema rendez-vous vene kaunitariga kulges meeldivalt. Ka temakesel oli sugulasi Pihkvas, kuni Ljohha käekõrval puumajja tuleku katkestas esimesel tänavanurgal vene mužik, va jõhkard. Pihkva maamehe kombel küsis ta esialgu, kas ta tahab tema tüdrukut perse teha. Järgnes mehine käelöök Ljohha silmnäkku. Õnneks möödus ohvitser prouaga ja mužik tundis staabiliini koheselt ära. Lõi kandu kokku ja доложил, et intelligent üritas tööinimeselt peretulevikku üle lüüa. Mehine väljaastumine kiideti heaks, aga taktika valikuga pidavat veel tööd tegema. Seda kuuldes tuhises pikajuukseline vene tüdruk solvunult mööda tänavat minema. Mužik õiendades järel – ei saavat päevagi teda omaette jätta linna peale! Ljohha tõusis vaevaliselt püsti, noor ohvitseriproua ulatas talle taskurätiku, mille Ljohha viisakalt tagasi lükkas – tal oligi oma ja ta pistis selle nina alla verejooksu peatamiseks. Mis teha, selline oligi vene nooruse väljakutseterohke elu: kõrgema haridusega noortel oli teineteist raske leida, kui põhiharidusega nõukogude armee allohvitser Südamel minna ei võinud lasta!

“Kui näete midagi maas ahvatlevalt vedelemas, sädelemas, siis ei tohi hetkekski unustada, et teid mängida üritatakse. Nii nagu vana briti aristokraatia puhul alati jagunes väljaspool nähtav lavapealseks ja eesriidetaguseks. Selleks et sobivad paarid saaduks tehtud, pidi olema A., B. ja C.-plaan. B-plaani jaoks pidi alati leidma nn Kings Man’i – usaldusväärse ja füüsiliselt aktiivse nooremohvitseri, keda auahnus ohjeldas mistahes ettekirjutatud plaanist kõrvale kalduma. Tema tegi B.-d ehk Valet. Kui sobiv paar tahtis nädalavahetusel käsikäes mõnel varjulisel alleel jalutada, baroneti vähenõudlikes valdustes vähesilmpaistva, vähemalt välimuselt, härrastemajaga, siis tuli anda kurjale ja keeltpeksvale silmale pikalt asendustegevust. Vale-Tema sõitis neil aegadel pikalt Sussex’ist välja ja soovitavalt silmatorkava automudeliga, et jõuda Šotimaale kalastusretkele. Kõrvalteid ja karja-ajamisrohkeid alasid mitte vältides sõideti tuntud numbrimärgiga läbi maalilise ja asustustiheda maastiku, veel hommikuvalguseski olid autotuled sisselülitatud nii aristokraatliku ettevaatuse kui ka ilmselt nähtavakstegemise pärast. Sest kes võinuks Õigel ja Valel teha eemalt või pimeduseski vahet, kui autojuht vahel mõne troska juures peatuse tegi, kinganinaga autokumme toksis ja küsimuse peale, et kellega au Londoni murrakut häbenemata valjuhäälselt teatas tööandjast! Valgma pidi seevastu olema pigem eraldatud või privaatkasutuses, mis siiski oli kalameestele kaugelt hästivaadeldav kui jahile või kalapaadile astuti. Autojuht kuulekalt varustuskastiga järel. Õige mees oli kindlasti helde ja andis proviandist mõne keskmise väärtusega pitseeritud joogianuma, et pühapäeva pärastlõunani tegevust jätkuks, ent ka ikkagi piisavalt tagasisõiduvalmis oldaks. Vale-Temake, seevastu läks “sõbrannadega” kaubamajja terveks päevaks uusimaid tegumoode proovima. Konkurents oli alati tihe, kes igal tarvilikul puhul selle rolli enda peale võiks võtta! See see oligi commoner’i naistele eluvõimalus peenemate tegumoodidega lähitutvust teha. Innukas sagimine proovimiskabiinide juures Londoni peenemates kaubamajades pälvis alati kadedate pilkude tähelepanu. Menu oli garanteeritud! Ja C-plaan? See võis olla segu kõige triviaalsematest ajaveetmisvormidest või siis kõige ebatõenäolistematest stsenaariumitest (et tähelepanu mõnele detailile – poriloiku astumine – jääks pidama), kui piisas lihtsalt “tuttavast kuklast” ja võib-olla mereväevormist kuskil eemalasetsevas klubiloožis kaardilaua taga. Temake võis olla nähtav eemalt, mööda sissetallatud radu, lausa vana sümpaatiaga selles mänguversioonis. Kui ka B-kate alt vedas mingil põhjusel, siis C pidi olema varu. Vale ja Vale võisid vabalt ka kohta vahetada, sest Kuri Silm vaevalt, et hea plaani korral, saanuks tormata ühe juurest teiseni ja seejärel osata otsida kolmandat, isegi neljandat…. ”

Ljohha nuuksatas. Teda oli ära kasutatud, teda oli mängitud. Ees seisis järjekordne nädal Esteedi põlualuseks olemisel, rõvedate süüdistustega aidata naistel suhteskeeme varjata kui lausa mitte prostitueerida!

Insomnia: The Contractor (2022)

Ma ei tea täpselt küll millise nime tagant pean enda panust otsima (vahel tundub neid olevat mitu!), ent see töö on kindlasti minu dikteeritud. See pole mingi spermaproovi komöödia, mida istmikutsõgani palkamine Võõrleegionisse m ä n g u h o o s stsenareerib. Tuleb nüüd itaallast mängides autoritasu järgi vä?

Veteranide probleemid on tuttavad neile, kes nende terviseandmetest lähtuvate lugudega on maastmadalast kokku puutunud. Guantanamos kuuldus alati rohkelt mittekurtmist mehise elu üle, kui ainult leevendust valule saaks. See on lugu ärakasutamisest, ületõmbamisest ja Saksamaa II maailmasõjajärgsest olukorrast, kus kõike ette võib tulla nagu Itaalias Amalfi rannikulgi.

Selle filmi võitude hulka kuulub gaasiplahvatus turvamajas. Droogitorkamine on meie päevil selline pahe, et hakka või kurtma, sest nii võib ohver vaimuhaigeks jääda! Nii ei saa kunagi ei õiget terviserahulolu ega terveneda! Mida film ei näita alguses, et allohvitser on ühtlasi nn luureprojektsionist, sellest ka akadeemiliste võimete vastuolu auastmega. Filmi on korduvalt eestikeelsetes kanalitest näidatud. Välisluure ja CIA varadega ongi nii, et riigist väljapool on piiramatud ressursid, kuna siseriiklikult on tegevus keelatud ja jahipüssiga tuleb sissetungijaga asi joonde ajada.

Insomnia: Few of “3rd Rock from the Sun” (1996–2001)

Mõningaid sisuarendusi tegi ka siinkirjutaja selleks ülipopulaarseks komöödiaseriaaliks. “Sally” visiteeris muideks ka ENSV-d, minu meelest kuulus ta mingit väätsa pidi tsõganite sekka, ent ma pole kindel. Ka Artur sai tükikese surematust selle legendaarse etteaste eest Itaalias katolikus algkoolis. Te teate küll seda lasteaia luulekonkursi sketši.

1001 Stirlitzit (893): Kas ma saatsin Sulle Valentinipäeva meene?

Parnamäe-Arril oli elutarkus, et ükski naine ei sünnita kõrvalsuhteviljana kellelegi lapsi. Siiski oli tema sõnavõtus nii palju enesekeskset vahtu, mis viis mind arvamusele, et just tema lasi fooliumiga vooderdada Las Vegase haigla aknaid. Ämeerikas Issi rolli ei pakutud? Elvist tegi ta küll, ma tõesti nägin seda suumaigutamist. Eestis muusikateatrit fake-misi veel viimase ajani ei aktsepteeritud. Ehkki fonogrammi mängitavaid diskoüritusi tantsuetendusena siiski ette olevat tulnud. Mina neil ei käinud. Varjasin ennast terve aastakümne akadeemilises raamatukogus. Vahel tuldi õnnitlema, et “Viies element” olnud a huge success etc. Siis olid veel Uirinenko tsõganiprovokad. Ega intelligentne inimene seal püssi ei lase ega trahvi ka ei tee!

Niisiis olin ma juba enne keskkoolilõpetamist nõukogude armees kõige kõrgemale allohvitseri astmele tõstetud, mis täitis minu hinge mure ja ärevusega. Kas tahtsid nad mind provotseerida proovima ohvitserina jätkama? Või oli see kaardimängurea ilulugu, sest projektsioonid näitasid kõiki neid siilisoenguga terveid vene allohvitsere nahktagides ja 50 cm käsivarrega juba aastaid ette. Olevat “vene maffia”! Ei olnud. See oligi viis, kuidas GRU tegi PR-i, et vene vanemohvitserkonna äritegevus oleks turvaline sotsialismijärgses elukorralduses. Oli vale mind kiusata otsuse eest Võõrleegioniga liituda (The right word is temptation. Yes, I know, You are not my Dear, so make it quick (look at adverbial meaning)), kui isegi minu noodid pole minu omad ja iga võimalusekasutaja oma nime minu loomingu peale kirjutavad. Olen andekas kõiges, tõsi.

Insomnia: Indiana Jones and the Last Crusade (1989)

Ma ei tea, miks 2006.aasta tsõganipulma raames (ma ei ole tsõgan vaid US-itaallane) nõnda palju taheti rääkida nendest asjadest, mis ei kanna andmebaasides (ikka veel või enam?) siinkirjutaja nime või siis on nime taga teine nägu. Jah, katoliku koolipoisina sain ma võimaluse fabuleerida dikteerimise vormis ca 12-aastasena (sest minu sünnikuupäev sõltuvalt nn tsoonist varieerub!) Indiana Jones saagast vähemalt kaks filmi (kindlasti ka 2023.aastane ehk praeguse seisuga viimane). See on üks Graali legendi lavastus, mitte kõige kaalukam või sisukam, sest mul ei ole mõtet parimaid lugusid ette anda, kui mulle aina KGB mängud tuttavad ette tulevad (kes on kunstnikunime-tagune autor?). Parimad lood on elus siiani! Osa nende parimate lugude narratiivist kulgeks ka Läti vabariigi territoorumil, mis rõõmustaks ka Alison Doody’t, kes kirjade järgi elab Iirimaal. Karakterite valikul oli Muberto eeskujuks, isegi samas majas tegutsenud teadusfilosoof Vihalemm. Me kõik viibisime Tartus Varia kinos koosvaatamisel. (Ka KGB oli kohal, mina oleksin olnud vaoshoitum!) Tookord ilmselt ei andnud veel aimu, et Jeffrey Boam ja Menno Meyjes ei olegi kuidagi Eestiga seotud skripti dikteerimise ajal. Menno Meyjes peaks olema sõnapaar eesti keele ajaloost, ent KGB-l olid omad plaanid, nii GRU kui nõukogude-MP kiuste! Kas Kuri Saatus eksis, kui Jurenkole anti võimalusi juurde?

Esimene katse, ehk ainult kahetsev mees (põlvili) pääseb ja teine Jeesuse jalajälgedes pärinevad suuremas osas kirjelduses siinkirjutajalt. Ka kolmanda katse sisu ehk pimeduses eristamatu plaat lõhe kohal, ehkki usu hüppe formuleering lõvi pealt on koostööküsimus olnud. Oleksin kasutanud alguses itaalia või inglise keelt eesti keele asemel ei suudaks midagi tõestada? Samuti Hatay riigi lipp ehk nn agressiivne kaheksakand (tipp üles nagu teral) on siinkirjutaja varaprojektsioon. GRU-Ülle käes võib olla isegi see valge paberileht selle kostüümi disainiga – valge-sinine -, millel on rombikujulised nööbid ja pannal. Ma ei tea, miks Doody stiili muutis. Ma arvasin, et talle oli tehtud Vale, kui üks kena daam lennujaamas mind tervitas ja paar lauset small talk’i veeretas. Me ei rääkinud Sean Connery’st ega tema märkustest minu mäletamist mööda. Ma ei öelnud kõrvalseisjatele, kellega ma rääkisin.

2006.aasta rongisõidul tehti jälle viga küsida väga keerulisi küsimusi. “Kas see on sinu film? Miks, kui on, siis teised mehed on kirjas?” Eksole!?

Ma käisin ka võtteplatsil, vestlesin vanameistriga, ent mind hoiatati, et tal võib ette tulla ka fake-tegijaid ja olin reserveeritud.

Ma mäletan, et kirjeldasin finaali siiski teiste võrdkujude eeskujul. Viimane vennastest pidi olema välisilmelt nagu vana eesti sõjamees või varjaag, süngelt istumas varjus ja ootamas järgmist katseletulijat. Ent siiski frank. Samuti oli seal selge allikakoht ja vett võeti alt loigust, ehk sealt voolas välja väike ojanire veekogumismahutitesse. Metallnõudel oli nn emiteeringut pöörav omadus.

Film kuulub komplekti ka kõigi teiste hilisemate lavastustega, kus koerad, kasvõi nominaalselt, mängivad prominentset rolli. See pole mingi juhus!

1001 Stirlitzit (892): LANDALINE

Nõukogude Nõo alevis liikus nii olemasolevaid kui ka tulevasi prominente vähem kui Elvas. Kui projektsionistid said kinnitust, miks incognito suuremad sorti Hollywood’i filme kunstiliselt toimetavad inimesed käivad vaatamas ühel mäeveerul jumist tammena, siis tärkas ka hruštšovka eesti tsõganinaabritel idee otsida assotsiatiivset kuulsust. Tuli välja, et keegi oli Taanis koos sealse kuningliku perega kolm kilomeetrit samas vagunis sõitnud. “Nii lihtsad, nii loomulikud,” olevat Jüüti poolsaare maaelanikud aplodeerinud. Ma tean, vastupilkamine on Newtoni füüsikalise printsiibiga täielikus kooskõlas. Aktsioon ja reaktsioon! Nõo-tsõganid otsustasid KGB-Kalde juhendamisel proovile panna enda agendivõimed. Korraldati treening igale detailile, mida selle reisi jooksul oli täheldatud ja esimene proov olevat olnud kohe väga edukas, sest mõni asi paistnudki päristiselt. Seda enam, et kuulujuttude kohaselt nähtud vene meestega küla vahel kõndimas samuti vägevat aristokraati, või vähemalt väga sarnast inimest. Kas monarhi poeg häbeneks I maailmasõjas kaevikuporis vedelemist, maakaevamist, metsategemist või betoonivalamistöid? Aga Andra on suur kunstnik, tema leidis lauanurgalt noodid! Ta on tsõgan, kunsti-inimene, ehkki noodikirja lugeda ei oska, eksju. See element on kindlasti selle tsõganipulma-loos olemas, kuidas KGB-Kalde meeleheitlikult jälle endale võlga tegi vaatamata madalamale auastmele, subordinatsiooni eirates.

1001 Stirlitzit (891): T Ö I N E

Tartu Ülikooli kraadiüritus DAAD välisvahetuse korras sattus tsõganipulma ja hõimukogunemise aega, nii et liideti omavahel infoluure projektsionistide kogunemine uudistamisega, siinkirjutaja isikliku eluga ja filmitööstuses Kütt-Eikelmannide jt kaudu osalisemisega! Mina ega minu eesti vanemad tsõganid pole.

Ja kuidas siis välja pööras – Viru öövalvur ja kastraat-hooker spetsialiseeruvad akadeemiliselt meditsiinikõlblusele? Ja iga spetsialiteet, mis on akadeemiliselt krediteeritud, peab olema korralikult tasustatud!? Mitte sekstöötajad vaid kõrgelt tasustatud traditsioonimeditsiini edendajad!? Väga kaval! Lähis-Idas sai kõrbe minna, Põhja-Euroopas on mageveerikkad metsad. Bondi-legend hoiatas mind, et isiklike suhete valdkond on väga libe just meeste staatuselt ja finantsolukorralt jalgade kadumiseks. Mulle jäi mulje, et ka Bondi-legend oli Viru hotellis ööbinud. Kui olete teinud trikki ja akadeemilise ürituse n i i põnevaks teinud, siis kuivõrd ma pole ette valmistanud ja ka ei tunne kindlapeale kõiki, siis ma osalen leigelt ja vaatan etenduse lõpuni. 200 inimest Saksamaale nii varjatult organiseerida on siiski suur saavutus, ehkki üks tatamitudengitest hoiatas mind, ent ka tema ei omanud ilmselt mastaabist ette kujutust ja mina poleks uskunud, et keegi järsku kitsidust veel minu arvelt välja elab!

Mina kastraadiga seksinud pole. Kindlasti mitte. Pinali tuppa pornograaf ja hooker öösiti hulkus Mitšurini tänaval, ma ei tea, kas seal peideti midagi, et mind manitseti võtit mitte risti ette keerama. Keset ööd ärkan ja näen kellegi kuju kas voodiveerelt tõusmas või uksest väljumas. Tagantjärgi nn kõrgema ajutegevuse tulemus kinnitab, et see oli tema. Selles majas olnud kunagi hirmus vaimne väljakutse eesti keelt võõrkeelena valdava mehega, keda poldud kutsutud, aga kes tuli. Ent ta polnud ainuke tsõganikommetega ööhulgus, kes tavaliselt seal valjult kolistasid. On vaja rääkida seda lugu, mida katkestas kellegi revolvrist lastud kuul, kui ta leidis mehe on noort naist krabamas? Kriminaalsus ongi inimestel veres, kui keset ööd tullakse mind ähvardama või teatama, kes kellele lapse tegi (see, vist, ei olnudki mina). Seda kohta PILV ei näita, seetõttu ma selle valisingi välja. Kõikidest teistest näeb teid ja vilets pea paistab silma – kui ära lüüa, siis saab teise hõlpsasti asemele panna. Mitte-Kriminaalse. (Ma teenisin siiski MP-s, teie uskumine ei puutu asjasse, kõik klõbistasid vene sugulastele prominentidest!) Kui spordisaali ei suuda tulla ja vaid öösel üllatada heruli kombel, siis ei ole teil juba ammu mingit saatust! Ah et oled parem? Tule spordisaali? Või välisaali! Seal sepistati parimad vereliinid juba ennemuiste!

töine on pori murdes

1001 Stirlitzit (890): K Ä Ä L J A

Ma ei tea, kas ma ise kirjutasin selle nn reality-stsenaariumi, mida seejärel projektsionistid lugesid!? Annabelle’il oli noorem vale. See ei olnud Annabelle ise, ehkki oli ilmselt organisaatorite seas ja ma olin tema külaline. Ma ei tea siiski kõiki asjaolusid, kuidas ma sinna enamalt jaolt toonaste standardite järgi poliitiliselt aktiivsete inimeste sekka kutsutud olin. See oli mingisugune komnoorte heaks organiseeritud rongisõit Ida-Riigi keskuste suunas. “Ei, sind ei mängitud,” kinnitasid vanemad komnoored mulle, kui küsisin, et kas selline ettepanek hakata soojendus-kääljaks tõesti miski muu kui nali peaks olema. Nõukogude seersantidelt enamat ei oodatavadki! Ma teenisin nõukogude-MP tulirelvadega, mida ka Tartus Toomel liiklejad päevasel ajal suurema saladuseta nägema pidid. Vale-Annabelle’il oli sugenenud harv, ometi kindel, läbikäimine vanema vene seltsimehega, kellel oli küll Venemaal pere, ent tööreisid tõid teda Läände tsükliliselt. Tema olevat nüüd suhtes selle seltsimehega, samamoodi nagu Õige-Annabelle Vovaga (nimesid nimetamata!). Kusjuures ei saa ju sedastada, et vene naised poleks teada saanud või hoolinud sellistest nn välistsoonipaaridest. Nad ikka tulid mõnikord järgi, mehed võetigi kohapeal vahele, ent sellest polnud kasu, sest ka naised käisid igapäevaselt tööl ja ei saanud abikaasade toimetusi valvata. KGB mehed ütlesid liigagi tihti enda kaitseks nn koha peal, et see käib töö juurde – undercover!!! Mis mujal on alus kingasaamiseks, see olevat nõukogude s i s e luures tarvilik tingimus ametipidamiseks!

Ent kui vanem seltsimees kodus abielukohustusi täitis, siis oli vaja ikkagi soojendust!!! Sest ega ta jälle tulemata ei saanud jääda! Mulle tehti KOMSOMOLIRONGIS ettepanek hakata selliseks kääljaks. Aga minu hing oli liiga tundlik, liiga läbiimbunud katolikust algkoolist, mille Pythagorase tabelit jäin ma igatsema. La sorella õppis selle lausa pähe 20.positsioonini!

Mina polnud nõus. Ma otsustasin vihahoos Vale-Annabelle’ile külma teha – ma jätsin mitte pooleli vaid lausa alguse katki ja põgenesin! Ta tuli mulle küll järele ja õiendas kõigi ees, et ma pean alustatu lõpuni viima, ent sellepärast ma eesti rahvast armastangi, et isegi eesti punased mind vaatamata maailmavaatele olid nõus ära peitma! Tegelikult tuli seda veelgi ette, et minu itaaliakeelsele unele pealesattuja tahtis samuti šantaaži korraldada. Ta oli küll juba kogenud luuraja, sest sugulasedki kaebasid tema asjatamise pealthiilima tulemise harumust, ent talle kinnitati, et see siiski pole saladus, kui palju itaalia vasakpoolseid Moskvas toimetab. Itaalia keel pole iseenesest veel probleem!

1001 Stirlitzit (889): KOOMA-88

See on tinglik nimetus projektsioonide pärast. Mõni teadja tahab “kõva pauku” aasta varasemasse paigutada, ent see pole sellest kallalekippumisest kõnelemise sisu. Siiski tulid pärast seda mitmed, et nüüdsest edasi olen ma “teatud kõrgemas mõttes surnud” või siis limbos ehk leidma enda vaimsetele jääkvõimetele sobiva väljakutse. Nagu internaalne tsirkusekahurimees, s.t kes kahurisse ronib, efektse kuldse triibuga mootorratta kiivri pähe tõmbab ja trummipõrina saatel üritab leida kõige pehmemat maandumispaika, kui võrk ei pea! Tagantjärgi tundub, et itaalia keel oli täiesti läinud ja toakaaslane Vanja õnnitles mind eestikeelse unekõneluse alusel uuele professionalismi astmele jõudmise osas. Sest võinuks ju ka edaspidi ainult Moskoovia murrakus kõnelda ju! Teate ju seda ajuoperatsiooni anekdooti!? Ma ise siiski väga suurt erinevust ei tundnud, mis on ka loomulik kogemusvariant, arvestades kuidas tunnevad end mõned neist, kes pärast vägijooki üle veetakistuste tavatsevad ujuda. Kuidas ma aru sain kahjust? Alati oli see episoodiline mälu, mis iga traumaga (neid oli siiski pigem vähem) pudenes. Muutudes eriti sündmuse lähima poole aasta osas hõredamaks. Ma ei suutnud pikka aega midagi meenutada 2007.aasta esimesest poolest, kuivõrd juuli alguses kõhupalavik viis lõikuslauale.

Siiski toonaste juhtumitega, kui riigivanem Jaan Tõnissoni krundi muldpõrandaga kuuri ratastega patisendiraam ajuti lükati, käis kaasas teistsugunegi ärevus. Plaanijärgne. Eriteenistused koristavat enda järel? Tilgutid pidid ka nn närvisüsteemi lõdvestavat ainet patsientide organismi kandma. Sellele vaatamata alati protseduur – (auto-)õnnetus+tilgutid – ei töötanud ja “asja tuli korrata”! Ilmselt seetõttu manitses GRU-Ülle, et ma ka natuke vaikusest mängurõõmu tunneksin! Et mitte olla MEES, KES TEADIS LIIGA PALJU! Sporti tegin ma edasi. Noote enam ei kirjutanud (loomingulises, igapäevases, neid oli niikuinii raske peita kogu aeg ja ajakulukas fake’isid teha andrate jaoks). Lugesin noote igapäevaselt küll, ent pärast klassikalise muusika nn diskursust (mulle piisas Bach’ist) ei köitnud ei kõrtsis musitseerimine, pop-rock ehk tsõganitulevärk suurtel lavadel ega ka poliitiliste hümnide koostamine või ettekandmine. Ma küsin otse, et kas need nn jooksus vene sõdurid ja nn Bodensee rongis tulid titeõnne pärast (teie oma (GRU?) andmebaas peaks näitama võrreldavate beebimedkaartidena (tõved, defektid, hambakesed), kes on tõenäoline isa teie juhtivohvitserkonnast) võtma kompensatsiooniks muuhulgas viit viisi, mida ma 12-aastaselt või enne noodipaberile kandsin? Et ma räägin nagu italiano (teie kujutluses) laial käel, keda ma filmi-industry st tunnen, milliste teoste väntamisega olen kreatiivselt hõivatud olnud etc, etc, etc, etc!?! Lombardia poleks uusaegse kapitalismi vormisepistaja, kui laua taga istujad poleks usaldanud nuppu kahe kõrva vahel ja suud pidanud! Mõne ameti edukuse piisavaks tingimuseks ongi ainuüksi saladusepidamine.

Et tuleks “agent Uironenko” ja küsiks igal aastal lisa ammu väljamakstud töö eest? Tema võimetus keretäitest õppida on legendaarne. Ma andsin talle enda teada juba 13-aastaselt Jaan Tõnissoni krundi paneelmaja hoovis maja elanike silme all klohmi, kui ta tuli talle omaselt kriminaalsel viisil ennast kehtestama. Tõsi, siis ma olin juba seersant. Seejärel tuli ta maadlema Tamme staadionile ja hakkas nutma, et “isakest väärkoheldakse”, ma petnud teda (?). Ma ei tea, kas ka teda tilgutati. Minu isa ta pole, vaid siga, kes mind enne Itaaliast toomist n.ö jalutuskäigule viis ühest toredast villast Floridas, aastal 1976 (?), ütlemata et ma jäängi pikemalt ära. See oli ARMAS MAJA!

Le Mauvais-Mauvais Génie (23n): LLCL

“Sa raisk!!!” karjus Ljohha meeleheitlikult ajalehte sirvides. “Igavesed petised, ahvid ja kirjapederastid!” loopis ta laua pealt esemeid toanurka. “Nad on teinud mulle Vale, Imitaatori ja tahavad kogu au, rahagi suurest tööst kantida võõra identiteedi alla! Varastada minult suurima setu vaimukangelase monumenti, kõrvuti Semjonovi ja Nesteroviga!” kisas ta nii, et miski raske lendas taas naabri poolelt vastu õhukest vaheseina. “Ah sa kurat, nüüd saadavad jälle sm Sorgi juurde pornot etlema,” neelatas ta närviliselt, “pean vaatama, mis mul siin on uut, et nõudlikku saksa maitset kurgus kuivatada!” Ljohha läks riiuli juurde ja sirutas käe vanade marksismileninismi konspektide juurde, kus ta hoidis kõige uuemaid käsikirju. Tõesti, videomakilaenutus koos Igoriga oli produtseerinud nädalavahetusel kolmkümmend lehekülge fantaasiaid blondiinidest ja nende boyfriend’idest. Ta töötas palju, vahet pidamata. Maki ja käega.

“66. Лже-Льоха” kirjutas Ljohha nobedalt ja tõmbas lehe masina vahelt välja. See oli tema põhitöövahend, millega ta komsomolikirjavahetust pidas ja Pihkvasse ettekandeid koostas. “Arvavad, et ma slaavi dialektoloogiat ei jaga,” hammustas ta huulde. Suures vihas ei osanud ta paremat kui ainult sõnu kokku seada!

“Vale-Ljohha on sündinud 1976.aasta novembris. Ta käis Tallinnas Mustamäel eesti koolis, kuulas punkmuusikat ja vihkas homosid. Tõeline-Ljohha on sündinud kümme aastat varem, täpsustamata, sest see rikuks julgeolekusüsteemi protokolli ja tema sõpruskond elab enamalt jaolt Pihkvas, vähem Jurjewis. Vale-Ljohha tegeleb alaliselt nõukogude kõlblussüsteemi õõnestamisega, kuna Õige püünised on kogunud kõige enam teesklejaid, parasiite ja andetuid mahakirjutajaid. Õige-Ljohha on Moskvas tunnustatud nõukogude-eesti kirjandusperspektiiv, kuna Vale lõbustab kodanliku elemendi jääkmassi – päevavargaid, luusereid ja kroonilisi tõbiseid pornograafia, Sorgi riiulitelt visatud konspektidega ja homo-multikulti propagandaga. Esimene viib tõelise sotsialismi võiduni, teine toob kaasa katku nagu Wall Streeti börsi krahh 1929.aasta oktoobris.”

Ljohha peatus hetkeks, midagi oli valesti, ent lugenud read uuesti üle, tundus kõik endiselt korrektne.

“Tõeline Ljohha loeb igal õhtupoolikul Dostojevskit, ta võrdleb teda Whitehead’i ja teiste lääne dekadentide udutamisega, sest vene kirjandus ongi autentse pessimismi allikas kaasaegses tsivilisatsioonis, kuna Vale-Ljohha kiidab Õhtumaade mõõdukat optimismi Nietzsche pseudo-filosoofilise tulevikupildi konstrueerimisel.”

“Tõeline Ljohha…., “ jõudis loomepalavikus komsomolisekretär raevukalt nn saksa tähtedega masinasse lüüa, kui kostus koputus. Ta astus energiliselt ukse juurde. Selle taga oli kiila otsaesisega ja onukese väljanägemisega noormees, Tartu rajooni ja linna keskkomitee häälekanda korrespondent, kes alaliselt üritas toimetust veenda Ljohhast intervjuude ja artiklite avaldamist.

JÄRGNEB

1001 Stirlitzit (887): LINNALAHING

Niisiis nn Bodensee Surmarong saigi toota vaid mistrial’i, kuivõrd sidus kokku niivõrd erinevaid ja võimatuid valdkondi “solvunud” projektsiooni-seersantide tosina ees. Nõukogude-vene süsteem oli minu meelest nn defektoloogiline – kõigil pidi olema nõrk koht ja see hoob või teadmine pidi kuuluma, olema kontrollitav kõrgema, seltsimeeste ümarlaua võimu poolt. Mis hiljem pidi ilmselt olema mobiliseeritav! Tartus leidsid veel 80.aastate lõpuski aset tsoonisõjad, kui linnalahingute käigus pandi tsoonidest tulnud pagendatute organisatsioonid tulle – nad kas lahkusid kõnnumaale või pidid leppima sõjaliste meetmetega. Kõik see leidis minu meelest aset ikkagi tsiviilühiskonna arvelt, ent parema lahenduse peale ei tuldud: agent Uirinenko-taoline tuli tekikotti vmt seotud tuli- ja külmrelvadega, mis seejärel jaotati gängisõduritele, kelle teekonnal oli juba olnud kümneid ohvreid metsade vahel, kus alati kellelgi õnnestus tunnistada neidki asju, ja siis asuti tänav-tänav haaval mõjuvõimu eest võitlema. Normannid polnud kuigi erinevad neist, kui püstitasid kõrgelt tarastatud kantse, huvipakkuvate kaubitsemiskohtade või teede lähedal. Kriminaalid siiski kaubitsema ei tulnud, sest nõukogude ühiskond polnud kapitali akumuleerimisele erakätesse orienteeritud. Tartus tegeles tsoonigängide ehk kuritegelike organisatsioonide tõrjumisega nõukogude-MP. Mõni nädal korjati igal hommikul Tartus Toomemäel viis kuni kümme langenud tsoonikriminaali laipa. On naiivne arvata, et neil polnud ema-isa, onusid-tädisid, vendi-õdesid, isegi lapsi! Isegi kõige ilmsemal vägistajal retsidivistil võis olla teda nn heaks poisiks pidav veresidemete rakuke. Mind küll alati üllatas see, ent ma pidasin seda itaallasena kõigele vaatamata ka loomulikuks. Kui tsooniorganisatsioonid võidelnuks oma kuludega, siis polnuks neil mingit šanssi, seetõttu agent Uirinenko läksid ja nn hankisid alati samasuurusjärguga laskemoona, et asja lahendamine poleks ilmselt ühepoolne. MP-jõududest siiski ei pruukinud jätkuda ja nõukogude armee ei tahtnud tsiviilelus alaliselt seljatagust jääda seirama (saite aru?) ning siis leitigi informaalide sõpruskonnad, kelle sugulased olid juba tsoonikriminaalidele n.ö ette jäänud. Neile anti samuti laskemoona mõõdu järgi. Esimene lahing oli olnud ühepoolne sellele vaatamata ja see haavas uhkust. Teises lahingus pidid vennaskonnad kahetsema, et nad ei kavaldanud ega mänginud raskeid asju välja. Kolmas kordus võttis sellest õppust ja ehkki tsoonimehed said ka ootamatut abi, siis mõni kopsuhaige professionaal tegi viimast verd köhides ka vennaskondadele plaani. Kuidas nad seda tegid? Nad olid nõukogude-MP liitlased, ma ei pea sellele vastama, kui loll on KGB! Tartus oli jälle võimalik ka pimedas tänaval liigelda! Ent kaotused jäid. Mina varjasin oma kaotusi ENSV julgeolekuskeemi taha (keegi ei pidanud teadma, kust ma tulin või, mis keeles ma unes räägin pidi jääma võimalikult väikesesse ringi vmt) ja ilmselt polnud tsoonikriminaalide sekka surutud hukkunute sugulased selles plaanis kuigivõrd erinevad. On naiivne arvata, et nad ühel päeval KGB-juhe neid taaskord mõne vana plaaniga mängida ei üritaks. See on strateegilise defektoloogia mõte.

Niisiis kokku panna mobilisatsioon nõukogude armeesse isiklike küsimustega on ilmselt igasuguse ausa asjaajamise obstruktsioon – sellest ei saagi midagi tulla. Tavapärase kohtumenetluse korral on võimalik ette valmistada, mina tulin pärast 14-aastast akadeemilist stuudiumit rääkima uusaegsest filosoofiast, mitte sellest, kas Dengizov on Ljohha Leonovi vana sõps. Mina vaikin nagu haud!

Le Mauvais-Mauvais Génie (23m): LLCL

Ljohha seisis hetke jahmunult puumaja sulgunud ukse taga. Ärge mõistke valesti, teda poldud välja visatud, ta pidi saama hetkeks hingetõmbe-aega omaenda lingipoolsel, sest oli saanud viimase kaaluka tõendi – need jutud vastasidki tõele! Jalgu järgivedades, vaevu õhkuahmivana jõudis ta komberdada kirjutusmasinani: nii…lõpuks paistis kirjandustegevuse tagant jälle vikerkaar!

“40. Naistevastane vägivald” tippis surmtõsine Ljohha kirjutusmasinaga paberi päisesse. “Puumaja allkorruselt kostus summutatud hüüdeid, plaksatusi ja noore naise haledaid palveid. “Kust see tuleb?” pööras kordnik pead ja koputas KGB-operatiivide kontorkorteri uksele. “Tõepoolest!” ehmus väikest kasvu ja kiila otsaesisega tšekist Piiterist, “hea, et ma täna veel majas olin, ma pidanuks juba ammu rongi peal ja Moskva poole aurutama!” Üheskoos, neli-viis meest surus kõrvu vastu seinu, asuti ustetaguseid kuulatama, kuna naised piirdusid usteavades seismise ja osutusega tõenäolisele helikatkete allikale. See oli siiski teises trepikojas, päris tagumine uks. Tšekist võttis ametipüstoli Makarov ja oli valmis andma kattetuld. Külge ees rammiti endine tsõganipesa toauks maha. Noor kaunitar oli seotud käed üleval voodile nagu orjatar ja Üökunnar jagas talle kõrvakiile. Avastamise vältimiseks oli suhu lükatud ka riidetropp, kuna peale pesu olid kõik teised üleriided j u b a eemaldatud. “Seda ma arvasingi!” sihtis tšekist relvast Üökunnarit ja siis tõmbas kaitseriivi peale, et ese tasku jälle pista. “Trahvi teeme ikkagi,” oli ta juba taibanud kogu asjaloo tausta. Pesus kaunitar vabastati voodilt ja sinna seoti protestiv, vastu rabelev Üökunnar. “Ah et sina mängisid?!” surus kaunitar talle läbi hammaste. Meeskond trahvis põhjalikult, kaunitari nõudliku silma all pimeduse langemiseni. “Tal on selline vajadus,” seletas tšekist nukralt, “alandada mehi!” Ja sättis ennast rongi peale vaksalisse. Tema sinna majja enam jääda ei soovinud!“

JÄRGNEB

1001 Stirlitzit (886): T Ö Ö S T A

Sotsialism, tuli välja, oli tsonaalne. Võib-olla jaksan kõigele vaatamata veel käia mõnes katolikus ülikoolis. Tõekoorem vägivallast polnud mitte ainult keelatud või ebamugav, õigupoolest ma ei tea siiani, miks itaaliakeelsetele vanematele nõnda korduvalt seriaalselt tulirelvadega kallale pidi nõukogude luure minema (pole üllatav, et keegi väga välja ei tule pärast seda ju!?), vaid misiganes implikatsioone oli lihtsam eitada – kui ma ei saa tõestada, peale sõnaandmise, siis ma pean möönma ju, et pole tõestatud ehk ka kaalukates asjades jaatamine on alusetu! Ma tean, ent olen kohustatud varjama; ma tean, aga ei saa tõestada; varjamiskohustus võib-olla doominoefektses suhtes kallite inimestega, ja et kaks asja ühildamist ei leiaks on pragmaatiline mitte kaasa aidata järgmisest asjast formuleeringu moodustamist. Teil ei olnud õigus puudutada teemasid, mis olid suhtes erinevate vanemusskeemide seostest sõjaväeluuretega. Seevastu minu õigus oli teid eksitada ja salata. Tahate õiendada, siis vedage mind sõjaväetribunali ette, mind demobiliseeritud vaikimiskohuslast, ehkki vanemate asju ma ka lihtsalt ei tea ja võõrastel ei ole õigust mulle seda ette heita! Mina ei ole valetaja, räägin hea meelega tõtt kõigist tsiviilkohtuasjadest või akadeemilistest teemadest või avalikust elust, ent minu vastaspool tegi sellise relvastatud seltsiliste toomisega ettehoiatamata saksa raudteekompanii rongi ennast KELMIKS JA PETISEKS. Ma pean uskuma, et mingisugune vene tüdrukute väljasõit naaberriiki ja moodne tüdrukutepeole kohane (?) tembutamine on piisav alus selliseks salateenistuslikuks kogunemiseks?

Teil ei ole volitust insinueerida ei endisi MP (military police), GRU ega mistahes politseiteenistustöötajaid, veel enam teha seda kriminaalse ähvardusvarjuga, kuivõrd suuremat osa kaasasõitjaid ma ei tundnud või siis väga pealiskaudselt. Ma pole selliseks ürituseks enda nõusolekut andnud. Et KGB on laimaja, pornograafia tootja-levitaja ja armee subordinatsiooni õõnestaja – ka see leidis jälle kinnitust. Mina ei ole ühegi hooker-kastraadiga maganud, kes oma vene partneritest fotoülesvõtteid tegi, “siinkirjutaja pildi” lisamiskatse sinna, oli ilmselt jälle üks tüdrukutepeo nali, milleks teil luba polnud.

Noorikule soovin abielu ja lapseõnne, et laps oleks lahtise pea ja kindla käega ema eest väljas!

Ja see väike tsõganitola viimases ehk Valede Rongis, kes väitis et ta on minu ema, oli eriti groteskne mõnitamine. Ametlikult on järeletehtud figuuri vähemalt kaks korda maetud Eestis enne 2006.aastat. Enamat siin lisamata.

tööstama on murdes tõestama

1001 Stirlitzit (885): “Dirtbag!”

Viimases rongisõidus (Valede-Vagun) üllatas mind ka nn tuttav 80.aastate piirilt, ehk veerand sajandit (ligikaudu) hiljem, sest meil tuleb arvestada projektsioonide loogikat: liiga täpne muudab korraga nii ette liikuvat kui taha jäävat. Tuli istujate reast välja keskealine naine, kes mängis kunagi kiusukorras nii Nõo asulas kui Elva linnas ehk kättemaksu korras nende riidlema tulnud naaberpere Blondiini. Häält ja maneere jäljendades üritas ta jätta viletsama nägemisega vanainimestele ajalootudengist närust muljet: kõnetab ebaviisakalt ja lugupidamatult siunab kaugemaidki sugulasi etc. Maksta kinni sellise inimese reis kelle arvelt? Selleks, et tulla mind laimama? Te oleksite võinudki täiesti suvalise pornonäitleja leida, kes väitnuks et olin temaga abielus ja matsin kõlvatult sigitatud, ent sünniajal surnud titti kööki pliidi ette etc. Ma mäletan väikese poisina väga põgusalt seda etteastet, et mingisugusel ühiskasutuses lõkkeasemel korra pidamise ja tehtud prahi ärakorjamisel konflikt puhkes. Laiamatulnute elamine oli 50 meetrit eemal, kuna kinutamise (ohtralt jooma murdes) plats oli üsnagi naabermaja lähedal ja mehed-noorikud käisid võõras kasvuhoones põit tegemas ja ka loata teisi peenraid katsumas (?). Kas oli nii? Ma tookord lärmi keset tööpäeva mäletan ja ka üle võõras kasutuses kruntide radadetegemist. Oli minisugune lisanduv tüliolukord, kui KGB allohvitser ei leidnud metsapeitunud ehk pakkupannud Tiiut trahvitegevust teostama. Et õhtule saada, siis võeti ette Imitaator, kes kusi põgeniku asemel nn süüdimõistetud alkoholeerija üle. Ent tuua see diilitaja Saksamaale? Kes maksis? Milleks? Keda mina järgi tegin? Kus? Kusin? Anaalselt kuritarvitasin? Jootsin purju? Jätsin abita? Lükkasin poriloiku? Valetasin kellegi lapse vanemaks? Kõndisin võõrasse korterisse kapiuksi tšekkima? Sisenesin võõra võtmega loata kuhugi? Ärandasin auto? Sõitsin purjus peaga roolis? Võtsin võõrad noodid? Nõudsin autoritasu võõra töö eest?

1001 Stirlitzit (884): “Millega sa tulevikus tegeleda tahad?”

Ta vastas, et tahab olla prostituut. Ma arvasin, et mängib mind. Annabelle on teinud endale Vale-varu ja saatis mulle kiusupunni. Ma siiski pidasin vajalikuks katoliku arusaama järgi teda manitseda, et see on väga ülekohtune kõigi ümbritsevate suhtes. Esivanemad ja sugulased-naabrid. Ent meil tuli see jagelemine väikese hingega ette korduvalt, sest kui ta järgi andis esialgu (“olgu, ma ei hakka siis!”), siis tähelepanuväärne oli tema viide mingile projektsiooniseersandile, kellelt ta teadis juba ette mis auastmega ma vene armees teenin ja ka seda, et minust saab medical man? See olevat sama! “Mida?” hüüdsin ma. See olid kindlasti sina, Annabelle! Selle asjaga tegid ilmaasjata nalja!

Ma olen 50, pole kärvanud, kõik, mis kõhust allpool on heas toonuses, värske ja trimmis, lõpuks on käsivars endiselt mehe moodi. Sellepärast, et ma ei prostitueeri, pole kunagi sellega tegelenud. Tulla ühte väikerahvast, keda ajalooline situatsioon on nõnda väärkohelnud, ära kasutama, on halb strateegia. Samasugune nagu defektse-venelase strateegia (oli üsnagi šokeeriv, et esivanemate lugemine tsõganite kombel (kes nii vara jaotavad pärimisel) venelastel võib ka sotsialismis eesõigusi luua – see oli Annabelle-Vale Toome veerul tapmise motivatsioon), mis teeb venelaste peale mängijatest laste tuleviku vargad: mõnda aega veri kleebib, kuni lõpuks on teda ikka liiga vähe! Need rahvad kipuvad elama poolearulistena, kui ei õpi genotsiidist ega kuritarvitustest hoiduma!

1001 Stirlitzit (883): “Mina vaid intervjueerin, minul muuks aega ei ole!”

Esialgu oli asi ILMSELT aus. Korduvalt rõhutas Jurenko (või on Jurinenko?), et eelolevad asjad lõpetamata ja temal pornost kõrgemaid ambitsioone pole, elu olevat näidanud kunstiliste taotluste tühja kõla, ära tasuvat KGB-pääslamehe teada vaid mastaapne erektsioon või sellelaadse elamuse täiusliku kvaliteediga lavastus, publikumile maha müümine. Tema ei näinud minu kunstist midagi tulemas. Liiga lihtne – kuni viis filmi päevas stsenareerida, mis sealt ikka välja kukkuda saab?! Agent oli siiski KGB pääslasse sobiva isikutunnistuse eelnevalt olnud KGB-ohvitseri kõige alamal astmel, mida teised asja tundvad inimesed kategooriliselt eitasid. See olevat kindlasti vale, ütlesid nõukogude luurehuvilised, sest avalikud pornograafid ja homoseksuaalid ei sobivat ohvitserideks! Te tahtsite (mõni kindlasti), et ma mälus soriks – sellist tühikõla elust-olust see ainult sisaldabki nõukogude ajast. Või siis ka koledusi, mida keegi enam uskuda ei taha. Või ka imesid, mis on ajast ja arust. Ühesõnaga pornoga teenivat ja kunstiline film jääbki ummikteeks. Vahest vaid sõjafilmid tasuvat kah ära, ent need on ilmatuma risk, kallid ja kapriissed teostustabelis. Ja nii ka oli, sest kirjutada kinoagent ei osanud, asjad loeti linti, transkriptsioon teda ei puudutanud. Nii ta läks oma mastaapsete videolintide juurde tagasi võlga hüvitama, sest tema elu oli lõplikult igavene mäng!

1001 Stirlitzit (882): R A H A

Keegi mäletab seda kimbatust, mis tal täiesti uue keele õppimise-omandamisega võis ees seista? Lapsed on enne 11.eluaastat minu arvates lingvistilised geeniused, mida ettepoole seda säravam, õpivad kiiresti, ent ka unustavad, peavärk saab pihta eriti siis, kui neid traumeerida, panna sõjaolukorda. Minu arvates võis see olla isegi Portugal, kus pärast kapipealt enda projektsiooni ärakuulamist indoeuroopa keeles, sest luureambitsioon oli ühes endaga toonud raske tulirelvahaava, üritas tema õde leida sobivat transporti minu viimiseks Leuveni, mis asub Belgias. Nõukogude naispedagoog mõjus tema kõrvadele väga soliidselt ja nii usaldas ta mind perverdi käte vahele. Setule lubati see reis rahaliselt hüvitada, ent Leuvenis polnud keegi nõus tema küsitud hinda maksta. Nagu agent Jurenko kaksikõde valmis tema peas väljapressimisplaan. Aega nappis, ta oli Schengeni viisa kuupäevi juba ületanud ja ei tahtnud riskida trahviga, seetõttu kiirustas nõukogude piiride poole. Esimesel kolmel päeval sain ma aru vaid eesti sõnast raha, mille vaste oli mulle mõistetavates pruukides olnud pecunia või il denaro, il soldo. See kordus Marta Laari jutus sageli ja see näis olevat nõukogude elu juhtiv jõud. Marta Laar ei olnud siiski kapitalismi sõber, ta oli libekeelne ja ebausaldusväärne lepingupartner. Reisi lõpuks ma juba taipasin enda arvates iga kolmandat lauset osaliselt, võib-olla isegi iga kuuendat lauset seevastu terviklikult. Kõnelemisest oli asi ikka veel väga kaugel. Eestis selgus, et talle mitte ainult trahvi ei tehta sellise kõlvatu vangivõtmise loogika peale vaid ta ise ka vangi pannakse. Lõpuks visati mind vana hiietuka juurde põlluäärde ja joosti komsomoliherulite kombel minema. Paik paistis mulle karmaatiliselt tuttav ja ärevust ma ei tundnud – suure tamme harud sirutasid endiselt tuttavlikult taevaääre suunas. Martaga kohtusin ma hiljem korduvalt, viimati siis, kui ta üle ukse, nn Pinali toa vastas, ehk KGB ametikorteris palgalisi tüdrukuid klohmis. Keegi oli talle minu agenditoimikut näidanud, et ta arvas mind teda tapma tulevat? Tormas paljajalu aknast majahoovi ja undas nagu Stuka sireen. Ma pole KGB-s kunagi teeninud. Kes kogu aeg küll ajab igasugust pada?

1001 Stirlitzit (881): S I T U

Jäägem ikka keelelainele. Ma ei tea kuidas osati mulle 1980.aastate keskpaigast edasi näidata, et sarnaseid blondiine olevat kolm. Kaugelt paistavad sarnased, varieeruvat näis vaid pikkus, ka polnud kõik kolm samaaegselt alati saledad või sama-stiilselt riietatud. Teisisõnu m i t u. Üks neist fantaseeris juba lapsepõlves luuremängudesse tungimisest, kummalisel kombel meie trajektoorid ristusid nii Amblas, kaksik-Tamme all kui ka seal, kuhu Harri oli pealekolinud, ehkki nõukogude armeestki tuli märkus mitte omavolitseda. Tsõganitel ongi kombeks alati Punasele väljakule laager püstitada ja mausoleumi kolida, kui Lenini roll mõnele teatritsõganile antakse? Ei maksa uskuda, seda mida KGB jefreitor jonnist ajab, kindrali sõna on raskem! Plikatirtsu oli raske ära ajada, kui talle ülesanne oli antud. Magas kasvõi voodinurgal, sest kartvat pimedust! Ühel hommikupoolikul tunnistas ta mulle vandeseltslikult, et ta teab, ma tulen Itaaliast, sest rääkisin unes. Ma olin napilt murdeealine ja tema käis võib-olla teises klassis. Meil ei olnud suhet, kui keegi nüüd kulme kergitab. Imestas, et miks mina käsikiimlusega ei tegele! Mis ma tegin selleks, et ta ära läheks? Temaga vestluste üksikasju ei mäleta, ehkki rubriigitäidet ta kindlasti pakuks.

Nende projektsioonide kaudu seletati mulle siis, et üks tütarlaps pidudesse uppus ja sealt sõltlasena enam välja ei rabelenud. Esialgu teised ehk mitu aitas tal oma käike ja tegevusala varjata, ent asi läinud hapuks kui ka teine, võib-olla esimese pärast, kiusatusele vastu ei suutnud seista ja raha vastu võttis. Kindlasti pole minuga ka pimedaimaski nurgas kohtunud see, kes strateegilise suurusega mööda paneb. Ma kahtlustan pigem, et mulle kas sama inimest näidati erinevatel perioodidel või kaasaegset tegevustikku 80.aastatel Euroopas mitte tulevikku. Lõbutüdrukud olid samuti nõukogude välisluureteenistuse palgalehel. Mõnikord kindlasti. Mida sellest kokku arvata? KGB-FSB võitleb kaalukate paaritegemiste jätkumise nimel ja kasutab iga väiksemat nuppu mänguväljal eduseisu säilitamiseks.

Sedu-situ kasutatakse eesti murretes ka mitme jaoks.

1001 Stirlitzit (880): “Mind see ei morjenda!” ütles veerandsajand hilisem anti-amerikanist

See ei olnud CIA, kes TRÜ aspirandile Tartu Toomemäe veerul trahvi tegi, vaid ikka tsoonikriminaalid, kelle kogunemisega oldi jätkuvalt hädas. Mina panin haavlitega, ka raskema moonaga neile vastu, mida aspirant tegi, et Tartu oleks (homo-)turvalisem? Läks külla Ljohhale, kellel õnnestus postkastist ikkagi värske Аргументы и Факты kätte saada? Ma küsisin, et mis juhtus, sest kahtlustasin jälle mängimist, ent õhetav ilme siiski kinnitas nn aktsiooni laskumist. Ma ei parasta, minu meelest kinnitab see MP brigaadi hädatarvilikkust seal valutundlik õppetund anda tsoonijätistele. Kooliõpilased tegid seda päevasel ajal, ent pimeduse laskudes olnud asi üsnagi karm. Vene kultuurile näis, minu hinnangul, olevat omane liiga pealiskaudne suhtumine relva olemasollu. Ülle näitas Vanjale kunagi oma valvekarabiini, kui Vanja seda krabada üritas, siis tulistas talle kaks haavlit – ühe labakätte rabelemise ajal ja teine tuli välja korjata käsivarrest. Ma ei tea, kuidas Vanja Turkis suutis ennast ikka sundida sinna tagasi tulema, sest sissekirjutust tal korterisse polnud nagu ka kõigil teistel peale minu.

1001 Stirlitzit (879): K I N U T A M A

Pealkirja järgi oodatakse võib-olla mõnda täiendavat jõumängujoonist, võib-olla mälestusi nõukogude noorsoo pornofilmi võtteplatsist Mitšurini tn 2 otsas, või isegi osutusi, kus kellegi avatar või figuur on kujutamist leidnud. Vanjal on Natural Omo, ent Annabelle ’il on tervenisti kunstiavatarina (ma ei saa sellisest planeerimisest siiani aru, ent ju see peab ikka nii olema) Pink ja ka see Islandi filmi kuju. Ma kinnitan, et mõtlesin tema peale.

Siiski oli sadade parajasti Saksamaale sattunute hulgas ka Kalde tutvus- ja sugulusvõrku kuuluv EÜS vilistlane Valdre, kes asus õigustama vene passiga KGB-jefreitor Kalde poja Marko Ringo’le ja öövalvur Murusalule tee sillutamist haridusvendade hulgas. KGB-Kalde poeg Ringo kartis peksa saada? Ma võin õllekas ka niisama käia ja valida endale mitte-KGB sugulastega lauaääre. Sellist vabadust igas tudengiseltsis pole. Paks poiss vaguni sõnavõtupositsioonil vist ei adu karistamatuse karmat, mis KGB anaalkomandodel lasub – osad karistatud jäidki raskelt haigeks. Tudengiseltsides leidub enda teada kõige kõvemaid mängureid, minul ei ole aega selleks et seletada, kust ma neid asju tean ja kõige olulisem: mina vist ei olegi nende silmis eesti soost. Tulite KGB meeste sekka mind hindama veel kord? Pole õiget verd, olgu pealegi.

1001 Stirlitzit (877): KAS KURI SAATUS EKSIS? 3

Kui kaugele nägi pärast II maailmasõda, Tesla elektroonikasse ulatuvate leiutiste kogusummast johtuvalt, sõjaväeluurete silm? Projektsioone loeti nii siin kui sealpool Suurt lompi. Näis, et teatud asjad olid antud ühiselt kõigile III Reichi löönutele ehk võitjariikidele. Desinformatsioon tegi nõukogude vastuluure silmis kõige esmasema astme infovoost väheväärtusliku pahna. Üks asi on keelt osata piisavalt, teha vahet teaduskirjutistel, sarkasmil, iroonial ja kirjandusžanridel, teine asi asju sisuliselt lugeda. Ent teadus muutub, viide metodoloogilisele anarhismile pole sugugi asjakohatu. Teadusühtsuse programm näitabki, et füüsikalised teooriad on fundamentaalselt veel 21.sajandi algul ühildamata. Aine ei saa korraga vastupidistes suundades, kui ta on ühes tükis kohalt aetud (ma ei räägi plastilistest protsessidest vaid dubleerumisest), liikuda, teisi sõnu peab üks teooria andma teisele teed, ent igal teadusparteil on jätkuvalt varuks omad trikid! Ja kuna muutub kellegi jutt ajastmahajäänuks, kuna teised laskuvad aina edasi hüperlõssenkismi, mis pole samuti muud kui kelmus teeta tulevikku!? Veremasinaleiutamisprojekt on USA-s suure arenduskelmuse kelmuse pärast kohtus juba süüdimõistetud 2024.aastal.

Mis on trikk ja mis pilv ehk tulnuksilmakuplid, mis loevad valges toimuvat tsiviliseeritud maailmaosa tänavatel? Kui asja pole, kas siis feikida? Kuidas konkureerivaid pilte sama stsenaariumi korral hinnata: 1. kõlvatu pidu muuseumis finaliseerub tapmisega, 2. Suur null jalutab hoonest välja MI osakondade kuuldamatu aplausi saatel ja muudab pilvedel hõljuja saatust, kuna esimeses variandis lõpetavad kõik lastetute ja haigetena.

Ma kuulasin pealt kord kindrali juttu. Ta ütles, et 2006.aastal pole siinkirjutajatel nende MI andmebaasides ühtegi o m a last ehk järeltulijat. Kas merebioloogia muudab determinismi?

Ta mainis ka kõlvatut mängu, et temagi pidi võtma aja maha kord väljapööranud tõe tõttu justkui jäänuks oma tüdruk kuskile tuulte räsida. Teda mängiti väga alatult. Sõjaväeluure andmebaasides on õiged sünnikuupäevad, nimed, kohad ja vanemad, lisaks muugi klassivõitluse seisukohalt oluline (revolutsioonilises maailmaosas). Kas ta lisas ka loetelu aastaarvudest, milleni see asjaolu on muudatusteta? Ma kahtlen kas nn Bodensee rongi vene brigaad sai üksmeelse rohelise tule, ehkki KGB-FSB oli toreda skripti kirjutanud. Minu teisel pool seina elanud saatusekaaslane (tulime samas autos Itaaliast) ja spordikonkurent on blond ja pigem turske, Itaalias peeti teda üldiselt välimusegi järgi il russo‘ks, kuna minu puhul pakuti ka Lõuna-Tirooli (Ladino dialekti poolt – need on retoromaanid, ent see polnud sage) esivanematekoduna. Siiski loomulikelt reaktsioonidelt, kui teda pimedasse tuppa võõraste noorikute poolt imemisega tuldi üllatama, kui ka melomaansetelt kalduvustelt on temas itaallast enam: kord kostus seina tagant tõepoolest midagi, ja kui ma tundsin selles ära Puccini Turandot, siis ma kahetsesin, et ta seda minult esimesena ei kuulnud!

1001 Stirlitzit (876): Kuidas Muberto Jurjewis Mitšurini tänava maja hoovis porri tegi

Aubagne’is näidati Stronza saatjana tulnud “majorile”, kellest kiiresti olevat veebel saanud Eestis esialgu, nende väidetavat ühist pilti Mitšurini tänava hoovi lillepeenral, mille juures treeniti nõukogude diplomaatilise töö jaoks kriitilist lihaskomplekti. Pilt oli tehtud päevasel ajal maja teise korteri aknast, mille taha asus hilisemal aastakümnel vahti pidama Annabellele tuntud Üökunnar emaga. Itaalia keele ainepunktide lunijale näidati väikest fotot, kui Stronza oli välja astunud, suurem koopia, vist A4 suurune, olevat leegioni arhiivi mälestustekogumikku ootama jäänud. “Major” tahtis fotot hoovi lähemaks vaatamiseks kaasa võtta, ent seda luba nad ei saanud.

See oli ka enam-vähem sama koht, kus agent Uirinenko läks nagu surmav relv Andra Sergejevna, kellele Muberto juba meie esimesel pikemal vestlusel itaalia keeles maja ees suurt akadeemilist trajektoori ennustas, papale appi, kui kriminaalist sõber taas tuppa lasti ja läks nii nagu alati kõige suurema tsõganisõprusega, mis sõltus mehesõna pealejäämisest. Elu nagu tagahoovis ikka!

1001 Stirlitzit (875): E K S

Kohvikusse tulla ei taha, ka ühiselt lapsi kasvatada mitte. Aga.

Õpetaja ja õppejõu töö on siinkirjutajat (singularis) eesti vabaduses väga erinevatesse riigi otsadesse viinud. Kord põhikooliosa ajalooaine puhul üllatati mind ekstravagantsel viisil. Patsidega tüdruk oli väga kellegi moodi, ent tema väljailmunud ema siiski ma varsemast ei tundnud enda teada. Ei suutnud kuidagi meenutada. Ei, seekord polnud vale ja autentse vastandus või kahtlus, et istmikuga sulavesisel Kassitoomel sõitu teen ehk libe nõlv aidata kellelgi andmeid naiivse kiirvastuse või valinguga korjata. Mulle tuletati meelde kas 1996.aasta või hilisema aja suvist kuupäeva. Et ma elanud endiselt nn Pinali toas või kuskil veel esimesel korrusel samas kõrval vanal Mitšurini tänaval. Pimedas toas olevat nähtud küll, kes mina olin, ent (jällegi?) olin mina pimeda nurga kuulatamisega hädas olnud. Kohting tootis järelpõlve. Kuidas neist veel Eesti nurgas seejärel jehoovatunnistajad said, see jäi mulle esialgu ebaselgeks. Meie arutelu katkestas õppealajuhataja, kes teadis üsna täpselt kuidagi kellega naine tegelikult läbi käis ja, et ma tema unistuste majas ei ööbinud ja sellel ajal viibisin ka päevasel ajal kõrgemal esimesest korrusest. Mind see üllatas. Lappasin ajakirjanduse läbi, ka interneti, siiani pole selge, kes minu elust nii palju andmeid nii paljudele korraga suutis edasi saata.

Minu kaasdoktorant Männiste Konstanzis alati kõõritas, kui sellistest konstruktsioonidest kuulis. Ka hookerile oli keegi jaganud infi, kuidas professioonis edukam olla. Pimedas nurgas näib jätkuvat vaid siinkirjutaja elu.

eks on harju murrakus viga

1001 Stirlitzit (874): “Mida Rainer teile teinud on, et te temaga nii käitute?”

Rongileastumisi oli mitu. Keegi võinuks pilti teha, kui blond kaunitar istus nagu Baron Coheni tuntud karakter kõrvalistmele pingil ja küsis, kas ma teda mäletan. Inglise keeles. Ma vastasin klassiku kombel “No!”

Tal olid mingisugusesse videoletti taieseid valmistatud. Mul pole siiani aimugi milliseid. Mind manitseti mitte naeratama Dallase kõige kuulsama ohvri kombel. Tulevat lisa. Ma ei kirjuta temast allpool rohkem. Mitte temast.

Kirjutan üldiselt. Mul tulnuks oma kõrvu usaldada? Tagantjärgi tarkusena oli selleks siiski parfüüm, millele pidanuks tähelepanu pöörama, mitte hakkama paljastama, kus inimesed tegelikult on elanud vahetevahel enne 1979.aastat, enne kui loobusid ühte või teise suunda trügimast. Ma ise olin patune – valetasin automaatselt sünnikuupäeva ja kohta (1973 september ja US Guantanamo), Itaalias elamist ja vanemate kaotamist seal, korduvat keeltevahetamist, vanemaid, tegemisel olevaid kinokavasid (“miks kapitalistid teevad töörahva arvelt filme?”), seda et julgeolekuskeem ei andnud mulle seersantidest pere vaid hooplejad, kes seljataga parastasid, et nad on minu valu (ei ole olnud?) etc. Kui vangilangenu ei räägi tõtt, kas on ta siis valetaja? Kas vale teeb temast raskes olukorras autu? Eriti siis, kui vastasmängija ainult petabki?

Te teadsite küll, et ma ka noote oskasin teha, mitte pelgalt lugeda neid lauluks või pillimänguks.

Ent see geenius-kuresamm, mida nägin 1988.aastal, Andra Sergejevna poolt, kui ta võõraste nootidega oli läinud orkestri ette ennast geeniuseks tegema, on väärt psühholoogilise melodraama pilti – sellise enesestmõistetavusega varastada teiste tööd ja tulla selle pagasiga, mida seetõttu eksitatud inimesed temast arvavad, sest mina olen kaotanud oma võimaluse teenitult teha, näitas nõukogude kultuuri sõnnikutrendi. Ent näe, fööniks tõuseb tuhast, on ka teisi pabereid, mida saab võõralt laualt korjata esimesena, enne, kui autor lõpuni viimistleb, kohale toimetada, eks ole! Miks ma ei peaks olema ettevaatlik.

Mina pean nõukogude MP (military police) teenistuse ajast suud pidama, nad ei tohi teda minu teenistuskohti ega mingeid episoode, kui need just avalikult pole aset leidnud, ka minu auastet mitte, ent KGB jefreitorid salajasest siseluurest jaotavad avalikult projektsioone tsõganihõimlastele. Sellepärast Andra ja Artur saavad edasi petta, isegi väljatrükitud materjale omaenda töödena esitleda. Ka autoritasu küsitakse nende päevadeni visalt veel loomata oopuste eest. “Küll kunagi jõuab, vahest saaks ettemaksu, mul on printer!” seletavad KGB-tsõganid nagu ühest suust. Vene armee mure vanadest asjadest suupidamise osas on nii akuutne, et isegi tudengiseltsidesse liiga pikkade õllelaudade pärast ei taheta mind jätta ja nii tulevad KGB-jefreitorite sugulased mind sinna närima. Selleks tööks on nad alati kõlvanud – seista allpool salajase siseluure jefreitorit. Ma ei hakka sellepärast vabandama, et ma tõtt ei räägi, “kes tegelikult püssi lasi ja kes oma agendieksamiga hätta jäi ning peenrasse ropsis selle asemel”, seda enam et terve linnakvartal seda teadis.

Elust ja spordist (15+)

Küsitakse, et miks keskkooli lõpetamine ja ülikooli üleminemine steroidide kasutamise tühikäiguliseks pidi tegema? Keskkooli lõpetamisel oli kirjandivoorudega kokku ca seitse lõpueksamit, millest kolm – matemaatika, kirjandikirjutamine mõne keelega oli riiklikult obligatoorne. Keskmine hinne oli 4,5 või isegi 4,6 sõltuvalt arvesseminevatest ainetest. Tartu Ülikooli ajalooõppesse sissesaamiseks tuli sooritada kolm eksamit. Ajaloo ja kirjandi sain kumbki maksimumi ehk 10 palli. Peale maksma polnud suuteline (nagu eeldatuks USA kodanikelt automaatselt, mina sain samal aastal 1992.aastal KA Eesti passi – no aga mis on tõerääkimise konsekvents? Libedavõitu nõlv?) ja nii sain eesti riigilt stipendiaalse õppekoha, mida mulle siiski oli lubatud võimete olemasolu korral edukalt lõpetatud teenistuse eest nõukogude armees, mida tegin põhikooli ja veel keskkooligi ajal. Eestis ajad muutusid ja nii ei jõudnud ma suurt rõõmu tundagi vanemseersandist staršinaks (eesti ülemveebel) tegemise paelade üle, konfliktipilved tegid murelikuks ja nii unistasin ma valetada ennast veel riviteenistusse minejaks. Kas ma peaksin lisama, kuidas 2010.aastal suvel tuli välja vene MP-arvestuses leitnandi reservist kõrgemale asetamine ja 2022.aastal Leuvenis isegi vene kaptenipaeladest armukadedate mehikeste üle naermine? See on küsilause, kui tähele panite ja military police-süsteem on rahvusvahelistelt alustelt teistsugune. Niinimetatud mastireas leidub 13.punkt, mille alusel võiks ju küsida selle kohta kinnitusi andmebaasidest. Ma soovitaksin enda järeltulijatel, kui neid leidub, mitte riskida trahvidega, et leida aust kinnitusi teiste suurriikide andmebaasidest. Isegi mitte Mancini nime alt. Tõde ei paranda ilma ilmtingimata!

Indrek Pertelsoniga ma pärast 1992.aastat maadlusmatil polegi kohtunud. Samuti pole ma steroide siiani kõvendamiseks varust välja võtnud. Turvamehetööd niivõrd kui ette tuli tegin paljakäsi, rahvusvahelises koostöös võis ka relvahaaramist siiski ette tulla.

Elust ja spordist (15): MASTIRIDA

Time not important. Only life important.

“5thE”

Conditio Humana’t saab kirjeldada nii liigiliselt, sotsiaalselt kui individuaalselt internaalseks vs eksternaalseks jaotamise teel. Blaise Pascal on rahuldunud ilmselt vähesega, kui elutundesse laskumisi näeb seal vaid võitlust igavuse, (tühi?) muretsemise ja püsivate eesmärkide puudumisega. Võib vaieldada kas inimsootsium ikkagi kuigivõrd järgib bioloogilist determinismi erinevates tsivilisatiivsetes väljundites või igakordselt koguneb traditsioonina semantiline revertiivpilv, mis mitte ainult ei täienda või kavalda, vaid ka vastandub viie meelega ilmselgena paistvale. Mulle siiski näib, et pole ühiskonnakorraldust, mis mõnesugusele võistlus- ehk ka kvalifitseerumisnormile ei põhine. Mõned ühiskonnad küll kipuvad liialt usaldama seda, mida müürilehtedel neile kuulutatakse ehk ka ajalehtedes viimse ja kõige “teaduslikuma” tõena välja hüütakse. Eesti kultuur on ennast sellevastu paljude vanasõnadega kelmide vastu varustanud, mida juurdeliitunud rahvas nõnda hästi orienteerumiseks pole harjunud kasutama. Ajalooline kogemus varieerub, ehk ka kohta vahetades tehakse nn vana viga, et ka teine süsteem on alati usalduskõlblik igas suhtes. Täiuslikku süsteemi minu teada siiani pole.

Itaaliakeelne rinascita ajastunähtusele viis järgmisena kujutise tekkimiseni antiikse heerose märgi teisenemisest: sõjas elu eest esinemisele lisaks pidi universaalne mees olema rahuvürsti-taoline tsivilist ja eluehitaja. Renessanssi ideaalinimene oli elukestev pingutus, rahutu edasipürgija, enesest jumala – Suurima Looja – otsija ja selle peegelduse realiseerija. Minu arvates pole juhus, et selline arusaam levis kõrvuti universitas‘te asutamisega hiliskeskaegses Euroopas, mis esimesena asus kõigi teisenemistunnustega uude ajastusse, mida varauusajaks nimetatakse. Selleks et teoloogikski saada, rääkimata arstikursusest, pidi ülikooli esmaastmes paljudes asjades orienteerituks saama. 20.sajandi lõpuks on kasvatusprotsess edenenud pikaajaliseks kooliprogrammiks, mille humanistlike põhialuste hulka kuulub individuaalsete valikute ja töösaavutuste elik pingutuste ettetõstmine mastiridades võrdlusmomentide reastamiseks. Sest mööngem, et leidub kultuure, mis pingutama panevad teisi, ja siis korjavad neid vilju omadena. Sellepärast leidub Eestiski nõukogude julgeolekurežiimi tahteavaldusena akadeemilistes ametites Viru öövalvureid ja 10+kordseid koolikordajaid. (Artur Tsõganov ei oska siiani kirjutada.)

Ühe küljega võib palju raha korjata-kasseerida, ent mitte ületootmishirm ei peaks tegema varupanuseid, põhimõte peaks seisnema hea elu ja üldise tervise ehk ka eluõnne edasikestmiseks. 1991.aasta sügis-1992.aasta algisuses maadlesin ma hilisema Euroopa judo raskekaaluturniiride põhikoosseisumehe Indrek Pertelsoniga 5-6 korral, ja suutsin neljal korral teda võita, isegi ipponiga. Nagu selgus 2007.aasta algul, siis oli ta astunud juba neljandasse kümnesse, sest on sündinud 1961.aastal (?). Tema oli 95kg või raskem ja mina 85kg või kergem (1992.aasta kevadel). Tõsi, ETV-s teatati spordiuudistes, et tema tulemustikku ei maksa väga tõsiselt võtta, sest Indrek on spordi lisaainete ülekoormusest puhastuval režiimil. Judosaalis teatasid rommid jt, et Indrek oli töökohal (vanglas?) läinud ülemusega raksu ja saanud mingisuguse režiimikeelu uurimisaja lõpuni. Tal tundus ka isiklikus elu mingisugune protestiaeg olevat, sest üllatas spordikolleege Bellanovaga võistlusajal patseerimisega, keda tema, tõesti kuulsin oma kõrvaga, sellel ajal enda tüdruksõbrana tutvustas. Kas tal oli mingisugune tegevusvaru sellel ajal või pidi ta otsima uut meetodit n.ö seinast läbikõndimiseks? Ma pean siiski ka lisama, et ta korra kaotas Artur Tsõganovina pigem lihtsalt mulle selle ajal, kuna teises matšis pingutas rohkem, ent jäi ikkagi alla. Arturil oli ka teine minust ca 25kg raskem vene Vale, kellega maadlus oli raske ja visa, mina mäletan et sain temast jagu. Ma olin keskkooli lõpetamas ja valmistusin ülikooliminemiseks – mul ei olnud mingit mõtet steroide teha. Ent ka pröökama hakata ma ei saanud, kui mul olnuks see kalduvus. Kas ma ei tohiks sellest piiksugi teha, mis oli minu nimi nii enne 1980.aastat Eestis või 80.aastatel Itaalias? Ent olgu see neile märgiks, milleks “pigem karta kui et kahetseda”-strateegia on olnud Eesti ülikooliaja juhtiv motiiv ja ma sellest nii palju olen justkui kustutada lasknud. Ka Arturi Tsõganovi minek sellel ajal judoturniiridel oli enneolematult kõva, ent kolmandal minutil ta siiski alati kukkus vanamoodi ära – tema dieet oli kindlasti tugevnenud teise mehe puhkuse arvelt – seda möönsid ka kergemad treeningkaaslased.

Võinuks ju endastvaimustunult sukelduda järgmisel kümnendil olümpiamedalismi konkurentsi!? Mis vahele tulla võis? Mõni möödalaskmine, ka isiklikus elus? Eesti keele idiomaatika on minu meelest teatud osades täiesti itaalia keelega identne. Meil tuleb leppida sellega, kust me tulema ja kes me oleme! N’est-ce pas? Ei, ma ei hakka ennast ainuüksi saatusega välja vabandama, mul on kalduvus ikkagi sellist laadi nn snobismile, mis haridust seab kõigest muust ettepoole. Ma kaldun otsustusvõime ja elukogemuse osas inimesi võrdlema alljärgnevates mastiridades.

1. Patendid ja kasulikud leiutised, nii lihtsad kui ka keerukad lahendused väljapääsuks;
2. Haridusaste ja arv (normaalaeg ja selles õnnestumine);
3. Kehaline aktiivsus, sportlik väljapaistvus ja statistiline nähtavus (reality check);
4. Sõduri distsipliin, oskused, tuleproovid ja militaaraste (ma ei vasta sulle midagi Ilja, sul ei ole lubatud seda isegi küsida – ei olnudki sa KGB-s tööl või?);
5. Teaduslikud ideed, arv ja reaalsusega haakuvus;
6. Varakogumine (mis siiski võib ka kelmuse teel poolsajandit endiselt ära petta, rääkimata sotsialismis elamise piirangutest etc);
7. Loomevaldkonnas teostamised, ideed, arv ja üld(meeskondlik)realiseerumine;
8. Avalik elu – professionaalne ajakirjandus või avalikuks kõnelejaks (poliitikuks) olemine;
9. Terviseharjumused (distsipliin, riskide vältimine, ravimisõltuvustest hoidumine, mõnuainetest puhtus – otsustusvõime kainus);
10. Omakäeliselt produtseeritud esemed (mööbel, ehitised, istutatud puud, ka külvatud muru etc);
11. Musikaalsus (loomulik musikaalsus, pillimäng, noodilugemine ja nooditegemine);
12. Iseseisvalt kirjutatud tekstid, nende arv ja ka kvaliteet;
13. Vereliinid ehk tunnustused vanematele;
14. Tunnustused lastele;
15. Asjades hüppel ehk esimestel kordadel õnnestumine, toimetulemine.