Artemidoros – Ονειροκριτικά: Metsikud kiskjad, loomavõitleja, tsirkus, kiskja ohver

Émile Jean Horace Vernet - Chasse au lion (1836)

2.54 Metsikute loomadega võitlemine on vaesele mehele soodne, sest ta toidab paljusid, kuivõrd loomavõitleja toidab elajaid omaenda ihuga. Ent rikkale mehele tähendab see solvanguid inimestelt, kelle iseloom on vastavuses nende elajate olemusega. Paljudele on see ennustanud haigust. Sest nii nagu kiskjad söövad liha, seda teeb samuti haigus. Ent orjadele, kui nad unenäos ohvriks satuvad, tähendab see vabastamist.

René Descartes: Enesega rahulolemisest

Art. 190

Rahulolu, mida evivad alati need, kes järgivad alaliselt voorust, on nende hinge harjumus, mida nimetatakse häirimatuseks ja meelerahuks. Ent see, mida omandatakse uuesti, kui värskelt on tehtud mõni heakspeetav tegu, on passioon, nimelt, teatav rõõmu liike, mida ma usun olevat kõigist kõige magusama, kuna selle põhjus sõltub ainult meist endist. Ometigi, kui see põhjus pole õiglane, s.t kui teod, millest saadakse palju rahuldust ei oma suurt tähtsust, või kui need on isegi pahelised, on see naeruväärne ja toob endaga kaasa ainult alpust ja häbematut kõrkust. Mida võib iseäranis tähele panna nende juures, kes, uskudes olevat end jumalakartlikud, on ainult vagatsejad ja ebausklikud, s.t need, kes ettekäändel, et käivad sageli kirikus, et kõnelevad pikki palveid, et kannavad lühikesi juukseid, et paastuvad, et annavad almust, arvavad end olevat täiuslikud, ja kujutavad endale ette, et on nii suured Jumala sõbrad, et ei tea midagi sellist teha, mis talle ei meeldiks, ja kõik see, mis dikteerib neile nende passioonid on hüveline innukus; ehkki see dikteerib mõnikord kõige suuremaid kuritegusid, millised võivad üldse olla inimeste poolt sooritatud: reedavad linnu, tapavad vürste, tapavad terveid rahvaid ainult seetõttu, et need ei järgi nende arvamusi.

Rene Descartes: Filosoofia printsiip, II 37

Esimene loodusseadus: mistahes asi, iseenesest, püsib alati samas seisundis; samuti kui on liikumas, alati liikumist jätkab.

1. Ja ühtlasi, sellest samast Jumala muutumatusest, millisest võime teada reeglit või loodusseadust, millised on sekundaar-põhjused erinevateks liikumisteks, mida üksikkehade juures ära tunneme*.

2. Neist esimene on, misiganes (materiaalne) asi, mis on lihtne ja terviklik (jagamata), säilitab, kui on omaette, alatiselt oma sama seisundi, ja muutub vaid välispõhjusel.

3. Nõnda, kui mingi mateeria-osa on keha, on meil lihtne olla veendumusel, et see jätkab olemast keha, kui mitte midagi muud ei juhtu, mis selle kuju muudab.

4. Kui rahuseisundis (paigal), ei usu me seda kunagi algatuseta liikuvat, kui ainult mõni põhjus seda selleks sunnib.

5. Ei ole mingit kaalukat alust (mõelda), et kui liigutakse, siis ise alati enda vaba tahte tõttu, ja mitte mingi muu poolt takistatuna, selle liikumine võib olla katkestatud.

6. Enamgi, me peame järeldama, see, mis on liikumas, iseenesest, alati jätkab liikumist.

7. Ent kuna me asume siin ümber maa, mis on niimoodi moodustatud, et kogu liikumine, mis selle lähedal aset leiab, kestab lühidalt ja sageli põhjustel, mida meie meeled varjavad: varastest aastatest sageli otsustame nende liikumisest, mis nii meile teadmata põhjustel peatub, et see enda tõttu lakkab.

8. Ainuüksi sellest kaldume kõige kohta arvama, mida me näeme paljudel kordadel aset leidmas: igal juhtumil need loomuselt lakkavad või kalduvad paigalseisu.

9. Mis on loonud neile täielikult vastupidised loodusseadused: paigalseis on otseselt liikumisele vastandlik, mitte miski ei või enda vastandile või enesehävitamisele, lähtuvalt pärisloomusest, kanduda.

* Sekundaar-põhjused – tuletatud Jumala tegevusest (actio), mitte esmasest, milleks on põhjustamine. Jumala tegevus leiab aset üldiselt maailmale, inimese positsioonilt jälgitakse üksik-kehade regulaarsust.

Latina

Prima lex naturae: quod unaquaeque res, quantum in se est, semper in eodem statu perseueret; sicque quod semel mouetur, semper moueri pergat.

1. Atque ex hac eadem immutabilitate Dei, regulae quaedam siue leges naturae cognosci possunt, quae sunt causae secundariae ac particulares diuersorum motuum, quos in singulis corporibus aduertimus.

2. Harum prima est, unamquamque rem, quatenus est simplex et indiuisa, manere, quantum in se est, in eodem semper statu, nec unquam mutari nisi a causis externis.

3. Ita, si pars aliqua materiae sit quadrata, facile nobis persuademus illam perpetuo mansuram esse quadratam, nisi quid aliunde adueniat quod eius figuram mutet.

4. Si quiescat, non credimus illam unquam incepturam moueri, nisi ab aliqua causa ad id impellatur.

5. Nec ulla maior ratio est, si moueatur, cur putemus ipsam unquam sua sponte, et a nullo alio impeditam, motum illum suum esse intermissuram.

6. Atque ideo concludendum est, id quod mouetur, quantum in se est, semper moueri.

7. Sed quia hic uersamur circa terram, cuius constitutio talis est, ut motus omnes qui prope illam fiunt, breui sistantur, et saepe ob causas quae sensus nostros latent:  ideo ab ineunte aetate saepe iudicauimus eos motus, qui sic a causis nobis ignotis sistebantur, sua sponte desinere.

8. Iamque procliues sumus ad illud de omnibus existimandum, [&] quod uidemur in multis esse experti: nempe illos ex natura sua cessare, siue tendere ad quietem.

9. Quod profecto legibus naturae quam-maxime aduersatur: quies enim motui est contraria, nihilque ad suum contrarium, siue ad destructionem sui ipsius, ex propria natura ferri potest.

TRIANGULA LOGICA IN BREVI

Mitte-klassikaline võrse klassikalisest:

Nikolai A Vassiljevi lähenemine loogikale ja loogilise ruudu ümberhindamine

Autor: Valentin Bažanov (Валентин Александрович Бажанов)

Tõlge inglise keelest ajakirjast Logica Universalis (Vol 2, Nr 1. March, 2008)

Kaasani Ülikooli professorit Nikolai A. Vassiljevit (1880-1940) peetakse kaasaegse mitteklassikalise, ja eelkõige parakonsistentse ja polüvalentse, loogika eelkäijaks. Ta kõrvaldas mõtlemise kaanonitest oma imaginaarses loogikas (esimene töö avaldati 1910) vasturääkivusseaduse ja välistatud kolmanda seaduse, võttis kasutusele uued propositsioonide klassid, nende väidetega seotud uudse mõtlemise mehhanismi ja metaloogika idee. Ta argumenteeris informaalselt ja tema uue loogika lähtepunktiks sai traditsionaalse Aristotelese süllogistilise loogilise ruudu propositsioonide analüüs. 18.mai 1910.aasta loengus “Osaväited, loogiline kolmnurk ja välistatud neljanda seadus” (avaldati sama aasta oktoobris) ta rõhutas, et 19.sajandi loogikas oli ilmnenud vastuseis propositsioonide klassifitseerimisele universaalseteks, osalisteks ja singulaarseteks. W. Hamilton (1805-1865) algatas predikaatkvantifikatsiooni protseduuri ja tegi ettepaneku klassifitseerida väiteid kaheksaks (mitte neljaks) klassiks[9]. A. De Morgan (1806-1871) tegi võimalikuks negatiivsed mõisted ja samuti tunnistas kaheksat tüüpi väiteid (ehkki Hamiltoni poolt pakututest erinevaid) [15]. J. Venn (1834-1923) räägib viit tüüpi propositsioonidest [23]. Jevons (1835-1882) tegi samuti ettepaneku väidete mitteklassikaliseks klassifikatsiooniks [11,12]. Ometigi need olid katsed täiustada traditsionaalset aristotellikku väidete klassifikatsiooni ja anda sellele lihtsalt uus kuju. Hamilton jagab, näiteks, universaalsed väited lähtuvalt üldtüübist või osapredikaadist tervik-terviklikeks (kõik kolmnurgad on kolmkülgsed) ja tervik-osalisteks (kõik kolmnurgad on mõned kujundid). Osaväited on jaotatud osa-terviklikeks ja osa-osalisteks. Ch Sigwart (1830-1894) läheb edasi, ta ei näinud mingit olulist erinevust universaalsete ja osaväidete vahel ja arvas need mitmuslike väidete klassi. Ta väidab, et need on vastandlikud ainsuslausetele [19]. Vassiljev leidis, et tegelik komistuskivi on osaliste väidete mõte (the sense) ja interpretatsioon. Senini oli see interpretatsioon väga ebakindel ja segane. Osaväited, mida väljendati vormis “Mõni S on/pole P”.
Mida “mõni” tähendab? On kaks tähendust:
1.    “Mõni ja võimalik et kõik”;
2.   “Mõni ja kindlasti mitte kõik, täpselt.”
Suurem osa loogikutest, Vassiljevi järgi, võtavad omaks esimese tähenduse. Vaid Hamilton ja Minto eelistavad teist tähendust (Venn hüpleb kahe tähenduse vahel). Kui me väidame, et mõned kolmnurgad on täisnurksed ja mõnedel inimestel on hallid juuksed, siis sõna “mõni” tähendab “mitte kõik”. Selles sõna “mõni” teaduslik tarvitus langeb kokku argitarvitusega (conversational usage). Kui me mõistame “mõnda” esimeses tähenduses, siis meil on faktiliselt kaks lauset: “Mitte iga S on P” ja “Mõned, ja võimalik et kõik S on P”. Viimane on ähmane (kahemõtteline), sest see implitseerib kahte väidet “Iga S on P” ja “Ainult mõned S on P”. Ähmaseid väiteid, nagu Vassiljev pani paika, ei saa kasutada teaduses, sest need loovad kahe väite vahel otsustamise probleemi. Tõesed osaväited peavad olema väljendatud vormis “Ainult mõned S on P”, “Mitte kõik S-d on P”. Sellele vaatamata, mida me mõtleme, kui me väidame, et “Mõni S on P”? Kui me otsustame, et mõnedel inimestel on hallid juuksed, siis me peame silmas, et mõnede (teiste) inimeste juuksed ei ole hallid. Kasutades osaliselt jaatavaid lauseid peame me samaaegselt silmas eitusvormi. Seetõttu me peame kasutama mõlemaid vorme, liidetuna. Need ei ole kaks erinevat väidet, vaid üks!
Kui me võtame mõlema vormi diagrammi (Venni – tõlk), siis me võime näha, et need on väljendatavad ühe diagrammina: osajaatav vastab viirutatud osale S, kuna osaline eitav puhtale S osale. See väide võib olla väljendatud vastavalt meie eesmärkidele jaatavas või eitavas vormis. O korral me mõtleme I ja I korral me mõtleme O (implitsiitselt joonis 1). Sest osaväite korral me võime lisada selle vormi, kui mõtleme O ja I selgelt. Kui ma kasutan väljendit “Mõni (mitte kõik) S on P”, siis samaaegselt me peame silmas, et “Mõni (ülejäänud) S pole P” s.t “Mõni S on P” ja “Mõni S pole P”.  Vassiljevi järgi on see osalise väite tõene vorm. Nende ühendsisu (joint content) on ekvivalentne O ja I ja see on tõesti osalise väite vorm [22]. Vastupidisus-suhe (kontraarsus) A ja E vahel loogilises ruudus võimaldas nii A kui E olla mõlemad korraga tõesed. Vasturääkivuse reegel ei tööta, väidav Vassiljev.

Kuna selles suhtes mõlemad ei saa olla tõesed, ent võivad olla väärad?

Näiteks: “kõikide kolmnurkade nurkade summa on 4d” ja “Mõnede kolmnurkade nurkade summa on 4d”. Tõene väide E – “Ühegi kolmnurga nurkade summa pole 4d”. Olukord E ja I on sama. Seetõttu ei ole kontraarsussuhet O ja I vahel. Need on üks ja see sama. Need võivad mõlemad olla tõesed. Kui on tõene, et “Mõni S on P”, siis paratamatult “Mõni S pole P”. Sama kehtib vääruse kohta. Kui üks on väär, siis on väär ka teine ja nii I kui O peavad olema väärad, kui A ja E on tõesed. Vassiljev juhib tähelepanu, et subalternatsioonisuhe ei kehti samuti. Väited ei saa siin olla mõlemad tõesed, ent need võivad mõlemad olla väärad. Näiteks: “Kõik paralleeljoonte paarid lõikuvad” ja “Mõned paralleeljoonte paarid lõikuvad”. Tõene väide on “Mitte ükski paralleeljoonte paar ei lõiku”. Nagu Vassiljev osutas, sellel põhjusel, osaväide ei subordineeru universaalsetele väidetele, ent sõltumatu väide samade õigete staatusega kui A ja E.
Seda fakti saab väljendada loogilise kolmnurgana. A ja E – mõlemad ei saa olla tõesed, ent võivad olla väärad; sama kehtib A ja M (I, O) kohta ja E ja M (I, O) kohta. Kui A ja E on mõlemad väärad, siis M on tõene, kui A ja M on väärad, siis E on tõene jne. Seega on meil siin kolme tüüpi väited – jaatav, eitav, aktsidentsiaalne. Üks neist on tõene, neljas võimatu. See reegel kehtib tervele maisele maailmale [22]. Meie maailmas, kinnitas Vassiljev, on ainult positiivsed aistingud võimalikud, mille varal suudame eristada vastupidiseid kvaliteete (öelda, et objekt on mitte-valget värvi, sellest tehakse järeldus, et objekt on punane, roheline, sinine…) See on kvalitatiivselt erinevat tüüpi väidete – jaatavate ja eitavate – alus. Kui kujutletakse maailma, milles mitte ainult positiivsed, vaid ka negatiivsed aistingud on võimalikud, siis selline maailm nõuab enesestmõistetavalt teistsugust ja täiendavate kvalitatiivsete väidete loomist. Välistatud neljanda seadus peab olema asendatud, ütleme, välistatud n.-seadusega. Sedamööda, kui kujutletav maailm muutub keerulisemaks, nii muutab ka loogika keerulsiemaks ja ei saa võib-olla enam olema kahemõõtmeline (nagu Aristotelese loogika), vaid sisaldab, üldistavalt, mistahes arv mõõtmeid. Seega Vassiljev omandas psühholoogilise loogika tõlgenduse, mis kujutletava loogika puhul juhtus olema heuristiliselt viljakas (kui me meenutame moodsa parakonsistentse loogika sündi). Ometigi, mitte kõik loogilised seadused ei sobi mustriks empiirilistele üldistustele, materiaalsetele või loogika keerulistele aspektidele. Nende aspektide jaotus eeldab kahte vasturääkivuse seaduse määratlust. Ühel puhul seadus keelab objektil olevat kahte sobimatut joont, teisel puhul see väidab, et väide ei saa olla üheaegselt tõene ja väär. Esimene definitsioon võib olla sürjutatud (imaginaarse loogika korral); teine peab olema kehtiv kõikvõimalike loogiliste konstruktsioonide korral. Vassiljev tegi ettepaneku nimetada seda seadust absoluutseks tõe ja väära distinktsiooniks või mitte-enesega-vasturääkivuse seaduseks (the law of non-self-contradiction). Mõtlemiseks hädatarvilike loogiliste seaduste miinimum moodustab metaloogika – teaduse kõigis loogilistes süsteemides kehtivatest struktuuridest. Vassiljev rõhus alaliselt heuristilistele paralleelidele mitte-aristotelliku ja mitte-eukleidilise geomeetria vahel. “Imaginaarne loogika konstrueeritakse imaginaarse geomeetrilise meetodi varal. Loogika ja geomeetria rikastavad teine-teist vastastikku “[3].  See tähendab, et loogik on võimeline eksperimenteerima (läbi katsetama st mitte teadusfilosoofilises mõttes – tõlk) – ta tühistab mõned seadused või printsiibid ja valib nende asemel teised seadused või printsiibid. Vassiljev konstrueeris mitte-klassikalise loogika, ehkki see oli rüütatud aristotellikesse rõivastesse. Ta ei kasutanud matemaatilist loogilist notatsiooni  ja ei tarvitanud formalisatsiooni nagu matemaatilises loogikas. Sellele vaatamata Vassiljevi imaginaarse loogika vaim oli rangelt mitte-aristotellik.  Vassiljevi ideed juhtusid olema varaküpsed ja seetõttu jäid enam kui poolesajaks aastaks tähelepanuta, ent kuivõrd me oskame neid hinnata 21.sajandi koidikul, märgistavad need pika teekonna alguspunkti kaasaegse mitteklassikalise (valdavalt parakonsistentse ja polüvalentse) loogika kujunemisel.

Kirjandus ja viited

Logica Universalis (Vol 2, Nr 1. March, 2008)

Süllogismid, mis kasutavad kvantoreid “vähesed”, “palju” ja “enamus”

Laiendatud loogiline ruut

Bruce E. R. Thompson

Tõlge inglise keelest ajakirjast Notre Dame Journal of Formal Logic (Vol 23, Nr 1. January, 1982)

Antud artiklis ma näitan, et on võimalik laiendada süllogistlikku loogikat kvantorite “vähesed”, “palju” ja “enamus” kaasahaaramise teel.

1. Viie kvantoriga loogiline ruut. Loogilise ruudu väidete-vahelised suhted sõltuvad sellest, kas ruut väljendab aristotellikku või Boole’i raamistikku. Copi [3] ja teised seletavad erinevust Boole’i ja Aristotelese raamistuse vahel nendinguga, et aristotellikus raamistuses nii universaalseid kui partikulaarseid väiteid mõistetakse tegevat, oletavat, eeldavat või implitseerivat eksistentsiaalnõudväidet (claim), kuna Boole’i raamistikus vaid osaväiteid mõistetakse sellisel viisil. See tähendab, et aristotellikus raamistuses mistahes väide vormis “Iga S on P” võib olla võetud kui esitusväide (asserting) liikmete olemasolust nii S klassis kui P klassis, kuna Boole’i raamistikus universaalne avaldisväide (statement) ei tee kumbagi nõudvat (claim) esildist. Minu soovitus on, et universaalsed ja partikuaarsed väited ei tee eksistentsiaalnõudväidet (claim) ega oleta, ei sea eelduseks või implitseeri (assume, presuppose or imply) sellist nõuet. Mulle näib väga asjakohane ükssarvikute puhul esildada nõustumisväide (assent) “Mõned on isased ja mõned on emased”, kuna ükssarvikud on fiktsionaalselt mõistetud olema suutelised seksuaalseks reproduktsiooniks. Siiski, kõneleja ei sooviks olla mõistetud esildavana ükssarvikute olemasolu. Osaväidete selline tõlgendus päästab aristotelliku raamistuse paljudest paradoksidest, millega see võiks muidu olla koormatud[1]. Ma tõlgendan muuhulgas kvantoreid “vähesed”, “palju” ja “enamus” tegevat seda sama eksistentsaalnõudväidet nagu kvantoreid “kõik”, “mõni” ja “ükski”. Traditsiooni järgimiseks nimetan ma avaldisväiteid (statements), mida kvantifitseeritakse “kõik” ja mõni vastavalt universaalseteks väideteks ja partikulaarseteks väideteks. Lisaks, ma võtan kasutusele järgmise uue terminoloogia väidetele, mida kvantifitseeritakse “enamusega”, viidatakse kui enamusväidetele (majority statements) ja väidetele, mida kvantifitseeritakse “palju”’ga, viidatakse kui mitmikväidetele (common statements). Allpool selgitamisele tulevatel kaalutlustel osutatakse väidetele, mida kvantifitseeritakse kvantoriga “vähesed”, neile osutatakse kui predominantsetele väidetele[2]. Mõisted “eitus(väide)” ja “jaatusväide” (negative, affirmative) kasutatakse üldkasutatavas tähenduses. Vaheväiteid esitatakse järgmise notatsiooniga:

P – predominantselt jaatavad

B – predominantselt eitavad

T – enamusjaatavad

D – enamuseitavad

K – mitmikjaatavad

G – mitmikeitavad[3].

Nagu klassikalises süllogistlikus loogikas, me kasutamine:

A – üldjaatav

E – üldeitav

I – osajaatav

O – osaeitav

Kvantorid võivad olla mõistetud kõigis kolmes mõttes, mida võib nimetada minimaaltähenduseks, maksimaaltähenduseks ja täpseks tähenduseks. Minimaalses tähenduses kvantorit tõlgendatakse ütlevat “vähemalt” või “mitte vähem kui” nimetatud kvantiteet. Maksimaaltähenduses mõistetud kvantorit tõlgendatakse ütlevat “ainult” või “mitte enam kui”. Täpses tähenduses mõistetud kvantor kombineerib minimaal- ja maksimaaltähendused, nii et see ütleb “mitte enam ega vähem kui” [4]. Kvantorit “mõni” mõistetakse traditsionaalselt minimaaltähenduses “vähemalt mõni (ja võimalik et kõik)”. Ma teen ettepaneku kasutada “palju” ja “enamus” samas tähenduses[4]. Lähtuvalt Petersonist [5]  ma teen ettepaneku eirata “vähesed” minimaaltähendust, kuna see on liiga lähedalt sünonüümne “mõne”ga loogiliselt tähenduslikuks olemiseks ja piirab “vähesed” (few) süllogistliku loogika otstarbeks, selle maksimaaltähenduseks “mitte enam kui vähesed (kui mõni)”. Selle kokkuleppe omaksvõtmise tagajärg on see, et “vähesed” nagu “ükski” on eitav kvantor. Seega, väide vormis “(Vaid) vähesed S pole P” (Few S are P)[5] peab olema klassifitseeritud kui eitavad väited, kuna väited vormis “Vähesed S on P” (Few S are not P) on loogiliselt ekvivalentsed jaatavate väidetega. See tähendab, et “Vähesed S pole mitte-P” (Few S are not-P) on teatud topelteituse liik, mis on otseselt paralleelne topelteitusele “Ükski S pole mitte-P”. Tulemuseks on laiendatud loogiline ruut (extended square of opposition), mis on illusteerituna järgmisel leheküljel. Mitte kõik suhted, mis asuvad ruudus pole näidatud. Siiski, oluline on mõista, et iga väide ruudus on seotud mistahes teise väitega nii või teistsugusel viisil. Mitteavaldatud suhted võivad olla tuletatud lihtsa ekstrapolatsiooniga suhetest, mis on näidatud.

Sellisel moel oleks võimalik tuletada kuus lisakontraarset suhet A-D, A-G, E-T, E-K, P-D, B-T ja kuus subkontraarset suhet I-B, I-D, P-O, T-O, K-D, T-G. A ja E kontraarsus on klassikalise süllogistilise loogika osa nagu on I ja O subkontraarsus. Et A ja O, E ja I on kontradiktoorsed, on samuti klassikalise sülogistliku loogika osa. Kõik ülejäänud suhted, mis asetesevad loogilises ruudus peavad sobituma meie normaalintuitsioonidega. Vaatleme neist mõningaid, mõistmaks selle tõepärasust. –Lähtuvalt aluseksvõetud seisukohast, et “vähesed” tuleb mõista maksimaaltähenduses ja et seda tuleb mõista tegevat samasugust nõudeväidet ekistentsi suhtes nagu “kõik”, siis peaks olema ilmne, et P väited tulenevad A väidetest implikatsiooni teel. Kui “Ükski Spirituaal pole Pahvikslööv”[6] on tõene, siis peab olema ka tõene, et “(Vaid) Vähesed (kui üldse) Spirituaalid on Pahvikslöövad”[7].  Samamoodi, kui “Iga S on P” on tõene, siis “Vähesed S pole P” on samuti tõene. Tingimusel, et me mõistame “enamust” tähendavat “vähemalt enamus” (ja võimalik et kõik), peab olema võrdselt selge, et “Enamus S on P” peab tuletuma väitest “Vähe Spirituaale pole Pahvikslöövad”. Peterson [5] on veendunud “enamus” ranges tähenduses, mis lubab kahel väitel olla loogiliselt ekvivalentsed. Ma ei kasuta “enamust” selles eritähenduses. Minu arvates “Vähe S pole P” teeb piisavalt tugeva nõudeväite, et oleks kehtetu järeldada seda nõrgemast nõudeväitest “Enamus S on P” (kus viimane on lihtsalt “enamus” tavakasutus, s.o mida Peterson nimetab genus’likuks[8] tähenduseks). On selge, et K väited järelduvad T väidetest implikatsiooni varal. Vaatame klassi, mis sisaldab ainult kolme liiget, s.o samalt kunstnikult pärinevat kolme maali sisaldavat hulka. Kaks maalidest on saanud kahjustada, ent kolmas on täiuslikus seisundis. Kuivõrd on tõene, et rohkem kui pool maalidest on kannatada saanud, oleme me õigustatud esildama “Enamus maalidest on rikutud”. Nii kaua, kuni me mõistame kvantorit “palju” tähendavat “paljud neist maalidest, millest me nüüd räägime” ja mitte lihtsalt tähendavat “paljud maalid”, ma kinnitan, et esildis “Paljud maalidest on rikutud” võib kõlada tavatult, ent see pole loogiliselt ebakorrektne. Selle arusaamise kohaselt K väited tõepoolest tuletuvad T väidetest implikatsiooni varal[9]. Lõpuks I-väited tuletuvad K-väidetest implikatsiooni varal:  kui “Paljud Spirituaalid on Pahvikslöövad” on tõene, siis selgelt “Mõned Spirituaalid on Pahvikslöövad” on samuti tõene, ent mitte vice versa. Samuti, loomulikult, mis on asetatud loogilise ruudu jaataval poolel, peab töötama täpselt samasugusel viisil ruudu eitaval poolel. Tingimusel, et implikatsioonisuhted on antud ja tingimusel, et kontradiktsioon, mis on A ja O väidete vahel ja E ja A väidete vahel, võib olla palju ülejäävaid kontraarsus- ja subkontraarsussuhteid tuletatud lihtsast ekstrapolatsioonist: näiteks, O ja P väited on subkontraarsed, kuna O väärus tingib kontradiktsiooni varal vastava A väite tõesust. Seega O väärus nõuab vastava P tõesust, ehkki O tõde ei ütle meile midagi vastavast P väitest. Teised kontraarsus- ja subkontraarsussuhted võivad olla verifitseeritud samasugusel moel. T ja D kontraarsus on üks neist suhtest, mida ei saa tuletada. Sellegi poolest mõlemad võivad olla tõesed: kui “Enamus Spirituaale on Pahvikslöövad” on tõene, siis ei ole võimalik, et “Enamus Spirituaale on Pahvikslöövad” on tõene. Siiski, mõlmad võivad olla väärad neil haruldastel puhkudel, kui täpselt pool klassist omab partikulaarsusatribuuti, mis teisel poolel puudub. Näiteks, kui tosinast munast täpselt kuus on katki, siis “Enamus mune on katki” on väär, ent samuti, siis kui “Enamus mune ei ole katki”. Peterson [5] väidab ja nõustun, et “Vähesed Spirituaalid on Pahvikslöövad” ja “Paljud Spirituaalid on Pahvikslöövad” räägivad teineteisele vastu. “Vähesed” on mõistetud maksimaalselt ja “palju” on mõistetud minimaalselt, on tegelikult antonüümid nagu “kuum” ja “külm”. Seega, asendades ühe teisega selles propositsiooni-kontekstis peaks pöörama ümber väite tõeväärtuse. Pane tähele “Paljud S on P” tõesuseks ei tehta oletust (assumption), kas S, mis on P, on rohkem-vähem või samasugune arv või hulk kui S, mis on mitte-P[10].

2. Otsejäreldused (immediate inferences). Lisaks otsejäreldustele, mida laiendatud loogiline ruut väljendab (ja sellest ekstrapoleeritud järeldustele) on obversioon[11] kehtiv P, T, K, B, D ja G väidetele, samamoodi kui A, E, I ja O väidete jaoks. Konversioon[12] ja kontrapositsioon[13] ei ole kehtivad iga otsese järelduse jaoks, ehkki, nagu klassikalises süllogistlikus loogikas, konversioon on kehtiv E ja I väidetele ja kontrapositsioon A ja O väidetele.

3. Reeglid viie-kvantorilisele süllogistlikule loogikale. Järgmised reeglid näivad haaravat meie intuitsioone argumentide osas, mis on süllogistlikus vormis.

Distributsioon[14]:

1. Iga universaalne väide distributeerib selle subjekti.
2. Iga negatiivne väide distributeerib selle predikaati.
3. Iga predominantne, enamus- või mitmikväide distributeerib subjekti, siis ja ainult siis, kui selle subjekt on väiksem termin[15].

Kolmas distributsioonireegel on, enesestmõistetavalt, kogu süsteemi selgroog. See kaasab endaga üsna ad hoc viisil fakti, et vaheotsustused käituvad mõnikord justkui need oleksid universaalsed ja mõnikord justkui partikulaarsed, sõltudes (nagu selgub) sellest, kas nende subjekt on väiksem termin või mitte. Lisaks sellele, et kõlab ad hoc’ina, käib see märkimisväärse meelevaldusega ümber vana  distributsiooni mõistega. Seega, distributsiooni mõiste on siin mõeldud olnud puhtfunktsionaalsena nagu see, “mida universaalne väide teeb selle subjektile.. jne”.  Teiste sõnadega ma ei paku mingit muud õigustust distributsiooni reeglitele kui, et need lubavad süllogismi reeglitel edukalt eraldada kehtivad süllogismid kehtetutest.

Süllogismireeglid.

1. Distributsioonireeglid:
   1. keskmine termin[16] peab olema distributeeritud vähemalt ühes eelduses;
   2. iga termin, mis on distributeeritud järelduses peab olema distributeeritud samuti eeldustes.
2. Kvaliteedireeglid:
   1. peab olema vähemalt üks jaatav eeldus;
   2. kui järeldus on eitav, siis peab olema vähemalt üks eitav eeldus;
   3. kui on üks eitav eeldus, siis järeldus peab olema eitav.
3. Kvantiteedireeglid:
   1. kui on olemas predominantne eeldus, siis järeldus ei pruugi olla universaalne;
   2. kui on üks enamuseeldus, siis järeldus ei pruugi olla universaalne või predominantne.
   3. Kui on mitmikeeldus (common), siis järeldus ei pruugi olla universaalne, predominantne või enamuslik.

Käesolev katsetus säilitab klassikalised aristotellikud reeglid võimalikult ligilähedaselt nende algsele vormile. Distributsioonireegleid, näiteks, ei ole muudetud, ent need hõlmavad nüüdsest hulka keerulisemaid probleeme.

Viisi, kuidas distributsioonireeglid töötavad, kehtetute argumentide vältimiseks, saab näidata mõningate kehtetute süllogismide vaatlemise teel. Esiteks 3.figuuri TAT süllogism, mis on intuitiivselt kehtetu:

Enamu M on P

Iga M on S

Enamus S on P

See süllogism täidab kõiki kvantiteedi ja kvaliteedi reegleid ja väiksem eeldus distributeerib keskmist terminit. Tõepoolest, kui see oleks IAI süllogism, siis oleks see kehtiv kõigis punktides. Ent, kuna järeldus on enamusväide, siis järeldub, et väiksem mõiste on distributeeritud järelduses, kuna T väide distributeerib väiksemat terminit, kuna väiksem termin ilmub selle subjektina. Ent väiksem termin ei ole eeldustes distributeeritud. See süllogism on seega kehtetu lubamatu väiksema termini tõttu. Järgmine süllogism – 3.figuuri TAK süllogism – on kehtetu samal põhjusel. Siin, siiski, on vähem ilmne, et see süllogism on intuitiivselt kehtetu:

Enamus M on P

Iga M on S

Paljud S on P

Oletame, et klassil S on 100 liiget, millest 3 kuuluvad klassi M, ülejäänud mitte. Klassi S kolmest liikmest, mis kuuluvad klassi M, kaks kuuluvad samuti klassi P. See olukord on konsistentne ülaltoodud süllogismi eelduste tõesusega. Sellest, mis on seni öeldud, selgub, et klassi S vähemalt kaks liiget kuuluvad samuti klassi P, ent meil ei ole põhjust uskuda, et see on tõene rohkem kui kahe liikme kohta. See ei ole võib-olla täpselt selge, milline määr on vajalik esildise “Paljud S on P” õigustamiseks, ent eeldades kõige ebasoodsamat puhku, ma kahtlen, et keegi peaks nõutavaks 100:2 määra piisavust. Seega, toodud süllogism peab olema kehtetu, nagu see ongi lubamatu väiksema termini tõttu. Lõpuks TED süllogism 2. figuurina:

Enamus P on M

Ükski S pole M

Enamus S pole P

See süllogism rakendab samuti kõiki kvaliteedi ja kvantiteedi reegleid. Jällegi on nende keskmine termin distributeeritud väiksema eeldusega. Siiski, nii suurem kui väiksem termin on distrubuteeritud järelduses, ent ainult väiksem termin on distrubuteeritud eeldustes. Kuna enamuslause distributeeris selle ainult subjekti, siis kui subjekt on väikesem termin, suurem termin jääb eelustes distibuteerimata ja süllogism on kehtetu. Võrdluseks, AAT süllogism 1.figuurina on kehtiv:

Iga M on P

Enamus S on M

Enamus S on P

Seegi kord on kõik kvaliteedi ja kvantiteedi reeglid rahuldatud. Suurem eeldus, olles A väide, distributeerib keskmist terminit. Väiksem termin on distributeeritud järelduses nagu ka esimestest näidetes. Ometi, suurem eeldus on samuti T väide väiksema mõistega selle subjektina. Seega, väiksem mõiste on samuti distributeeritud eeldustes ja kõik tingimused kehtivaks süllogismiks on rahuldatud. EKG süllogism 2.figuurina on samuti kehtiv:

Ükski P pole M

Paljud S on M

Paljud S pole P

Nagu varasema näite korral, ei pruugi olla täpselt selge, milline määr on nõutav väite esildise õigustamiseks, ent selleks et väiksem eeldus oleks tõene, me peame oletama, et see määr on saavutatud sõltumata arvust, mida me omistame erinevatele klassidele. Seega, see süllogism on kehtiv.

Kvaliteedireeglid, mis esinevad süllogistilises loogikas, ei ole muudetud mingilgi viisil predominantse, enamus- ja mitmikväidete lisamisega. Ent on oluline meeles pidada, et “vähesed” mõistetuna maksimaalselt, on eitussõna, nii et “Vaid vähesed S pole P” on eitav avaldisväide, kuna vastupidine on ekvivalentne jaatavale “Peaaegu iga S on P” (Almost all S are P). See tõstab esile mõningaid huvipakkuvaid seiku. Näiteks EPO süllogism 4.figuurina on kehtiv. See võib olla väljendatud:

Ükski P pole M

Vähesed M pole S

Mõned S pole P

See süllogism rikub reeglit 2a, st peab olema vähemalt üks jaatav eeldus. Ent, otseloomulikult, väiksem eeldus on jaatav, vaatamata selle algsele ilmele. Mõlema eelduse suhteliselt tugeva üldisuse tõttu on kiusatus teha mõnevõrra tugevam nõudeväide antud lõppjärelduses. See, siiski, ei oleks lubatav, kuna iga tugevam nõudeväide kui see partikulaarne, nõuaks, et järelduse subjekt oleks atributeeritud (kuna see on väiksem termin).

Ent väiksem termin ei ole distributeeritud neis eeldustes, kuna “Vaid vähesed S pole P” tuleb kohelda kui jaatus-, mitte kui eitusesildisväidet. Seetõttu ainult osajäreldus saab olla kehtiv. Klassikalises süllgistlikus loogikas pole kvantifitseerimisreeglid, ranges mõttes, tarvilikud, ehkki printsiip, et järeldus ei saa olla üldisem kui selle väiksem üldine eeldus sisaldub implitsiitselt tõsiasjas, et süllogism ei saa rikkuda seda printsiipi muutmata mõnda teist reeglitest. Predominantse, enamus ja mitmik-avaldisväidete liitmine süllogistlikule loogikale nõuab, et vähemalt selle printsiibi mõned osad oleksid väljendatud eksplitsiitselt nagu järgmine süllogism demonstreerib:

Iga M on P

Enamus S on M

Iga S on P

See selgelt kehtetu süllogism rahuldab kõiki kehtivusnõudeid, väljaarvatud reegel 3b, et süllogism suurema eeldusega ei pruugi omada universaalset järeldust. Peaks olema lihtne avastada teised süllogismid, mis näitavad, et reeglid 3a ja 3c pole samuti pealiskaudsed. Sellegi poolest, reegel “kui on partikulaareeldus peab olema ka järeldus partikulaarne” ei ole väljendatud süllogismi reeglites, kuna, nagu klassikalises süllogistlikus loogikas ükski süllogism ei rikuks seda reeglit, rikkumata samas mõnda teist reeglit.

4. Kehtivad süllogismid. Aristotellikus mustris on 24 kehtivat süllogismi, mis kasutavad tuttavaid A, E, I ja O esildisväiteid[17]. P, T, K, B, D ja G esildisväidete lisamine tõstab seda arvu 93-le: 1. ja 2. figuuris mõlemas 30, 3.figuuris 18, 4.figuuris 15. Need on järgmised:

Autoril oli 7 footnote’i, teised on tõlkija poolt selgitavalt lisatud.

KIRJANDUS

[1] Angell, R, B., Reasoning and Logic, Appleton-Century-Crofts, New York, 1964, pp. 135-138

[2] Bird, O., Syllogistic and Its Extensions, Prentice-Hall, Inc., Englewood Cliffs, New Jersey, 1964.

[3] Copi, I. M., Introduction to Logic, Macmillan Company, New York, 1978

[4] Mercier, C., A New Logic, The Open Court Publishing Company, Chicago, 1912

[5] Peterson, P. L., “On the logic of “few”, “many”, and “most”,” Notre  Dame Journal of Formal Logic, vol. 20 (1979), pp. 155-179.

---

[1] Täielikuma argumendi annavad Angell[1]. Peterson võtab omaks vastupidise arusaamise (et kõik jaatused ja eitused eeldavad nende subjektmõistete olemasolu). Tuleb tähele panna, et see ei ilmne asjas endas, missugust vaadet – minu või Petersoni oma – on omaks võetud selles osas, millest alljärgnevalt tuleb juttu. Kummalgi puhul on võimalik järeldada “Mõni S on P” tõesus, kui on antud “Iga S on P” tõesus, või “Iga S on P” väärus, “Mõni S on P” vääruse korral. Vaid kokkumiksitud vaade, Boole’i raamistus, tooks kaasa raskusi.

[2] Peterson nimetas mitmikesildisväiteid (common statements) “enam kui partikulaarsed” ja predominatseid “vähem kui universaalsed”. Ta formuleeris predominantseid esildisväiteid mõistega “enamus”, ent lisas, et see oli mitte-genus’lik “enamus” tähendus, mida kasutati predominantsetes väidetes, erinevalt “enamuse” genus’likule tähendusele, mida kasutatakse enamuslausetes. Minu terminoloogia on, ma leian, märkmisväärselt vähem kohmakas.

[3] Kuue kaashääliku varal noteerimine on üle võetud lähtuvalt ettepanekust, mille tegi Peterson, kes kasutas järgmist põhjendust:

“Pole olemas piisavalt lisanduvaid täishäälikuid (või tähti nende jaoks) omistamaks lihtsalt tähti vaheotsustustele (intermediate propositions) (kuut on vaja). Seetõttu, miks mitte minna üle kaashäälikutele? Kõige ilmsemad kaashäälikud on minu arvates (koht, kust alustada foneetika kasutamist) katkestused. Juhtuvad olemas olema väga ilmsed katkestused (mitteproblemaatilised kaashäälikud). Need kolm katkestust on P, T ja K, st kaashäälikud, millega algavad sõnad “pats”, “tikkima” ja “kass” (ingl  k pat, tat and cat). Need on hääletud katkestused. Neile kolmele vastavad kolm häälikulist katkestused (need samad kaashäälikud, ent häältepaelte opereerimisega) – nimelt, B, D ja G (algushelid bad, dad ja god). Enamgi, järjekord on eestpoolt tahapoole artikulatsiooni punktide osas (foneetiliselt). O ja B on kahendhäälikud (mida moodustatakse kahe huulega). T ja D on alveolaarsed (mida moodustatakse keeleotsa puudutusega hambakaare taga). K ja G on pehmed suulae häälikud (mida moodustatakse keele keskosa puudutusega vastu suulage). Niisiis, meil on kaks muutujat (häälikuline ja hääletud) kolmest asjast (kolmest peatusest eestpoolt tahapoole), täpselt sobiv muster vaheotsustuste noteerimiseks. See korraldus sobitub järgneval viisil mnenoomilise ülesehitusega:

P = predominantne

T =  MajoriTy (enamus)

K = Kommon (common – mitmik)”

[4] Peterson tegi samasuguse eelduse, ehkki ta nimetas minimaaltähendust “laiaks” või “vabameelseks” tõlgenduseks.

[5]

[6] Tõlk – algkuju No Songs are Pretty

[7] Tõlk – Kvantori few antud tõlgendus on tõlkija arvates marginaaltõlgendus ja sarnaneb eesti väljendile “vaevalt et ükski on”, st ükski pole.

[8] Tõlk- autor kasutab generic

[9] Peterson [5], pp. 166-167 ja footnote 13 edasise arutluse kohta.

[10] Peterson teeb samasuguse eelduse, ehkki seda varjutab tähtis tüpograafiline viga tema 7.footnote’is. Teine rida pärast (iii) Q(SP) peab olema “Q(SṖ)”

[11] Tõlk – loogiline muutmine: S on P ≡ S ei ole mitte-P

[12] Tõlk – loogiline ümberpööramine: S P ≡ P S

[13] Tõlk – loogiline vastandamine ehk muutmine koos ümberpööramisega

[14] Tõlk – loogiline distributsioon ehk kõigi indiviidide kaasamine klassi

[15] Tõlk – ld k terminus minor, ingl k minor term

[16] Tõlk – ld terminus medius, ingl k middle term

[17] Bird [3], pp 22-23

Märkusi Bruce E. R Thompsoni artikli kohta

Ontoloogia, loogika ja matemaatika on tuletatud ehk mitte-empiirilised teadmise valdkonnad. Samas, aluste või aksioomide osas vaidluste puudumine, õigemini nende unustamine, taandamine puhtajaloolisteks, jätab mõnel juhtumil petliku kuvandi paikapandusest, dogmast, mida ei vaidlustata, mistõttu tuletuste aluste juurde tagasipöördumine-ülevaatamiskatsed, võivad põrkuda kord mõtlemisvõimetusele, kord kontseptuaalsest põhiraamistusest mitte-indutseeritud uskumusele olemasolevate lähtekohtade põhjendatusest ja lõplikkusest. Bruce E. R Thompsoni artikkel laiendatud loogilisest ruudust on uljas meeldetuletus formaalse loogika kui ehituse järk-järgulisest kujunemisest ja avatusest jätkuvatele uuenduskatsetele. Igal juhul kuulub ka formaalsete teaduste kompetentsi distsipliinide aluste piiride nihutamine ja ümbermängimine, sarnaselt sellele, kuidas Riemann ja Lobatshevski toimisid Eukleidese geomeetria alustega. Ühtlasi mõjub värskendavalt kvantorite erinevate tõlgendusviiside (minimaalne, maksimaalne, täpne) meeldetuletamine fregelikus loogilise ruudu tõlgitsemise rõhuv-sünges olustikus, kus ruut ühendab minimaal ja täpse lugemisega kvantoreid.

Kriitika

Siiski, minu hinnangul eksib Thompson järgmistes momentides:

1. uskudes, et on toonud sisse vahepealsed kvantorid universaalsete ja partikulaarsete vahele;
2. käsitades kvantorit vähesed-vähe (few) negatiivselt;
3. lülitades kvantori palju loogilise ruudu konteksti;
4. viies läbi antonüümsuse ja kontradiktsiooni konflatsiooni, vastandades kvantorit palju (many) kvantorile vähe;
5. uskudes, et täpne kvantor on segu minimaal- ja maksimaaltõlgendusest.

a. Vahepealsus? Aristotelese ruut, mille esimesed joonistused pärinevad Apuleiuselt ca 500 aastat hiljem, töötas pütagoorlikus tervik-osa vastandavas raamistuses. Seega, kvantor “mõni” hõlmab kõiki osalisi kvantifitseerimisi – vähesed, enamus, pool aga ka palju’t, kuigi viimane on osi mitte tervikut loetlev kvantor. Ehkki see täpsustus on pigem kontseptuaalne, sõltub sellest arusaamisest loogilise kontradiktsiooni tõlgendus ruudus.

b. Vähesed (few) kui eitus? Thompson tõlgendab kvantorit few viisil, mis on eesti keelde säilitatud afirmatiivse öeldisega tõlkimatu, st eestikeelse ruudu korral pole paremal poolel ükski otsustus ilma eitava öeldiseta. Eestikeelsena vastaks Thompsoni few-tõlgendusele kõige paremini “Vaevalt, et ükski S on/mitte”. Ometi, ka marginaaltõlgenduseta on kvantor vähe-vähemus lülitatav ruutu, kui me tõlgendame seda minoorse või otseselt vähemusväitena ehk mööname ruudu operatsionaalse välja kuulumist tervik-osa raamistusse.

c. Kvantor “palju” (many) ei kuulu tervik-osa raamistusse. “Palju” loetleb nii eesti kui inglise keeles osasid ehk ühikuid, kusjuures võrdluse alus on väljaspool tervikut, näiteks võrreldakse teise hulgaga. Kokkulepe nõuab kvantori palju põhjendatud rakenduseks enam kui üks (+1) st vähemalt kaks (2) loetletavat ühikut. Teisisõnu, hõlmatav hulk peab olema mitmuslik. Samas, kvantor pool-pooled sellist piirangut ei tunne: olles osaloetleja, vähem kui tervik, võib seda olla ka üks osa, seatuna vastu teisele. Sama lugu on kvantoriga vähemus, mis võib olla põhjendatult rakendatud ühele osale, implitseerides, seega, vähemalt kolme võrdset osa ühes tervikus. Palju võib olla kattuv nii vähemuse, poole kui enamusega, vastavalt sellele, mida omistaja silmas peab. Näiteks võib 10% inimestest eelnevatest hoiatustest hoolimata külma ilmaga haigestuda ebasobiva riietuse tõttu ning arst nendib põhjendatult, et paljud inimesed ei pea teavitustööd mittemiskiks.

d. Antonüümsus ja kontradiktsioon. Antonüümiga haaratakse nii positio vastandusi kui vastaseid. Paraku ruudu kontekstis tähendab loogiline kontradiktsioon seda, et kui mitte-vähene, siis (järelikult) paljud ja vastupidi, mis on eksitav, kuna viie kvantori puhul ühe eituse korral jäävad platsile veel neli teist võimalust. Loogilise kontradiktsiooni jõud klassikalise ruudu puhul tuleb binaarsest välistavast hulgast – kui mitte tervik, siis vähemalt vastupidine osa ja vice versa -, sest Aristotelese De interpretatione põhjal moodustatakse vasturääkimine positio’le, vastavalt kvantoritele Iga/mõni on prefiksi mitte lisamisega, mis selle vähimani viidud vastanduste kontekstis lülitub vastavalt mitte-iga (gi)=mõnigi ja mitte-mõni(gi)=ükski.

Thompsoni oluline panus diskursusse

Loogilise ruudu laiendamise diskursuse kontekstis on oluline lingvistilise eituse, mis võib väljenduda nii öeldise kui abessiivne pre- või su(b)-fiksina (ei, mitte-), eraldamine loogilisest tähendusest: ehkki interpreteerides kvantorit few marginaalselt, asetab ta eitava öeldise loogiliselt tähenduselt ruudu vasakule poolele. Ekvivalentsusele ehitatud loogilise ruudu seisukohalt on ülima väärtusega mööndus antud kontekstis, et eitus võib olla loogiliselt tähenduselt positio ehk afirmatiiv.

René Descartes: See kaasneb sageli imestamisega ja pole kokkusobimatu rõõmuga

Art. 197

Nördimus kaasneb sageli imestamisega. Sest meil on harjumus oletada, et kõiki asju tuleb teha viisil, nagu me oleme otsustanud, et nad peavad olema, s.t viisil, mida me hindame heaks, ja just sellepärast, kui läheb teisiti, see üllatab meid ja me imestame. See pole samuti kokkusobimatu rõõmuga, olgugi et palju tavapärasemalt on see ühendatud kurbusega. Sest, kui väljateenimatu halb ei saa meid kahjustada ja kui me mõtleme, et me ei taha sellele sarnast teha, annab see meile teatava naudingu, ning see võib olla üheks põhjuseks naerule, mis mõnikord saadab seda passiooni.

René Descartes: Miks nördimus on ühendatud mõnikord kaastundega, teine kord aga pilkamisega?

Art. 196

Nördimuse tunne on samuti teataval moel halva osaks saamine; millest tuleb, et mõned ühendavad nördimusega kaastunde, teised pilke, vastavalt sellele, kas nad on hea- või pahatahtlikud nende suhtes, keda näevad vigu sooritamas. Seega Demokritose naer ja Herakleitose pisarad võisid tuleneda samast põhjusest.

Artemidoros – Oneirocritica: Võtmed ja lukk

Giovanni Battista Castello - Gesù dà le chiavi a Pietro

3.54 Kui mees, kellel seisab ees abiellumine, näeb võtit unenäos, siis see tähendab, et tema abikaasa saab olema truu ja perenaiselik. Kes tahab osta orjatüdrukut majja, sellele saab müüdav olema sobiv. Ent see on ühtlasi märgiks, et reisimisel seisab ees takistus, sest võti on sulgemiseks (väljaarvamise) ja kinnipidamise sümbol. Sest võtmed tekkisid mitte avamiseks, vaid sulgemiseks. Vastasel korral poleks vajadust võtmete ja uste järele. Ent kui uksehoidjat pole, siis on lukud ja võtmed hädatarvilikud. On loomulik, seega, et võti märgistab takistusi neile, kes soovivad välismaale sõita. Ent neile, kes soovivad kontrollida ja korraldada teiste äriasju, neile on see usalduse sümbol.

René Descartes: Nördimusest

Art. 195

Nördimus on vihkamise või vaenulikkuse liik, mida loomupäraselt omatakse nende vastu, kes teevad midagi halba, või midagi selletaolist. See on sageli segatud kadeduse või kaastundega: ent see evib sellele vaatamata täiesti erinevat objekti. Sest ollakse nördinud ainult nende peale, kes teevad head või halba neile, kes seda ei vääri; ollakse kadedad nende peale kellele saab osaks hüve, ning kaasa tuntakse neile, kellele saab osaks halb. On tõsi, et tehakse halba teataval moel, kui omatakse hüve, mida ei ole välja teenitud. Mis võib olla põhjuseks, miks Aristoteles[1] ja tema järgijad, eeldades, et kadedus on alati pahe, rakendasid nördimuse nime sellele, mis pole paheline.

---

[1] Nicomachose eetika, II, 7, 15.  Retoorika II, 9, 3

René Descartes: Tänamatusest

Art. 194

Tänamatuse puhul pole tegemist passiooniga; sest selle loomus ei tõsta meis mingisugust hinguse, mida passioon ärgitab, liikumist: see on lihtsalt pahe, mis vastandub otseselt tänulikkusele, sedavõrd kui tänulikkus on alati vooruslik ja peamisi inimsootsiumi liitjaid. Sellepärast käib see pahe vaid loomalike ja pimedalt alpide inimeste kohta, kes mõtlevad, et kõik nende asjad on väljateenitud, või lollide kohta, kes ei mõtle kunagi järele heategude üle, mida neile tehakse; või nõrgad ja tõrjutud, kes tundes enda ebakindlust ja vajakajääke, otsivad alandlikult kindlustunnet teistelt, ja pärast, kui on seda saanud, vihkavad neid; sest, omamata tahet vastata neile samaga, või lootusetuna seda suuta ja kujutledes endale, et kogu maailm on müüdav nagu nemad ja ei tehta midagi head lootmata vastutasu, nad arvavad neid petnud olevat.

Artemidoros – Oneirocritica: Seks, prostituudid, bordell, masturbeerimine, homoseksuaalsus, intsest, pedofiilia

Järgnev sissekanne Artemidorose “Unenägude seletamise raamatust” võib olla shokeeriv, ent ühtlasi reedab halastamatult antiikse paganliku maailma arusaami ja argipäeva, veel enne “keskaegseid” st kristlikke pereelu ja seksuaalelu norme. Lohutuseks neile, keda alljärgnev võib kohutada, rängem vari antiiksest “valgusest” ilmneb järgmistes alajaotustes.

1.78 Seksuaalse läbikäimise osas on parimaks korraldavaks meetodiks vaadelda esmalt seksuaalseid vahekordi, mis on loomulikud, seaduslikud ja tavapärased, teiseks seksuaalse läbikäimise näiteid, mis ebaseaduslikud ja kolmandaks ebaloomulikud. Kõigepealt legaalsete suguühenduste tõlgendamisest.

Kui mees näeb und vahekorrast abikaasaga ning naine andub meelsasti, alistuvalt ja vastupanuta, siis on see ühtemoodi hea. Sest naine sümboliseerib kas unenägija ametit või tegevusala, millest saadakse meelehead või mida iganes ta valitseb või haldab, vastavalt sellele, kuidas toimub ühendus naisega. Kasusaamist neist tegevustest seetõttu, et mehed saavad naudingut nii armastamisest kui ka tööalasest edust. Ent kui naine on tõrges või ei ole valmis anduma, siis tähendab see vastupidist. Sama kehtib liignaiste korral. Ent seks prostituutidega, kes töötavad bordellis, tähendab ebasoodsaid olusid ja väikest sissetulekut. Sest mehed, kes külastavad neid naisi, häbenevad ja seejuures kulutavad raha. Ent need on heaendelised iga ettevõtmise jaoks. Sest prostituute nimetatakse samuti „sebijateks“  (ἐργάσιμοι) mõnede poolt ja nad tulevad vastupanuta vastu. Enamgi, on hea, kui mees, sisenenud bordelli, suudab sellest väljuda, kuna võimetus välja saada oleks halvaendeline. Üks mees nägi unes bordelli sisenemist ja ei suutnud lahkuda. Mõned päevad hiljem ta suri, mis oli üsna loogiline pärast tema unenägu. Sest bordelli, nagu ka kalmistut, nimetatakse „kohaks, mis on kõigile meestele ühine“ ja paljud inimseemned kaovad sinna. Loomulikul viisil, seega, see koht sarnaneb surmale. Naistel, siiski, pole selle kohaga midagi ühist. Sest ehkki koht on ebaõnnelik, tähendab naine häid asju. Seega unenäod, milles mees näeb prostituute, kes müüvad end erinevates kohtades, tähendab suurt tulu. Need, kes istuvad bordellis ja kes müüvad ja ostavad, ning neid nähakse, neil on teistega side, see on samuti soodne. Ent kui mees näeb end suguühenduses naisega, keda ta ei tunne, kuid ta on kena ja armas, ning kaetud kallite rõivaste ja kuldehetega, ning see naine andub meelsasti, siis see on unenägijale hea. Ja tähendab märkimisväärset edu tema ettevõtmistes. Ent kui naine on inetu äbarik, viletsas rõivastuses vana naine, valuga anduv, vastumeelselt ühenduses, siis see tähendab vastupidist. Sest meil tuleb tundmatuid naisi tõlgendada kui sümboleid asjadest, mis juhtuvad unenägijaga, nii et selle naise iseloom ja olukord annavad märku tulevikust. Teenijaga seksimine, olgu mees või naine, on hea, sest orjad on unenägija omand, seega tähendavad need loomupäraselt unenägijale osasaadavaid boonuseid omandist, mis kasvab ja muutub väärtuslikumaks.

Koduorja aktsioon on ebasoodne, sest see tähendab antud orjalt osakssaadavat põlgust ja kahju. Sama kehtib venna puhul, sõltumata sellest, kas see on vanem või noorem vend, ja ka siis kui aktiivseks partneriks on vaenlane.

Seksimine naisega, keda tuntakse ja kellega ollakse intiimsuhetes, tingimusel et unenägija tunneb seksuaalset tõmmet ja ihaldab naist, ei tähenda midagi, sest naine on tema kire objekt. Ent kui ta ei soovi seda naist, on see talle ebasoodne, kui naine on seejuures igati kobe. Igal juhul saab mees teatavat kasu, kas otse või kaudselt, sellelt naiselt, keda ta nägi selles unenäos. Sest on loomulik, et naine, kes vabatahtlikult andub, annab ka enda omandi tema kasutusse. Ent sageli on see unenägu tähendanud kasu unenägija naise saladuste tundmise tõttu. Sest selline naine pakub talle võimaluse puudutada varjatut.

Ent seaduse tõttu ei ole hea seksida teise mehe naise või abielumehega. Sest see unenägu tähendab unenägijale samasugust karistust, mis saab osaks meestele, kes jäävad vahele abielurikkumisega. Seksida kellegagi, keda tuntakse, milline ka poleks tema iseloom, tähendab naisele kasu. Kui mees seksib rikkama, vanema mehega, siis on see hea. Sest tavaliselt saadakse sellistelt inimestelt hüvesid. Ent seks endast noorema või vaesega toob ebaõnne. Sest tavaliselt sellistele inimestele antakse asju. Sama kehtib siis, kui partner on vanem, ent on kerjus. Kui mees näeb privaatset masturbatsiooni, siis tähendab see mees- või naisorja, sest need, kes haaravad tema peenisest, on sarnased abilistega. Ent kui tal ei ole teenijaid, siis saab talle osaks kaotus, kuna ta kaotab tarbetult seemet.

Üks ori nägi und isanda peenise silitamisest ja temast sai isanda laste kaaslane ja abiline, sest ta hoidis käte vahel isanda peenist, mis on tema laste sümboliks. Kunagi oli seevastu ori, kes nägi und, et tema isand erekteeris ja silitas tema peenist. See ori seoti tulba külge ja ta sai rohkelt hoope, ning sellisel viisil peremees „tõmbas ta liistule“.

Seadusevastaseid vahekordi unenägudes tuleb menetleda järgmiselt. Seksimine pojaga, kes pole veel viis aastat vana, tähendab, kogemuse põhjal, selle lapse surma. Et sellel unenäol peab olema see tähendus on mõistetav, sest väike laps rikutakse ja rikutuks saamine tähendab surma.

Ent kui viis aastat vana, ent vähem kui kümnenene, siis jääb ta haigeks ja unenägija mässitakse mingisse häbiväärsesse asja mõtlematu teo tagajärjel. See laps, kuna temaga seksiti varases nooruses, tunneb sellest valu ja sellisel viisil jääb haigeks. Unenägijale saab osaks ebaõnnestumine rumaluse tõttu. Sest mitte ükski mees vähesegi enesekontrolliga, ei pilasta oma poega või teisi lapsi. Ent kui see poeg on vanem kui 10 aastat, on sellel järgmine tähendus. Kui isa on vaene, siis saadab ta poja kooli ja maksab tema kulutused ja ammendab oma varanduslikud võimalused sellisel viisil. Kui rikkal mehel on selline unenägu, siis annab ta pojale edasi korraliku omandi ja sellisel viisil kulutab osa varanadusest tema peale. Seksida täiskasvanud pojaga, kes elab välismaal, on soodne. Sest see unenägu tähendab taasühinemist ja kooselu „vahekorra“ (συνουσία) mõiste tõttu. Ent kui see poeg pole kaugel ja elab koos isaga, on see ebasoodne. Sest nad lahutatakse, sest meeste vahekord leiab aset mitte pale-palgesse. Ent olla jõuga võetud poja poolt tähendab haavamist poja poolt, aga ka selle kahetsemist. Kui teiselt poolt poeg näeb und aktsioonist isa suhtes, siis pagendatakse ta kodumaalt või ta satub vaenulikku suhtesse isaga. Sest kas isa või avalikkus pöördub temast. Väikesel tütrel, kes on väga väike, isegi mitte viit aastat vana või noorem kui kümme aastat, on sama tähendus kui pojal. Ent kui see tüdruk on valmis abieluks, siis siseneb ta peiu majja ja unenägija annab kaasavara ja kulutab sellisel viisil tütre peale. Üks mees kaotas pärast sellist unenägu naise. See oli nii normikohane kui loogiline, kuna tema tütar oli tookord majapidamise eesotsas ja täitis nii abikaasa kui tütre rolli.

Lucas van Leyden - Lot en zijn dochters (1520)

Ent kui mees näeb end seksimas abielus tütrega, siis jätab tütar abikaasa maja ja tuleb tagasi nii, et elatakse ühe katuse all. Vaesele mehele on hea seksida rikka tütrega. Sest ta saab olulist abi tütrelt ja sellisel viisil temast kasu. Ent sageli on rikkad isad, isegi vastu algset kava, andnud tütrele midagi pärast seda unenägu, ja haiged isad on surnud ja jätnud pärandi oma tütardele. Ent ei ole vajalik arutleda õe juhtumit, kuna sellel on sama tähendus kui tütre puhul. Aktsioon venna suhtes, kes on vanem või noorem, on unenägijale soodne. Sest ta on venna peal ja tema suhtes üleolev. Ja kes on aktsioonis sõbra suhtes, need saavad  vaenlaseks, kuna põhjuseta kahjustasid teda.

René Descartes: Tänulikkusest

Art. 193

Tänulikkus on samuti armastuse liik, mida tekitab meis kellegi, kes on meie tunde objektiks, tegevus, ja kelle puhul me usume, et ta on meile teinud midagi head, või vähemalt, et tal oli selleks kavatsus. Niiviisi hõlmab see kõike seda sama, mida soosing, ja seda enam, et see on rajatud tegevusele, mis meid puudutab ja mille puhul on meil soov omalt poolt vastata. Just selle pärast omab see rohkem jõudu, peamiselt hingedes, kes on vähegi õilsad ja üllad.

TOP100 – Blog.tr vs Webtraffic24.com 2: Manipuleerimine internetis?

Küberruumi rakendamisest ja turvalisusest

Marinus Claeszoon van Reymerswaele - De geldwisselaar en zijn vrouw (1539)

Eesti inimesed on lühikese aja jooksul, võrreldes mitmete teiste maailma regioonidega, õppinud rakendama internetti ja samuti siduma kultuurilisi vajadusi interneti olemasoluga. Interneti kasutamine panganduses väljendus järsu tööviljakuse tõusuna ja tähtaegade lühenemises majanduses. Ent kiirele tõusule järgneb ka jahenemine ressursside ammendumise tõttu, esimene hoog ja turu vajaduste rahuldamine lõpeb normaliseerumisega. Mahtude plahvatusele järgneb rutiinne paigallend. Siiski ma tahtsin arutluse käiguga jõuda pangandususalduse laiendamisest administratiivsesse valdkonda, kus ülima tõsidusega valmistatakse ette e-hääletustele kui mitte üleminemist, siis kui tõsiseltvõetavat uue ajastu poliitilise elu mustrit.

Kui pankade kõikvõimsus majandusvaldkonnas nõuab maksimaalse majanduslikkusesse puutuva informatsiooni omamist, siis nagu kogemus näitab on asjassepuutuvusega piiripidamine ülimalt raske ja sõltub pigem infotöötlemise võimest kui selgest eristusest krediidivõimelisusse ja majandusse mittepuutuva vahel. Kui pank teab, et inimene on vähihaige, siis ei saa teda kohustada sõlmima kindlustuslepingut, millega tuleb vältimatult lähitulevikus raha välja maksta. Seega, tegelikult, kuuluvad delikaatsed terviseandmed otseselt pankade huvisfääri. Samuti inimese töövõime, kuna sellest sõltub ettevõtmiste õnnestumine – väikese võhmaga pole võimalik 10km jooksus konkureerida. Kliendi seksuaalne sättumus ja eelistused – homoseksuaalide nn järeltulemine (isegi homo-perekondluse seadustamise puhul teatavas õigusruumis)  ei kuulu heteroseksuaalsusega võrreldavasse demograafilis-statistilisse kõverasse. Muuhulgas see, kas klient on hasartne – mängib lotot, käib kasiinos, harrastab ohtlikku sporti või põletab keha tubaka-alkoholi-rämpstoiduga jne. Kui need andmed kokku liita – nende kogumise ja hindamise protsessi – saame me, tagajärjena, kõiketeadva Vanema Venna või Suure Silma ehk pool-totalitaarse ühiskonna, ning George Orwelli 1984 polegi kuigi kaugel, ent jõutud on selleni mitte vasakäärmusest vaid liberaal-kapitalistlikust pangamajandusest! Kuidas? Võidakse küsida ikka veel. Liberaaldemokraatlikku paradigmasse kuulub usk eneseteostuse vabadusse, ent milline vabadus saab olla väikese südamega ja geneetilise haigestumise eelsoodumusega inimesel, kelle akadeemilised testid on halastamatult liigitanud näiteks IQ105 piiri alla ja teatava kokkuleppe põhjal on tehtud järeldus, et sellised inimesed ei ole võimelised edukalt firmat juhtima ja seega pole krediidivõimelised!

Infotehnoloogiliste instrumentide ja võtete ülekantimine avalikku haldusse võib tuua sama soovimatuid tagajärgi inimeste vabadusele. Definitsiooni järgi, Põhiseaduse alusel, on vabad valimised salajased. Kõigepealt on raske veenda, et andmed internetis ei ole nähtavad 3.poolele ja ei või saada nähatavaks, salastuseta, kuna ju autentimine ei ole sisselogimisel anonüümne, poliitilisele juhtkonnale, kes edastab andmed parteile, need pürgivad loomupäraselt mõju laienemisele ja võimul olles positsiooni kindlustamisele.  Alljärgnev on vaid näide sellest, kuidas internetis puudub loogika, mis võib sama hästi olla manipuleerimise tulemus, lõpuks kehtestab siingi ennast tugevam st kellel on aktiivsust, oskust ja ettevõtlikkust tagajärgi esile kutsuda.

Tagasi Webtraffic24.com juurde

Eilses sissekandes ma küsisin, kas mitte andmeid ei ole töödeldud st nendega manipuleeritud. Kindel on muuhulgas, et Webtraffic24 ei ole täiesti usaldusväärne ning andmete vastukäivus reedab manipuleerimist. Kui Google cache’st otsida studia cartesiana estonica‘t, siis saame järgmise tulemuse:

Kuupäevast on peaks olema ilmne, et see on 29.detsembrist 2009 vahemälusse salvestunud. See vastas enam-vähem blogiadministraatorile nähaolevale statistikale.   Nüüdseks on olukord muutunud. Päring 4.veebruaril 2010 näitab, et liiklust ei ole:

Ent blogiadministraatorile avanes täna blogistatistikale pilku heites järgmine vaade:

Keda usaldada? Kas kõik ongi virtuaalne – eelmoodne MATRIX, mis toodab petlikku rahulolu?

Mida usaldada, keda usaldada?

Seniks kuni selgust ei ole, on üks teine asi siinkirjutajale selge.

Salajane hääletamine peaks ikka aset leidma paberist sedelitega.

TOP100 – Blog.tr vs Webtraffic24.com: Kumb valetab?

“Maailmaehitajate pettus”?

Georges De La Tour - Le Tricheur à l'as de carreau (1635)

Blog.tr TOP 100

Blog.tr juures on ära toodud blogide TOP100. Ning see on konfliktis sõltumatu veebistatistikaga, mida vahendab näiteks Webtraffic24. Esmasel vaatlusel koostamispõhimõtteid ei leia. Seetõttu jääb vaid mõistatada, kuidas järjestus luuakse: kas moodustub see blog.tr keskkonnast nende blogide üksiksissekannetele klikkimise põhjal või tegutseb kulisside taga alaline zhürii, kes hindab blogi kujundust, sissekannete taset vmt. Sest veebistatistikaga ei näi sellel palju ühist olevat. Kas valetab Webtraffic24.com või Blog.tr järjekorral pole midagi ühist tegeliku veebistatistikaga.

Edetabeli eesotsas olevaid klikkides näib olevat ilmne, et need, mida webtraffic24 näitab suurema külastatavusega on ilmselt parema sisu, kujunduse ja kvaliteediga. Kusjuures Blog.tr TOP100 on sattunud muuhulgas blogi, mis on juba suletud, rääkimata neist, millel ei ole võimalik leida mingit liiklust. Loomulikult võib olla, kooskõlas klassikalise loogikaga, et mõlemad on ebatäpsed, ilma et oleks vaja eeldada andmetega manipuleerimist.

Webtraffic24.com andmed (kliki pildil suurenduseks)

1-20

21-40

41-60

61-80

81-100

André Lalande: ABALITEET

pr abalite. Vt aseiteet.*

*(Tõlk) Opositsioonipaar abaliteet vs aseiteet (ld ens a se). Vastandus teise läbi eksisteeriva ja iseenda (eneseküllase) varal eksisteeriva vahel.

André Lalande: A=A

A=A. Valem, mida sageli kasutatakse samasuse printsiibi (identsusprintsiibi) väljendamiseks.

Vaata samasus (identsus)

KRIITIKA

Kui see valem on mõistetud loogikute tähenduses, siis ei tohiks seda pidada algupäraseks. See on õigupoolest tuletatud valemist ja märgi = definitsioonist (loogilises tähenduses).

Kui seda on mõistetud laiemas tähenduses, siis tuleb seda kirjutada:  A≡A.

André Lalande: A … või AN

2. A… või AN (kreeka ά ilmaütlev) Eesliide, mida tarvitatakse suhteliselt vabalt kaasaegses filosoofilises keeles, selleks et moodustada rangelt ilmaütlevaid (privatiivseid) mõisteid mitte niivõrd vastupidiseid. Vaata amoraalne, anesteetiline etc.

André Lalande: A

A 1. Üldjaatava otsustusväite sümbol loogikas, lähtuvalt klassikalistest värssidest:

Asserit A, negat E, verum

generaliter ambo;

Asserit I, negat O, sed particulariter ambo*.

2. Modaalse otsustusväite sümbol, mille puhul moodus ja dictum on üks teise poolt väidetud.

*A jaatab, E eitab, mõlemad üldiselt, I jaatab, O eitab, mõlemad osaliselt.

Artemidoros – Oneirocritica: Tähestik, tähestiku õppimine, võõrkeeles rääkimine ja lugemine

Marcantonio Bassetti - S. Antonio che legge.

1.53 Kui kirjaoskamatu mees õpib lugema ja kirjutama, siis saatus naeratab talle pärast ahistust ja rügamist. Kes midagi õpivad, need tunnevad hirmu ja tööorjust, kuna õpivad enda hüvanguks. Kui teiselt poolt kirjatundja õpib taas tähestikku, siis tuleb seda vaadelda nii halva kui ebasoodsa märgina. Sest tähestiku õppimine on vaid lastele kohane. Seega see märgistab rakenduse puudumist, hirmu ja tööorjust. See unenägu on hea ainult mehele, kes tahab last saada. Sest laps hakkab õppima lugema ja kirjutama. Kui roomlane õpib kreeka tähestikku ja kreeklane ladina tähestikku, siis esimene hakkab tegelema kreekalike üritustega ja teine roomalike asjadega. Pärast seda unenägu on paljud abiellunud kreeka naistega ja kreeklased roomlasega. Üks mees nägi unes ladina tähestiku õppimist ja ta mõisteti orjusse. Sest orjadele ei õpetata kreeka keelt. Kui mees näeb und, et loeb võõrast keelt soravalt ja hästi, siis tähendab see võõrale maale minemist, selle toimingutest hõivatust ja millegi väljapaistva kordasaatmist. Ent kui ta loeb keelt halvasti, siis see tähistab võõraste läbi kahjusaamist, või kui unenägija on haige, siis hulluksminemist, kuna ta ei tunne seda keelt. Kui mees on teatud asju võimetu lugema või kirjutama, siis on ta edutu. Kui need on vaid mõned tähed, siis vaid mõned päevad, kui paljud sõnad, siis kestab see kuid.

Kuidas läheneda filosoofiale?

Filosoofia ajalugu kui intellektuaalne biograafia

2002.aastal valmistasin ette sissejuhatavat loengukursust filosoofiasse, mille puhul tuli vältimatult valida viis, kuidas ainet korrapäraselt esitada. Filosoofia ajalugu ülikoolide distsipliinina on kujunenud intellektuaalsete biograafiate seeriaks, kuigi akadeemilise tegevuse olemusse kuulub vältimatult tõsiasi, et see on alati kollektiivne: teadustegevuse kandepinnaks on teadlasgrupid ning filosoofia oli üle kahe aastatuhande üldformaadiks, milles eriteaduseid määratleti. Ehk filosoofia lugu on antiikajal pütagoorlaste ühingu, sofistide koolide (sh Akadeemia, peripateetikud, stoikud jt), keskajal kloostrite, universitas‘te, uusajal lisandunud vabaharitlaste sõpruskondade lugu. Ometigi nende kollektiivseid ehk intellektuaalsete tegevuste summade nimetused on kujunenud pejoratiivideks: Aristotelese, Platoni ja kirikuisade õpetuste põhjal moodustatud üldfilosoofiline diskursus – skolastika – on mõtlemishälbe üldnimetus. Enamgi, juba päris alguses nimetati pütagoorlasi sektiks, Pythagorast petiseks ning hilisemas antiigis ei teinud väljaspool-seisjad filosoofidel ja sofistidel vahet. Nimetuse – filosoof – valik, määratles õigupoolest Sokratest ja tema õpilasi, eelneva traditsiooni suhtes, st kellega sooviti tunda lähedust.

Diogenes Laertios jutustab, et filosoofia pärines kahest allikast:

a) Thales‘elt, kes rajas Joonia mõtlemiskoolkonna ja

b) Pythagoras‘elt, kellest lähtus Itaalia elik Suur-Kreeka mõtlemine.

Sellele vaatamata lõhestuti alaliselt mõju ja õpilaste pärast võitlevateks poolteks, sildistades ennast Tarkuse pool seisjateks ja vastaspoolt eksitajateks.

Jäänud on see, mille üle ei ole mõistlik vaielda. Mõtlejad, kelle mõju ajaloos on olnud vaieldamatu ja veel enam need, kelle tekstid – mõtete summa – on huvitundmispunktiks säilinud ja ligipääsetavad. Ning veel enne teatud arusaam distsipliini piiridest, oodatavast rangusest. Mis võib olla nn histoorilise petitio principii juhtum: me tõmbame piiri – inklusiooni-eksklusiooni – lähtuvalt arusaamast, mis põlvneb valikualuselt autorilt-tekstilt-traditsioonilt. Väärtusarusaam, mis võib olla enesereklaami produkt, mitte ratsionaalsuse vmt läbikaalutud valikukriteeriumite tulem, antakse edasi kasvatusega, omandatakse ebakriitiliselt. Seega, isegi järelduse kui protseduuri laitmatus ei välista põhjendamata otsustust, kuna alus on jäetud väljapoole kahtlust.

Niisiis on suur hulk mõtlejaid kui koordinaate ajaloost: varasema aja puhul on mõned suured nimed, ent olematud tekstid, kuna hilisemast ajast võib olla rohkelt tekste, kuna aga nimi on vahepeal kaotanud kõla (peamiselt marksismi interpretaatorite puhul kohatav). Kõiki ei jõua mainida, kõik ei ole ka ilmselt väärt nimetamist ning mõningate puhul on küsimus nende filosoofiasse kuulumises, kuna filosoofia mõiste teeb aja jooksul läbi muutusi: Isaac Newton arvati veel 18.sajandil natuurfilosoofide sekka, ent kaasaegne filosoofia ajalugu võtaks Philosophiae Naturalis Principia Mathematica refereerimisel üle kas teadusajaloo või füüsika ülesandeid.

Pelagio Palagi - Newton scopre la rifrazione della luce (1827)

Kaheksa koidutähte

Seega vältimatu ja tarvilik on teha valik, mis arvestab nii olnuid kui olemasolevat filosoofia mõiste käsitusi. Taandada filosoofide universum teatud algkoordinaatitele. Aastal 2002 pakkusin ma välja 8 nime – kujuteldavas filosoofide universumis oli kaheksa koidutähte, suur hulk esmajärgulisi mõtlejaid (kellelt tekstid) ja figuure (kellelt tekste ei ole säilinud nagu Sokrates), rohkelt teisejärgulisi mõtlejaid, enamasti eklektikud ja lokaalse mõjuga, lõpuks kolmandajärgulised tegelased, kelle mõju on piirdunud filosoofia ajaloo seisukohalt efemeerse ajavahemikuga mõnes ajalis-ruumilises nn kontiiniumis.

Need kaheksa, kellest lähtumist pean ma kaasajal otstarbekaks, kuivõrd iga neist on justkui uks filosoofia oktagoonsesse hoonesse, on järgmised:

Platon (427-347)

Aristoteles (384-322)

Rene Descartes (1596-1650)

Immanuel Kant (1724-1804)

Georg Wilhelm Friedrich Hegel (1770-1831)

Karl Marx (1818-1883)

Ludwig Wittgenstein (1889-1951)

Hans-Georg Gadamer (1900-2002)

On ilmne, et mida vanem nimi, seda raskem on teda selle universumi genealoogiast välja kiskuda või kustutada. Küll aga on võimalik, et aeg muudab viimaste positsioone. Karl Marx kui materialismi teoreetik nõuab Hegelit, samas niikaua, kuni vasakpoolsed parteid Lääne poliitilist süsteemi ilmestavad, pole tema langemist ette näha. Küll aga võib muutuda nii Wittgensteini kui Gadameri positsioon. Filosoofiline hermeneutika ei pruugi vaatamata ideede köitvusele ja kaunidusele leida järgimist ning analüütiline filosoofia võib lahustuda tõsiseltvõetavuse dilemmadesse, kus ühel hetkel ei soovita tunnistada end kuuluvaks selliste kogumike traditsiooni nagu Twilight ja filosoofia, Metallica ja filosoofia, Riidemood ja filosoofia jne.

Pean tunnistama, et mind ärgitas selle möödunud asja juurde tagasi pöörduma sissekanne blogis 20aastathiljem. Priimäel puuduvad kaks viimast nime ja juurde on lisatud Aquino Thomas, Benedictus Spinoza, Friedrich Nietzsche, Albert Camus ning (?) Undo Uus.

Kõigepealt Aquino Thomas määratles end teoloogina, teiseks on tema mõtlemine sõltuv Aristotelese kontseptuaalsest nomenklatuurist. Vaieldamatu Esimese Teoloogina on ta ometigi filosoofina järelkõndija. Ma asetasin ta seetõttu esmajärguiliste mõtlejate sekka. Friedrich Nietzsche ei olnud filosoof. Ta oli klassikaline filoloog, keda võib nimetada kaasaegse kulturoloogia rajajaks. Ta võiks ka olla kontinentaalsemiootika eelkäija. Peamiselt seetõttu, et tema käsitlusviis on ebafilosoofiline – loogikaga ei pidanud ta vajalikuks tegeleda ning tema teostes leidub mõtteid, mida võiks tõlgendada kui üleskutseid alaliselt vägivaldselt rõhuda naisi ja looduse poolt vähem eelistatud vaime. Tõsi, ka Karl Marxil leidub üleskutseid vägivallale või õigemini selle õigustamist, ent erinevalt Nietzschest käsitleb ta seda hädatarviliku instrumendina, teatava mööduva faasina selleks, et rõhumist ja vägivalda kõrvaldada. Sellise motivatsiooni poolest kuulub ta ilmtingimata humanistide sekka, kuigi soov maailma iga hinna eest muuta, sotsiaalne füsikalism jõule jõuga vastamise moel, langetas ta tagasi filosoofia-eelsele mõtlemisele. Albert Camus oli literaat, tema teoste jõud tuleneb tugevast afiinsusest fiktsiooniga mitte loogilisest rangusest, üldistuste pädevustest või reaalsuskirjelduste esindavusest.

René Descartes: Soosingust

Art. 192

Soosing on õigupoolest soov näha hüvet kellelgi, kelle suhtes ollakse heatahtlik; ent ma kasutan siin seda sõna sellise tahte tähistamiseks, kuivõrd see on meis tekitatud mõnest heast teost sellele, kelle suhtes me soosingut evime. Sest me oleme loomupäraselt altid armastama neid, kes teevad asju, mida me peame headeks, ehkki need ei too meile tagasi mingit hüve. Soosing, selles tähenduses, on armastuse liik, ja mitte sugugi soovimise liik, ehkki soov näha hüve neil, keda soositakse alati kaasneb sellega. Ja see on tavaliselt ühendatud kahjutundega, kuna ebaõnn, mida me näema õnnetutele osaks saavat, on põhjus, et me reflekteerime enam nende väärtuste üle.

René Descartes: Kahetsemisest

Art. 191

Kahetsus on otseselt ise-endaga rahulolemise vastand; ja see on kurbuse liik, mis tuleb sellest, et usutakse end olevat teinud mõnda halba asja, ja see on väga kibe, sest me põhjustame seda ise. Mis sellele vaatamata ei takista tal kuigi kasulik olemast, kui on tõene, et tegu, mida me kahetseme on halb ja meil on sellest kindel teadmine, sest see ärgitab meid teine kord paremini toimima. Ent sageli juhtub, et nõrgad vaimud kahetsevad asju, mida tehakse kindla teadmiseta, et need on halvad, nad veenavad end seetõttu, et kardavad neid ja kui nad oleks teisiti teinud, nad kahetseksid seda samal viisil: mis on neis kahjutunnet vääriv ebatäiuslikkus. Ja abinõud selle puuduse vastu on samad, mis aitavad vabaneda kõhklemisest.

Artemidoros – Oneirocritica: Mitmevõistlus

Gregorio de Ferrari - Ercule e Anteo (1690)

1.57 Unes viievõistluse (πένταθλον)* nägemine tähendab jooksudistantsi tõttu kõigil puhkudel reisi või liikumist ühest kohast teise. See märgistab trahve, korratuid väljaminekuid või teatud ootamatuid makseid, kuna ketas valmistatakse pronksist ja seda heidetakse käest. Sageli ennustab samuti muret ja vaeva, kuna hüpatakse raskused käes**. Sest me ütleme nende kohta, kellele saab osaks ettenägematu ebaõnn, et nad on “pidevalt hüppes”. Enamgi, see tähendab tülisid ja vastasseise inimestega, kuna odade vihin ja kiirus sarnaneb pingeliste fraaside seeriatega. Lõpuks see tähendab maadluse tõttu, et rikas nagistab maaõiguse pärast ja vaene mees jääb haigeks.

* Antiigis seisnes mitmevõistlus kaugushüppamises, odaviskes, kettaheitmises, staadioniringi läbimises ja maadluses.

** Antiigis hüpati kaugust käsikutega arvates, et see aitab õhku tõusmisel ennast edasi lükata.

*** Siiski neile, kellele on mitmevõistlus igapäevaseks rutiiniks, või mõni element neist, ei tähenda distsipliini unes nägemine, vastavalt Artemidorose printsiipidele, kas midagi iseäralikku või siis pigem head.

Eesti kommunistide viimsetest päevadest

Ajakirja Akadeemia 2010.aasta 1.numbris kirjutab Toomas Alatalu Eesti kommunistliku partei lõpust „Koos julgete komnoorte meenutamisega“, kelle hulka Alatalu näib end samuti lugevat. Kuigi antud artikkel jääb sisuliselt väärtuselt eelpoolsetele tõlgetele alla, on see tähelepanuväärne apoloogilise narratiivina – segu mälestustest ja NLKP ajalugu meenutavast artiklikirjutamise traditsioonist. Alatalu elulugu on 1990.aastani n.ö punane, st ta elas 50 aastat bi-polaarses maailmas, kus ideoloogilist keskteed ei tuntud, enamgi, ta oli Teise maailma emmissarina Ladina-Ameerikas professorina ametis. See on trööstitu vaade, mis avaneb pea kaks aastakümmet hiljem piirjoonele 1990. Ometi ei ole ta nurjumiskahtluses üksi – veel 1989.aastal oli EKP-s 110 132 liiget, kellest pooled olid eesti soost. Tõik, et sisserännanud 30,3 % hulgast kuulus parteisse proportsionaalselt enam kui 61,5% põliselanike seast (lk 40, st üle 8% teisi rahvaid; samas parteisse kuulus väga palju Venemaa eestlasi, selline vastandus – põlisrahvas vs immigrandid Alatalu ei sega), ei väära siiski tõika, et EKP-st moodustasid pooled mitte-venelased st eestlased, ning kuigi venelased olid paremini representeeritud, siis ei ole loogiliselt korrektne järeldada, et „Teisisõnu – rahvusliku koosseisu tõttu oli ja jäi EKP n.ö väljast tulnute parteiks.“ Vastutuse koorma kandmine võib olla raske, ent kaasvastutus on vältimatu.

Mulle näib, et formaalset või vähem formaalset osavõttu nõukogude distributsioonimehhanismidest kas nomenklatuurina või kaasaminejana, seda tagasivaadet, mille ränkus tabab igaühte vastavalt südametunnistuspeegli rigorismile, tõrjutakse, teatava kaitsemehhanismi loomiseks, peaasjalikult kolmel viisil:

1. Nihilism või nn liberaalsus – piiride nihutamisel arvatakse ümber mängivat samuti vaatepiirid, kui need pole liiga kitsad, nagu arvatakse, siis „mis see kommunistlik partei siis ka ära ei olnud, seda oli kas vaja tööalaselt edasijõudmiseks vmt, pealegi vaadake, mida üleüldse tehakse vabaduse tingimustes – see ei olnud ilmtingimata kõige halvem valik“;

2. Ümbersündimine – sarnaselt religioossele pöördumisele asutakse eelmist elu või mina ründama, nii saavad kommunistidest natsid või teiste totalitaarsete paramilitaarsete ideoloogiate toetajad (Venemaa Liberaal-Demokraatlik Partei, näiteks), sama kehtib ideoloogilises valdkonnas, kus punanurkade juhid profileeruvad ümber pruunidesse värvidesse, dialektilise materialismi õppejõududest saavad kirglikud objektiivsed idealistid või mõne Natsi-Saksamaa mõtleja pooldajad;

3. Revisionism – selgitustöö, leides mõned positiivsed parteisiseseid vastasseisu mustrid, mida endine vastaspool käsitles sümpaatiaga, näiteks Tshehhoslovakkia 1968.aasta sündmused, st kõrvutatakse neid sarnaste vähemtuntud seikadega minevikust, maalitakse ühtlaselt punane kangas üle erinevateks varjunditeks lilla ja roosani välja, eristades parteis häid ja halbu kommuniste, noori ja vanu, uuendusmeelseid ja vanameelseid, Eesti-meelseid ja vene-meelseid jne.

Alatalu tegeleb nn revisionismiga. Arusaamatuks jääb see, et kas häirib teda nende asjadega tegelemine või liiga vähene tegelemine, sest ühelt poolt nuriseb Alatalu, et 2005.aastal inglise keeles ilmunud Jaan Laasi raamatu nimekiri toob ära kõik teadusliku kommunismi kateedrite koosseisulised lektorid jmt, ent on jäänud lünklikuks NLKP ajaloolaste osas, teiselt poolt ei ole esitatud kolmanda järguga tegelaste loetlemisega otsustajaid (kuigi rezhiimi õigustamisega leivateenimine polekski justkui kollaboratsionism?). Alatalu võiks ju selle ette võtta. Kirjutada monograafia – Nemad otsustasid 1944-91.

Kirjatöö esimene osa selgitab, millisel moel osales autor nn liberaalses ajajärgus 1963-68, mis teda juba 1967.aastal kõrvetas ja peaks lisama vajaliku eraldusjoone, mis päästab ta lahti nn ülejäänutest. Teist osa võiks kokku võtta fraasiga, mis kirjeldab argumentum ad hominem erivormi tu quoque (sa ise samuti!).

Alatalu IPE, Kääriku ja Tartu vaim

Alatalu jutustab kommunistliku elu varastest aastatest kui ta noore mehena valmistas ette ettepanekuid ELKNÜ (Eestimaa Leninlik Kommunistlik Noorsooühing) XIII Kongressile 1966.aasta veebruaris. Veel enne nelja mehe ettepanekut rajooniajalehes Edasi, mida hakati tundma IME-na, oli Alatalu üle 20 aastat varem IPE (isepoliitiline Eesti) eestvedaja. Saladuskatte all teadnud asjast 15-20 inimest. Alatalu kirjeldab ettevõtmise mõju sõnadega üllatus, shokk, pretsedenditu mäss jne. Siiski tekib küsimus, miks peaks lugeja eeldama, et antud puhul oli tegemist muuga kui parteisisese võimuvõitlusega ja kärsitu kommunistliku nooruse äpardunud karjääriforsseerimise kavaga, millel ei olnud midagi ühist sellega, millist rolli pidi EKP ühiskonnas mängima ja milliseid rezhiimi-muutuseid peeti vajalikuks? Jällegi meenutatakse kokkusaamisi Kääriku spordibaasis, ning lausa erilisest vaimust, mis siiski Tartusse kaasa ei tulnud, sest selle vaim tegeles XIII Kongressi salajase ettevalmistamisega.

Moraalne perversioon või tu quoque?

Leheküljel 55 loetleb Alatalu ühe mütsi alla Arnold Rüütli, Lennart Meri, Siim Kallase ja Andrus Ansipi, kes kõik kuulunud nomenklatuuri. Kuigi Lennart ei kuulunud formaalselt parteisse, olnud ta ametikohalt ja kummalise Moskvast ettekirjutatud reisimisvabaduse poolest Alatalu hinnangul nomenklatuuri esindaja.

EKP iseseisvas Eestis

Seejuures pakub Alatalu huvitavaid fakte, sellest millises mastaabis rezhiimiga formaalselt seostud inimesed kaasaegses Eesti elus osalevad. Ta loetleb kommunistlikusse parteisse kuulunuid Riigikogu koosseisudes nii

1992 – 33

1995 – 60

1999 – 48

2003 – 39

2007 – 38

Mistõttu on mõistetav, miks kommunismi kuritegude uurimine riiklikul algstaadiumis suhteliselt vähest entusiasmi kohtab.

Alatalu artikkel on kindlasti oluline ülevaade kommunismi ja kommunistide sotsioloogilisest saatusest läbi viie aastakümne, mis kõrvutab omaaegseid sise- ja välispoliitilisi daatumeid ning kõlbab reservatsioonidega vastavateemalise ajalootundi ettevalmistava kirjanduse hulka arvamist.

Artemidoros – Oneirocritica: Pallimängud, raskuste tõstmine, kergejõustik

1.55 Ratta lükkamine tähendab, et unenägijal tuleb tegemist teha probleemidega, mis lõppevad naudinguga. Käsipall ja püüa-viska pall (korvpall?) tähistab lõputuid tülisid ja sageli kurtisaani armastamist. Sest käsipall ja püüa-viska pall sarnanevad kurtisaanile, kuna need ei jää ühtegi kohta vaid rändavad ühe juurest teise juurde.

Jean-Léon Gérôme - Phryné devant l'aréopage (1861)

Käsiraskused ja harjutused, mis neid kasutavad, ennustavad nurjumist ja probleeme lähitulevikus, ent need osutavad, et pärastpoolne edu toob kaasa mugavuse. Sest seda laadi harjutamine pole muud kui käte treenimine. Harjutuspallid, pallid (kuulid), tõkked jmt, mida laste mängudes kasutatakse, ennustavad tülisid.

Märkmeid Isidor Levini meenutuste kohta

2009.aasta 7.numbrist kuni 2010.aasta jaanuarikuu väljaandeni on ajakiri Akadeemia olnud lugemisväärne järjena ilmunud TÜ kasvandiku ja folkloristi Isidor Levini meenutuste tõttu. Isidor Levin sündis 1919.aastal Daugavpilsis, tema juutidest vanemad tegelesid jaekaubandusega. Tema koolipõlv möödus Lätis, ent kõrgema hariduse omandamise koha – Tartu – tingisid nii ainelised võimalused (lähedus) kui ka soov akadeemiliselt edasi jõuda. 1937.aastal 29.juunil jõudis ta Tartusse ning tema saatus jäi olude sunnil Eestiga seotuks järgnevaks 20 aastaks. Väärtuslikuma osa meenutusest moodustavad sissevaated Eesti Vabariigi viimaste aastate haridusoludesse ja meenutused nendest inimestest, kellega tal TÜ juures tuli kokku puutuda. Neist kõige sügavama jälje jätsid rahvaluule ja folkloristika professor Walter Anderson ning Uku Masing. Isidor oli just see, keda Uku aitas saksa okupatsiooni esimestel aastatel enne pagemist ajutisse pelgupaika Petseri kloostrisse, millest, ilmselt ühe endise kaastudengi öördamise tõttu, julgeolek, siiski, leidis ta üles ning koonduslaagrisse sulges. Samas meenutuste osa ennesõjaaegsest Tartu juudikogukonna kultuurilisest läbikäimisest kattub internetis ligipääsetavale ettekandele Jidiš-raamatutest Eestis ja Pajensonist. Nende meenutuste tugev külg on ülepingutatud korrektsusest hoidumine. Need heidavad valgust TÜ sovjetiseerimise tagamaadesse, kiiresse ümberorienteerumisse, näiteks sellesse, kuidas filosoof Alfred Koort, hilisem rektor, hakkas 1940.aastal dialektilist materialismi lugema sarnaselt kursusele platonismist vmt, kui ka koonduslaagrite õudusse ja õõvastavasse küünilisusse – vangistatud poolakate antisemitismi muuhulgas, mida ei hillitsenud isegi okupeerijate puhastuse mastaabi teadmapidamine, st tõik et enne IIMS elas Poolas 3,2 miljonit juuti, kelle elulootused totaalses interneerituses olid võrdsed usule Poola riikluse taastekkimisse Saksamaa võidu korral. Levinil puudub aukartus: värve säästmata kirjeldab ta August Annistit heatahtlikult kui Toslemit, nimetab Hans Kruusi tunnustavalt kavalaks ja suursuguseks, ning kuigi hindab Paul Ariste andekust ja avatust, ei jäta tema iseloomunõrkust markeerivat hüüdnime (Pau Lariste) enda teada.

Jean Fouquet - Iiob ja ebalohutajad (1452-60)

Ometi esineb Levin iiobliku vitaalsusega, arvestades tõika, et sõda võttis temalt kõik lähedased. Juba esimesel saksa okupatsiooniaastal tapeti tema Lätisse jäänud vanemad, jäljetult kadusid koolikaaslased ja sõbrad. Mistõttu koonduslaagrist, kus tal õnnestus mingi ime läbi oma juutlust varjata (ümberlõigatusele vaatamata?), vabanemisel 1945.aastal, oli tal ainult üks koht – Tartu – kus ta võis leida inimesi, kes teda tundsid ja vastupidi. Nõukogude Eestis tema väntsutused sellega ei lõppenud. Kõigepealt oli kahtlane tema ellujäämine, siis istus ta 6 kuud eeluurimise all nõukogude vangistuses ning lõpuks oli tal väga raske leida sõjajärgsel nõukogudemaal peavarju ja tööd, ning nagu sellest oleks veel vähe olnud, 1952.aastal tühistati TRÜ dotsent Eduard Laugaste eestvedamisel 1941.aastal väljaantud ülikoolilõpetamise sertifikaat. Motiiviks oli tema kuulumine Uku Masingu sõprade ringi (2010: lk 173). Järgnev on aga kinnituseks sellele, et isegi neil stalinismi ränkadel aastatel oli kohapealsetel võimukandjatele jäetud oluliselt avar otsustamisvabadus. Kuna diplomi olemasolust sõltus Levini töösaamise väljavaated, siis kaebas ta tühistamisotsuse edasi Moskvasse, kes andis talle õiguse, mille täitmise TRÜ õppeprorektor Richard Antons tagasi lükkas (lk 2392). (Kuigi samal ajal pidi ta ühtlasi olema juba EPA esimene rektor 1951-54!). Kuna tema teoloogialane haridus ENSV ei kehtinud (kuigi näib, et NL ei olnud see probleem!), siis meldis ta end toonases Leningradis Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi aspirantuuri. Leningradis puutus ta esimest korda kokku Juri Lotmaniga, kellel oli samuti rakenduse leidmise häda: Levin peab seda enda teeneks, et Lotman tuli kohta otsima just Tartust. Kuigi nõukogude kõrgema hariduskorralduse kirjeldamisel on Levin varjamatult avameelne, mille puudujääkidele osutamine ei mõju uudsena, pakub ta juba alguses seletuse põhimõttelise erinevuse kohta Lääne ja vene haridusparadigmade vahel: viimasel pole kunagi olnud nn klassikaliste keelte – ladina ja kreeka – astet, mistõttu humanitaarteaduste üldkäsitused ja sellest johtuv suutlikkus erinevad neis tsivilisatsioonilistes ruumides (?) fundamentaalselt. Vaatamata suurele hulgale ja kõrgel tasemel võõraste keelte oskusele (väiksemad – läti, eesti, jidishi, suuremad – vene, saksa, inglise) ei õnnestunud tal ka nõukogude süsteemis leida ei Moskvas ega Leningradis püsivat akadeemilist rakendust. Mis peaks kummutama anonüümsete kommentaatorite müüdi juutide eriliselt eelisrollist nõukogude teadussüsteemis. Otse vastupidi, kahel korral meenutab ta juhtumeid, kus „internatsionaalsed“, iseseisvalt ettevõetud kontaktid said tema töökäigule saatuslikuks. Pikk nn erateaduri põli ajendas teda iseseisvalt looma teadusalaseid kontakte, pidama kirjavahetust ja postitama avaldamiseks arvustusi ja artikleid. Esimesel korral olid nõukogude kolleegid pettunud, miks nendega asja läbi ei arutatud (artikkel oli lähetatud enne vastava töösuhte sisseseadmist Saksamaal), teisel korral tundus kolleegidele Leningradi Ehitusinstituudi parteiorganisatsioonis kahtlasena, et vastne võõrkeelte osakonna juhataja saab tasuta õppealast kirjandust saksa kirjastusest Huber. Mistõttu tekkisid tal võimalused Andersoni meetodit õpetada kaugemates impeeriumite punktides nagu Tadzikistan ja Armeenia. Kokkupuutumine lootusetu rikutuse ja ebaaususega. Esimese puhul kisub ta katte juhtumitelt, kui lihtsalt Levini loengutekste ja isegi tema enda 1968.aasta doktoritöö osasid esitati enda omade pähe selleks, et saada teaduslik kraad ja suurem sissetulek, millele järgnes tavaliselt kaheaastane töölkäimise puhkus, ning lõpuks jutustab loo kellestki S. Mahdijevist, kes kollektiivset, Levini toimetamisel tehtud väljaannet naljanditest esitas kui oma doktoritööd. Kolleegid teadsid, vaikisid ja lahkuma pidi kallis õpetaja. Üldiselt paljud sissevaated nõukogudeaegsesse teaduskorraldusse (akadeemikute valimisega kauplemised ja vangerdused parteist teadusse jne) ei üllata. Küll aga hämmastab, et saanud lõpuks Jeltsini ajal Peterburi Usundite ja Filosoofia Kooli piibliteaduse professoriks, vallandati ta päevapealt ettekande Religioon ja sotsioloogia eest rahvusvahelisel konverentsil Teoloogia pärast Auschwitzi ja GULAGi: ta kritiseerinud õigeusu preestrite juuresolekul Tshetsheeniasse lähetatavate tankide veega pühitsemist. Nagu Arvo Pärdi puhul muusikas, on tunnustused tulnud tema teadustegevusele Austriast, Saksamaalt ja Itaaliast. Ning vaatamata sellele, et dotsent Laugaste piiramatu Masingu viha tõttu sundisid olud teda Tartust ja Eestist lahkuma, kuigi saatus pakkus talle korra revanshi võimalust, kui talle anti arvustada Laugaste eesti keeles koostatud doktoritöö ja tal ei olnud kaua aega seda lugeda, ning Walter Andersoni komparatiivset meetodit õpetamata NL perifeeriates, jääb tema meenutustes Tartule ja neile inimestele, kellest enamus on nüüdseks lahkunud, oluline ja hinnatav koht, kuna Venemaad, vaatamata kodakondsusele, ta oma uuest kodust Hamburgis, taga ei ole jäänud igatsema.

Kirjandus

Levin, Isidor. Jidiš-raamatutest Eestis ja Pajensonist.

Artemidoros – Oneirocritica: Looma- või linnupea nägemine unenäos

Gustave Moreau - Œdipe et le Sphinx (1864)

1.37 Kui mees näeb unes, et tal on lõvi, leopardi, hundi või elevandi pea enda oma asemel, on see heaendeline. Sest unenägija, kes taotleb asju, mis ületavad tema seniseid võimeid, on neis ettevõtmistes edukas, ning eneseületamise tulemusena jõuab palju edasi. Ta saab olema kohutav vaenlastele ja meeldiv sõpradele. Paljud, kes taotlevad ametit või positsiooni saavutavad selle pärast seda unenägu.

Seevastu koera, hobuse, eesli või mistahes teise neljajäsemelise – pea nägemine tähendab orjust ja õnnetust. Ent kui unes nähakse endal linnupead, see tähendab, et ei jääda kodumaale, kas sellepärast et  linnud lendavad või et nende järeltulijad ei jää enda vanematega.

Vitruvius: Architectura est scientia!

Kui vaadelda arhitektuuriteooria kujunemist Lääne tsivilisatsiooni ajaloos, siis omab see kummalisel kombel teatavaid ühisjooni kontseptuaalse mõtlemise muutuste ja maailmapildi nihetega Occidens‘is. Neist kõige olulisem – filosoofias vastavalt ümberlülitumine vastanduselt idealistlik vs füsikalistlik-materialistlik, või positsioonidena gnostiline vs naturalistlik, viimasele, leidis aset perioodil, mida tagantjärgi nimetati Valgustuseks, ent mis tõi nii mõtlemisele kui ka arhitektuurile kaasa sarnaseid tagajärgi, mida võiks nimetada superfitsialiseerumiseks. Ratio nimel leidis aset logose, mille aspekt ratio oli, vaesumine.

Joonis Vitruviuse 1618.a prantsuse tõlke III raamatust - tõstemasinad

Tõik, et Vitruviuse De architectura libri decem, mis pärines ilmselt kaks või kolm kümnendit enne Kristuse sündi, taas avastati trükikunsti levides, viimane kui infokandjate revolutsiooni aste elavdas vaimuelu nn rinascimento‘ks, indikeerib, et keskaegseid ehituspraktikad, põlvnedes küll antiigist, arenesid, kõrgvormina gootikaks, iseseisvalt. Sama võib näha Lääne vaimuelus, mis olles teadlik varasemast antiigist ülikoolide varal ja paralleelselt eksisteerivast Ida-Rooma tsivilisatsioonist, arendas skolastikana välja unikaalse teoloogilis-filosoofilise mõtlemiskultuuri.

Nii võib näha gootikat ja järgnenud-paralleelselt arenevat renessansi kahe erineva traditsioonina. Esimese sakraalarhitektuurilised kodeeringud ja printsiibid on jäänud pigem hämaraks, kuigi nende alused on ilmselt sirklitega väljajoonistatud ja kalkuleeritud 10.sajandi Kesk-Prantsusmaa kloostrivaikuses kooskõlas quadriviumi aluste ja Theologumena arithmeticae vaimuga.

Vitruviuse kehtestamine lähtus Itaaliast rea humanistide – Sebastiano Serlio (1475-1554), Giacomo Barozzzi da Vignola (1507- 73), Andrea Palladio (1508-80) – kommenteerivatest raamatutest. Varaste vitruviaanide seas tõstetakse esile Daniele Barbaro (Barbarus, 1514 – 1570) Dieci libri dell’architettura di M. Vitruvio (1556), kes seadis Vitruviuse teooria matemaatilisele alusele, et see oleks platoonilise Tõe osa.

Lehekülg Vitruviuse 1618.aasta prantsuse tõlke IX raamatust

Renessansist peale lähtuti arhitektuuri-teoorias triaadist:

1.firmitas – kindlus, struktuuri tugevus ehk tehniline teostus ja kalkulatsioon: koht, materjalid ja vundament;

2.utilitas – otstarbekus või hoone kasulikkus, st planeerimisel tuli lähtuda kavandatava ruumi funktsioonist;

3.venustas – ilu, hoone esteetika: sammaste korrapära, proportsioonid, dekoreeritus.

Stiil ning kultus olid Vitruviusel seostatud järgmiselt:

A. Dooria templid – Mars (Ἄρης ), Minerva (Παλλάς Αθηνά), Hercules (Ἡρακλῆς),

B. Korintose templid – Veenus (Ἀφροδίτη), Flora (χλωρις), Prosepina (Περσεφόνη),

C. Joonia templid – Juno (Ήρα), Diana (Ἄρτεμις), Bacchus (Διόνυσος).

Aastani 1800 püsisid Vitruviuse kaanonid normina, kuigi olid murenema hakanud juba 18.sajandi alguses ning juba sajandi keskpaigas kaotas Vitruviuse kirjeldus esimesele kahele alluva rolli. Olukord pöördus – antiigi imiteerimine muutus eesmärgiks omaette, nn vormijulgus lükkas firmitas‘e ja utilitas’e tagaplaanile. Arhitektuur kui monument ehk märk ennekõike – seda arusaama näeb veel 20.sajandi keskel Albert Speeri megalomaaniasse kalduvatest III Reichi pealinna Germania eskiisidelt ja maketilt.

Kirjandus

Vitruvius. De architectura libri decem.

René Descartes: Miks see passioon paneb nutma?

Art. 189

Peale selle, selle passiooni puhul nutetakse väga kergesti, kuna armastus, saates palju verd südame suunas, tingib rohke auru eritamist silmade kaudu; ja kurbuse külmus, aeglustades nende aurude toimet, tingib nende muundumist pisarateks, lähtuvalt sellest, mida on juba eelpoolt öeldud.

Artemidoros – Oneirocritica: Suudlemine, embamine, väljaminemine

2.2 Kui mees näeb, et suudab koidikul alustada reisi ilma probleemideta ja pole takistatud kellegi poolt majapidamises või lukustatud, siis on see heaendeline. Sest see ennustab, et äritegevus läheb vastavalt plaanidele ja valikule. Ent kui ta näeb unes, et ei saa alustada päeva või leida teed enda majast välja või majast, kus ta näeb end olevat, siis tähendab see viivitusi neile, kes tahavad reisile minna, takistusi neile, kes tahavad mingit sõitu ette võtta, pikenevat haigust neile, kes on haiged, ja surma neile, kes on pikka aega haiged olnud.

Lord Frederick Leighton - The Fisherman and the Syrenc (1856-1858)

Tervitada, emmata ja suudelda sõpra – see on hea. Sest see tähistab meeldivate ja heade sõnade kuulmist ja rääkimist. On vähem heaendeline tervitada inimest, kes pole lähedane sõber, vaid on tuntud mõne muu oskuse poolest. Unenägudes, milles inimene pöördub ja embab vaenlast tähendab vaenutegevuse lõppu. Haigele on halb märk näha unes, et ta suudleb surnut, sest see ennustab surma. Ent see hoiatab tervet inimest, et ta ei tohiks kasutada ränki sõnu antud aja hetkel, kuna ta vajutas huuli surnud suule. Teiselt poolt nende suudlemine, kes olid meie hulgas olles kallimad ja lähimad sõbrad, ei tähenda, et sõnadest või millegi muu tegemisest tuleb hoiduda.

René Descartes: Kes on need, kes on sellest kõige vähem puudutatavad?

Art. 188

Ent vaid kadedad ja õelad vaimud, kes vihkavad loomupäraselt kõiki inimesi, või samuti need, kes on nii loomalikud, sedavõrd pimestatud heast saatusest või lootusetust halvast, et nad ei arva, et mingi halb võib neile osaks saada, on kõige tundetumad kaastundele.

Artemidoros – Oneirocritica: Kividega loopimine

Paolo Veronese - Cristo e la donna emorroissa (1547)

3.48 Kui unenägija loobib kellegi pihta kivisid, siis ta hakkab seda inimest mustama. Ent kui keegi pillub unenägijat, siis märgistab see tõika, et unenägija ise saab olema laimatud. Sest kivid meenutavad ebakauneid ja tülitekitavaid sõnu. Olla kividega loobitud ennustab sageli reisi välismaale. Sest isik, keda loobitakse, peab iseenesestmõistetavalt pagema. Enamgi, on täheldatud, et kui kallalekippujate arv on suur, siis on see heaendeline vaid neile, kes teenivad elatist paljude pealt.

René Descartes: Kuidas kõige üllamad on sellest passioonist puudutatavad?

Art. 187

Ent sellele vaatamata need, kes on kõige üllamad ja kes evivad kõige kangemat vaimu, nii et nad ei karda mittemingisugust halba endale osaks saavat ja arvavad end saatuseõnnest üleolevat, ei oma puudust kaastundest, kui näevad teiste inimeste ebakindlust ja nad mõistavad nende kaebusi. Sest omada head tahet kõigi suhtes, see käib ülluse juurde. Ent selle kahjutunde kurbus pole kibestunud; ja, nagu see, mis põhjustab hukatuslikke tegusid, mida nähakse esitatavat teatris, on see pigem välises ja meeltes, kui et hingesisemuses, milles ometigi evitakse rahuldustunnet arusaamast, et ta teeb seda, mis on tema võimuses, selles, et ta tunneb kaasa vaevatutele. Ja siin on selline erinevus, et selle asemel kui mats tunneb kaasa sellele, kes kaebleb, kuna ta arvab, et halb, mida kaebleja kannatab on väga ebameeldiv, on kõige suursugusemate inimeste kaastunde peamiseks objektiks nende nõrkus, keda nad näevad kaeblemas: kuna nad arvavad, et pole suuremat ettetulevat õnnetust, mis oleks sedavõrd suur, kui nende argus, kes ei suuda püsivuseta kannatada. Ja ehkki nad vihkavad pahesid, nad ei vihka sugugi neid, keda näevad nende pahede küüsis; neil on neist vaid kahju.

René Descartes: Kes on kõige kaastundlikumad?

Art. 186[1]

Need, kes tunnevad enda väga nõrkadena ja saatuselöökidele väga altitena, näivad omavat selleks passiooniks enam kalduvust kui ülejäänud, kuna nad kujutavad endale ette muudki halba endale võimalikuna olevat; ja nii on nad liigutatud pigem kahjutundest kui armastusest, mida nad tunnevad enda vastu, kui ligimesearmastusest, mida tunnevad teiste vastu.

---

[1] pr k pitoyable lad k misercordia

René Descartes: Kaastundest

Art. 185 [1]

Kaastunne on kurbuse liik, mis on segatud armastuse või heatahtlikkusega nende suhtes, kellele me näeme osaks saamas seda, mida me peame väljateenimatuks. Sel viisil on see objekti poolest vastand kadedusele ning pilkamisele, kuna käsitleb seda teisel viisil.

---

[1] pr k pitie lad k commiseratione

René Descartes: Millest on tuleb, et kadedad on altid evima hallikat jumet?

Art. 184

Pealegi pole mingit teist pahet, mis kahjustab nõnda inimeste õnnelikkust, kui kadeduse pahe. Sest peale selle, et need, kes on sellest puudutatud vaevavad sellega ise-ennast, häirivad nad samuti kõikvõimalikel viisidel teiste naudinguid. Ja neil on tavaliselt hallikas jume, s.t kahvatu, mis on segatud kollase ja mustaga, nähes välja nagu tapetu veri. Millest tuleb, et ladina keeles nimetatakse kadedust sõnaga livor[1]. Mis sobib väga hästi kokku sellega, mis on öeldud eelpool vereliikumistest kurbuse ja vihkamise puhul. Sest see tingib, et kollane sapp, mis tuleb maksa alumisest osast, ja must sapp, mis tuleb põrnast, voolab laiali südamest arterite kaudu kõikidesse veenidesse; ja see tingib, et veenide veri evib vähem soojust ja voolab aeglasemalt kui tavaliselt, millest piisab sinkjashalli värvuse andmiseks. Ent kuna sapp, ühtlasi nii kollane kui ka must, võib samuti olla lähetatud veenidesse paljudel teistel põhjustel ja kadedus ei suru neid piisavalt suurel hulgal muutmaks jume värvust, kui mitte see ei pole väga suur ja ei kesta kaua, ei tule, seetõttu, alati arvata, et kõigil, kellel seda värvust märgatakse, omavad kalduvust kadeduseks.

---

[1] sinkjas

René Descartes: Kuidas see võib olla õiglane või ebaõiglane?

Art. 183

Ent kui saatus saadab hüve kellelegi, kes seda ei vääri, ja kadedus tekib meis ainult seetõttu, et armastades loomupäraselt õiglust, oleme me pahandunud, et hüvede jagamisel pole seda järgitud, siis on see rivaliteet, mis võib olla vabandatav; peamiselt siis, kui hüve, mida kadestatakse teiste juures on sellise loomusega, et võib nende kätes ümberpöörduda halvaks: nagu siis, kui see on mõni ülesanne või teenistuskoht, mille pidamisega nad võivad halval sündida lasta. Isegi kui soovitakse endale sama hüve ja kui ollakse takistatud seda saamast, kuna teised, kes on seda vähem väärivad, selle saavad, teeb selle passiooni veel ägedamaks; ja see ei lase olla vabandatav, kui ainult vihkamine, mida see sisaldab, viib enda ainult tagasi kadestatava hüve halvale jaotamisele, ja mitte isikutele, kes seda evivad või seda jagavad. Aga on väga vähe neid, kes olles nii õiglased ja nii üllad, et ei evi üldse vihkamist nende suhtes, kes takistavad neid omandamast hüve, mis pole paljudele kättesaadav, ja mida nood soovivad ise, ehkki need, kes selle on omandanud on rohkem või vähem selle väärilised. Ja selleks, mis on tavaliselt kõige enam kadestatud, on au. Sest, kuigi teiste au ei takista seda, et meie võime seda saavutada, muudab see juurdepääsu raskemaks ja tõstab selle hinda.

René Descartes: Kadedusest

Art. 182

See, mida üldiselt nimetatakse kadeduseks on pahe, mis seisneb loomuse pahelisuses, mis tingib, et teatud inimesed pahanduvad heast, mida nad näevad teistele inimestele osaks saavat. Ent ma panen siin selle sõna tähistama passiooni, mis pole alati paheline. Kadedus seega, sedavõrd, et on passioon, on vihkamisega segatud kurbus, mis tuleb sellest, kui nähakse hüve osaks saamist nendele, keda arvatakse seda mitte väärivat. See on see, millest ei saa põhjendatult mõelda muudmood kui saatusehüvedest. Sest hinge osas või isegi keha puhul, sedavõrd, et neid evitakse sünnipäraselt, on see piisav olla nende vääriline, kuivõrd neid on Jumalalt vastu võetud veel enne, kui ollakse võimeline korda saatma mingit halba.

René Descartes: Naeru otstarbest naljatamise juures

Art. 181

Pole ebasünnis naerda, kui mõistetakse teise naljatamisi; need võivad isegi olla sellised, et see võib olla murettekitav mitte nende üle naerda. Ent kui naljatatakse iseenda üle, on palju kohasem end selles tagasi hoida, selleks et mitte paista olevat üllatunud asjadest, mida välja üteldakse, ega imetleda vaimuosavust, mida evitakse nende leiutamiseks. Ja sellest tuleb, et nad üllatavad sedavõrd enam neid, kes naljatusi kuulevad.

René Descartes: Naljatamise otstarbest

Art. 180

Selles osas, mis on mõõdukas naljatamine, mis laidab õigesti pahesid, pannes neid ilmnema naeruväärsetena, kuna ei naerda iseenda üle ega väljendata mingit vihkamist inimeste vastu, pole tegemist passiooniga, vaid see on tegusa inimese üks omadus, millest ilmneb tema meelelaadi lõbusus ja tema hinge tasasus, mis on vooruse märgid; ja sageli ilmneb sellest samuti tema vaimuosavus, sellest, et osatakse anda meeldiv väljendus asjadest, mida pilatakse.

René Descartes: Miks kõige ebatäielikemal on harjumus olla kõige pilkavamad?

Art. 179

Ja on täheldatav, et neil, kel on kõige ilmsemad puudused, kes on lombakad, pimedad, küürakad või, kes on saanud mõne avaliku alanduse osaliseks, on eriti altid pilkama. Sest, soovides kõiki teisi näha häbistatutena nagu endid, on neil väga hea meel halva üle, mis teistele osaks saab ja nad arvavad neid seda väärt olevat.

René Descartes: Pilkamisest

Art. 178 [1]

Tögamine või pilkamine on rõõmu liike, mis on segatud vihkamisega, esinedes siis, kui märgatakse ühe isiku juures, keda peetakse seda väärt olevaks, mingit väikest puudust. Seda puudust vihatakse ja rõõmustatakse selle nägemisest nende juures, keda peetakse seda välja teeninuks. Ja kui see juhtub ootamatult, imetluse üllatus põhjustab naermapuhkemise, vastavalt sellele, mida on eespool räägitud naeru loomusest. Ent see puudus peab olema väike: sest, kui see on suur, siis ei suudeta uskuda, et ta on selle välja teeninud, kui polda just väga halva loomusega või kui tuntakse väga suurt vihkamist tema suhtes.

---

[1] lad k irrisione

René Descartes: Süümepiinadest

Art. 177

Südametunnistuspiinad on kurbuse liik, mis tuleb kahtlusest, et mõni tehtud asi või tehtav asi pole hea. Ja see eeldab ilmtingimatult kahtlust. Sest kui ollakse täielikult kindel, et tehtav on halb, siis hoidutuks selle tegemisest, seda enam, et tahe püüdleb vaid asjade poole, mis omavad teatavat hüvelisuse ilmet. Ja kui ollakse kindel, et juba ära tehtu on halb, seda kahetsetakse, mitte ainult ei tunta süümepiinu. Ometigi, selle passiooni toime on panna juurdlema, kas asi, milles kaheldakse on hea või mitte, ja takistada selle teistkordset tegemist, samal ajal kui polda (kindlalt) veendunud nende õigsuses. Ent, et see eeldab halba, on parem, kui poleks kunagi alust seda tunda, ning seda võidakse samal viisl ette näha nagu võidakse end säästa kõhklemisest.

René Descartes: Hirmu otstarbest

Art. 176

Selles, mis on hirm või heidutatus, ei näe ma, et võib kunagi olla midagi kiiduväärset või kasulikku, samuti pole see omaette passioon, see on ainult arguse ülemäärasus, heidutatus ja kartus, millised on alati halvad; nii nagu julgus on vapruse liigsus, mis on alati head, kui ainult seatud eesmärk oleks hea. Kuna peamine hirmu põhjus on üllatus, pole midagi paremat, sellest vabanemiseks kui tarvitada ettemõtlemist ja valmistada end ette kõigiks juhtumiteks, millised võivad kartust põhjustada.

René Descartes: Arguse otstarbest

Art. 175

Kuigi ma ei suuda end veenda, et loodus on andnud inimesele mõne passiooni, mis on alati paheline ja millel pole mingit head ja kiiduväärset otstarvet, ma võtan ometi vaevaks selgitada milleks need kaks võivad head olla. Mulle näib, et ainuke puhk, mil argusel on teatav otstarve on siis, kui hoidutakse raskustest, mida võidakse olla ärgitatud enda peale võtma tõenäoliste kaalutluste pärast, samas kui teised, palju kindlamad, mis kallutavad pidama neid kasututeks, ei ärgita sellele passioonile. Sest, peale selle, et see säästab hinge neist raskustest, tuleb see kasuks ka kehale selles, et aeglustades hinguse liikumist, see takistab selle jõul hajumast. Ent tavaliselt on see väga kahjustav, kuna pöörab hinge eemale kasulikest tegudest. Ja kuna see tuleb sellest, et ei omata piisavalt lootust või soovi, tuleb selle vea parandamiseks viimatinimetatud passioone endas võimendada.

René Descartes: Argusest ja hirmust

Art. 174

Argus on otseselt vaprusele vastandub ja see on jõuetus või külmus, mis takistab hingel viima täide asju, mida ta teeks kui oleks ilma selle passioonita. Ja hirm või heidutatus, mis on julguse vastand, pole mitte ainult külmus, vaid ka hinge häiritus ja kangestus, mis jätab ta ilma võimest panna vastu ligiolevale halvale.

René Descartes: Võistluslikkusest

Art. 172

Ka võistluslikkus on sellest liik, ent teises mõttes. Sest vaprust võidakse vaadelda, kui soomõistet, mis omakorda jaguneb vastavalt sellisteks liikideks, nagu on erinevaid objekte ja sedavõrd kui on põhjuseid: esimesel viisil on julgus selle liik, teisel viisil on selleks võistluslikkus. Ja viimane pole muu, kui kuumus, mis paneb hinge ette võtma asju, milles ta loodab end õnnestuvat, kuna näeb end õnnestuvat muus; ja nii on see vapruse liik, mida väline põhjus näidustab. Ma ütlen väline põhjus, sest see paneb peale selle evima alati sisemist põhjust, mis seisneb keha häälestamises niimoodi, et soovimine ja lootus evivad rohkem jõudu panemaks suurt verehulka liikuma südame suunas, samas kui kartus või lootusetus seda takistaks.

René Descartes: Vaprusest* ja julgusest

Art. 171 [1]

Vaprus, kuna see on passioon ja mitte harjumus või loomulik kalduvus, on teatav kuumus või tegevus, mis paneb hinge jõuliselt pürgima misiganes asju, mida ta tahab teha. Ja julgus on vapruse liik, mis paneb hinge läbi viima asju, mis on kõige ohtlikumad.

---

[1] Pr k courage pr k hardiesse vasted ladina keeles animositate ja audacia. Animositate on kaldub olema südikus. Kuna Descartes märgib kohe, et tegemist pole voorusega (“mitte harjumus”), võib see tekitada esmapilgul segadust. Ent see kaob, kui ladina fortitudo, ehk kolmas kardinaalvoorus, tõlkida vaimuhoiaku tõttu, mida see sisaldab, meelekindluseks. Sel moel varakristlikud märtrid, kes polnud kaugeltki sõjamehed, võisid puhtal kujul olla vooruslikud mitte vapruse pärast, vaid meelekindluse tõttu.

René Descartes: Kõhklemisest

Art. 170

Kõhklemine on samuti kartuse liik, mis hoides hinge justkui tasakaalus paljude võimalike tegevuste vahel põhjustab neist mittemingisuguste sooritamist,  ja samuti vajab aega valimaks enne kui jõuab otsusele. Selle poolest omab see tõepoolest teatavat head otstarvet. Ent kui see kestab kauem, kui peab ja rakendab nõu pidamiseks aega, mis on vajalik tegutsemiseks, on see väga halb. Niisiis, mia ütlen, et see on kartuse liik, vaatamata tagajärgedele, siis, kui evitakse võimalust valida paljude asjade vahel, milliste hüvelisus näib üsna võrdne, et jäetakse ebakindlaks ja kõhklevaks omata selleks mingit kartust. Sest sedalaadi kõhklemine tuleneb ainult kohatavast esemest, ja üldsegi mitte mõnest hinguse liikumisest; just sellepärast pole see passioon, kui see on vaid kartus eksida enda valikus laiendades ebakindlust. Ent see kartus on nii tavaline ja nii tugev mõningates, et sageli, ehkki pole üldse valida ja kui nähakse ainult ühte asja võtta või jätta, hoiab see neid tagasi ja tingib kasutu pidamajäämise muude otsimise juurde. Ja seega on see kõhklemise liigsus, mis tuleneb väga suurest soovist toimida hästi ja arusaamise nõrkus, milline, omamata selgeid ja distinktseid mõisteid, on sellest ainuüksi suures segaduses. Just sellepärast kõhklemise liigsuse-vastane ravi seisneb enese harjutamises moodustada kindlaid ja püsivaid otsustusi kõikide asjade kohta, mis võivad ette tulla, ja uskumises, et täidetakse alati enda kohustust kui tehakse seda, mida otsustatakse olevat parem, kuigi võib olla ollakse otsustanud väga halvasti.

René Descartes: Mille poolest on see häbiväärne?

Art. 169

Ent omandihimulist[1] pilgatakse, kui see on enda varanduse suhtes kiivas, s.t kui silmadega himustatakse ja ei soovita kunagi eemalduda hirmu tõttu, et see võidakse talt ära võtta, ometigi pole raha kunagi väärt vaeva olla valvatud sellise hoolega. Põlatakse inimest, kes on kiivas oma naisele, sest see on märk mitte head sorti armastusest, kuna tal on kas endast või naisest halb arvamus. Ma tahan öelda, et ta ei armasta teda õigel viisil, sest kui tal oleks õige armastus tema suhtes, siis poleks tal mingit põhjust teda umbusaldada. Ent õigupoolest ei armasta ta teda, vaid ainult hüve, mida ta kujutleb seisnevat tema ainuisikulises omamises; ja ta ei kardaks seda hüve kaotada, kui ta otsustaks end seda mitteväärivat või samuti, kui tema ise on truudusetu. Muus osas vastab see passioon ainult kahtlustustele ja umbusaldamisele: sest ei saa olla õigupoolest kiivas, kui üritatakse vältida teatavat halba ja kui alus seda karta on õige.

---

[1] pr k avaricieux vastab ladina avaritia’le, mis tähendab nii omandi endalehoidmist ehk kitsidust kui ka juurdeihaldamist ehk ahnust. Kuna nii ihnuse kui ahnuse ühine joon on ebanormaalselt kirglik omamise soov, näib olevat sobilik tuletada soomõiste omandi ja himustamise mõisteid liites, seega omandihimu, mille liikideks on ihnus ja ahnus.

René Descartes: Mille poolest võib see passioon olla sünnis?

Art. 168

Kuna tuleb olla hoolikas säilitamaks hüvesid, mis on väga suured, kui et neid, mis on tühised, võib see passioon mõningatel juhtumitel olla õige ja sünnis. Näiteks, pealik, kes kaitseb väga tähtsat kohta on õigusega selles suhtes kiivas, s.t olles umbusklik kõigi võimaluste suhtes, mille varal teda võidakse üllatada;  ja ühele ausale naisele pole häbistav olla kiivas enda au suhtes; s.t mitte ainult olla valvas kallalekippumiste suhtes, vaid samuti vältida tagarääkimise väiksemaidki ajendeid.

René Descartes: Kiivus

Art. 167

Kiivus on kartuse liik, mis vastab soovile säilitada teatavat olemasolevat hüve ja see ei tule sedavõrd argumentide jõust, mis tingivad otsustust, et seda võidakse kaotada, kuivõrd suurest selle asja heakskiitmisest, mis põhjustab kahtlustuste järeleuurimist kõige väiksemate pisiasjade puhul ja neid pisisasju võetakse väga märkimisväärsete aluste pähe.

René Descartes: Kindlustundest ja lootusetusest

Art. 166

Kumbki neist passioonidest ei kaasne soovimisega nii, et see jätaks ruumi  teisele*. Sest kui lootus on nii tugev, et see võtab kartuse täielikul maha, tema loomus muutub ja nimetub kindlustundeks või eneseusalduseks. Ja kui usaldatakse end, et see, mida soovitakse, tuleb, siis kuigi jätkatakse soovimist, et see tuleks, lakatakse sellele vaatamata olema liigutatud soovimise passioonist, mis on pannud sündmusi ootama muretult. Sama asi on siis, kui kartus on sedavõrd äärmine, et see võtab täielikult aseme lootuselt, see muundub lootusetuseks: ja see lootusetus, esitades asja võimatuna, kustutab täielikult soovi, mis rakendab end vaid võimalikele asjadele.

René Descartes: Lootusest ja kartusest

Art. 165

Lootus on hinge dispositsioon end veenda, et soovitav tuleb, millest on tingitud hinguste eripärane liikumine, nimelt rõõmu ja soovimise hinguste segunemine. Ja kartus on teine hinge dispositsioon, mis veenab, et asjad ei lähe nii. Ja tuleb ära märkida, et olgugi et need kaks passiooni on vastandid, võib sellele vaatamata evida neid ühel ja samal ajal, nimelt siis, kui üheaegselt esitatakse endale erinevaid kaalutlusi, kus ühed panevad otsustama, et soovi täitumine on lihtne, teised panevad neid ilmnema keerulistena.

René Descartes: Nende kahe passiooni otstarbest

Art. 164

Üllus ja vaimunõrkus või madalus määravad nende kahe passiooni hea ja halva otstarbe. Sest mida enam ollakse hingelt õilsad ja üllad, seda enam omatakse kalduvust anda igale seda, mis talle kuulub; ja nii ei evita mitte ainult väga sügavat alandlikkust Jumala suhtes, vaid samuti antakse vastumeelsuseta au ja austust neile inimestele, kes seda väärivad, igale vastavalt auastmele ja autoriteedile, mida ta evib maailmas, ja põlatakse ainult pahesid. Vastupidiselt need, kes evivad madalat ja nõrka vaimu patustavad ülemääraselt, mõnikord selles, et austavad ja kardavad asju, mis väärivad ainult põlgust, ja mõnikord selles, et tunnevad jultunult üleolekut neist, kes väärivad olema kõige enam austatud. Ja nad liiguvad sageli väga kiiresti äärmisest jumalakartamatusest ebausku ja ebausust jumalakartmatusse, nii et pole mingit pahet ega mingit vaimu ohjeldamatust, milleks nad poleks võimelised.

Märkmeid Vello Ederma mälestustekatkendi kohta

2009.aasta detsembrikuu Akadeemia esitab katkendi pikaajalise Ameerika Hääle saadete toimetaja Vello Ederma valmivast mälestusteraamatust. Mäletaja ja üldajalugu koostava ajaloolase erinevus on tunnistaja ja kohtuniku erinevus. Nii nagu võidakse olla valetunnistaja, sarnaselt võidakse olla kas viletsa otsustusvõimega kohtunik või lihtsalt ülekohtune kohtunik[1]. Ent kui küsimus on eheduses, mida logos inimesest võib esile tuua, siis mälestaja positsioon toob esile inimvaimu horisondi, kus kohtuvad nii Inimese kui indiviidi positsioon, lastes paista läbielaja eripära ja sündmustiku partikulaarsust. Kuigi Inimese positsioonilt on Leopold von Ranke nõudmine – blos zeigen, wie es eigentlich gewesen[2] – ajast-arust naiivne nii kantilikust Ding an sich-für uns dihhotoomiast lähtuvalt (asjade pärisolu piiriks on meie meelte ja intellekti kvaliteet) kui ka teadusfilosoofiast üldisesse humanitaardiskursusse sisenenud tõsiasjade-tõlgendamise-teooriast-koormatuse teesi valguses, jääb see alati asjakohaseks südametunnistusprintsiibina. Kirjeldada asetleidnut parima arusaamise järgi, jättes kõrvale viha ja omakasu.  Sündmuste struktuuriga joonistub välja samuti tähendusvõrgustik – kõneväärseks pidamise ja hinnangukeele tarvitusest. Ederma kirjeldus kuulub narratiivina väliseestluse mütosfääri (olgu see siin mõistetud ilma igasuguse halvustava tagamõtteta vmt). Ühelt poolt Eesti Vabariigi, asjaajamise, olustiku ja eestiaegsete inimeste idealiseerimine, teiselt poolt dualistlik mineviku käsitus õigeks ja mitte-õigeks. Viimane ilmneb nii Nigol Andreseni väidetavates sõnades – “sina valisid õige tee!” – kui ka “kolmanda tee”, millesse uskumise eest neil aastatel vangistati muuhulgas noor Jaan Kross, ehk II maailmasõja-järgse iseseisvuva Eesti idee liigitamises Moskva propagandaks. Siiski, 14.augusti 1941.aasta Atlandi Harta valguses olid sellised lootused õigustatud, kuna kaks aastat hilisem, 28.november-1.detsember 1943, saladiplomaatiline kokkulepe Teheranis, millega lubati Ida-Euroopa NL mõjusfääri, tegi Atlandi Harta, tõepoolest, pelgalt propagandadokumendiks.

Gustav Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 12: 28-39

Ent kuidas võisid need sajad eesti inimesed teada, et “kolmas tee” oli ainuüksi strateegilise plaani osa killustada Natsi-Saksamaa tagalat. Mulle näib, et Ederma katkendi kõige väärtuslikum osa on sõjapõgenike sissevaade  nn Tshehhi põrgusse. Ederma ei mõista tshehhide julmust, kes olid suurest sõjast kõrvale jäänud – nende linnad jäid terveks, Prahas ei näinud ta ühtegi haigutavat pommilehtrit. Ajaloolase pilk näitab, siiski, et Tsehhoslovakkia inimkaotused II maailmasõjas olid 10 000 sõjaväelast, 215 000 tsivilisti, kuigi, tõsi, võrreldes naabri Poolaga (5 800 000 tapetut) piirdus nende kahju peaasjalikult 7-aastase rahvusliku alandamisega protektoraadiks. Ederma nägi pidurdamatut sõjapõgenike vooride röövimist, riisumist, vägivalda, naiste vägistamist. Linnades ründasid kolonnides liikunud sõjapagulasi näkku sülgavad ja jalgadega taguvad naised. Ederma pilk jääb raskemate  asjade kirjeldamisel üldiseks, laskumata mälupiltidesse, mis seostaks omavahel konkreetse aja, koha ja inimesed. Inimsusevastased kuriteod ei aegu ning mälestajad peaks sellistel puhkudel alati virgelt tunnetama oma rolli ja vastutust. Kummalisel kombel kohtuvad Ederma mälestused Leitomischli või Litomyshli väkelinnast (Huvitav, et tshehhid heiskasid akendest ja lehvitasid ainult punalippe, lk 2318) Hindrek-Peeter Meri mälestustega, kes nõukogudeaegsel Tshehhoslovakkia külastamisel imestas tshehhide siira punalipulisuse üle, arvates millegipärast selle viimaste hästimängitud silmakirjaks. Samas, veel tema vanemate Ostarbeiter’ite periood ja lühike koolipõlv Moravska Trebovas (kus sudeedidel olnud absoluutne võim) pakub sissevaadet tshehhide-slovakkide vihkamise geneesi – napid pildid sudeedisakslaste fanaatilisest natsismist ja Hitleri-kultusest indikeerivad, miks esimesel võimalusel hakati Böömi- ja Määrimaal brutaalselt hukkama kõiki SS-mundri kandjaid. Selle valgusel tundub mõnevõrra skisoidne viide major Paul Maitla Natsi-Saksamaalt saadud autasule (Rüütlirist) ja veendmusele, et alandada-tappa üritati just nimelt eestlasi (vangi langenud Maitlat sunnitud tõstetud kätega läbi Kolini linna kõndima). Igal juhul ei ole Ederma poolt toodavad kirjeldused piisavad sellise üldistuse tegemiseks.

Kõigi nende viletsuste taustal õnnestub jutustaja perekonnal kolmel korral kitsikusest välja pääseda. Esimesel korral Eestis 1941, kui vene soldat sihib noort Vellot ja nõuab poisilt isa asukohta, piisab lahenduseks isa väljailmumisest ja venekeelsest sõnavahetusest (lk 2306), teiselt korral, Nove Mestos, kõnnivad tshehhi soldatiga tutvust teinud Edermad suhteliselt lihtsalt laagrist välja (lk 2322), kolmandal korral ei vajagi nad islandlaste pabereid selleks, et ameeriklaste kontrollist tsooni pääseda (lk 2325).

Lõpetuseks, pean tunnistama, et jutt asjade matmisest katkendi alguses, kolmandas lauses, mõjus mõnevõrra ivanoravlikult – “Nii meie kui ka paljud naabrid matsime salaja oma väärtasjad, nagu lauahõbeda ja serviisid, kastides ning kohvrites männipuude juurte alla Saksa pommitamiste kui ka Vene rüüstajate eest.” (lk 2304) Tõsi, keskaegse praktikana on sellest arheoloogiale tulnud asendamatut tulu.

---

[1] Vrdl Lk 18:6

[2] Man hat der Historie das Amt, die Vergangenheit zu richten, die Mitwelt zum Nutzen zukünftiger Jahre zu belehren, beigemessen: so hoher Aemter unterwindet sich gegenwärtiger Versuch nicht: er will blos zeigen, wie es eigentlich gewesen. Sämtliche Werke Bd. 33/34, Leipzig 1885, S. 7.

René Descartes: Taunimisest

Art. 163 [1]

Siiski, see, mida ma nimetan taunimiseks, on hingel olev kalduvus põlata vaba põhjust otsustades, et ehkki oma loomuselt on ta võimeline tegema head ja halba, on see nii tugevasti meist allpool, et ei suuda meile teha ei ühte ega teist. Ja hinguse liikumine, mida ta esile kutsub, koosneb sellest, mis ärgitab imestamist ja turvatunnet või julgust.

---

[1] pr k dedain, ld k dedignatione, viimane tähendab “väärituks pidama” ja “hülgama”

René Descartes: Hardusest

Art. 162

Hardus või austamine on hinge kalduvus mitte ainult hinnata objekti, mida austatakse, ent samuti sellele end alistada teatava kartusega, püüdes seda teha ennast soosivaks. Sel viisil, et me evime hardust ainult vabade põhjuste suhtes, millised me otsustame olevat meile võimelise tegema head või halba, teadmata, millist kahest need teevad. Sest me saame armastuse või pühendumuse kui et lihtsa harduse osaliseks, neilt, kellelt ootame ainult head ja me vihkame neid, kellelt me ootame ainult halba; ja kui me otsustaks, et selle hea või halva põhjus on vaba, ei allutaks me end sellele püüdmaks seda teha end soosivaks. Nii, samamoodi nagu paganad tunnevad hardust puude, allikate ja mägede suhtes, pole need õigupoolest need surnud asjad, mida nad hardalt austavad, vaid jumalused, mida nad arvavad sealjuures kohalolevat. Ja hinguse liikumine, mis ärgitab seda passiooni koosneb sellest, mis ärgitab imetlemist ja sellest, mis ärgitab kartust, millest ma räägin alljärgnevalt.

SCE: Anno Domini 2009 – quod potui, feci

Millisel moel peaks st oleks kohustatud õpetlane või filosoof vastama keskkonnast saabuvatele doksastilistele stiimulitele?  Näiteks antisemitismile, isekale rumalusele (egotismile, natsismile või rassismile), faktide vastu eksimisele, valetamisele, defamatsioonile? Püüdma argumenteerida, väsimatult kummutada ja rõhutada-üle korrata elementaarseid tõsiasju? Või piisab täielikult klassikute või samasuguse astmega kolleegide märkimisväärsete etteastete jälgimisest-lugemisest, nende reinterpreteerimisest, täpsustamisest, kommenteerimisest või ettevaatlikust kummutamisest, ignoreerides profaanseid signaale?

Sokrates oli sotsiaalselt ja intellektuaalselt avatud filosoofi tüüp, kelle peamine panus seisnes osutuses, et sobiv enesest-lugupidamine algab intellektuaalsest aususest ehk tunnistusest, mida teatakse (millised on olnud tegelikud õpingud ja kogemused), andest ja teadusest kui tööst, mille puhul kogutakse pingsalt andmeid, mida seejärel töödeldakse. Sokratese lähenemise panus õpetlusse oli püüd vältida petlikku ja pelgalt kujutuslikku tõe pähe võtmast ning arusaama esildamises, et teadmiste määr ilmneb võrdluses, mida tema pakkus dispuudina.  Sokratesele vastandub  kaks tuhat aastat hiljem äärmises erakluses elanud Benedictus Spinoza, kelle vaimse väljapaistvuse määrast oli adekvaatne ettekujutus vahest ainult tema lähematel üksikutel sõpradel.

Jean-Léon Gérôme - Socrate venant chercher Alcibiade chez Aspasie (1861)

Märkasin kurvastuse ja hirmuga, et muutun kõikjal vihaaluseks![1]

Sokratese karjäär filosoofina 5.sajandi Ateenas algas Delfi oraakli esiletõstmisest kui Apollo püütia kinnitas ta Chairephoni pärimise peale inimestest kõige targemaks (Sokratese apoloogia, 21a): “Ta küsis, kas keegi on minust targem. Püütia vastas talle, et mitte keegi pole targem”. Järgnevalt ilmneb, et traditsioonis kõigiga tutvusttegev Sokrates, siiski, valis vestluspartnereid. Ta astus diskussiooni nendega, kes olid pidanud kõrgeid ameteid polises või kellest oldi üldiselt kõrgel arvamusel. Ning ehe vastasseis tõi kaasa ebatavalised vestlused, mis ärritasid vastaspoolt, mistõttu õnnestus Sokratesel suur hulk kõrgeid ametikohti pidavaid kaaskodanikke enda vastu häälestada. On ilmne, et pikemaajaliselt pole sellises kogukonnas võimalik jätkata ning vaen häirib õpetlase käekäiku.

Bene vixit, bene qui latuit

Rene Descartes eelistas epikuurlikku maksiimi, mis pidi teda eemal hoidma poliitilistest ja intellektuaalsetest riidudest. Ometigi, ka protestantlikus ja väidetavalt vabameelsemas Hollandis asumine ei säästnud Descartes’i Utrechti ülikooli rektori Gisbert Voetiuse kihutustööst keelustada kartesiaanlikud vaated Utrechtis. Mees, kes oli terve oma senise elu hoolikalt vältinud vastasseise, oli 1643.aastal, kui tema uudse õpetuse  populaarsus hakkas skolastikale varju heitma, sunnitud vastama pika apoloogiaga ja paluma informaalselt toetust tuttavatelt võimukandjatelt – kui ka juhtub, et õnnestub vältida nn printside edevuse ja kõrkuse haavamist, ei lepita tervemõistusliku elukäsituse korral lihtsalt ressursi teisalejalutamisega, isegi kui konkurendi õpetus paistab ilmsema ja selgemana. Seega, kallaletungid ja vastasseisud pole edu, tingimusel et see märgistab otseselt ressursi ümberjaotumist, tõttu välditavad.

Lõpuks, vaatamata Sokratese provokatiivsetele kõneetendustele turuplatsil elas ta 70-aastaseks, kuna end peitva Baruchi viis kopsuhaigus 44-aastaselt.

Studia Cartesiana Estonica AD 2009

2009.aastal üritas SCE hoida akadeemilist joont. Kuigi internetis liikudes on võimatu mitte komistada kommentaariumite toorusele ja sellest johtuvale soovile vastata. SCE ligi 300 sissekandes keskenduti filosoofilistele teemadele, vähem tuli ette ajalugu ja spordialaseid tekste (Kodokan Judo ja Hea judo). Valdava osa sissekannetest moodustasid tõlked prantsuse keelest, vähem inglise ja saksa keelest. Blogi keelekasutuseks valiti teadlikult lühike, selge ja lihtsustav stiil. Möödunud aastal laienes blogi konspektide võrra: st vaba juurdepääs John Losee ajaloolisele sissejuhatusele teadusfilosoofiasse.

SCE jätkab tuleval aastal Descartes’i Hingepassioonide avaldamisega. 2010.aastal jätkatakse Artemidorose Oneirocritica refereerimisega. Tulevatel aastatel on kavas samasugusel moel avaldada olulisem osa tema kirjavahetusest. Samuti jätkatakse nn parakonsistentse loogika-alaste artiklite tõlgete esitamisega eesti lugejatele.

Head uut aastat!

---

[1] Platon. Sokratese apoloogia, 21e. Ilmamaa. lk 15

René Descartes: Kuidas üllust saab omandada?

Art. 161

Peab märkima, et see, mida üldiselt nimetatakse voorusteks on hinge harjumused, mis kallutavad seda teatavatele mõtetele, nii et need ise erinevad neist mõtetest, ent samas võivad neid tekitada ja vastupidiselt olla nende poolt tekitatud. Samuti tuleb tähele panna, et need mõtted võivad olla loodud ainult hinge poolt, ent samas sageli juhtub, et mõni hinguste liikumine neid kindlustab. Neil puhkudel on need vooruse toimingud ja ühinevad hinge passioonidega. Niisiis, ehkki pole muud voorust, mille puhul paistaks, et hea sünnipära tagab seda kuigivõrd, kui ainult see, mis paneb inimest ennast hindama vaid tema tõelise väärtuse järgi; ja kuna kergem on uskuda, et kõik hinged, mida Jumal on pannud meie kehadesse pole võrdselt õilsad ja tugevad (mis ongi põhjuseks, et ma olen siin seda voorust nimetanud ülluseks, järgides meie keelekasutust, kui et nimetaksin seda avarahingelisuseks[1], lähtuvalt skolastilisest kasutusest, kus see nimi pole eriti tuntud), on kindel sellele vaatamata, et hea haridus teeb palju ära sünnipäraste puuduste parandamiseks; ja kui sageli asutakse mõtlema vaba otsustuse loomuse üle, kuivõrd suured on hüved, mis sellest tulevad juhul, kui omatakse kindlat otsust seda hästi kasutada; nagu samuti, siis teiselt poolt, kuivõrd on tühised ja kasutud kõik mured, mille nimel töötavad auahned; võidakse endas esile kutsuda passioon ja seejärel omandada ülluse voorus, mis on justkui võti kõikide teiste vooruste juurde ja on üldine abinõu kõikide passioonide ebakorrapärasuste vastu, mistõttu mulle näib, et see kaalutlus on küllalt väärt äramärkimist.

---

[1] pr k magnanimite

René Descartes: Millised on hinguste liikumised nende passioonide puhul

Art. 160

Muus osas on kerge ära tunda, et alpus ja madalus pole mitte ainult pahed, vaid ka passioonid, kuna nende meeleliigutus ilmneb tugevalt välises nende juures, kes on ootamatult mõnest uuest juhusest tõstetud või madaldatud. Ent võidakse kahelda, kas üllus või alandlikkus, mis on voorused, võivad samuti olla passioonid, kuna nende liikumised ilmnevad vähem, ja näib, et voorus ei sümboliseeru sedavõrd passioonina kui teeb seda pahe. Ometi ei näe ma põhjust, mis takistaks, et sama hinguse liikumine, mis on teatava mõtte tugevdamiseks, kui sel on halb alus, ei võiks seda samavõrd kindlustada õige asja puhul. Ja kuna alpus ja üllus seisneb ainult heas arvamuses enese suhtes ja erineb vaid sellepoolest, et see arvamus on ühel puhul õiglane teisel ebaõiglane, siis näib mulle, et neid võib tagasi viia samale passioonile, mille tekitab imetluse, rõõmu ja armastuse ühendliikumine, sedavõrd nii enda suhtes kui ka asja suhtes, mida enda juures heakshinnatakse. Nagu vastupidiselt, liikumine, mis ärgitab alandlikkust, kord vooruslik, kord paheline, on moodustatud imetlusest, kurbusest ja armastusest enda vastu, segatuna vihkamisega puuduste suhtes, mis tingib enesepõlgamist. Ja kogu erinevus, mida ma märkan nendes liikumistes on, et imetluse passioon evib kahte omadust: esimest, et üllatus muudab selle algusest peale tugevaks, ja teist et see on võrdne enda kestuselt, st hingused jätkavad enese liikumist samal hulgal. Millistest omadustest esimest kohtame enamasti alpuses ja madaluses, kui ülluse ja voorusliku alandlikkuse puhul; ja vastupidiselt, viimane annab endast märku paremini nendes kui kahes teises. Mille põhjuseks on see, et pahe tuleb tavaliselt teadmatusest, ja need on just need, kes tunnevad ennast vähimal määral, kes on kõige altimad uhkeldama ja end enim madaldama nii nagu ei pea; sest kõik, mis nendega juhtub üllatab neid ja tingib, et omistades seda iseendale, nad imetlevad ennast, ning kiidavad end heaks või põlgavad vastavalt sellele, kas see, mis neile osaks saab on nende kasuks või mitte. Ent, kuna sageli pärast ühte sündmust, mis yeeb neid uhkeks, saab neile osaks teine, mis neid alandab, on nende passioonide liikumine muutlik. Sellele vastupidiselt pole ülluses midagi sellist, mis poleks kokkusobiv voorusliku alandlikkusega, ega midagi muud, mis võib neid muuta; mis tingib, et nende liikumised on kindlad, alalised ja alati iseendale sarnased. Ent need ei tule sedavõrd üllatusest, sest need, kes hindavad end sellisel moel teavad piisavalt, missugused on need põhjused, mille põhjal nad end hindavad. Ometigi võib öelda, et selle põhjused on nii head (nimelt võime kasutada enda vaba otsustust, mille alusel austatakse end ja asja ebakindlus, milles seisneb see võim, tingivad mitte väga kõrget enesehinnangut) et kõik korrad, kui neid endale uuesti ette kujutatakse annavad nad üha uut imetlust.

René Descartes: Selle tulemused on vastupidised ülluse omadele

Art. 158

Ent missugune poleks ka põhjus, mille alusel end hinnatakse, kui see on muu kui tahe, mida tajutakse enda vaba otsustust alati hästi kasutamas, millest, nagu ma olen öelnud, tuleb üllus, tekitab see (muu põhjus) ühtelugu väga laiduväärset alpust ja mis on nii erinev sellest tõelisest üllusest, millel on täielikult vastupidised tagajärjed. Sest kõik muud hüved, nagu taiplikkus, ilu, varandused, auavaldused jne, olles tavapäraselt sedavõrd enam hinnatud, kuivõrd leiduvad vähesematel inimestel, ja isegi olles enamasti seda loomust, et need pole paljudele kättesaadavad, tuleb sellest see, et albid üritavad madaldada kõiki teisi inimesi, ja olles endi soovide orjad, on neil katkematult vihkamisest, kadedusest, kiivusest või vihastumisest erutatud hing.

René Descartes: Millised on ülluse omadused, ja millisel moel on see abinõuks passioonide taltsutamisel

Art. 156

Need, kes on sellisel moel üllad, kalduvad loomupäraselt tegema suuri asju, ja seevastu ei võta nad selliseid asju ette, mida nad tunnevad end mitte suutvat. Ja kuna nad ei hinda midagi suuremaks, kui teistele inimestele hea tegemist ja põlgavad omaenda huve, on nad sellepärast kõigi suhtes alati igati viisakad, leebed ja abivalmid. Ja sellega on nad täielikult enda passioonide isandad: iseäranis soovide, kiivuse ja kadeduse osas; sest pole ühtegi asja, milliste omandamine ei sõltu neist, et nad mõtlevad piisavalt väärima neid olema väga soovitud: ja nad on vabad vihkamisest inimeste vastu, kuna nad hindavad (heaks) kõiki; ja hirmust, kuna usaldus enda vooruse suhtes teeb neid kindlameelseteks; ja lõpuks vihastumisest, kuna pidades väga vähe asjadest, mis sõtuvad teistest, ei anna nad vaenlastele niipalju eelist kui anda teada, et on nende poolt solvatud.

René Descartes: Milles seisneb vooruslik alandlikkus?

Art. 155

Seega kõige üllamatel on harjumus olla kõige alandlikumad, ja vooruslik alandlikus seisneb selles, et refleksioon, mida me teeme meie hinge loomuse ebakindluse üle ja vigade üle, mida me võisime varem sooritada või oleme võimelised sooritama, mis pole väiksemad, kui need, mis võivad olla sooritatud teiste poolt, tingib, et me ei eelista kedagi ja me mõtleme teistel olevat sama hea vaba otsustuse kui meil ja nad suudavad seda sama hästi kasutada.

René Descartes: Üllus takistab teiste põlgamist

Art. 154

Need, kes evivad seda teadmist ja seda tundmus enda juures, veenavad end kergelt, et iga teine inimene võib neid samuti evida, sest selles pole midagi, mis sõltuks teistest. Sellepärast ei põlga nad mitte kedagi; ja kuigi nad sageli näevad teisi vigu sooritamas, mis ilmutab nende nõrkust, andestavad nad meelsamini kui süüdistavad, ja usuvad, et nad sooritavad neid pigem teadmise puudumisest kui hea tahte puudusest. Ja samuti ei mõtle nad end olevat alamad neist, kes omavad rohkem au või hüve, või isegi, kes evivad rohkem taipu, rohkem teadmisi, rohkem ilu või üldiselt öeldes, ületavad neid mõnes muus täiuses, samuti ei hinda nad end palju üle olevat neist, keda nad ületavad; kuna kõik need asjad paistavad neile väheolulised võrreldes hea tahtega, mille pärast ainuüksi nad end hindavad, ja mida nad samuti oletavat olevat või vähemalt võimalikuna olevat kõigi teiste inimeste juures.

René Descartes: Milles seisneb üllus?

Art. 153

Niisiis ma usun, et tõeline üllus, mis võib olla aluseks inimese kõige kõrgemale enesehinnangule, mida ta võib õiglaselt endale lubada, seisneb ainult pooleldi selles, et ta teab mitte midagi tõeliselt endale kuuluvat, peale enda tahtmiste vaba seadmise, ja ta saab olla kiidetud või laidetud ainuüksi selle hea või halva tarvitatamise pärast. Ja see seisneb teiselt poolt selles, et ta tunneb endas kindlat ja alalist otsustavust seda hästi kasutada, s.t omada mitte kunagi puudust tahtest võtmaks ette ja täideviimaks asju, mida ta otsustab olevat kõige paremad. Mis seisneb täielikus vooruse järgimises.

René Descartes: Millisel põhjusel võidakse endast lugu pidada

Art. 152

Ja kuna tarkuse üks peamisi osi on teada, millisel moel ja millisel põhjusel tuleb end hukka mõista või endast lugu pidada, püüan ma siin välja ütelda enda arvamuse. Ma leian meis ainult ühe asja, mis võiks anda õiglase põhjuse enese hindamiseks, nimelt, meie vaba otsustuse kasutamise ja võimuvald, mida me evime enda tahtmiste üle. Sest ainult nende tegude eest, mis sõltuvad vabast otsustusest, võime me põhjusega olla kiidetud või laidetud, ja see teeb meid teataval moel Jumala sarnaseks, muutes meid iseendi isandateks, kui mitte me ei kaota arguse läbi õigusi, mida see (vaba otsustus) meile annab.

René Descartes: Võidakse endast lugu pidada ja end põlata

Art. 151

Siiski, need kaks passiooni võivad üldjoontes suhestuda kõiki liiki objektidega: ent need on peamiselt märkimisväärsed siis, kui viime need tagasi iseendale, s.t kui me hindame või põlgame meie eneste väärtust. Ja hinguste liikumine, mis neid põhjustab, on nii ilmne, et muudab isegi jumet, žeste, kõnnakut ja üldiselt kõiki nende tegevusi, kes arvavad ennast paremaks või halvemaks kui on tavapäraselt.

René Descartes: Need kaks passiooni on imestamise liigid

Art. 150

Niisiis on need kaks passiooni imestamise liigid. Sest kui me ei imetle ühe objekti suurust ega tühisust, ei võta me ka selle seisundit rohkem ega vähem arvesse, kuivõrd mõistus meile ütleb, seda viisil, et me midagi hindame või põlastame ilma passioonita. Ja, ehkki lugupidamist ärgitab sageli meis armastus, ja vihkamine põlgust, pole see alati nii ja tuleb sellest, et kaldutakse rohkem või vähem arvestama ühe objekti suurust või väiksust, rohkema või vähema huvi tõttu selle suhtes.

René Descartes: Heakskiitmisest ja põlgamisest

Kolmas osa

Passioonid eraldivõetuna

Art. 149

Olles seletanud kuut esmast passiooni, mis on nagu soomõisted, millest kõik teised on liigid, ma märgin siin kokkuvõtlikult ära selle, mis on eriline kõikides neis teistes ja ma pean kinni samast korrast, mida järgides ma olen neid siiamaani üles loetlenud. Kaks esimest on heakskiitmine ja põlgus. Sest ehkki need nimed märgistavad tavapäraselt ainult arvamusi, mida evitakse passioonita iga asja väärtusest, ometigi nende arvamuste tõttu sünnivad sageli passioonid, millele ei anta erinimetusi, mistõttu mulle näib, et need eelnimetatud võivad olla omistatud nendele passioonidele. Ja heakskiitmine passioonina on kalduvus, mis paneb hingele ettekujutama heakskiidetud asja väärtust, mis tekib hinguste erilisest juhtimisest ajusse, et need kindlustavad seal kohaseid muljeid. Nagu vastupidiselt, põlguse passioon on hinge suunitlus kaaluda põlatava väiksust või madalust, mida põhjustab hinguste liikumine, mis kindlustab mulje eseme tühisuse ideed.

René Descartes: Vooruste harjutamine on ülim abinõu passioonide vastu

Art. 148

Niisiis, sedavõrd kui need seemised emotsioonid puudutavad meid kõige lähemalt ja evivad seetõttu palju suuremat võimu meie üle, kui passioonid, millest nad erinevad, mis nendega kohtuvad, on kindel, et kui ainult meie hing enda sisemuses evib alati midagi, millega rahul olla, siis kõik mured, mis tulevad mujalt, ei oma mingit jõudu meid kahjustada, ent pigemini võimaldavad hinges rõõmu suurendamist selles, et nähes end mitte olevat võimaliku nende poolt olla teotatud, paneb see ära tundma enda täiuse. Ja selleks, et meie hing omaks millega rahul olla, on tal ainult vaja täpselt järgida voorust. Sest igaüks, kes on elanud nii, et tema südametunnistus ei saa talle etteheiteid teha, et ta oleks kunagi jätnud tegemata kõikvõimaliku, mida ta otsustas olevat parima (mis on see, mida nimetatakse vooruse järgimiseks), saab ta rahulduse sellest, mis on nii võimas tegemaks õnnelikuks, et ka kõige ägedamad passioonide tagajärjed ei oma kunagi piisavalt jõudu häirimaks tema hingerahu.

René Descartes: Hinge sisemistest emotsioonidest

Art. 147 [1].

Ma lisan siia veel ainult ühe kaalutluse, millest võib olla palju kasu takistamaks meil vastuvõtmast mistahes ebamugavust passioonidest, ja see on, et meie hüve ja halb sõltuvad peamiselt sisemistest emotsioonidest, mis on hinges ärgitatud vaid hinge enese poolt, mille poolest see erineb passioonidest, mis sõltuvad alati teatavatest hinguste liikumistest ; ja ehkki need hinge liikumised  on sageli ühendatud passioonidega, mis on nende-laadsed, nad võivad sageli samuti kokku puutuda teistega ja isegi sünnitada neid, mis on neile vastupidised. Näiteks kui mees nutab surnud naist taga, kelle (nii nagu mõnikord juhtub) surnust tõusmine teda pahandaks, võib see tingida, et tema süda on pitsitatud kurbusest, mida matuste korraldus ja ühe inimese puudumine, kellega vestlemisega oldi ära harjunud, ärgitab temas; ja see võib tingida, et teatav jääk armastust või kahjutunnet, mida ta esitab oma kujutlusele, pigistab välja tõelised pisarad tema silmadest, vaatamata sellele, et ta tunneb teatavat salajast rõõmu enda hinge sügavamas sisemuses, milline emotsioon evib sedavõrd püsivust, et kurbus ja pisarad, mis seda saadavad ei või millegagi vähendada selle jõudu. Ja ka siis, kui me loeme võõrastest seiklustest raamatustest või kui me näeme neid esitatavat teatris, ärgitab see meis mõnikord kurbust, mõnikord rõõmu või vihkamist ja üldiselt kõiki passioone, vastavalt objektide mitmekesisusele, mis pakuvad end meie kujutlusele; ent üheskoos sellega tunneme me naudingut nende ärgitamisest, ja see nauding on intellektuaalne rõõm, mis võib sama hästi sündida nii kurbusest kui kõikidest teistest passioonidest.

---

[1] lad k commotionibus internis

René Descartes: Neist soovidest, mis sõltuvad meist ja teistest

Art. 146

Seega tuleb täielikult eemale heita üldlevinud arvamus, et väljaspool meid on olemas fortuuna, mis tingib kas asjadest osa-saamist või mittesaamist, seda vastavalt oma suvale, ja tuleb teada, et kõik käib jumaliku providentsi järgi, mille igavene seadus on vääramatu ja muutumatu, et välja arvatud asjad, mida see sama seadus on tahtnud sõltuvusse panna meie vabast otsustusest, me peame mõtlema, et meile ei saa osaks midagi, mis poleks tarvilik ja saatusest, nii et me ei saa soovida viga tegemata, et asjad toimuksid muul viisil. Ent selles osas, et suurem osa meie soovidest laiendavad end asjadele, mis ei sõltu meist ega kellestki teisest, me peame täpselt eristama soovide hulgas neid, mis sõltuvad ainult meist, selleks et laiendada neid vaid viimastele; ja ülejäänus, ehkki me oleme sunnitud edu neis hindama saatusest ja vääramatuks, siiski selleks, et meie soovimine poleks sellesse haaratud, ei tohi me laskuda kaalutlema põhjusi, mis panevad neid rohkem või vähem lootma, kuna need hakkaksid juhtima meie tegusid; sest, näiteks, kui meil juhtub olema olukord teatava sihtpunkti suhtes, kuhu me võime minna mööda kahte erinevat teed, millest ühel on kombeks olla palju kindlam kui teisel, siis ehkki providentsi seadus on selline, et kui me läheme mööda teed, mida hinnatakse kindlamaks, ei takista see meid sattumast paljaks röövimise aluseks ja vastupidiselt me võime ilma mingisuguse ohuta minna mööda teist, ei pea me seetõttu valimisel olema ükskõiksed ega toetuma tegevusetult selle seaduse kõikumatule fataliteedile; sest mõistus tahab, et me valiksime tee, millel on tavaks olla kindlam; ja meie asjassepuutuv soov peab olema täidetud kui me oleme seda järginud sõltumata halvast, mis võib juhtuda, kunaselle halva osas, olles meie suhtes vältimatu, pole meil mingit alust soovida selle puudumist, vaid teha kõike nii hästi kui meie intellekt suudab tunnetada, nii nagu me oletan, me olemegi alati teinud. Ja on kindel, et kui õpitakse niimoodi eristama fataliteeti fortuunast, kohandatakse kergelt oma soove juhtima sellsiel moel et, kuigi nende täideviimine sõltub ainult meist, nad võivad alati anda täieliku rahulduse.

René Descartes: Neist, mis sõltuvad vaid teistest põhjustest, ja ka neist, mis sõltuvad õnnest

Art. 145

Asjade osas, mis ei sõltu mittemingil moel meist, nii hüvelised kui need ka ei pruugi olla, ei tohi neid kunagi soovida passiooniga ja mitte ainult seetõttu, et need ei pruugi teoks saada ja sellisel moel kurvastvad meid sedavõrd enam, mida enam need olid soovitud, vaid peamiselt seetõttu, et hõivates meie mõtted need suunavad meie tähelepanu eemale asjadest, mille saavutamine sõltub meist enestest. Ja on olemas kaks üldist abinõu selliste tühiste soovide vastu: esimene on üllus, millest ma olen eelpool rääkinud, teine on see, et me peame sageli reflekteerima jumaliku providentsi üle ja endale kujutlema, et mistahes asjal on võimatu teisel moel aset leida, kui see on olnud ära määratud igavesti selle Providentsi poolt; nii et see on nagu fataliteet või vääramatu tarvilikkus[1], mida tuleb vastanduda fortuunale, purustamaks selle nagu ühe kimääri, mis tuleb ainuüksi meie intellekti eksitusest. Sest me soovime vaid seda, mida me peame teataval moel võimalikuks ja me ei saa hinnata võimalikeks asju, mis ei sõltu üldse meist selmääral kui me arvame, et need sõltuvad fortuunast, s.t et me otsustame neid olevat saavutatavad ja teinekord leiab aset sarnaseid asju. Niisiis põhineb selline arvamus sellel, et me ei tunne kõiki asju, mis viivad teatud tagajärgedeni; sest kui üks asi, mida me oleme heaks arvanud sõltub fortuunast, ei saa meile osaks, siis annab see tunnistust sellest, et üks põhjustest, mis oli tarvilik selle tekitamiseks, puudus ja tulemusel, see oli täielikult võimatu ja ei ole kunagi sellist juhtunud, s.t mille tekitamiseks taoline põhjus samuti puudus; nii et kui me poleks varem sellest teadmatud olnud, poleks me kunagi pidanud seda võimalikuks ega tulemusel poleks seda soovinud.

---

[1] nécessité immuable

René Descartes: Soovidest, mille esinemine sõltub ainult meist endist

Art. 144

Ent selles osas, et need passioonid ei saa meid viia mittemingisuguse tegevuseni, kui ainult soovimise vahendusel, mida need passioonid ärgitavad, on just soovimine see, mida me peame hoolikalt reguleerima ja just selles seisneb peamine moraali otstarve. Niisiis, nagu ma olen juba öelnud, on alati hea kui see järgneb tõelisest teadmisest, seega ei saa see olla mitte halb, kui rajaneb mõnele eksimusele. Ja mulle näib, et viga, mida kõige tavalisemalt sooritatakse soovide osas on see, et ei eristata piisavalt asju, mis sõtuvalt täielikult meist, nendest asjadest, mis meist sugugi ei sõltu. Sest asjade osas, mis sõltuvad ainult meist, s.t meie vabast otsustusest, piisab teadmisest, et need on head, soovimaks neid igatise innukusega, sest endastolenevate asjade tegemisega, kui need on head, järgitakse voorust ja on kindel, et voorust ei saagi teistviisi kui väga innukalt soovida; peale selle, see, mida me sellsiel moel soovime, ei saa mitte õnnestuda, kuivõrd see sõltub vaid meist endist ja me saame sellest, mida oleme selles suhtes saavutanud, alati rahuldustunnet. Ometi eksimus, mida on tavaks selles suhtes sooritada, pole kunagi liigses soovimises, vaid ainuüksi selles, et soovitakse liiga vähe; ja parim ravim selle vastu on vaimu vabastamine sedavõrd kui suudetakse kõigist vähem kasulikest soovidest, seejärel püüda head selgelt tunnetada ja arvestada selle soovitava hüvelisust.

René Descartes: Samadest passioonidest, sedavõrd kui nad vastavad soovimisele

Art. 143

Ja tuleb tähele panna täpselt seda et sellel, mida ma räägin siin neist neljast passioonist, on alust ainult siis, kui need on arvesse võetud täpselt nende enditena ja nad ei kanna meid mingisse tegevusse; sest sedavõrd kui need ärgitavad meie soovimist, mille vahendusel nad reguleerivad meie kombeid, on kindel, et kõik need, mille põhjus on väär, võivad meid kahjustada ja vastupidiselt, kõik need, mille põhjus on õiglanetulevad kasuks ja isegi kui nad on võrdselt vähe põhjendatud, on rõõm tavaliselt kahjustavam kui kurbus, kuna viimane, tuues kaasa tagasihoidmise ja kartuse teeb meid teataval moel mõistlikuks, selle asemel kui teine muudab mõtlematuks ja uljaks neid, kes usaldavad end nende hoolde.

René Descartes: Rõõmust ja armastusest, võrrelduna kurbuse ja vihkamisega

Art. 142

Muus osas, kuna vihkamine ja kurbus peavad olema hinge poolt kõrvale heidetud, isegi kui need tulevad tõelisest teadmisest, siis selleks on veel tugevam alus juhul, kui need tulenevad mõnest väärast arvamusest. Ent on kaheldav, kas armastus ja rõõm on head või mitte, kui need on vähe põhjendatud; ja mulle näib, et kui neid ei võeta täpselt sellistena, mida need on iseenesest hinge suhtes, võib öelda et ehkki rõõm on vähem terviklik ja armastus vähem hüveline ilma hea aluseta, ei luba nad ka sel juhul eelistada kesise alusega vihkamist ja kurbust: nii et eluolukordades, kus me ei suuda vältida juhust olla petetud, teeme me alati paremini, kui kaldume passioonide poole, mis on head, kui  et teiste poole, mis käsitlevad halba, ehkki need on vaid vältimiseks; ja sageli isegi üks väär rõõm on enam väärt kui kurbus, mille põhjus on õige. Ent ma ei saa sama rääkida armastusest kõrvutatuna vihkamisega; sest kui vihkamine on õiglane, siis see kaugendab meid esemest, mis sisaldab halba, esemest, millest on hea olla eraldatud; selle asemel kui armastus, mis ebaõige ühendab meid asjadega, mis võivad kahjustada või vähemalt, mis pole väärt olla sedavõrd arvestatavad nagu nad on, mis teeb meid väärtusetuks ja madaldab.

René Descartes: Soovimise, rõõmu ja kurbuse otstarbest

Art. 141

Soovimise osas on ilmne, et kui see tuleneb ühest tõelisest teadmisest, ei saa see olla halb, kui see pole just ülemäärane ja see teadmine soovimist reguleerib. On ilmselge, et hinge jaoks ei saa rõõm mitte olla hea ja kurbus saab olla ainult halb; sest just viimane on just see, millest hing saab kogu ebamugavuse, mida hing võib üldse halvast saada, samas esimeses seisneb kogu rõõmustumine heast, mis hingele kuulub. Sellisel moel, kui meil poleks üldse keha, siis ma julgeksin öelda, et me ei suudaks eriti lakata armastamast ja rõõmustamast ega vältida vihkamist ja kurbust. Ent kehalised liikumised, mis neid saadavad, võivad olla kõik tervisele kahjulikud siis, kui need on väga ägedad; ja ka vastupidiselt olla talle väga kasulikud siis, kui need on ainuüksi mõõdukad.

René Descartes: Vihkamise otstarbest

Art. 140

Vastupidiselt vihkamine ei sa kunagi olla liiga väike, mitte olemaks kahjulik, ja see pole kunagi ilma kurbuseta. Ma ütlen et see ei saa olla liiga väike seetõttu, et me pole ärgitatud halva vihkamisest mittemingile tegevusele, milleks me ei võiks olla palju paremini hea armastamisest, millele see on vastupidine: vähemalt siis, kui see hüve ja halb on piisavalt tuntud. Sest ma möönan, et halva vihkamine, mis manifesteerib end ainult valu varal, on hädatarvailik keha jaoks; ent ma räägin siin ainult vihkamisest, mis tuleb selgest teadmisest ja ma taandan selle ainult hingele. Ja ma ütlen ka, et see pole kunagi kurbuseta, sest halb pole muud, kui puuduolek[1], seda ei või tunnetada ilma tegeliku aluseta, mille kohta see käib ja pole midagi tegelikku, mis ei omaks teatavat hüvelisust; sellisel viisil kui vihkamine eemaldab meid teatavast halvast, eemaldab see meid samal moel hüvest, millega see on seotud, ja selle hüve puuduolek, olles meie hingele esitatud kuitema juurde kuuluv puudus, ärgitab see hinges kurbust. Näiteks vihkamine, mis kaugendab meid kellegi halbadest kommetest, viib meid eemale sama moel temaga vestlemisest, millest me võime vihkamiseta leida teatavat head, mille ilmajäämisest me oleme vihased. Ja nii võib kõikide teiste vihkamiste puhul täheldada teatavat alust kurbusele.

---

[1] privation

René Descartes: Samade passioonide otstarbest, sedavõrd kui nad kuuluvad hinge juurde; ja esmalt armastusest

Art. 139

Kui meil oleks vaid keha või oleks see meie parim osa, siis sellest piisaks: ent sedavõrd, kui see on vaid väiksem osa, peame arvestama passioonidega peamiselt sedavõrd, kui need kuuluvad hingele, mille puhul armastus ja vihkamine tulevad teadmisest ja eelnevad rõõmule ja kurbusele; väljaarvatud siis, kui need kaks viimast saavad aluse teamisest, millest need on liigid. Ja kui see teadmine on õige, s.t et asjad, mida teadmine seab meid armastama on tõepoolest hea ja see, mis paneb vihkama on tõepoolest halb, on armastus võrreldamatult parem kui vihkamine, kuna see ei saa kunagi olla liiga suur, ja see tekitab alati rõõmu. Ja ma ütlen, et selline armastus on äärmiselt hea, sest, ühendades meid õigete hüvedega, teeb see meid sedavõrd ka vooruslikumaks. Ma ütlen samuti, et see ei saa kunagi olla liiga suur, sest kõik see, mida see kõige äärmuslikumalt võib teha, on ühendada meid sedavõrd täielikult nende hüvedega, et armastus, mida me evime iseäranis iseenda vastu ei too siia mingit muutust/eristust, mis ühtlasi ei saa mitte kunagi olla halb. Lisaks järgneb sellele ilmtingimatult rõõm, kuna see esitab meile seda, mida me armastame kui hüve, millest me oleme osa.

Märkmeid Hindrek-Peeter Meri mälestuste kohta I

2008.aastal toimetas kirjastus Ilmamaa ilmumisküpseks taastatud Eesti Vabariigi esimese riigikontrolöri Hindrek-Peeter Meri (1934-2009) 560-leheküljelise mälestusteraamatu Tagasivaateid veerevast vagunist (toimetanud: Urve Buschmann, Toomas Kiho ja Kristina Lepist; kaanefoto: Mart Trumma). Paradoksaalsel kujul jõudis mälestuste velmimiseni Meridest see, kellel näis olevat suurvormide koostamiseks vähim kalduvust, varasemat ettevalmistust ja ajalooliselt unikaalset sisu. Võrdlus, mis ilmneb eredalt neist lõikudest, kui teksti sisenevad Georg Meri mälestuste või märkmete stenogrammid – lauseehitus, sisu ja esituslaad reedab teatud ammendava narratiivsuse võimelisust, head suhet logose’ga, ilma milleta, ilmselt, ei olekski võimalik William Shakespeare’i tõlkida. Mälestuste esimene pool on viimistletum ning enam mälestuslik, kuna mida edasi, seda enam muutub jutustaja ühtlasi ajaloolaseks, kes üritab üldiselt anda ajastu  ja institutsiooni käsitlemise piirjooni, võib-olla kaudselt õigustades ebakindlust ja kõhklusi 80.aastate teisel poolel, mida ta erinevalt kõigi noorpõlve üleastumiste, isegi lapsepõlve pisiriisumiste (Jaranskis leivapätsi varastamine ja turule müüma siirdumine lk 83) tunnistamisest, ei ole söendanud kirjeldada. See aimub ridade vahelt, kasvõi osutusest iga-aastasest kohvilaua vestlusest, kui viis aastat vanem Lennart teda isa ees aasis küsimusega Millal nõukogude majandus kokku kukub?, millele nõukogude korrale lojaalne riigiametnik truult vastas – tema ei näe seda tulemas. Näib, et kuni lõpuni ei polnud geograafi haridusega jutustajal ammendavat ülevaadet ja arusaama neist põhjustest, mis nõudsid NL juhtkonnalt uute algatustega väljatulemist, liberaliseerimispoliitikat, reguleeritud turumajanduse ideeni jõudmist. Ühtlasi näib, et ka toimetajate käsi on käsikirja edenedes üha harvem, mistõttu kõnekeelseid kujuneid kohtab enam kui soovitav, lisaks üksikud sõna ja kirjamärkide eksimusi. Ajaloolasena tundusid kunstlikuna, stiililt äratuntavalt kahtlastena, autori käigud arhiivi, seda enam, et hiljem neid ei pea mainismisväärseks kui sündmust, mis vajas süsteemi selgekssaamist jne: need vahelekirjutused on stiililt paremad ning näivad vastavat mõningatele süüdistustele, mis lähtuvad Virkko Lepassalu Süümepiinadeta.

Isa ja pojad

Vaatamata sellele, et olulise perioodi, kujunemisaastatel, oli Georg Meri poegadest vangilaagris kinnipidamise tõttu eraldatud, ning võiks arvata, et rannarootslasest ema tõuseb selle võrra rohkem esile, kõrgub isa figuur mäena kõige üle. Kasvult 192 cm, ratsaväe lipnik, valdas seitset võõrast keelt, välisministeeriumi väliskaubandusosakonna direktor. Keegi, kelle taustal hilisema presidendi Lennart Meri saksa, prantsuse, soome, inglise ja vene keele tundmine ei mõju kuigi muljetavaldavana. Hindrek, saab, oma väikese revanshi, tunnistuse vastu, et Eestisse naasmisel kõneles ta emakeelt aktsendiga ja viletsa sõnavaraga (lk 107), hilisema osutusega pikkusele, mis oli isale lähemal – 188cm. Kuigi perekond oli otsustanud, et vaid Lennarti kõrgema harimise nimel tehakse pingutusi, kuna noorem venna puhul lepiti esialgselt keskhariduse andmisega, mille autor õhtukeskkoolis lõpetas, siis nimelt väljasaatmise karmidest aastatest pärinev vene keele oskus võimaldas Hindrekul olla endale kasulik Tartu Riikliku Ülikooli geograafiaõpingute ajal, samuti TRÜ komsomoli astumisel, mille puhul käivad läbi Vaino Väljase ja Helve Raigi (kes õnnitles teda komsomoli astumise puhul lk 192) nimed, lõpuks ENSV Plaanikomisjoni tööle asumisel, kus töökeeleks oli juhtivastmel vene keel. Kõnekas on seik, et 1957.aastal oli asutuses, millest mõne aja pärast sai Plaanikomitee, lõpuks Majandusministeerium, hingekirjas 57 inimest, kuna 1989.aastal hõlmas organisatsioon juba 800 hinge (lk 244). Kuigi kohe alguses mainib Hindrek onupoega Arnold Merd, kellest sai veendunud kommunist, näitavad tekstisisesed osutused alalist võitlus identiteediga, püüdu olla lojaalne perele ja isale, teiselt poolt rahvuspõhise piirjoonetõmbamise eitamist: eesti soost klassijuhataja, kes kirjutas mahategeva iseloomustuse, mis olekski jäänud talle saladuseks, kui venekeelse ajalehetoimetuse kaadriosakonna direktriss poleks talle seda, vahest isegi ehteestlaslikku sigadust, näidanud, või TRÜ sõjanduse õppejõud kindralleitnant Issakov, kes ei aktsepteerinud eluloolisust, mis hõlmas kompromiteerivaid fakte (“ükspuha mis rahvusest inimesi ei saa mõõta ühe sama mõõdupuuga”, lk 211). Lõpuks, mälestuste viimasel lehel tunnistab ta neid kõhklusi ja okupatsiooni aastate mahasalatud vaidlusi:  Vaidlesime omavahel palju ja jäime sageli eri seisukohtadele. Tegin ettepaneku, et keegi ei võta enda peale vastutust anda objektiivne hinnang okupatsiooniaastatel toimunu kohta. Sellesse aega mahub pea kaks põlvkonda. Oleme lahandud ja päevavalgele toonud kommunismi kuritöid. Kuid see ei ole ju veel kõik. Arenesid teadus, kultuur, kunst, tööstus, põllumajandus, transport ja paranes rahva elujärg. Kas see oli okupantide teene? Või oli selles ka meie oma rahva vaeva ja rõõmu? Oma naiivsuses mõtlesin, et peaksime nendele aastatele ja tegudele hinnangu andma, et edasiliikumine oleks kergem. (lk 545)

Seega ei ole päris adekvaatne Lennarti uljas üldistus, et Meride peres oli kaks Otto Merist põlvnevat teravalt eralduvat tiiba. Väli oli ühtlaselt täidetud – NL kangelane Arnold Meri ühes ääres, vabakutseline ajaloolane Lennart teises, keskel eestimeelne nõukogude korda teeninud riigiametnik Hindrek Meri.

Mälestused heidavad valgust samuti Georg Meri teistkordsele arreteerimisele 1952.aastal. Puutusin sellega kokku materjali kogumisel diplomitöö tarbeks, kui tutvusin Lennart Meri toimikuga TÜ Arhiivis. Sellest nähtus tookord, et kahju summa kirjastusele Lydia Koidula mälestusraamatu 15 täitmata lehekülje eest oli väiksem (Hindrek kõneleb 170 tuhandest)  ning tegemist oli 10 cm kööginoaga (lk 162). Hindrek tunnistab, et nuga oli tema oma, ta hoidis seda vanemate eest salaja, nagu murdeaelisele poisile kohane, raamaturiiuli taga, kust see puistajate poolt välja tõmmati, ning see ei olnud pelgalt leiva lõikamiseks. Mis muidugi ei muuda kogu süüdimõistmise ja konfiskeerimisprotsessi vähem absurdseks ajal, kui laskemoona ja relvi ikka veel kõikjal vedeles, ning need kuulusid poisikeste igapäevamängudesse.

1983.aasta oli perekonnale traagiline – isa Georg lahkus pärast rasket haigust, ema hukkus õnnetuses. Varasemate aegade inimeste kvaliteedist ei anna ettekujutust ainuüksi paindlikkus, vitaalsus ja lõpuni pingutamine, vaid ka tõik, et autori tunnistuste kohaselt vanemad jäid oma lapsi toetama kuni lõpuni, st veel nõukogude ajal, kui Hindrek töötas Toompeal ENSV Plaanikomitees ning suhteliselt edasijõudnud ametnikuna käis regulaarselt Moskva vahet.

Kuidas Peeter Olesk kõik välja uuris

Hindrek Meri jutustab kaasaegse Eesti lugejale repressiivsest õhkkonnast, mis iseloomustas stalinistlikku ja poststalinistlikku perioodi: “Nõukogudemaal pidid kõik olema millegagi süsteemi külge seotud, kõik pidid kõiki kartma või umbusaldama, kõik järgisid rahvatarkust, et vaikimine on kuld.” (lk 96)

“Minu põlvkonna noorus möödus võõra võimu alla, mis oli kunagise Eesti elu pahupidi pööranud, vägivaldses ja silmakirjalikus ühiskonnakorralduses, mida tänastel noortel on raske ette kujutada ja millele me ise püüdsime võimalikult harva mõelda.” (lk 130)

Siiski osales temagi ühes spontaanses väljaastumises TRÜ Tiigi tn intris 1956.aasta 24.detsembril. Toodavate kirjelduste põhjal pole võimalik kahelda sündmuse autentsuses, kuigi Lennarti hea sõber Peeter Olesk teatas pärast järeleuurimist, et sellist asja pole kunagi juhtunud – sellest ei olevat märkmeid ega teisi võrdlustloovaid tunnistusi (lk 225). Lugu olnud järgmine. Intris elanud prodekaan Leo Tiik asus jõuluõhtul maja meeleolude nõukogude normidele vastavust takseerima, provotseerides sellisel kombel väljaastumise, mille käigus, vastumeetmete takistamiseks, lülitati välja korgid ning pimeda intri koridoris lauldi jõululaule ja lõpuks ka Eesti hümni, mida, siiski, Ain Kaalepi märkmete kohaselt veel 1945.aastal kohustuslikus korras ülikooli avamisel lauldi (vt Universitas tartuensis, detsember 2009). Järgnesid korralekutsuv uurimine ja vaibalekutsumised, siiski andmed väljaviskamistest jmt jäävadki vastuolulisteks.

Savisaare avastamine

Kui siinkirjutaja oli 16-aastane, siis kõigile noortele omaselt jälgisin toimuvaid sündmusi, jõudumööda osalesin toonases kontekstis nn radkaalsemas liikumises (Eesti komiteed, ERSP). Sellest ajast mäletan mõnede inimeste hämmastust kui Edgar Savisaar nimetas valitsuse välisministriks avalikkuse jaoks poliitikuna suhteliselt vähetuntud  Lennart Meri. Veel hiljemgi, juba üliõpilasna, aastal 1993, tunnistas ühes vestluses tookordne juhendaja Aadu Must,  kes oli hästituntud Edgar Savisaare kaasvõitleja varastest aastatest, kui istuti veel 7.keskkooli ajalooeriklassis ühes pingis ning klassijuhatajaks oli Hillar Palamets, et muuhulgas üllatas tedagi Lennarti nimetamine välisministrikandidaadiks, ta ise oli sellel ajal Rootsis konsuli ülesannetes: Lennartit tunti “aeglaselt kõneleva vanahärrana”, ent vabariik näis nõudvat aktiivset Läänepoolset poliitikat. Kui petlik oli selline kuvand Lennartist, seda näitas hilisem aeg. Hindrek Meri näib tõstvat katte sellelt müsteeriumilt, kui jutustab, kuidas Edgar Savisaar talle ajalehekirjutiste peale silma jäi, ta Edgari välja kutsus ja tegi ettepaneku Plaanikomiteesse tööle asuda. Kokkuleppeni jõuti tingimusel, et Hindrek muretseb Edgarile autoostuloa, kuigi see autohankimine sellisel viisil ei osutunud kuigi õnnelikuks: Leedu viibimisel riisuti Edgari autolt rattad, koduakende alt viidi minema esiklaas koos tihenditega. Hindrek Meri üldhinnang Savisaarele on positiivne. Hindrek Meri ei kahtle hetkeksi tema kompetentsuses, töövõimes ja kasulikkuses, vastupidi ta toob esile Edgar Savisaare avalikkusele vähetuntud võimekused: “Selline tempo pani mind tõesti imestama. Kiired asjad kirjutas ta ise kirjutusmasinal, kusjuures kümnel sõrmel ja märksa kiiremini kui meie masinakirjutajad.”(lk 425)

Kuigi Rahvarinde aegadel pidi Savisaar mõneks ajaks Plaanikomitee ridadest Mainorisse lahkuma oli ta varsti tagasi ning ta kinnitati ameti etteotsa st majandusministri ülesannetes. Seega võib antud puhku vaadelda vastuteenena, kuigi teatav loogika osutas, et pigem oleks võidud teha ettepanek majandusministri ülesannetesse asumiseks Hindrek Merile, kes oli enne Savisaare valitsust Indrek Toome valitsuses juba majandusministri esimese asetäitja ülesannetes. Ent kaks Meri ühes valitsuses olnuks toonasele Eesti meediavalikkusele, olgu tagantjärgi tarkusena nenditud, liig. Kuigi mitte Eesti Vabariigi taastamise loogika seisukohalt, sest Eestisse naasmisel oli nende Nõmme majaosa muutunud endisele, ellujäänud tutvusringkonna osale, kokkusaamise ja suhete uuendamise kohaks. Georg Meri esindas kõrge diplomaatilise riigiametnikuna, ellujäämisega, riigi vaimse järjekestvuse võimalikkust.

(järgneb)

Uku Masing ja nõukogude ülikool

Nõukogude Eestis pandi Uku Masing paika. Nii öelda. TÜ usuteaduskonna professor kadus II maailmasõjajärgsetel aastatel ühiskonnast nagu paljud neist, kes olid pagenud üle mere, see oli sisepagulus: nõukogude võimul ei olnud tema jaoks rakendust, avalik teadvus ignoreeris teda, ta töötas ja kirjutas sahtlisse, teadmine, mis vääris külvi, jäigi salvedesse paremat aega ootama, ent ilma külvaja oskusteta, mistõttu pole sugugi kindel, et kõik kogutu õigel viisil sobivasse pinda on jõudnud. Enamgi, sarnaselt fenomenoloogia rajaja Edmund Husserlile, Hando Runneli kinnituste kohaselt, keelati Ukul töötada koduülikooli akadeemilises raamatukogus. Mis tekitab küsimuse, kas saab olla juttu samast nn rahvusülikoolist okupatsiooni tingimustes! Kas poleks ikka sobivam kõneleda erinevatest ülikoolidest Tartus, mille puhul valitseva keskvõimuorgani poolt tagati privileeg kasutada hooneid Tartu kesklinnas, mis ongi jätnud järjekestvuse mulje? See tähendab, et 1802.aastast oli tsaari poolt ellu kutsutud baltisakslaste ülikool, milles ei lubatud kuni 20.sajandi alguseni eesti korporatsioone. Seejärel 1919.aasta 1.detsembrist eesti ülikool, milles oldi armulised endiste õppejõudude suhtes, kellel polnud mujale minna, enamgi neid vajati omariikliku kõrgema haridustegevuse ülesehitamiseks, kuigi redeli lõpus pidi seisma ideaalina eestikeelne õppetegevus, vahepeal aga III Reichi universitas, mis nõudis tudengitelt lojaalsuskinnitusena armeeteenistuslikke pabereid, ning lõpuks mauruste nõukogude ülikool. Viimast on tabavalt kirjeldanud Ain Kaalep Universitas tartuensises (detsember 2009):

“Nuhkimine, reetmine, pugemine, valetamine ja ikka ja jälle masendav lollus päev päeva järel; mis kõige hullem: harjumine selle kõigega, unustades endastmõistetavalt suurte eetiliste väärtuste olemasolu, religiooni muidugi kõigepealt.”

Üldisem vaade näitab haridusvabadust kargemateski toonides, sest kas mitte akadeemiline vabadus pole mitte intellektuaalne fiktsioon, mis elab vaid Herman Hesse Klaaspärlimängus, kuna ajalugu tunneb hereesia väljajuurimist keskaegsetest universitastest, skolastikute defamatiivseid kampaaniaid kartesiaanide ja njutoniaanide vastu jne?

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 8: 39-41

2008.aasta kevadel üritasin vestluses Hando Runneliga jõuda mõne nimeni, kes vastutas nende olude ja tingimuste loomise eest, milles Uku Masing elas neli aastakümmet. Ta ei nimetanud kedagi, näis, et ta oli rahuldunud arusaamaga kommunistliku partei ja eriteenistuste kõikesuunavast-vastutavast rollist. Uku Masingu lähimaid sõpru Isidor Levin, TÜ folkloristikat tudeerinud Läti juut, kes varaste õpinguaastate järel suutis kõneleda jidishi, saksa, vene, läti, eesti ja inglise keeles, on neile aegadele oma mälestustes lähemat valgust heitnud:

“Õpetajate instituudid võeti mind pr Helmi Madissoni soovitusel kaugõppekursuseks suvel rahvaluule alal eesti ja vene osakonna lektoriks. Õpetasin mõistma 19.sajandi romantilist “folklorismi”. Minuga oldi väga rahul ja oleks võimalik jääda alaliselt tööle, ka statsionaarses osakonnas. Instituudi partorg oli juudi soost, Tartu sünagoogi kantori poeg Benjamin Niedzwiedski (Nedzvedski; sünd 1928), kes oli hakanud kommunistiks. Temal oli öelda otsustav sõna kaadri kohta. Ta ütles häbelikult, et temal pole mitte midagi minu vastu, aga hiljuti olla käinud ülemuse jutul ülikooli rahvaluuledotsent seltsimees Laugaste, kes ei soovitanud mind tööle võtta. ” (Levin, Isidor. Minu elu- ja mõttevarast: Meenutusi.  Ajakiri Akadeemia, nr 11,  lk 2203-04)

Võiks ju sm Laugastet välja vabandada, et Uku Masinguga polnud sellel kõigel midagi pistmist. Siiski on väheusutav, et sõjajärgses Tartus oli Isidori ja Uku sõprus vähetuntud asjaolu, kuivõrd esimene elas sissetuleku ja peavarju puudumise tõttu kord viimase keldris, kord verandal, kuna Valdar Adams oli samas majas tema ennesõjaaegse üüritoa hõivanud.

Seega, akadeemiline tasalülitamine lähtus sellegi korral mitte poliitilis-parteilisest käsuliinist, vaid haritlaste ringist, kes konjunktuuri ärakasutades lükkasid “kahtlaseid”, ebamugavaid, vastumeelseid või konkureerivaid inimesi kõrvale. Ilmselt ka selleks, et “endale rohkem jääks”. Mis heidab, loomulikult, varju ka nende õpilastele ja saavutuste väärtusele.

Alatus, häbitus ja ahnus, mis muud.

René Descartes: Nende puudustest ja vahenditest neid parandada

Art. 138

Kuigi passioonide otstarve on nii loomulik kui üldse on võimalik ja kõik mõistuseta loomad juhivad enda elu kehaliste liikumiste varal, mis on sarnased neile, millel on tavaks meis liikumistele järgneda ja milliseid need liikumised ärgitavad meie hinge kaasa aistima. Sellele vaatamata pole passionaarsus alati hea, kuna on olemas palju kahjustavaid asju, mis ei põhjusta esialgu mingisugust kurbust või isegi, mis annavad rõõmu; ja teised, mis on kehale kasulikud, ehkki alguses on need ebamugavust tekitavad. Ja peale selle panevad passioonid peaaegu alati asju paistma nii hüvesid kui ka halba, mida need esitavad palju suurematena ja palju tähtsamatena kui need väärivad; nii et need ärgtavad meid taotlema ühtesid ja vältima teisi asju suurema ägedusega ja hoolega, kui on neile asjadele kohane. Nagu on näha ka loomade puhul, kes on sageli petetud peibitistest, ja väikese halva vältimiseks sööstavad nad suuremasse. Just sellepärast peame me hea halvast eristamiseks ära kasutama kogemust ja mõistust ja ära tundma asjade õiget väärtust, selleks et ei mitte võtta üht teise pähe ja mitte langeda mitte millegagi liialdada.

René Descartes: Siin selgitatud viie passiooni otstarbest sedavõrd, kui need suhestuvad kehaga

Art. 137

Pärast seda kui olen andnud armastuse, vihkamise, soovimise, rõõmu, kurbuse määratlused ja käsitlenud kõiki kehalisi liikumisi, mis neid põhjustavad või nendega kaasnevad, pole meil jäänud üle vaadleda muud kui nende otstarvet. Millesse puutuvalt tuleb ära märkida, et vastavalt looduslikule korrale, taanduvad need kõik kehale ja need on hingele antud ainult sedavõrd, kuivõrd on sellega ühenduses: nii et nende loomulik otstarve on ärgitada hinge kaasaistima ja panustama tegevustesse, mis võivad tagada keha säilitamise või selle muutmiseks mingil moel paremaks. Selles mõttes on kurbus ja rõõm kaks esimest, mida rakendatakse. Sest hing on vahetult teadlik asjadest, mis kahjustavad keha, ainult valutundmise varal, mis tekitab hinges kõige pealt kurbuse passiooni, siis seejärel vihkamist valu põhjuse suhtes ja kolmandana soovi sellest vabaneda. Nagu samuti hing on vahetult teadlik kehale kasulikest asjadest ainult teatavat sorti mõnususe varal, mis ärgitades hinges rõõmu, tekitab armastust selle suhtes, mida usutakse olevat mõnususe põhjuse, ja lõpuks soovi seda omandada, mis võib tingida, et see rõõm laieneb või rõõmustatakse lisaks samalaadsete üle. Mis näitab, et need viis passiooni on kõik kehale väga kasulikud; ja isegi seda et kurbus on neist mingil moel esmane ja mitmeti vajalikum kui rõõm, vihkamine ja armastus: kuna see paneb tulevikus tagasi lükkama asju, mis kahjustavad või võivad lammutada, kui et neid asju omandama, millised liidendavad mingi vooruse, ilma milleta saaks kesta.

René Descartes: Millest tulevad passioonide toimed, mis on iseloomulikud vaid teatud inimestele

Art. 136

Muus osas, selleks et võtta mõne sõnaga kokku kõik see, mis võib olla lisatud passioonide erinevate põhjuste ja tagajärgede kohta, piirdun ma printsiibi kordamisega, millele kõik see, mida ma olen seni kirjutanud, on toetatud: nimelt on selline side meie hinge ja meie keha vahel, et kui me oleme ükskord teatava kehalise tegevuse ühendanud teatava mõttega ja üks ei esita neist kahest end pärast teist, ilma et esineks samuti; ja need pole alati samad tegevused, mida ühendatakse nende samade mõtetega. Sellest piisab põhjendamaks kõike seda, mida igaüks võib märgata endas või teistes iseloomulikku, mis puudutab seda teemat, mida pole selles kirjutises seni seletatud. Näiteks on lihtne mõista, et kellegi äratõukumised milleski, mis takistavad neid talumast rooside lõhna või kassi juuresviibimist või sarnaseid asju, tuleb ainult sellest, et oma elu alguses on nad olnud tugevasti haavatud mõne sarnase eseme poolt või siis on nad kaasa tundnud  ema tundmustele, kes rasedana on olnud millesti haavatud. Sest on kindel, et selles osas peab olema vastavus kõigi ema liikumiste ja lapse, kes on tema kõhus, vahel, nii et see, mis on kahjulik ühele, on kahjulik ka teisele. Ja rooside lõhn võis lapsel hällis suurt peavalu põhjustada, või samuti võis kass paista väga kohutavana, ilma et keegi oleks ettevaatlikkusega eeskuju andnud, ja ilma et ta omaks selles mingit eelnevat mälestust; olgugi et vaenulik idee rooside suhtes või sellest kassist jäi sellest peale tema ajus püsima kuni tema elu lõpuni.

René Descartes: Ohkamisest

Art. 135

Ohkamiste põhjus on väga erinev pisarate põhjusest, kuigi nad eeldavad nagu needki kurbust. Sest, selle asemel kui kopsud on verest täidetud ja ollakse ärgitatud nutma, kaldutakse ohkama kui need on peaaegu tühjad ja kui mõni lootuse või rõõmu kujutlus avab venoosse arteri avause, mida kurbus oli kitsendanud: sest nii see vähene veri, mis jäi kopsudesse, tõuseb korraga südame vasakusse kotta selle venoosse arteri kaudu ja on seal tõugatud soovist rõõmuni tõusta, mis paneb samaaegselt liikuma kõik rinnaku ja diafragma lihased, lükatakse õhk koheselt suu kaudu kopsudesse, täitmaks siin seda vaba kohta, mille jättis veri. Ja seda nimetataksegi ohkamiseks.

René Descartes: Miks mõned lapsed nutmise asemel kahvatuvad

Art. 134

Ometi on nende seas mõningaid, kes pahandumisel kahvatuvad nutmise asemel: mis võib nende puhul väljendada otsustust ja erakordset julgust; nimelt siis, kui see tuleb sellest, et nad kaaluvad kahju suurust ja valmistavad end ette tugevaks vastupanuks, nagu ka need, kes on kõige eakamad. Ent see on palju tavalisemalt halva iseloomu märk: nimelt siis, kui see tuleb sellest, et nad on altid vihale või hirmule; sest need on passioonid, mis vähendavad pisarate põhjust. Ja vastupidiselt on ka täheldatav, et need, kes nutavad väga kergesti, on altimad armastusele ja kaastundele.

René Descartes: Miks lapsed ja vanurid hakkavad kergemini nutma

Art. 133

Lapsed ja vanurid on altimad pisaraid valama kui keskealised, ent seda erinevatel põhjustel. Vanurid nutavad sageli tundepuhangust ja rõõmust; sest need kaks passiooni ühendudes kokku saadavad südamesse rohkelt verd, ja nende silmadesse palju auru; ja nende aurude toimimine on niimoodi aeglustatud nende jahedusest, et aurud muunduvad kergelt pisarateks, ehkki mingisugust kurbust pole eelnenud. Kui mõned vanurid nutavad samuti väga kergelt ebameeldivusest, pole see mitte nende keha soojusest[1], kuivõrd nende hingest, mis neid selleks seab. Ja see juhtub ainult nendega, kes nõrkuse tõttu lasevad väikesel valul, kartusel või kahjutundel endast täielikult võitu saada. Sama juhtub lastega, kes ei nuta rõõmust, vaid sagedamini kurbusest, isegi kui see ei järgne armastusele. Sest neil on alati piisavalt verd tekitamaks rohkelt aure, mille liikumine, olles aeglustatud kurbuse poolt, muudab need pisarateks.

---

[1] temperament

René Descartes: Ägamised, mis saadavad pisaraid

Art. 132

Mõnikord on samuti kopsud korraga paisutatud vere hulgast, mis läheb sinna ja mis ajab sealt välja õhu, mida kopsud sisaldavad, mis, väljudes hingetorust, tekitab ägamisi ja karjatusi, millel on kombeks pisaratega kaasneda. Ja need karjatused on tavaliselt teravamad kui need, mis kaasnevad naeruga, ehkki need tekivad peaaegu samasugusel moel: mida põhjustavad närvid, mis on hääleorganite laiendamiseks või kitsendamiseks, tegemaks neid laiemaks või teravamaks, olles seotud nendega, mis avavad rõõmu ajal südame avausi ja kitsendavad neid kurbuse ajal, mis  toob kaasa selle, et organid laienduvad ja kitsenduvad samal ajal.

René Descartes: Kuidas nutetakse kurbusest

Art. 131

Teine põhjus on armastusele või rõõmule järgnev kurbus või üldiselt mõni põhjus, mis tingib, et süda lükkab arterite kaudu rohkelt verd. Kurbus on siin selleks vajalik, et jahutades kogu verd, kitsendab see silmade poore. Ent vastavalt mõõdule, kuidas kurbus kitsendab, vähendab see samuti aurude hulka, millele poorid peavad andma teed, millest ei piisa pisarate tootmiseks, kui mitte nende aurude hulk pole samal ajal rohkendatud mõnest muust põhjusest. Ja pole midagi, mis rohkendaks seda enam kui veri, mis on lähetatud südame poole armastuse passioonis. Samuti näeme me, et need, kes on kurvad ei vala katkematult pisaraid, vaid ainult intervallidega, kui nad mõtlevad uuesti objektide üle, millesse nad on kiindunud.

René Descartes: Kuidas see, mis teeb silmas valu, paneb nutma

Art. 130

Ja ma suudan täheldada vaid kaht põhjust, mis tingivad, et aurud, mis väljuvad silmadest, muunduvad pisarateks. Esimene on see, kui pooride kuju, mille kauduaurud liiguvad, muutub mingi  juhtumuse tõttu: sest see, aeglustades nende aurude liikumist ja muutes nende korrapära, võimaldab nende muundumist veeks. Niisiis piisab vaid ühest õlekõrrest, mis langeb silma, kutsumaks esile pisaraid: sest tekitades valu, muudab õlekõrs silma pooride sättumust; nii et mõned poorid muutuvad kitsamaks, aurude väiksemad osad liiguvad siin aeglasemalt; ja selle asemel, et nad väljusid varemini üksteisest võrdsel kaugusel ja jäid niiviisi eraldunuks, hakkavad nad nüüd kokku puutuma, sest pooride korrapära on häiritud, mille tõttu nad ühinevad ja muunduvad niiviisi pisarateks.

René Descartes: Viisist, kuidas aurud muunduvad veeks

Art. 129

Niisiis nagu ma kirjutasin Meteoorides, selgitades millisel moel õhuaurud muutuvad vihmaks, mis tuleb sellest, et need aurud kas on vähem liikuvamad või rohkearvulisemad kui tavaliselt; nii usun ma, et kui need, mis väljuvad kehast on palju vähem liikuvamad kui tavaks, kuigi nad pole sedavõrd rohked, ei muundu need veeks: mis põhjustab külma higi, mis tuleb mõnikord nõrkusest, kui ollakse haige. Ja ma usun, et kui need on üliarvukad, tingimusel et need aurud pole ühtlasi väga liikuvad, muutuvad need samuti veeks.  Mis põhjustab kehalistel harjutustel tekkivat higi. Ent silmad ei higista, sest kehaharjutuste ajal läheb suur osa nende liigutamise ülesandega hingusi lihastesse, ning aurusid läheb optiliste närvide kaudu vähem silmade suunas. Ja see on see sama aine, mis moodustab vere, sel ajal, kui see on veenides või arterites; ja hingused, kui nad on ajus, närvides või lihastes; ja aurud kui väljudes moodustavad õhu; ja lõpuks higi või pisarad kui see tihendub veeks kehapinnal või silmades.

René Descartes: Pisarate päritolust

Art. 128

Nagu naer pole mitte kunagi põhjustatud kõige suurematest rõõmudest, nii ka pisarad ei tule sugugi äärmisest kurbusest, vaid ainult sellisest, mis on mõõdukas ja saadetud või järgenud teatavast armastuse ja samuti rõõmu tundmusest. Ja selleks, et mõista hästi nende päritolu, tuleb tähele panna, et ehkki kogu aeg väljub kõigist meie kehaosadest suurel hulgal aure, pole ometigi ühtegi kehaosa, millest väljuks neid sedavõrd rohkelt kui silmadest suurte optiliste närvide tõttu ja paljude väikeste arterite tõttu, mille kaudu aurud sinna lähevad; ja nagu higi koosneb ainult aurudest, mis väljudes teistest kehaosadest muutuvad nende pinnal veeks, samuti pisarad tekivad aurudest, mis väljuvad silmadest.

René Descartes: Milline on selle põhjus nördimus puhul

Art. 127

Naer, mis mõnikord kaasneb nördimusega, on tavaliselt kunstlik ja tehtud. Ent kui see on loomulik, näib see tulevat rõõmust, mis tuleb sellest, et nähakse end suutvat kahjust, mis pahandab, puutumatuks jääda ja koos sellega, et tuntakse üllatust olevat uudsusest või kahju ootmatust osakssaamisest. Edasi viisist kuidas rõõm, vihkamine ja imestamine seda tagavad. Ometigi tahan ma uskuda, et see võib olla tekitatud ka ilma mingi rõõmuta, ainuüksi vaenulikkuse liikumisest, mis saadab põrna vere südame suunas, kus see on hõrendatud ja lükatud kopsudesse, mida veri paisutab kergesti kui kohtab peaaegu tühjust. Ja üldiselt kõik see, mis võib paisutada äkitselt kopse sellisel moel põhjustab naeru väliseid märke, välja arvatud siis, kui kurbus muudab selle ägamisteks ja karjatusteks, mis saadavad pisaraid. Mille kohta Vives[1] enesekohaselt  kirjutas, et kui ta oli olnud pikka aega söömata, siis esimesed söögipalad, mis ta suhu asetas panid teda naerma, mis võis tulla sellest, et tema kopsud, olles toidu puudumise tõttu verest tühjad, olid paisusid kiiresti esimesest mahlast, mis läks maost südame suunas ja ainuüksi söömise ettekujutamine võis seda tekitada, isegi enne kui lihatükikesed, mida söödi makku jõudsid.

---

[1] Descartes osutabveerul: J. L. Vives, 3. de Anima. Cap. De. Risu. 1538

René Descartes: Millised on selle esmased põhjused

Art. 126

Ja ma suudan esile tuua ainult kahte põhjust, mis niimoodi äkiliselt panevad kopse paisuma. Esimene on imestamise üllatus, milline, olles ühendatud rõõmuga, võib nii kiirelt avada südame avaused, et suur hulk verd, sisenedes korraga paremasse külge veeniuurdest, hõreneb siin ja läbides seda arteriaalse veeni kaudu, paisutab kopsu. Teine on teatava vedeliku segu, mis aitab kaasa vere hõrendamisele. Ja ma ei leia selleks muud sobivat kui kõige vedelam osa sellest, mis tuleb põrnast, mille vereosakesed olles surutud südame suunas, teatavast kiirest vihkamise emotsioonist, aidatud imestuse üllatusest ja segunedes siin verega, mis tuleb teistest keha osadest, mida rõõm paneb sinna rohkel voolama, võib tingida, et see veri paisub siin enam kui tavaliselt. Samal moel nagu täheldatakse paljude teiste vedelike hoobilt paisumist, näiteks kui nõusse, mis on tule kohal olles visatakse veidike äädikat. Sest kõige vedelam osa verest, mis tuleb põrnast, on loomult äädika-laadne. Kogemus näitab meile samuti, et kõikidel puhkudel, mis võivad tekitada seda lõkerdavat naeru, mis lähtub kopsudest, on selles alati teatav väike osa vihkamist või vähemalt imestamist. Ja need, kellel põrn pole päris terve, pole mitte ainult kurvemad vaid samuti, intervalliti, rõõmsamad ja naerule altimad kui teised; sedavõrd kui põrn saadab kahte sorti verd südame suunas, esimene on väga tihe ja paks, mis põhjustab kurbust, teine on väga vedel ja peen, mis põhjustab rõõmu. Ja sageli, pärast seda kui ollakse palju naernud, tuntakse end loomupäraselt kalduvad kurbusele, sest, kõige vedelam põrna vereosa, olles tihenenud, teine, kõige paksem, järgneb sellele südame suunas.

René Descartes: Miks ei saada see kõige suuremaid rõõme

Art. 125

Niisiis, ehkki näib, et naer on üks peamisi rõõmu märke, ei pea rõõm alati naeru põhjustama, väljaarvatud siis, kui rõõm on mõõdukas ja kui sellesse on teatavat imestust või vihkamist segatud. Sest kogemus näitab, et erakordsel rõõmustamisel ei pane selle rõõmu ese naerust lõkerdama; ja isegi kurvastamisel ei võida olla selleks ärgitatud mõne muu põhjuse poolt. Mille põhjus on see, et suuremate rõõmude korral on kopsud alati niivõrd verd täis, et seda ei saa hingamisega rohkem paisutada.

René Descartes: Naermisest

Art. 124

Naer seisneb selles, et veri, mis tuleb südame paremast uurdest arteriaalse veeni kaudu, paisutades kopsu ootamatult ja korduvalt, tingib, et õhk, mida kopsud sisaldavad on sunnitud sellest väljuma kiiresti kitsasse kõritorusse, kus moodustub artikuleerimata ja lakatav hääl; ja niivõrd kui kopsud on õhust paisutatud, see õhk lükkab väljudes kõiki diafragma, rindkere ja kurgu lihaseid: milliste varal need panevadki liikuma näo lihased, millistel on nendega teatav ühendus. Ja just seda näo liikumist koos artikuleerimata ja lakatava häälega nimetataksegi naeruks.

René Descartes: Miks ei minestata kurbusest

Art. 123

Näib, et suur kurbus, mis tabab ootamatult, peab südame avausi nii ahendama, et see on võimeline kustutama südames tule: ent sellele vaatamata pole täheldatav et see juhtub või kui juhtuks, siis väga harva: mille puhul usun põhjuse olevat selles, et südames ei saa olla  nii vähe verd, et ei piisaks soojuse ülevalhoidmiseks kui selle avaused on peaaegu suletud.

René Descartes: Minestamisest

Art. 122

Minestamine pole väga kaugel surmast, sest surrakse siis, kui südames olev tuli kustub täielikult; ja minestusse langetakse ainult siis, kui tuli on lämmatatud sellisel viisil, et säilib veel mingi jääkkuumus, mis pärastpoole võib seda uuesti süüdata. Niisiis on mitmeid kehalisi ebakohti, mis võivad tingida niiviisi minestusse langemist, ometi passioonide seast on eristatav vaid äärmine rõõm, mis võib omada selleks võimu. Ja ma usun, et viis, mis põhjustab seda tagajärge on see, et avades erakorraliselt südame avausi, siseneb veenide verd sinna korraga ja suurel hulgal, nii et kuumus ei suuda seda piisavalt koheselt hõrendada tõstmaks veenide avauste sulgemiseks olevaid väikesi klapikesi; mille varal see lämmatab tule, mida on tavaks seal säilitada kui seda siseneb südamesse ainult mõõdukalt.

René Descartes: Jõuetus võib olla põhjustatud ka teiste passioonide poolt

Art. 121

On tõsi, et vihkamine, kurbus ja isegi rõõm võivad samuti põhjustada teatavat jõuetust, kui need passioonid on väga ägedad; sest need seovad hinge täielikult oma esemega; peamiselt siis, kui ühe asja soovimine, mille saavutamiseks olemasoleval hetkel ei saada midagi teha, on sellega ühendatud. Ent kuna jäädakse pigem esemete juurde, mida ühendatakse endaga tahteliselt, kui nende juurde, millest end ealdatakse ja kõigist ülejäänutest; ja jõuetus ei sõltu üllatusest, vaid vajab moodustumiseks teatavat aega on see kohatav pigem armastuse kui kõigi teiste passioonide puhul.

René Descartes: Kuidas jõuetus on põhjustatud armastuse ja soovimise poolt

Art. 120

Passioon, mis põhjustab tavapärasemalt sellist tagajärge on armastus; ühendatuna asja soovimisega, mille omandamist ei kujutleta olemasoleval hetkel võimalikuna. Sest armastus paneb hinge vaatlema niiviisi armastatud eset, et hing rakendab kõiki ajusolevaid hingusi, representeerima talle kuvandit ja peatama kõik näärme liikumised, mis sellele kaasa ei aita. Ja soovimise osas tuleb tähele panna, et omadus, mida ma olen talle omistanud keha mobiilsemaks tegemiseks sobib hingele ainult siis, kui kujutletakse soovitud eset olevat sellise, et võidakse alates sellest hetkest teha midagi, mis viib selle omandamisele. Sest kui, vastupidiselt, kujuteldakse, et on võimatu selleks midagi kasukstulevat teha, jääb kogu soovimise tegevus ajusse, minemata mingil moel närvidesse; ja olles täielikult rakendunud siin soovitud eseme idee tugevdamisele, jätab see ülejäänud keha lõdvestusse.

René Descartes: Jõuetusest

Art. 119

Jõuetus on dispositsioon end lõdvestada ja olla liikumatult, mis on aistitav kõigis kehaliikmetes. Nagu värisemine tuleb jõuetus samamoodi sellest, et närvidesse ei lähe piisavalt palju hingust, kuigi teistsugusel moel. Sest värisemise põhjus on hingustes, mida ajus pole piisavalt näärme käskudele allumiseks kui aju surub neid mõne lihase suunas; seevastu jõuetus tuleb sellest, et nääre ei korralda neid minemast rohkem ühe kui teise suunas.

René Descartes: Värisemistest

Art. 118

Värisemisel on kaks erinevat põhjust: üks see, et mõnikord tuleb ajust liiga vähe hingust närvidesse ja teine, et mõnikord tuleb liiga palju, millest piisab lihaste väikeste läbikäikude korralikuks sulgemiseks, mis vastavalt sellele, mida öeldi 11.artiklis, peavad olema suletud kehaosade liikumise määramiseks. Esimene põhjus ilmnes kurbuse ja hirmu puhul, nagu ka siis, kui värisetakse külmast. Sest need passioonid, samamoodi nagu külm õhk, tihendavad verd nii, et see ei taga piisavalt hingust ajus, saatmaks seda edasi närvidesse. Teine põhjus ilmneb sageli nende puhul, kes soovivad midagi palavalt, ja nende puhul, kes on vihast liigutatud, nagu ka nende puhul, kes on joobunud: sest need kaks passiooni, nagu ka vein, panevad mõnikord sedavõrd palju hingust ajusse minema, et neid ei saa sealt korrapäraselt juhtida lihastesse.

René Descartes: Kuidas kurvastuse puhul sageli punastatakse.

Art. 117

Ent sageli juhtub, et kurvastades ei kahvatuta ja vastupidiselt muututakse näost punaseks. Mis tuleneb teistest passioonidest, mis ühilduvad kurbusega, nimelt armastusest või soovimisest ja mõnikord samuti vihkamisest. Sest need passioonid, kuumutades või ergutades verd, mis tuleb maksast, soolestikust ja teistest sisemistest osadest, suruvad neid südame suunas, ja sealt, suure arteri kaudu, näo veenide suunas, ilma et kurbus, mis ahendab osaliselt teisi südame avausi võib seda takistada, väljaarvatud siis, kui see on väga ülemäärane. Ent, ehkki see on vaid mõõdukas, see takistab lihtsalt seemoodi näo veenidesse tulnud vere suundumist südame suunas sel ajal kui armastus, soovimine või vihkamine ei lükka seda teistesse sisemistesse osadesse. Just sellepärast see veri, olles peatunud näo läheduses, teeb näo punaseks; ja veel punasemaks kui rõõmu ajal, kuna vere värvus ilmneb sedavõrd paremini, kuna voolab aeglasemalt ja samuti põhjusel, et see võib nii  koguneda näo veenidesse, kui südame avauste enama avatuse korral. See ilmneb peamiselt häbenemise puhul, mis koosneb enesearmastusest ja sundivast soovist olemasolevat teotust vältida; mis paneb verd sisemistest osadest tulema südame suunas, siis südamest arterite kaudu näo suunas; ja sellega mõõdukat kurbust, mis takistab sellel verel südamesse tagasi pöördumast. Sama ilmneb samuti tavaliselt siis, kui nutetatkse; sest nagu ma olen rääkinud eespool, põhjustab armastus ühenduses kurbusega rohkelt pisaraid. Ja sama ilmneb viha puhul, kus äkiline kättemaksu soov on sageli kokku segatud armastuse, vihkamise ja kurbusega.

René Descartes: Kuidas kurbus paneb kahvatama

Art. 116

Vastupidiselt kurbus, kitsendades südame kodasid, paneb verd aeglasemalt veenidesse jooksma, ja muutudes külmemaks ja tihedamaks, tarvitseb see haarata vähem ruumi, nii et taandudes kõige suurematesse (ruumidesse), mis on südamele kõige lähemal, lahkub veri kõige kaugematest kohtadest, millistest kõige nähtavam on nägu, mis paneb seda ilmnema kurva ja kõhnana: peamiselt siis, kui kurbus on suur või kui see saabub äkitselt, nagu ehmatuse puhul, mille üllatus soodustab südantahendavat tegevust.

René Descartes: Kuidas rõõm paneb punastama

Art. 115

Niisiis rõõm tekitab värvi kiiremini ja erepunasemalt, sest südame lüüside avamisel tingib see vere kiiremat liikumist kõikidesse veenidesse; kui muutub soojemaks ja peenemaks, see liigub nobedalt kõikidesse näoosadesse; mis muudab ilme lõbusamaks ja rõõmsamaks.

Botticelli kood III

Niisiis, aasta eest vihjasin ma esimeses sissekandes, et Sandro Botticelli Veenuse sünnina (Nascita di Venere, 1483–1485) tuntud chef-d’œuvre, mis valmistati Lorenzo di Pierfrancesco de Medici tellimusel Villa di Castello jaoks, representeerib tuntud katoliku hümni Ave maris stella ehk Ole tervitatud Mere Täht!

Teises sissekandes selgitasin ma renessansliku kunstikeele otsinguid ja gnostilis-hermeetilise mõõtme sisenemist sümboliseerimiskeelde, kus idee ühendab antiigi kristliku ajajärgu religioosse kujutlemise vormidega. Nii nagu Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni ja Albrecht Düreril sai keskaegse kunsti askeetlikust Jeesusest renessanslikult atleetlik Apollo-Kristus, nii esitab Sandro Botticelli Neitsit veel enne emadust Veenusena ehk Ilu etalonina, püüdes sümboliseerida ilmselt mittereligioosse mõtlemise jaoks kõige kummalisemat hetke – sigitamisakti sigitamiseta (ehk pärispatuta saamise), Jumal-Isa tahteaktina.

Sandro Botticelli - Ave maris stella (1483)

Veenuse sünd – Hetk, mil Üks tõsteti rahva seast Üles

Hümn	Piktograafia
1. Ave, maris stella . Ole tervitatud Mere Täht!	Tervitamine: Paremal pool on lapseootel naine, kes ulatab punast tekki. Eliisabet, preester Sakariase naine ja Ristija Johannese ema, jäi lapseootele enne Maarjat. Ristija Johannes sündinud (juttu ei ole faktidest, vaid retseptsioonist) 24.juunil, st 6 kuud enne Jeshua ilmaletulekut. Ühtlasi olnud Luuka evangeeliumi järgi Maarja täditütar esimene, kes nimetas teda “Jumala emaks”:“Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?“ (Lk 1:42-43) Maarja ja Eliisabeti loo representeerimine oli sümmeetriline Jeesuse ja Johannese kooskujutamisega. Samuti tundis keskaja ja renessansi kunst Maarja kui Jeesuse ema sünni kujutamist. Meretäht: Meretäht  (või õigupoolest meritäht ld Asteroidea)** kui elusorganism on viisnurkse välisilmega ehk pentagramm. Pentagramm sümboliseeris juba Mesopotaamias Koidutähte, mida hakati samastama hiljem ilujumalanna Ishtariga (täpsemalt viljakus, armastus, seksuaalsus aga ka sõjakus) 1].  Maapealsed astronoomilised vaatlused joonistasid Veenuse trajektooriks pentagrammi (vt allpoolset joonist). Kuna kreeklased laenasid mõjutusi nii religioonis kui astronoomias Väike-Aasia kaudu, siis kasvas Vahemere ruumi sisse seos – planeet Veenus  – jumalanna Veenus – pentagramm. Ühtlasi oli pentagramm kreeklastele kuldlõike mudel, inimese korral tähistas pentagramm täielikkust, veatust. Niisiis, gnostilis-hermeetilises tõlgenduses sümboliseeris meri rahvast ja täht lihtrahvast tõusvat suursugust persooni. Sellisel viisil kristlik poeetiline keel põimub ja sulab ühte varasema paganliku gnostilis-hermeetilise traditsiooniga. Ning selline ülemineku võimalus ei pidanud jääma pelgalt märgiliseks, kuna Laitmatul ehk Inimpojal kui täiuslikul inimesel pidi olema kaunis ilmaletooja: vigasus vmt ei sobinuks kokku Jumala väärikusega, näiteks oli keelatud puudusega kariloomadegi ohverdamine.
2. Déi mater alma,. Toitev Jumalaema	Parem käsi ja vasak rind: Oluline on tähelepanu pöörata Neitsi Maarja-Veenuse parema käe sõrmedele, mis rangelt võttes ei varja vasakut rinda südame kohal, vaid pigem osutavad ja teevad märgi (zhest). Parema käe plastikast peaks olema ilmne nii Jumalaema sündsus – kaetud parem pool kui imetamisele kohane sõrmede asend.
3. atque semper .virgo, ja ometigi neitsi	Juuksed ja vasaku käe sündsus: Pikad, vabalt-langevad ja põimimata juuksed ja nende kasutamine vasaku käega katmiseks sümboliseerivad siin neitsilikkust. Need on kontrastis Eliisabeti abielunaisele kohaste põimitud ja korraldatud juustega.
4. félix caeli porta . õnnelik taeva värav	Mere või jõekarp: Ristija Johannes viis pärimuse järgi veega märgistamist läbi jõekarbiga. Karp on selles jumaliku armuakti sümbol, esimene samm lunastuse poole. Logose, keda sümboliseeriti vesica piscis’ega, mis geomeetriliselt moodustub kahe ringjoone lõikumisest, ilmaletoomine avas võimaluse saada lunastatuks läbi usu.
5. Sumens illud «Ave» .Saades selle “Ave”	Topeltfiguur vasakul: Ingel Gabriel ja Eeva. Nende kooskujutamine on tavatu, ent mitte hümni representatsioonina. Võti peitub AVE lugemises – tagantpoolt ettepoole lugemisel saame me esimese naise ja ürgema EVA nime, kelle eksituse läbi inimsugu kaotas surematuse, lootuse lunastusele ning järeltulevad põlvkonnad määrati  peccatum originalis raskust kandma. Ingli kaaslase jala asend küljel näib osutavat loole esimese naise valmistamisele Aadama küljeluust (1 Mo 1:21-23)
6. Gabriélis ore, . ingel Gabrieli suust	Ingli ilme, suu, langevad roosiõied: Ilmselt kõige eripärasem viis Lääne maalikunsti ajaloos kujutada Ingli kuulutust. Luuka evangeelium: “Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” “Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” (Lk 1:28 ja 30-33) Siiski, kuivõrd lähtetekstiks ei ole evangeelne traditsioon, vaid veneratsiooniakt hümnina, st tekstuaalsed kujundid, siis tuleb ka representatsiooni vaadelda lähtuvalt hümni kujunditest.
7. funda nos in pace,. sea meid rahusse	Meri, roosiõied ja hundinuiad: Rahvas, puhastumine (vabanemine läbi Jumal-Isa sõna) ja lunastus.
8. mutans Evae nomen !. pöörates Eva nime!	Aadam ja Eeva olid ühtlasi esimesed languseajastu ehk vanad inimesed, kuna Neitsi Maarja oli esimene Uus Inimene veel enne Jeesuse ilmaletoomist, kelle läbi pärispatt sai võidetud. Kuigi Botticelli pildikeel on sümbolistlik, pole raske selles ära tunda 9.sajandist pärineva hümni teksti (varaseim käsikiri asub St Gallen’is), mistõttu on raske uskuda, et keegi ei ole sellisest tõlgitsusest kas järjekestvalt teadnud või varem selle peale tulnud.

Veenuse astronoomiline trajektoor, mis joonistub pentagrammiks: Maa on keskel, kollane on Päike, punane on Mars, sinine Merkuur

Huvitava detailina täheldasin, et internetti on ilmunud esimesed ingliskeelsed loengud teemal Botticelli kood, 2009.aasta sügissemestriks. Jääb üle vaid kaasa elada võimalikule tõlgitsuslikule pöördele kunstiretseptsioonis.

---

[1] Ishtari on muuseas sümboliseeritud ka oktagrammi varal, ent mitte kunagi samaaegselt pentagrammi käibelolemisega.

** Eristuse tegemiseks okasnahksete hõimkonda kuuluvate organismide – meritähtede – ja Mere Tähe vahel kasutan edaspidi vormi Meretäht.

René Descartes: Värvimuutused

Art. 114

Kui mõni passioon selleks seab, ei suudeta end kergelt takistada punastamast või kahvatumast: sest need muutused ei sõltu närvidest ja lihastest nii nagu eelmised; kuna need tulevad vahetumalt südamest, mida võib nimetada passioonide allikaks sedavõrd, kui see valmistab verd ja hingust ette neid ilmnevusi tootma. Niisiis on kindel, et näo värvus tuleb ainult verest, mis, voolates pidevalt südamest arterite kaudu kõikidesse veenidesse, ja kõikidest veenidest südamesse, toonib rohkem või vähem nägu, vastavalt sellele, kuidas see täidab rohkem või vähem väikesi veene, mis lähevad näo pealispinna poole.

René Descartes: Silmade ja näo tegevused

Art. 113

Pole ühtegi passiooni, mida silmade vastav eritegevus ei avaldaks; ja see on mõningate puhul sedavõrd ilmne, et ka kõige rumalamad toapoisid võivad märgata oma isanda silmadest, kas ta on tema suhtes vaenulik või mitte. Ehkki need silmade tegevused on kergelt täheldatavad ja teatakse, mida need märgistavad, pole kerge neid selleks kirjeldada, kuna iga üks neist koosneb paljudest muutustest, mis leiavad aset silmade liikumiste ja kujudena, mis on sedavõrd erilised ja nii väikesed, et ei saa iga ühte neist eraldi märgata, kuigi seda, mis tuleneb nende koosesinemisest, on väga kerge märgata. Peaaegu sama võib täheldada näo tegevuste osas, mis samuti kaasnevad passioonidega: sest, ehkki need on märgatavalt suuremad kui silmadel, on ometigi neid raske eristada, ja need on nii vähe erinevad, et on inimesi, kes teevad peaaegu sama ilmet nutmisel nagu teised naermisel. On tõsi, et nende hulgas on mõningaid, mis on  küllaltki märgatavad, nagu laubakortsud viha puhul, ja teatud huulte ja nina liikumised nördimuse ja pilkamise puhul; ent need paistavad olevat pigem tahtlikud kui loomulikud. Ja üldiselt kõik tegevused, nii näo kui silmade omad, võivad olla muudetud hinge poolt, kui soovi korral peita passiooni, kujutab hing tugevalt endale ette vastupidist: nii et need võivad sama hästi kõlvata nii hinge passioonide dissimuleerimiseks kui avaldamiseks.

René Descartes: Millised on passioonide välised märgid

Art. 112

See, mida ma olen eelpool kirjutanud teeb küllalt arusaadavaks pulsierinevuste ja kõigi teiste omaduste põhjused, mida ma olen omistanud neile passioonidele, ilma et oleks vajalik sellel peatuda edaspidiseks selgitamiseks. Ent, kuna ma olen täheldanud iga passiooni puhul ainult seda, mida saab sellest vaadelda eraldiolevana, ja mis lubab teada saada vere ja hinguse liikumisi, mis passioone toodavad, on mul jäänud veel üle käsitleda paljusid väliseid märke, millel on tavaks passioonidega kaasneda ja mis on paremini märgatavad siis, kui need on segatud mitmekesiselt, nii nagu neil on kombeks olla, kui et siis, kui need on eraldi. Peamised neist välistest märkidest on silma ja näo tegevused, värvimuutused, värisemine, jõuetus, minestamine, naer, pisarad, ägamised ja ohked.

René Descartes: Soovimise puhul

Art. 111

Lõpuks, kõik esimesed soovid, mida hing võib omada kui oli äsja ühendatud kehaga, oli vastu võtta asju, mis olid sobivad ja tagasi lükata teda kahjustavad. Ja just nende tagajärgede pärast on hingused hakanud sellest peale liigutama kõiki lihaseid ja kõiki meeleorganeid kõikvõimalikel liikumisviisidel. Mis põhjustab nüüdhinge soovimise korral, et kehas muutub kõik väledamaks ja enam võimeliseks end liigutada, milleks tal pole olla tavaks soovimiseta. Ja kui juhtubki, et keha on niiviisi seatud, muudab see hingesoovid tugevamaks ja ägedamaks.

René Descartes: Kurbuse puhul

Art. 110

Mõnikord juhtub vastupidiselt, et kehal on olnud toidu puudus, ja see on just see, mis paneb hinge tundma esmast kurbust, vähemalt seda, mis pole sugugi ühendatud vihkamisega. See sama tingib, et vähese vere tõttu südame avaused kitsenduvad, ja piisavalt märkimisväärne osa sellest verest on tulnud põrnast, kuna seal on justkui viimane tagavara, mis tagab seda südame tarbeks kui muljalt ei tule piisavalt. Just sellepärast hinguse ja närvide liikumised, mis on sellisel viisil südame avauste kitsendamiseks ja põrnast südamesse vere juhtimiseks kaasnevad alati kurbusega.

“Mis on selle lurjuse nimi?!”

Märkusi Margit Sutropi “Mis on fiktsioon?” kohta

1996.aasta veebruarikuises Akadeemia numbris tutvustas Margit Sutrop Konstanzi Ülikooli juures kirjutatud doktoritöö Fiction and Imagination: The Anthropological Function of Literature projekti 12-leheküljelise artikliga, milles keskendutakse peaasjalikult analüütilise esteetika diskursuse refereerimisele.

Minu märkused on metoodiliselt superfitsistlikud ehk ei lähe sügavamale sellest tasandist, mida Margit Sutrop artikli kontekstis edastab kõnealuste autorite vaadetest.

Üldised märkused

Analüütilise filosoofia fundamentaalesteetilisest diskursuses pole paradoksaalselt lähtepunktiks tähenduslik ilus vs inetu eristus ehk elamus, vaid tõesemantika, s.o Fregest põlvnev tähenduse ja osutuse teooria. Kuivõrd fiktsionaalsetel tekstidel kas osutus puudub või on puudulik (ebapidev), siis tuleks sellest järeldada, et draama ja komöödia, proosa ja poeesia, muusika ja kujutava kunsti vormid on olemuslikult tühjad ehk mõttetud. Ehk kogu probleem kerkib analüütilisest tähistusteooriast, mille iseenesestmõistetavaks elemendina on nõutav osutus. Selle asemel, et modifitseerida Freget, kus ta ilmselgelt jääb lühinägelikuks – näiteks kuulub tema reaalsesse maailma aeg, millele ei ole sellegi poolest tema lähenemise alusel võimalik kuidagi osutada. Või pöörata ots ringi, mis võimaldab siiski analüütilise usutunnistuse raamidesse jääda, tuletades kaunite kunstide funktsiooni ja sisu mitte tähistusest vaid tähendusest (Sinn). Kõigepealt oleks võimalik modifitseerida tähistusteooriat märgi ja märgi suhtega, nimetagem seda kontekstuaalsuseks. Sellistel puhkudel on tekstid seostatavad teiste tekstidega, mis on osutatavad, kusjuures sellised suhted jaotuvad horisontaal- ja diagonaalsuheteks. Esimesed on lihtkonktekstuaalsed samasisuliste märkide vahel, teised seisnevad suhetes märkide üldisusmäärade (genus-species) vahel. Fiktsionaalne maja saab olla meie kujutluses tähenduslikuna seetõttu, et meie maailma, kogemuse tervikusse, kuuluvad osutuslikud märgikasutused, mis võimaldavad anda fiktsioonile tähenduse kontekstuaalselt, st meie kogemus on tekst, millega tekst, mida klassifitseeritakse fiktsioonina asub suhtesse (mh võrdlusse) ning sellisel puhul on tähistus kontekstuaalne.

Solomon Alexander Hart - An Early Reading of Shakespeare (1838)

Artikkel

Artikli esimene, teine ja kolmas lõik fiktsiooni-mõiste kasutustest, näib artikli plaani suhtes – anda ülevaade analüütilisest diskursusest fiktsiooni mõiste osas – olevat üleliigne.

Võrdluseks, teadusfilosoofia või loogika korral poleks kuigi otstarbekas alustada artiklit induktsiooni probleemist ülevaatega induktsiooni mõistest elektrodünaamikas.

Siiski on tähelepanuväärne teise lõigu osutus saksa tarvitusele:

“Teiseks tähistab fiktsioon seal teatud diskursust, milles mitte-tegelikke asjaolusid esitatakse sellisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks.”

Sellesse määratlusse mahub samuti laimamine, võltsimine, moonutamine, valetamine ja eksitamine, s.o toimingud, milliste varal püütakse sugereerida mitte-tegelikke asju pidama tegelikeks. Samuti see, mida marksistid nimetavad ideoloogiaks. Kelmi ja draamakirjaniku ühele pulgale asetumine teeb kindlasti rõõmu esimesele, ent määrib ilmselt viimaste ausat vaeva.

Lk 293 on sõna diskursus järele lisatud sulgudes kõne, mis, mulle näib, ei ole akadeemilises kontekstis korrektne. Diskursus on arutlus või arutelu, mis ei seisne järjestikustes luulejate etteastetes kevadise kirsipuuaia ülistuseks, vaid seisukohtade vahetuses (proponent-oponent) – teesidele vastamises kummutamise, täiendamise või kommentaariga. Kui tudengid on vahest loengus küsinud, mida tähendab diskursus, siis olen neile ühelt poolt meelde tuletanud Rene Descartes’i Le Discours de la méthode (Arutlus meetodist), teiselt poolt lisanud, et diskursus kasutusega arutluse asemel rõhutatakse teatud akadeemilist protseduursust.

Järgnevalt seob Sutrop fiktsionaalsuse narratiivsuse ehk jutustamisega ja selgitab enda ülesannet:

“See ei ole küsimus sellest, kuidas teha vahet fiktsionaalsetel ja mittefiksionaalsetel narratiividel, vaid küsimus fiktsionaalse narratiivi olemusest.”

Seejärel asub seda piirjoon tõmbama, juhatades sisse traditsionaalse arvamuse fiktsioonist ja mitte-fiktsioonist: esimene hõlmab väljamõeldisi, teine tegelikkust. Selline liigituse äratoomine akadeemilises tekstis tekitab küsimuse religioossete tekstide staatuse osas, kuigi teiselt poolt võib arvata, et nõukogulik kirjandusteadus käsitas neid iseenesestmõistetavana hälbelise fiktsiooniliigina.

Sutrop osutab, et Aristoteles tunnistab “Poeetikas” reaalsus-väljamõeldis  jaotust, tõstes ometigi  poeesia ajaloost üle, kuivõrd esimene, kõnelemata reaalsest, on võimalikkuse edastajana üldisem kui viimase partikulaaride verifitseeritav reaalsus, seistes sellisel viisil lähemal teadustele ja filosoofiale. Kummalisel kombel sedastab Sutrop, et Hayden White “näikse jagavat” Aristotelese seisukohta, mis järgneb esmasest distinktsioonist fiktsioon-väljamõeldis ja mitte-fiktsioon-reaalsus, mille kohaselt ajaloolased piirduvad reaalsusega, kuna “loovad kirjanikud” tegelevad nii reaalse kui väljamõeldisega. Mulle näib, et antud puhul, mõttekäikude sekventsi ja pidevuse sisukohalt, ei olnud toodud distinktsioonil mingit tähtsust. Kui esimese kohaselt kui A, siis a ja kui B, siis b, siis Haydeni seisukohalt kui A, siis a ja kui B, siis a&b.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 7:118-119

Edasi, jõudnud läbi James Joyce Dublinlased seiskohani, et sisu varal ei ole võimalik fiktsiooni edukalt määratleda, läheb Sutrop lingvistiliste piiritluskatsete juurde. Paraku sellesse, arvatavalt, ülipõnevasse diskursusse ülevaate andja ei sukelda. Seetõttu pole ilmne kuidas ja miks on jõutud arusaamisele, et fiktsioonil ei ole ühtegi lingvistilist eritunnust.

Järgnevalt tutvustab Sutrop erinevaid seisukohti, mis puudutavad 1. autori erilisi toiminguid ja 2. lugeja erilist hoiakut.

70-80.aastatel üritati fiktsiooniteooriat arendada Austini kõneaktide teooria alusel. Kui fiktsioon kasutab assertiive, siis väidetakse millegi kohta midagi, ehk need peaksid olema verifitseeritavad. Kuivõrd seda ei ole võimalik teha, siis kirjamehed, järelikult, valetavad.  Selline seisukohta esineb selgelt ka antiikklassiku Platon’i Riigis:

402: poeedid ei tea ega oma õiget arusaamist

403: loovad sõltumata asjaoludest

405: luule toidab madalamat hingeosa, hävitab mõistusliku osa

407: lähtuvad valust ja naudingust.

Kindlasti ei nõua antud kontekst Sir Philip Sydney mõtteavaldust “juba” aastast 1595, et kuna luuletajad ei väida midagi, siis ei saa nad ka valetada. Vastav arutelu läheb tagasi antiiki (4.sajand eKr) ja ilmselt ei pea selleks olema üleüldsegi väljapaistev, et sellist tähelepanekut teha. Enamgi, selline mõttearendus satub suurtesse raskustesse Aisopose fiksionaalsete loomavalmide õpetlike sõnumite ja ka Platoni dialoogide valguses. Aisopos  ei ole pelgalt meelelahutus. Sellest lähtuva elutarkusega võib kohati vaielda, ent nendes valmides sisalduvate tähelepanekute terasus on ka moodsate aegade jaoks aktuaalne. Seega, need muinajutulise ilmega lood väidavad midagi reaalsuse kohta ning sellisel kombel on neid tõlgendatud vähemalt 2500 aastat. Ning on ilmne, et see ei lähtu mitte osutusest ega ka tähistusest (kui laiendatud kategooriast), vaid ainuüksi tähendusest.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 23:92-94

Richard Gale, Gottfried Gabriel ja John Searle püüd seletada fiktsionaalsust autori hoiakuga teeselda ehk pretense theory – autor teeskleb illokutiivsete aktide sooritamist – kohasem nimetus tundub olevat pigem näitleja näitlemise teooria. Lev Tolstoi kangelased on nemad ise ja ei tee mitte ainult näivalt assertiive, kuna vastasel korral kaotaks tekst jälgitavuse ja tähenduse.  Kas kirjaniku kunsti täiuslikkus seisneb teeskluse või ärapetmise täiuses? Kindlasti ütleks seda õnnestuja äpardunud rivaal. Sarnaneb mõnevõrra Platoni totalitaarse esitusega teosest Πολιτεία. Erinevalt moodsast diskursusest on toodavad põhjused teoloogilis-moraalsed.

Kuivõrd fregeliku logitsistliku vaate kohaselt peab mõttekuse jaoks lausetel olema osutus, ent fiksioonil need ilmselt puuduvad, siis tuleb mingil moel fenomenile, et inimesed kõigele vaatamata kalduvad fiksioonis peituvaid võimalusi hindama ja väärtuslikku aega sellele kulutama, seletus anda. Kui Austin kõneleb fiksiooni puhul illokutiivsete jõudude kängumisest, sobitudes kokku Ludwig Wittgenstein’i seisukohtadega keele tühikäigust, siis tema järgijad Monroe Beardsley ja Richard Ohmann leiavad, et fiktsioonil need puuduvad sootuks. Tagamõte on muidugi säilitada analüütiline tuumõpetus mõttekusest (Sinn) ja osutusest (Bedeutung), mis kõigele vaatamata pole imeleiutis ega taevast kukkunud, vaid Aristotelese loogikast lähtuv variatsioon ja selle tuletis. Sellegi poolest, teesid illokutiivsuse kängumisest ja selle puudumine erinevad teineteisest väga tugevalt. Seal, kus Austin pääseb, mässivad radikaalid end lootusetult sisse.

Kas etendusel “Pisuhänd” on illokutiivne jõud? Näiteks vana Vestmanni küsimusel “Mis on selle lurjuse nimi?”?  Näidendite illokutiivne jõud on vahendatud. Lugeja või vaataja asetseb anonüümselt, nähtamatult autori vastas, kõrvalvaatajana. Ometi, kui illokutiivsus puuduks, siis ei oleks võimalik näidendit vastavalt kas veenvaks või ebaveenvaks, haaravaks või tüütuks nimetada. Samuti poleks õigustatud hea esituse eristamine mannetust presentatsioonist ega nõuda näitlejatelt rolli nimel pingutamist. Veel vähem diskrimeerida ühte võimekaks ja teist andetuks.

Gerard Genette pakub, et fiktsioon on direktiivne kõneakt. Märkus: Margit Sutrop tõlgib seda käsuks, mis on ilmselt ekslik. Direktiiv võib olla käsk, ent pigem on juhis või suunis: lingvistilises võtmes sisaldub sellises lõdvas kasutuses konflikt, kuivõrd käsulisuse jaoks on teine termin – imperatiiv. Ülearunegi on seejuures mainida, et imperatiivil on pöördevorm, mida kohtab esimese lausena romaanides harva, enamgi, imperatiiviga on raske lugejat veenda, kuivõrd selle kasutaja asetab end retsipiendist kõrgemale.

Sutrop läheb edasi Kendall Walton’i vaate tutvustamisega, kelle arvetes fiktsiooni funktsioon on representatsioon ehk pakkuda usutavat mängu – games of make believe. Pakutaval psühhologistlikul seletusel on tugev seos arengupsühholoogilise teooriaga mängu rollist õppimisel ja kohanemisel.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 21:50-51

“Kujutlemine toimub alati esimeses isikus, pakub see meile suurt lõbu – egoistidena me naudime seda, kuidas meie kujutlused käivad meie endi kohta. Oma kujutlustes oleme ise peategelased..”

Selline tugev taandamine tekitab küsimuse, kellega samastab naine end etenduste puhul, kus peaosaline on mees ja vastupidi. Ajalooliste näidendite puhul suurkujudest kaasuks sellega ohtliku sõltuvuseni arenev nauding, mis oleks iseenesest mureaines esmajoones psühhiaatritele. Kas on võimalik, et pereema kujutleb Torquato Tasso Vabastatud Jeruusalemma lugedes end üllaks Tancrediks, kes tõuseb esimesena Püha Linna müüridele? Enamgi, kas Vladimir Nabokovi Lolita hindaja on latentne pedofiil ja markii de Sade’i lugeja kapisadist? Mulle näib, et suuremat osa inimesi ajendab nende teoste poole pöörduma uudishimu, ehk kaasaelamise asemele astub teadmisjanu rahuldamine. Seega, sellise definitsiooni puhul oleks ühiskondliku moraali seisukohalt kõige otstarbekam alustada Sophoklese Οἰδίπους Τύραννος ärakeelamisest, kui ohtlikust mustrist, mis kihutab inimesi nautima patritsiidi ja verepilastust. Ilmselgelt on antud definitsioon, mis pöördub retsipiendi intentsiooni poole, liiga kitsas.

“Fiktsiooniga on meil Waltoni arusaamist mööda tegemist siis, kui antud asja funktsiooniks on panna meid võtma tema suhtes teha-nagu-usuks-hoiakut. “

Mulle näib, et teha-nagu-usuks-hoiak iseloomustab alati ka kahtlemist kui otsustusprotsessi, enne kui langetatakse liisk, vastavalt jah või ei. Kuna eitava hoiaku võtmisel oleks raske õigustada aja kasutamist. Me võtame sarnase hoiaku kohtukõnede (tunnistajate ja süüaluse tunnistused), müügimeeste jutu (uued imelised ravimid, puhastusvahendid jne), kõmuajakirjanike paljastuste ja poliitikute etteastete (lubadused, kaunid tulevikuvisoonid) suhtes. Ometi pole need olemuslikult fiktsioonid.

Epifenomenaalse keha vaimuväline teooria

“Fiktsionaalne narratiiv on fiktsioon sellepärast, et jutustaja on seal fiktsionaalne entiteet, kes seetõttu ei saa sooritada tõelisi illokutiivseid akte”

Autor on “autor”. Sellise arusaama õiguslikuks aktiks vormistamine rõõmustab kindlasti kirjastajaid, kuivõrd autoritasu nõuavad tegelikult mingid kapriissed zombid, kelle puhul on õigustatud kanda ainult elementaarsed instrumentaarumi kulutused, kuna töö tehakse neis istuvate vaimude – genius’te või daimionite – poolt.

Võib veelgi vastuolulisemalt küsida: Kas fiktsioon on see, mille tegelikku autorit ei ole olemas või mille jutustaja ei ole tegelik autor?

Mulle näib, et selline vastu eeldab julget vaimufilosoofilist lahendust, mida võiks nimetada  epifenomenaalse keha vaimuväliseks teooriaks.

Kas fiktsionaalse jutustamise praktika näeb ette, et autor ei jutusta loo sündmustest mitte omaenda suu läbi, vaid oma väljamõeldud jutustaja suu läbi? Kuidas on Aispose ja Ivan Krõlovi (Иван Андреевич Крылов) valmidega? Ometi on need lühivormilised loomajutustused fiktsioonid!

Gustav Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 22:70

Lk 303: “Seejuures väljendab ta oma usku.”

On ebaõnnestunud lause antud kontekstis. Silmas peetakse ilmselt, et nende väidete juurde kuulub verifitseerimisprotseduur. Seega oleks sobilikum – Teeb propositsioone.

Lk 303: “Kirjutades fiktsionaalset narratiivi ei väljenda autor oma usku, vaid kujutlust.”

Võttes eelviimast lauset omaette, kontekstita, kerkib sarnane probleem. On selge, et hilistes Lev Tolstoi teostes väljendab autor just nimelt oma usku, ning omakorda, kui me tõlgendame seda kasutust veendumustena, siis Friedrich Nietzsche Also sprach Zarathustra poleks selleta mõistetav.

Lk 303: “Fiktsioon on autori kujutlusakti väljendus.”

Viimase lause osas – ka arhitektuurilised eskiisid, mehaanilised joonised, masinaehitusprojektid on autori loova kujutluse väljendused ehk kujutlusaktid, mis ei tee neist kaugeltki fiktsiooni, milleks need võivad osutuda alles siis, kui pole teostatavad. Seega antud definitsioon, mis vastab  ühtlasi artikli probleemile, on liiga lai.

Kirjandus

Dante Alighieri. La Divina Commedia. Inferno.

Sutrop, Margit. Mis on fiktsioon? ajakiri Akadeemia. nr 2. 1996. lk 292-303

Vilde, Eduard. Pisuhänd. ETV: telelavastus (eriti 83-84min)

René Descartes: Rõõmu puhul

Art. 109

Meie elu algaegadel võib samuti juhtuda, et veenides sisalduv veri on piisav toide südame soojuse säilitamiseks ja see sisaldab seda sellisel hulgal, et pole vaja tõmmata mingit toitu mujalt. Mis ärgitab hinges rõõmu passiooni, ja tingib samal ajal, et südame avaused on enam avatud kui tavaliselt ja hingusi liigub rohkelt ajust mitte ainult närvidesse, mis neid avausi avavad, vaid üldiselt kõikidesse teistesse veenidesse, mis tõukavad veenide verd südame suunas ja takistavad, et sinna ei tuleks uut (verd) maksast, põrnast, soolestikust ja maost. Just sellepärast saadavad samad liikumised rõõmu.