Kuidas kirjutada doktoritööd filosoofias: tsiteerimisest!

“Õnnelikud inimesed – kirjutasid ainult tsitaatidega!”[1]

Margit Sutrop tsiteerib doktoritöös Fiction and Imagination: The Anthropological Function of Literature tekstisiseselt asjasse puutuvaid autoreid 199 puhul, kasutatud lõigud moodustavad 254-leheküljelise kirjutise kogumahust 44 lehekülge[2].  43 korral pöördutakse Wolfgang Iseri loomingu poole, edasi tulevad Kendall L. Walton (24), John Rogers Searle (15), Jean-Paul Sartre (13), Verena Olejniczak Lobsien (10), ja Gilbert Ryle (7). Äratoodud lõigud on kas inglis- (näiteks Sartre tsiteerimise puhul) või saksakeelsed ning näib, et viimaste kasutamist vabandab välja ingliskeelsete tõlgete puudumine. Siiski paistab olevat arusaamatu, miks Umberto Eco 1994.aasta loengute Six Walks in the Fictional Woods puhul, mis koostati algselt Londoni akadeemilisele publikule, on originaalteksti asemele ära toodud saksa tõlge.

Gerrit Dou - Vanitas (1635)

Kas 240-lehelise  tekstimahuga töö puhul iga laenatud 5-6 rida on palju või parajalt?

Võib-olla kõige sobivama võrdlusaluse võiks pakkuda teine, samavõrd deskriptiivselt koostatud doktoritöö. Jaapanlane Chikara Sasaki kaitses 1989.aastal Princetoni Ülikoolis töö Descartes’i matemaatilise mõtlemise kujunemisest, mille ta vormistas 2003.aastaks ca 500-leheküljeliseks monograafiaks – Descartes’s Mathematical Thought. Selles uurimuses sisenevad autori teksti võõrad lõigud 238 korral, ning pooletuhande lehekülje kohta on vahele kleebitud 55 lehekülge[3]. Kõige sagedamini esitatakse Rene Descartes’i kui uurimiseseme tunnistusi – 92 korral -, järgnevad Isaac Beeckman (14), Christophorus Clavius (13), Gottfried Wilhelm Leibniz (12), Aristoteles (7), jesuiit Petrus Fonseca (5). Ometi, Sasaki puhul on sisselülitatud tekst kartesiaana kontekstis uudne, sest presenteeritakse ladinakeelsete tekstide tõlkeid inglise keelde. Esimese proponendi kahjuks tuleb nentida, et tema kasutatud tsitaadid on tihti saksakeelsed, kuna seevastu Sasaki tõstab teksti tõlgitud lõigud ja jätab originaaltsitaadid alati joone alla.

Kui aga püüda tsiteeringute arvu lehekülgede üldhulgaga võrrelda, siis joonistuvad välja järgmised indeksid:

Sutrop 199/254=0,78;

Sasaki 238/496=0,48.

---

[1] Stolovits, Leonid. Naer totalitaarse filosoofia vastu. Akadeemia. nr. 7. 2009.  lk 1257

[2] Võõrastest mõtetest moodustuv ridade koguarv on 1496 ning kuivõrd leheküljel on 35 rida, siis tuleb lehekülgede koguarvuks 43, millele lisandub tervikuna lehekülg, mis on täidetud Margery Williams Bianco lasteraamatu The Velveteen Rabbit or How Toys Become Real tekstiga.

[3] Tsitaatide koguridade arv on Sasakil 2349, mis jagatakse normaallehekülje ridade arvuga (43 rida leheküljel).

Kirjandus

Sasaki, Chikara. Descartes’s Mathematical Thought. Boston Studies in the Philosophy of Science 237.  2003

Sutrop, Margit. Fiction and Imagination. The Anthropological Function of Literature. 1997

Rene Descartes: Filosoofia printsiip, II 37

Esimene loodusseadus: mistahes asi, iseenesest, püsib alati samas seisundis; samuti kui on liikumas, alati liikumist jätkab.

1. Ja ühtlasi, sellest samast Jumala muutumatusest, millisest võime teada reeglit või loodusseadust, millised on sekundaar-põhjused erinevateks liikumisteks, mida üksikkehade juures ära tunneme*.

2. Neist esimene on, misiganes (materiaalne) asi, mis on lihtne ja terviklik (jagamata), säilitab, kui on omaette, alatiselt oma sama seisundi, ja muutub vaid välispõhjusel.

3. Nõnda, kui mingi mateeria-osa on keha, on meil lihtne olla veendumusel, et see jätkab olemast keha, kui mitte midagi muud ei juhtu, mis selle kuju muudab.

4. Kui rahuseisundis (paigal), ei usu me seda kunagi algatuseta liikuvat, kui ainult mõni põhjus seda selleks sunnib.

5. Ei ole mingit kaalukat alust (mõelda), et kui liigutakse, siis ise alati enda vaba tahte tõttu, ja mitte mingi muu poolt takistatuna, selle liikumine võib olla katkestatud.

6. Enamgi, me peame järeldama, see, mis on liikumas, iseenesest, alati jätkab liikumist.

7. Ent kuna me asume siin ümber maa, mis on niimoodi moodustatud, et kogu liikumine, mis selle lähedal aset leiab, kestab lühidalt ja sageli põhjustel, mida meie meeled varjavad: varastest aastatest sageli otsustame nende liikumisest, mis nii meile teadmata põhjustel peatub, et see enda tõttu lakkab.

8. Ainuüksi sellest kaldume kõige kohta arvama, mida me näeme paljudel kordadel aset leidmas: igal juhtumil need loomuselt lakkavad või kalduvad paigalseisu.

9. Mis on loonud neile täielikult vastupidised loodusseadused: paigalseis on otseselt liikumisele vastandlik, mitte miski ei või enda vastandile või enesehävitamisele, lähtuvalt pärisloomusest, kanduda.

* Sekundaar-põhjused – tuletatud Jumala tegevusest (actio), mitte esmasest, milleks on põhjustamine. Jumala tegevus leiab aset üldiselt maailmale, inimese positsioonilt jälgitakse üksik-kehade regulaarsust.

Latina

Prima lex naturae: quod unaquaeque res, quantum in se est, semper in eodem statu perseueret; sicque quod semel mouetur, semper moueri pergat.

1. Atque ex hac eadem immutabilitate Dei, regulae quaedam siue leges naturae cognosci possunt, quae sunt causae secundariae ac particulares diuersorum motuum, quos in singulis corporibus aduertimus.

2. Harum prima est, unamquamque rem, quatenus est simplex et indiuisa, manere, quantum in se est, in eodem semper statu, nec unquam mutari nisi a causis externis.

3. Ita, si pars aliqua materiae sit quadrata, facile nobis persuademus illam perpetuo mansuram esse quadratam, nisi quid aliunde adueniat quod eius figuram mutet.

4. Si quiescat, non credimus illam unquam incepturam moueri, nisi ab aliqua causa ad id impellatur.

5. Nec ulla maior ratio est, si moueatur, cur putemus ipsam unquam sua sponte, et a nullo alio impeditam, motum illum suum esse intermissuram.

6. Atque ideo concludendum est, id quod mouetur, quantum in se est, semper moueri.

7. Sed quia hic uersamur circa terram, cuius constitutio talis est, ut motus omnes qui prope illam fiunt, breui sistantur, et saepe ob causas quae sensus nostros latent:  ideo ab ineunte aetate saepe iudicauimus eos motus, qui sic a causis nobis ignotis sistebantur, sua sponte desinere.

8. Iamque procliues sumus ad illud de omnibus existimandum, [&] quod uidemur in multis esse experti: nempe illos ex natura sua cessare, siue tendere ad quietem.

9. Quod profecto legibus naturae quam-maxime aduersatur: quies enim motui est contraria, nihilque ad suum contrarium, siue ad destructionem sui ipsius, ex propria natura ferri potest.

TRIANGULA LOGICA IN BREVI

Mitte-klassikaline võrse klassikalisest:

Nikolai A Vassiljevi lähenemine loogikale ja loogilise ruudu ümberhindamine

Autor: Valentin Bažanov (Валентин Александрович Бажанов)

Tõlge inglise keelest ajakirjast Logica Universalis (Vol 2, Nr 1. March, 2008)

Kaasani Ülikooli professorit Nikolai A. Vassiljevit (1880-1940) peetakse kaasaegse mitteklassikalise, ja eelkõige parakonsistentse ja polüvalentse, loogika eelkäijaks. Ta kõrvaldas mõtlemise kaanonitest oma imaginaarses loogikas (esimene töö avaldati 1910) vasturääkivusseaduse ja välistatud kolmanda seaduse, võttis kasutusele uued propositsioonide klassid, nende väidetega seotud uudse mõtlemise mehhanismi ja metaloogika idee. Ta argumenteeris informaalselt ja tema uue loogika lähtepunktiks sai traditsionaalse Aristotelese süllogistilise loogilise ruudu propositsioonide analüüs. 18.mai 1910.aasta loengus “Osaväited, loogiline kolmnurk ja välistatud neljanda seadus” (avaldati sama aasta oktoobris) ta rõhutas, et 19.sajandi loogikas oli ilmnenud vastuseis propositsioonide klassifitseerimisele universaalseteks, osalisteks ja singulaarseteks. W. Hamilton (1805-1865) algatas predikaatkvantifikatsiooni protseduuri ja tegi ettepaneku klassifitseerida väiteid kaheksaks (mitte neljaks) klassiks[9]. A. De Morgan (1806-1871) tegi võimalikuks negatiivsed mõisted ja samuti tunnistas kaheksat tüüpi väiteid (ehkki Hamiltoni poolt pakututest erinevaid) [15]. J. Venn (1834-1923) räägib viit tüüpi propositsioonidest [23]. Jevons (1835-1882) tegi samuti ettepaneku väidete mitteklassikaliseks klassifikatsiooniks [11,12]. Ometigi need olid katsed täiustada traditsionaalset aristotellikku väidete klassifikatsiooni ja anda sellele lihtsalt uus kuju. Hamilton jagab, näiteks, universaalsed väited lähtuvalt üldtüübist või osapredikaadist tervik-terviklikeks (kõik kolmnurgad on kolmkülgsed) ja tervik-osalisteks (kõik kolmnurgad on mõned kujundid). Osaväited on jaotatud osa-terviklikeks ja osa-osalisteks. Ch Sigwart (1830-1894) läheb edasi, ta ei näinud mingit olulist erinevust universaalsete ja osaväidete vahel ja arvas need mitmuslike väidete klassi. Ta väidab, et need on vastandlikud ainsuslausetele [19]. Vassiljev leidis, et tegelik komistuskivi on osaliste väidete mõte (the sense) ja interpretatsioon. Senini oli see interpretatsioon väga ebakindel ja segane. Osaväited, mida väljendati vormis “Mõni S on/pole P”.
Mida “mõni” tähendab? On kaks tähendust:
1.    “Mõni ja võimalik et kõik”;
2.   “Mõni ja kindlasti mitte kõik, täpselt.”
Suurem osa loogikutest, Vassiljevi järgi, võtavad omaks esimese tähenduse. Vaid Hamilton ja Minto eelistavad teist tähendust (Venn hüpleb kahe tähenduse vahel). Kui me väidame, et mõned kolmnurgad on täisnurksed ja mõnedel inimestel on hallid juuksed, siis sõna “mõni” tähendab “mitte kõik”. Selles sõna “mõni” teaduslik tarvitus langeb kokku argitarvitusega (conversational usage). Kui me mõistame “mõnda” esimeses tähenduses, siis meil on faktiliselt kaks lauset: “Mitte iga S on P” ja “Mõned, ja võimalik et kõik S on P”. Viimane on ähmane (kahemõtteline), sest see implitseerib kahte väidet “Iga S on P” ja “Ainult mõned S on P”. Ähmaseid väiteid, nagu Vassiljev pani paika, ei saa kasutada teaduses, sest need loovad kahe väite vahel otsustamise probleemi. Tõesed osaväited peavad olema väljendatud vormis “Ainult mõned S on P”, “Mitte kõik S-d on P”. Sellele vaatamata, mida me mõtleme, kui me väidame, et “Mõni S on P”? Kui me otsustame, et mõnedel inimestel on hallid juuksed, siis me peame silmas, et mõnede (teiste) inimeste juuksed ei ole hallid. Kasutades osaliselt jaatavaid lauseid peame me samaaegselt silmas eitusvormi. Seetõttu me peame kasutama mõlemaid vorme, liidetuna. Need ei ole kaks erinevat väidet, vaid üks!
Kui me võtame mõlema vormi diagrammi (Venni – tõlk), siis me võime näha, et need on väljendatavad ühe diagrammina: osajaatav vastab viirutatud osale S, kuna osaline eitav puhtale S osale. See väide võib olla väljendatud vastavalt meie eesmärkidele jaatavas või eitavas vormis. O korral me mõtleme I ja I korral me mõtleme O (implitsiitselt joonis 1). Sest osaväite korral me võime lisada selle vormi, kui mõtleme O ja I selgelt. Kui ma kasutan väljendit “Mõni (mitte kõik) S on P”, siis samaaegselt me peame silmas, et “Mõni (ülejäänud) S pole P” s.t “Mõni S on P” ja “Mõni S pole P”.  Vassiljevi järgi on see osalise väite tõene vorm. Nende ühendsisu (joint content) on ekvivalentne O ja I ja see on tõesti osalise väite vorm [22]. Vastupidisus-suhe (kontraarsus) A ja E vahel loogilises ruudus võimaldas nii A kui E olla mõlemad korraga tõesed. Vasturääkivuse reegel ei tööta, väidav Vassiljev.

Kuna selles suhtes mõlemad ei saa olla tõesed, ent võivad olla väärad?

Näiteks: “kõikide kolmnurkade nurkade summa on 4d” ja “Mõnede kolmnurkade nurkade summa on 4d”. Tõene väide E – “Ühegi kolmnurga nurkade summa pole 4d”. Olukord E ja I on sama. Seetõttu ei ole kontraarsussuhet O ja I vahel. Need on üks ja see sama. Need võivad mõlemad olla tõesed. Kui on tõene, et “Mõni S on P”, siis paratamatult “Mõni S pole P”. Sama kehtib vääruse kohta. Kui üks on väär, siis on väär ka teine ja nii I kui O peavad olema väärad, kui A ja E on tõesed. Vassiljev juhib tähelepanu, et subalternatsioonisuhe ei kehti samuti. Väited ei saa siin olla mõlemad tõesed, ent need võivad mõlemad olla väärad. Näiteks: “Kõik paralleeljoonte paarid lõikuvad” ja “Mõned paralleeljoonte paarid lõikuvad”. Tõene väide on “Mitte ükski paralleeljoonte paar ei lõiku”. Nagu Vassiljev osutas, sellel põhjusel, osaväide ei subordineeru universaalsetele väidetele, ent sõltumatu väide samade õigete staatusega kui A ja E.
Seda fakti saab väljendada loogilise kolmnurgana. A ja E – mõlemad ei saa olla tõesed, ent võivad olla väärad; sama kehtib A ja M (I, O) kohta ja E ja M (I, O) kohta. Kui A ja E on mõlemad väärad, siis M on tõene, kui A ja M on väärad, siis E on tõene jne. Seega on meil siin kolme tüüpi väited – jaatav, eitav, aktsidentsiaalne. Üks neist on tõene, neljas võimatu. See reegel kehtib tervele maisele maailmale [22]. Meie maailmas, kinnitas Vassiljev, on ainult positiivsed aistingud võimalikud, mille varal suudame eristada vastupidiseid kvaliteete (öelda, et objekt on mitte-valget värvi, sellest tehakse järeldus, et objekt on punane, roheline, sinine…) See on kvalitatiivselt erinevat tüüpi väidete – jaatavate ja eitavate – alus. Kui kujutletakse maailma, milles mitte ainult positiivsed, vaid ka negatiivsed aistingud on võimalikud, siis selline maailm nõuab enesestmõistetavalt teistsugust ja täiendavate kvalitatiivsete väidete loomist. Välistatud neljanda seadus peab olema asendatud, ütleme, välistatud n.-seadusega. Sedamööda, kui kujutletav maailm muutub keerulisemaks, nii muutab ka loogika keerulsiemaks ja ei saa võib-olla enam olema kahemõõtmeline (nagu Aristotelese loogika), vaid sisaldab, üldistavalt, mistahes arv mõõtmeid. Seega Vassiljev omandas psühholoogilise loogika tõlgenduse, mis kujutletava loogika puhul juhtus olema heuristiliselt viljakas (kui me meenutame moodsa parakonsistentse loogika sündi). Ometigi, mitte kõik loogilised seadused ei sobi mustriks empiirilistele üldistustele, materiaalsetele või loogika keerulistele aspektidele. Nende aspektide jaotus eeldab kahte vasturääkivuse seaduse määratlust. Ühel puhul seadus keelab objektil olevat kahte sobimatut joont, teisel puhul see väidab, et väide ei saa olla üheaegselt tõene ja väär. Esimene definitsioon võib olla sürjutatud (imaginaarse loogika korral); teine peab olema kehtiv kõikvõimalike loogiliste konstruktsioonide korral. Vassiljev tegi ettepaneku nimetada seda seadust absoluutseks tõe ja väära distinktsiooniks või mitte-enesega-vasturääkivuse seaduseks (the law of non-self-contradiction). Mõtlemiseks hädatarvilike loogiliste seaduste miinimum moodustab metaloogika – teaduse kõigis loogilistes süsteemides kehtivatest struktuuridest. Vassiljev rõhus alaliselt heuristilistele paralleelidele mitte-aristotelliku ja mitte-eukleidilise geomeetria vahel. “Imaginaarne loogika konstrueeritakse imaginaarse geomeetrilise meetodi varal. Loogika ja geomeetria rikastavad teine-teist vastastikku “[3].  See tähendab, et loogik on võimeline eksperimenteerima (läbi katsetama st mitte teadusfilosoofilises mõttes – tõlk) – ta tühistab mõned seadused või printsiibid ja valib nende asemel teised seadused või printsiibid. Vassiljev konstrueeris mitte-klassikalise loogika, ehkki see oli rüütatud aristotellikesse rõivastesse. Ta ei kasutanud matemaatilist loogilist notatsiooni  ja ei tarvitanud formalisatsiooni nagu matemaatilises loogikas. Sellele vaatamata Vassiljevi imaginaarse loogika vaim oli rangelt mitte-aristotellik.  Vassiljevi ideed juhtusid olema varaküpsed ja seetõttu jäid enam kui poolesajaks aastaks tähelepanuta, ent kuivõrd me oskame neid hinnata 21.sajandi koidikul, märgistavad need pika teekonna alguspunkti kaasaegse mitteklassikalise (valdavalt parakonsistentse ja polüvalentse) loogika kujunemisel.

Kirjandus ja viited

Logica Universalis (Vol 2, Nr 1. March, 2008)

Kui iseseisvalt mõelda ei suuda, siis pole mõtet end filosoofiaga koormata, härrased!

Süllogismid, mis kasutavad kvantoreid “vähesed”, “palju” ja “enamus”

Laiendatud loogiline ruut

Bruce E. R. Thompson

Tõlge inglise keelest ajakirjast Notre Dame Journal of Formal Logic (Vol 23, Nr 1. January, 1982)

Antud artiklis ma näitan, et on võimalik laiendada süllogistlikku loogikat kvantorite “vähesed”, “palju” ja “enamus” kaasahaaramise teel.

1. Viie kvantoriga loogiline ruut. Loogilise ruudu väidete-vahelised suhted sõltuvad sellest, kas ruut väljendab aristotellikku või Boole’i raamistikku. Copi [3] ja teised seletavad erinevust Boole’i ja Aristotelese raamistuse vahel nendinguga, et aristotellikus raamistuses nii universaalseid kui partikulaarseid väiteid mõistetakse tegevat, oletavat, eeldavat või implitseerivat eksistentsiaalnõudväidet (claim), kuna Boole’i raamistikus vaid osaväiteid mõistetakse sellisel viisil. See tähendab, et aristotellikus raamistuses mistahes väide vormis “Iga S on P” võib olla võetud kui esitusväide (asserting) liikmete olemasolust nii S klassis kui P klassis, kuna Boole’i raamistikus universaalne avaldisväide (statement) ei tee kumbagi nõudvat (claim) esildist. Minu soovitus on, et universaalsed ja partikuaarsed väited ei tee eksistentsiaalnõudväidet (claim) ega oleta, ei sea eelduseks või implitseeri (assume, presuppose or imply) sellist nõuet. Mulle näib väga asjakohane ükssarvikute puhul esildada nõustumisväide (assent) “Mõned on isased ja mõned on emased”, kuna ükssarvikud on fiktsionaalselt mõistetud olema suutelised seksuaalseks reproduktsiooniks. Siiski, kõneleja ei sooviks olla mõistetud esildavana ükssarvikute olemasolu. Osaväidete selline tõlgendus päästab aristotelliku raamistuse paljudest paradoksidest, millega see võiks muidu olla koormatud[1]. Ma tõlgendan muuhulgas kvantoreid “vähesed”, “palju” ja “enamus” tegevat seda sama eksistentsaalnõudväidet nagu kvantoreid “kõik”, “mõni” ja “ükski”. Traditsiooni järgimiseks nimetan ma avaldisväiteid (statements), mida kvantifitseeritakse “kõik” ja mõni vastavalt universaalseteks väideteks ja partikulaarseteks väideteks. Lisaks, ma võtan kasutusele järgmise uue terminoloogia väidetele, mida kvantifitseeritakse “enamusega”, viidatakse kui enamusväidetele (majority statements) ja väidetele, mida kvantifitseeritakse “palju”’ga, viidatakse kui mitmikväidetele (common statements). Allpool selgitamisele tulevatel kaalutlustel osutatakse väidetele, mida kvantifitseeritakse kvantoriga “vähesed”, neile osutatakse kui predominantsetele väidetele[2]. Mõisted “eitus(väide)” ja “jaatusväide” (negative, affirmative) kasutatakse üldkasutatavas tähenduses. Vaheväiteid esitatakse järgmise notatsiooniga:

P – predominantselt jaatavad

B – predominantselt eitavad

T – enamusjaatavad

D – enamuseitavad

K – mitmikjaatavad

G – mitmikeitavad[3].

Nagu klassikalises süllogistlikus loogikas, me kasutamine:

A – üldjaatav

E – üldeitav

I – osajaatav

O – osaeitav

Kvantorid võivad olla mõistetud kõigis kolmes mõttes, mida võib nimetada minimaaltähenduseks, maksimaaltähenduseks ja täpseks tähenduseks. Minimaalses tähenduses kvantorit tõlgendatakse ütlevat “vähemalt” või “mitte vähem kui” nimetatud kvantiteet. Maksimaaltähenduses mõistetud kvantorit tõlgendatakse ütlevat “ainult” või “mitte enam kui”. Täpses tähenduses mõistetud kvantor kombineerib minimaal- ja maksimaaltähendused, nii et see ütleb “mitte enam ega vähem kui” [4]. Kvantorit “mõni” mõistetakse traditsionaalselt minimaaltähenduses “vähemalt mõni (ja võimalik et kõik)”. Ma teen ettepaneku kasutada “palju” ja “enamus” samas tähenduses[4]. Lähtuvalt Petersonist [5]  ma teen ettepaneku eirata “vähesed” minimaaltähendust, kuna see on liiga lähedalt sünonüümne “mõne”ga loogiliselt tähenduslikuks olemiseks ja piirab “vähesed” (few) süllogistliku loogika otstarbeks, selle maksimaaltähenduseks “mitte enam kui vähesed (kui mõni)”. Selle kokkuleppe omaksvõtmise tagajärg on see, et “vähesed” nagu “ükski” on eitav kvantor. Seega, väide vormis “(Vaid) vähesed S pole P” (Few S are P)[5] peab olema klassifitseeritud kui eitavad väited, kuna väited vormis “Vähesed S on P” (Few S are not P) on loogiliselt ekvivalentsed jaatavate väidetega. See tähendab, et “Vähesed S pole mitte-P” (Few S are not-P) on teatud topelteituse liik, mis on otseselt paralleelne topelteitusele “Ükski S pole mitte-P”. Tulemuseks on laiendatud loogiline ruut (extended square of opposition), mis on illusteerituna järgmisel leheküljel. Mitte kõik suhted, mis asuvad ruudus pole näidatud. Siiski, oluline on mõista, et iga väide ruudus on seotud mistahes teise väitega nii või teistsugusel viisil. Mitteavaldatud suhted võivad olla tuletatud lihtsa ekstrapolatsiooniga suhetest, mis on näidatud.

Sellisel moel oleks võimalik tuletada kuus lisakontraarset suhet A-D, A-G, E-T, E-K, P-D, B-T ja kuus subkontraarset suhet I-B, I-D, P-O, T-O, K-D, T-G. A ja E kontraarsus on klassikalise süllogistilise loogika osa nagu on I ja O subkontraarsus. Et A ja O, E ja I on kontradiktoorsed, on samuti klassikalise sülogistliku loogika osa. Kõik ülejäänud suhted, mis asetesevad loogilises ruudus peavad sobituma meie normaalintuitsioonidega. Vaatleme neist mõningaid, mõistmaks selle tõepärasust. –Lähtuvalt aluseksvõetud seisukohast, et “vähesed” tuleb mõista maksimaaltähenduses ja et seda tuleb mõista tegevat samasugust nõudeväidet ekistentsi suhtes nagu “kõik”, siis peaks olema ilmne, et P väited tulenevad A väidetest implikatsiooni teel. Kui “Ükski Spirituaal pole Pahvikslööv”[6] on tõene, siis peab olema ka tõene, et “(Vaid) Vähesed (kui üldse) Spirituaalid on Pahvikslöövad”[7].  Samamoodi, kui “Iga S on P” on tõene, siis “Vähesed S pole P” on samuti tõene. Tingimusel, et me mõistame “enamust” tähendavat “vähemalt enamus” (ja võimalik et kõik), peab olema võrdselt selge, et “Enamus S on P” peab tuletuma väitest “Vähe Spirituaale pole Pahvikslöövad”. Peterson [5] on veendunud “enamus” ranges tähenduses, mis lubab kahel väitel olla loogiliselt ekvivalentsed. Ma ei kasuta “enamust” selles eritähenduses. Minu arvates “Vähe S pole P” teeb piisavalt tugeva nõudeväite, et oleks kehtetu järeldada seda nõrgemast nõudeväitest “Enamus S on P” (kus viimane on lihtsalt “enamus” tavakasutus, s.o mida Peterson nimetab genus’likuks[8] tähenduseks). On selge, et K väited järelduvad T väidetest implikatsiooni varal. Vaatame klassi, mis sisaldab ainult kolme liiget, s.o samalt kunstnikult pärinevat kolme maali sisaldavat hulka. Kaks maalidest on saanud kahjustada, ent kolmas on täiuslikus seisundis. Kuivõrd on tõene, et rohkem kui pool maalidest on kannatada saanud, oleme me õigustatud esildama “Enamus maalidest on rikutud”. Nii kaua, kuni me mõistame kvantorit “palju” tähendavat “paljud neist maalidest, millest me nüüd räägime” ja mitte lihtsalt tähendavat “paljud maalid”, ma kinnitan, et esildis “Paljud maalidest on rikutud” võib kõlada tavatult, ent see pole loogiliselt ebakorrektne. Selle arusaamise kohaselt K väited tõepoolest tuletuvad T väidetest implikatsiooni varal[9]. Lõpuks I-väited tuletuvad K-väidetest implikatsiooni varal:  kui “Paljud Spirituaalid on Pahvikslöövad” on tõene, siis selgelt “Mõned Spirituaalid on Pahvikslöövad” on samuti tõene, ent mitte vice versa. Samuti, loomulikult, mis on asetatud loogilise ruudu jaataval poolel, peab töötama täpselt samasugusel viisil ruudu eitaval poolel. Tingimusel, et implikatsioonisuhted on antud ja tingimusel, et kontradiktsioon, mis on A ja O väidete vahel ja E ja A väidete vahel, võib olla palju ülejäävaid kontraarsus- ja subkontraarsussuhteid tuletatud lihtsast ekstrapolatsioonist: näiteks, O ja P väited on subkontraarsed, kuna O väärus tingib kontradiktsiooni varal vastava A väite tõesust. Seega O väärus nõuab vastava P tõesust, ehkki O tõde ei ütle meile midagi vastavast P väitest. Teised kontraarsus- ja subkontraarsussuhted võivad olla verifitseeritud samasugusel moel. T ja D kontraarsus on üks neist suhtest, mida ei saa tuletada. Sellegi poolest mõlemad võivad olla tõesed: kui “Enamus Spirituaale on Pahvikslöövad” on tõene, siis ei ole võimalik, et “Enamus Spirituaale on Pahvikslöövad” on tõene. Siiski, mõlmad võivad olla väärad neil haruldastel puhkudel, kui täpselt pool klassist omab partikulaarsusatribuuti, mis teisel poolel puudub. Näiteks, kui tosinast munast täpselt kuus on katki, siis “Enamus mune on katki” on väär, ent samuti, siis kui “Enamus mune ei ole katki”. Peterson [5] väidab ja nõustun, et “Vähesed Spirituaalid on Pahvikslöövad” ja “Paljud Spirituaalid on Pahvikslöövad” räägivad teineteisele vastu. “Vähesed” on mõistetud maksimaalselt ja “palju” on mõistetud minimaalselt, on tegelikult antonüümid nagu “kuum” ja “külm”. Seega, asendades ühe teisega selles propositsiooni-kontekstis peaks pöörama ümber väite tõeväärtuse. Pane tähele “Paljud S on P” tõesuseks ei tehta oletust (assumption), kas S, mis on P, on rohkem-vähem või samasugune arv või hulk kui S, mis on mitte-P[10].

2. Otsejäreldused (immediate inferences). Lisaks otsejäreldustele, mida laiendatud loogiline ruut väljendab (ja sellest ekstrapoleeritud järeldustele) on obversioon[11] kehtiv P, T, K, B, D ja G väidetele, samamoodi kui A, E, I ja O väidete jaoks. Konversioon[12] ja kontrapositsioon[13] ei ole kehtivad iga otsese järelduse jaoks, ehkki, nagu klassikalises süllogistlikus loogikas, konversioon on kehtiv E ja I väidetele ja kontrapositsioon A ja O väidetele.

3. Reeglid viie-kvantorilisele süllogistlikule loogikale. Järgmised reeglid näivad haaravat meie intuitsioone argumentide osas, mis on süllogistlikus vormis.

Distributsioon[14]:

1. Iga universaalne väide distributeerib selle subjekti.
2. Iga negatiivne väide distributeerib selle predikaati.
3. Iga predominantne, enamus- või mitmikväide distributeerib subjekti, siis ja ainult siis, kui selle subjekt on väiksem termin[15].

Kolmas distributsioonireegel on, enesestmõistetavalt, kogu süsteemi selgroog. See kaasab endaga üsna ad hoc viisil fakti, et vaheotsustused käituvad mõnikord justkui need oleksid universaalsed ja mõnikord justkui partikulaarsed, sõltudes (nagu selgub) sellest, kas nende subjekt on väiksem termin või mitte. Lisaks sellele, et kõlab ad hoc’ina, käib see märkimisväärse meelevaldusega ümber vana  distributsiooni mõistega. Seega, distributsiooni mõiste on siin mõeldud olnud puhtfunktsionaalsena nagu see, “mida universaalne väide teeb selle subjektile.. jne”.  Teiste sõnadega ma ei paku mingit muud õigustust distributsiooni reeglitele kui, et need lubavad süllogismi reeglitel edukalt eraldada kehtivad süllogismid kehtetutest.

Süllogismireeglid.

1. Distributsioonireeglid:
   1. keskmine termin[16] peab olema distributeeritud vähemalt ühes eelduses;
   2. iga termin, mis on distributeeritud järelduses peab olema distributeeritud samuti eeldustes.
2. Kvaliteedireeglid:
   1. peab olema vähemalt üks jaatav eeldus;
   2. kui järeldus on eitav, siis peab olema vähemalt üks eitav eeldus;
   3. kui on üks eitav eeldus, siis järeldus peab olema eitav.
3. Kvantiteedireeglid:
   1. kui on olemas predominantne eeldus, siis järeldus ei pruugi olla universaalne;
   2. kui on üks enamuseeldus, siis järeldus ei pruugi olla universaalne või predominantne.
   3. Kui on mitmikeeldus (common), siis järeldus ei pruugi olla universaalne, predominantne või enamuslik.

Käesolev katsetus säilitab klassikalised aristotellikud reeglid võimalikult ligilähedaselt nende algsele vormile. Distributsioonireegleid, näiteks, ei ole muudetud, ent need hõlmavad nüüdsest hulka keerulisemaid probleeme.

Viisi, kuidas distributsioonireeglid töötavad, kehtetute argumentide vältimiseks, saab näidata mõningate kehtetute süllogismide vaatlemise teel. Esiteks 3.figuuri TAT süllogism, mis on intuitiivselt kehtetu:

Enamu M on P

Iga M on S

Enamus S on P

See süllogism täidab kõiki kvantiteedi ja kvaliteedi reegleid ja väiksem eeldus distributeerib keskmist terminit. Tõepoolest, kui see oleks IAI süllogism, siis oleks see kehtiv kõigis punktides. Ent, kuna järeldus on enamusväide, siis järeldub, et väiksem mõiste on distributeeritud järelduses, kuna T väide distributeerib väiksemat terminit, kuna väiksem termin ilmub selle subjektina. Ent väiksem termin ei ole eeldustes distributeeritud. See süllogism on seega kehtetu lubamatu väiksema termini tõttu. Järgmine süllogism – 3.figuuri TAK süllogism – on kehtetu samal põhjusel. Siin, siiski, on vähem ilmne, et see süllogism on intuitiivselt kehtetu:

Enamus M on P

Iga M on S

Paljud S on P

Oletame, et klassil S on 100 liiget, millest 3 kuuluvad klassi M, ülejäänud mitte. Klassi S kolmest liikmest, mis kuuluvad klassi M, kaks kuuluvad samuti klassi P. See olukord on konsistentne ülaltoodud süllogismi eelduste tõesusega. Sellest, mis on seni öeldud, selgub, et klassi S vähemalt kaks liiget kuuluvad samuti klassi P, ent meil ei ole põhjust uskuda, et see on tõene rohkem kui kahe liikme kohta. See ei ole võib-olla täpselt selge, milline määr on vajalik esildise “Paljud S on P” õigustamiseks, ent eeldades kõige ebasoodsamat puhku, ma kahtlen, et keegi peaks nõutavaks 100:2 määra piisavust. Seega, toodud süllogism peab olema kehtetu, nagu see ongi lubamatu väiksema termini tõttu. Lõpuks TED süllogism 2. figuurina:

Enamus P on M

Ükski S pole M

Enamus S pole P

See süllogism rakendab samuti kõiki kvaliteedi ja kvantiteedi reegleid. Jällegi on nende keskmine termin distributeeritud väiksema eeldusega. Siiski, nii suurem kui väiksem termin on distrubuteeritud järelduses, ent ainult väiksem termin on distrubuteeritud eeldustes. Kuna enamuslause distributeeris selle ainult subjekti, siis kui subjekt on väikesem termin, suurem termin jääb eelustes distibuteerimata ja süllogism on kehtetu. Võrdluseks, AAT süllogism 1.figuurina on kehtiv:

Iga M on P

Enamus S on M

Enamus S on P

Seegi kord on kõik kvaliteedi ja kvantiteedi reeglid rahuldatud. Suurem eeldus, olles A väide, distributeerib keskmist terminit. Väiksem termin on distributeeritud järelduses nagu ka esimestest näidetes. Ometi, suurem eeldus on samuti T väide väiksema mõistega selle subjektina. Seega, väiksem mõiste on samuti distributeeritud eeldustes ja kõik tingimused kehtivaks süllogismiks on rahuldatud. EKG süllogism 2.figuurina on samuti kehtiv:

Ükski P pole M

Paljud S on M

Paljud S pole P

Nagu varasema näite korral, ei pruugi olla täpselt selge, milline määr on nõutav väite esildise õigustamiseks, ent selleks et väiksem eeldus oleks tõene, me peame oletama, et see määr on saavutatud sõltumata arvust, mida me omistame erinevatele klassidele. Seega, see süllogism on kehtiv.

Kvaliteedireeglid, mis esinevad süllogistilises loogikas, ei ole muudetud mingilgi viisil predominantse, enamus- ja mitmikväidete lisamisega. Ent on oluline meeles pidada, et “vähesed” mõistetuna maksimaalselt, on eitussõna, nii et “Vaid vähesed S pole P” on eitav avaldisväide, kuna vastupidine on ekvivalentne jaatavale “Peaaegu iga S on P” (Almost all S are P). See tõstab esile mõningaid huvipakkuvaid seiku. Näiteks EPO süllogism 4.figuurina on kehtiv. See võib olla väljendatud:

Ükski P pole M

Vähesed M pole S

Mõned S pole P

See süllogism rikub reeglit 2a, st peab olema vähemalt üks jaatav eeldus. Ent, otseloomulikult, väiksem eeldus on jaatav, vaatamata selle algsele ilmele. Mõlema eelduse suhteliselt tugeva üldisuse tõttu on kiusatus teha mõnevõrra tugevam nõudeväide antud lõppjärelduses. See, siiski, ei oleks lubatav, kuna iga tugevam nõudeväide kui see partikulaarne, nõuaks, et järelduse subjekt oleks atributeeritud (kuna see on väiksem termin).

Ent väiksem termin ei ole distributeeritud neis eeldustes, kuna “Vaid vähesed S pole P” tuleb kohelda kui jaatus-, mitte kui eitusesildisväidet. Seetõttu ainult osajäreldus saab olla kehtiv. Klassikalises süllgistlikus loogikas pole kvantifitseerimisreeglid, ranges mõttes, tarvilikud, ehkki printsiip, et järeldus ei saa olla üldisem kui selle väiksem üldine eeldus sisaldub implitsiitselt tõsiasjas, et süllogism ei saa rikkuda seda printsiipi muutmata mõnda teist reeglitest. Predominantse, enamus ja mitmik-avaldisväidete liitmine süllogistlikule loogikale nõuab, et vähemalt selle printsiibi mõned osad oleksid väljendatud eksplitsiitselt nagu järgmine süllogism demonstreerib:

Iga M on P

Enamus S on M

Iga S on P

See selgelt kehtetu süllogism rahuldab kõiki kehtivusnõudeid, väljaarvatud reegel 3b, et süllogism suurema eeldusega ei pruugi omada universaalset järeldust. Peaks olema lihtne avastada teised süllogismid, mis näitavad, et reeglid 3a ja 3c pole samuti pealiskaudsed. Sellegi poolest, reegel “kui on partikulaareeldus peab olema ka järeldus partikulaarne” ei ole väljendatud süllogismi reeglites, kuna, nagu klassikalises süllogistlikus loogikas ükski süllogism ei rikuks seda reeglit, rikkumata samas mõnda teist reeglit.

4. Kehtivad süllogismid. Aristotellikus mustris on 24 kehtivat süllogismi, mis kasutavad tuttavaid A, E, I ja O esildisväiteid[17]. P, T, K, B, D ja G esildisväidete lisamine tõstab seda arvu 93-le: 1. ja 2. figuuris mõlemas 30, 3.figuuris 18, 4.figuuris 15. Need on järgmised:

Autoril oli 7 footnote’i, teised on tõlkija poolt selgitavalt lisatud.

KIRJANDUS

[1] Angell, R, B., Reasoning and Logic, Appleton-Century-Crofts, New York, 1964, pp. 135-138

[2] Bird, O., Syllogistic and Its Extensions, Prentice-Hall, Inc., Englewood Cliffs, New Jersey, 1964.

[3] Copi, I. M., Introduction to Logic, Macmillan Company, New York, 1978

[4] Mercier, C., A New Logic, The Open Court Publishing Company, Chicago, 1912

[5] Peterson, P. L., “On the logic of “few”, “many”, and “most”,” Notre  Dame Journal of Formal Logic, vol. 20 (1979), pp. 155-179.

---

[1] Täielikuma argumendi annavad Angell[1]. Peterson võtab omaks vastupidise arusaamise (et kõik jaatused ja eitused eeldavad nende subjektmõistete olemasolu). Tuleb tähele panna, et see ei ilmne asjas endas, missugust vaadet – minu või Petersoni oma – on omaks võetud selles osas, millest alljärgnevalt tuleb juttu. Kummalgi puhul on võimalik järeldada “Mõni S on P” tõesus, kui on antud “Iga S on P” tõesus, või “Iga S on P” väärus, “Mõni S on P” vääruse korral. Vaid kokkumiksitud vaade, Boole’i raamistus, tooks kaasa raskusi.

[2] Peterson nimetas mitmikesildisväiteid (common statements) “enam kui partikulaarsed” ja predominatseid “vähem kui universaalsed”. Ta formuleeris predominantseid esildisväiteid mõistega “enamus”, ent lisas, et see oli mitte-genus’lik “enamus” tähendus, mida kasutati predominantsetes väidetes, erinevalt “enamuse” genus’likule tähendusele, mida kasutatakse enamuslausetes. Minu terminoloogia on, ma leian, märkmisväärselt vähem kohmakas.

[3] Kuue kaashääliku varal noteerimine on üle võetud lähtuvalt ettepanekust, mille tegi Peterson, kes kasutas järgmist põhjendust:

“Pole olemas piisavalt lisanduvaid täishäälikuid (või tähti nende jaoks) omistamaks lihtsalt tähti vaheotsustustele (intermediate propositions) (kuut on vaja). Seetõttu, miks mitte minna üle kaashäälikutele? Kõige ilmsemad kaashäälikud on minu arvates (koht, kust alustada foneetika kasutamist) katkestused. Juhtuvad olemas olema väga ilmsed katkestused (mitteproblemaatilised kaashäälikud). Need kolm katkestust on P, T ja K, st kaashäälikud, millega algavad sõnad “pats”, “tikkima” ja “kass” (ingl  k pat, tat and cat). Need on hääletud katkestused. Neile kolmele vastavad kolm häälikulist katkestused (need samad kaashäälikud, ent häältepaelte opereerimisega) – nimelt, B, D ja G (algushelid bad, dad ja god). Enamgi, järjekord on eestpoolt tahapoole artikulatsiooni punktide osas (foneetiliselt). O ja B on kahendhäälikud (mida moodustatakse kahe huulega). T ja D on alveolaarsed (mida moodustatakse keeleotsa puudutusega hambakaare taga). K ja G on pehmed suulae häälikud (mida moodustatakse keele keskosa puudutusega vastu suulage). Niisiis, meil on kaks muutujat (häälikuline ja hääletud) kolmest asjast (kolmest peatusest eestpoolt tahapoole), täpselt sobiv muster vaheotsustuste noteerimiseks. See korraldus sobitub järgneval viisil mnenoomilise ülesehitusega:

P = predominantne

T =  MajoriTy (enamus)

K = Kommon (common – mitmik)”

[4] Peterson tegi samasuguse eelduse, ehkki ta nimetas minimaaltähendust “laiaks” või “vabameelseks” tõlgenduseks.

[5]

[6] Tõlk – algkuju No Songs are Pretty

[7] Tõlk – Kvantori few antud tõlgendus on tõlkija arvates marginaaltõlgendus ja sarnaneb eesti väljendile “vaevalt et ükski on”, st ükski pole.

[8] Tõlk- autor kasutab generic

[9] Peterson [5], pp. 166-167 ja footnote 13 edasise arutluse kohta.

[10] Peterson teeb samasuguse eelduse, ehkki seda varjutab tähtis tüpograafiline viga tema 7.footnote’is. Teine rida pärast (iii) Q(SP) peab olema “Q(SṖ)”

[11] Tõlk – loogiline muutmine: S on P ≡ S ei ole mitte-P

[12] Tõlk – loogiline ümberpööramine: S P ≡ P S

[13] Tõlk – loogiline vastandamine ehk muutmine koos ümberpööramisega

[14] Tõlk – loogiline distributsioon ehk kõigi indiviidide kaasamine klassi

[15] Tõlk – ld k terminus minor, ingl k minor term

[16] Tõlk – ld terminus medius, ingl k middle term

[17] Bird [3], pp 22-23

Märkusi Bruce E. R Thompsoni artikli kohta

Ontoloogia, loogika ja matemaatika on tuletatud ehk mitte-empiirilised teadmise valdkonnad. Samas, aluste või aksioomide osas vaidluste puudumine, õigemini nende unustamine, taandamine puhtajaloolisteks, jätab mõnel juhtumil petliku kuvandi paikapandusest, dogmast, mida ei vaidlustata, mistõttu tuletuste aluste juurde tagasipöördumine-ülevaatamiskatsed, võivad põrkuda kord mõtlemisvõimetusele, kord kontseptuaalsest põhiraamistusest mitte-indutseeritud uskumusele olemasolevate lähtekohtade põhjendatusest ja lõplikkusest. Bruce E. R Thompsoni artikkel laiendatud loogilisest ruudust on uljas meeldetuletus formaalse loogika kui ehituse järk-järgulisest kujunemisest ja avatusest jätkuvatele uuenduskatsetele. Igal juhul kuulub ka formaalsete teaduste kompetentsi distsipliinide aluste piiride nihutamine ja ümbermängimine, sarnaselt sellele, kuidas Riemann ja Lobatshevski toimisid Eukleidese geomeetria alustega. Ühtlasi mõjub värskendavalt kvantorite erinevate tõlgendusviiside (minimaalne, maksimaalne, täpne) meeldetuletamine fregelikus loogilise ruudu tõlgitsemise rõhuv-sünges olustikus, kus ruut ühendab minimaal ja täpse lugemisega kvantoreid.

Kriitika

Siiski, minu hinnangul eksib Thompson järgmistes momentides:

1. uskudes, et on toonud sisse vahepealsed kvantorid universaalsete ja partikulaarsete vahele;
2. käsitades kvantorit vähesed-vähe (few) negatiivselt;
3. lülitades kvantori palju loogilise ruudu konteksti;
4. viies läbi antonüümsuse ja kontradiktsiooni konflatsiooni, vastandades kvantorit palju (many) kvantorile vähe;
5. uskudes, et täpne kvantor on segu minimaal- ja maksimaaltõlgendusest.

a. Vahepealsus? Aristotelese ruut, mille esimesed joonistused pärinevad Apuleiuselt ca 500 aastat hiljem, töötas pütagoorlikus tervik-osa vastandavas raamistuses. Seega, kvantor “mõni” hõlmab kõiki osalisi kvantifitseerimisi – vähesed, enamus, pool aga ka palju’t, kuigi viimane on osi mitte tervikut loetlev kvantor. Ehkki see täpsustus on pigem kontseptuaalne, sõltub sellest arusaamisest loogilise kontradiktsiooni tõlgendus ruudus.

b. Vähesed (few) kui eitus? Thompson tõlgendab kvantorit few viisil, mis on eesti keelde säilitatud afirmatiivse öeldisega tõlkimatu, st eestikeelse ruudu korral pole paremal poolel ükski otsustus ilma eitava öeldiseta. Eestikeelsena vastaks Thompsoni few-tõlgendusele kõige paremini “Vaevalt, et ükski S on/mitte”. Ometi, ka marginaaltõlgenduseta on kvantor vähe-vähemus lülitatav ruutu, kui me tõlgendame seda minoorse või otseselt vähemusväitena ehk mööname ruudu operatsionaalse välja kuulumist tervik-osa raamistusse.

c. Kvantor “palju” (many) ei kuulu tervik-osa raamistusse. “Palju” loetleb nii eesti kui inglise keeles osasid ehk ühikuid, kusjuures võrdluse alus on väljaspool tervikut, näiteks võrreldakse teise hulgaga. Kokkulepe nõuab kvantori palju põhjendatud rakenduseks enam kui üks (+1) st vähemalt kaks (2) loetletavat ühikut. Teisisõnu, hõlmatav hulk peab olema mitmuslik. Samas, kvantor pool-pooled sellist piirangut ei tunne: olles osaloetleja, vähem kui tervik, võib seda olla ka üks osa, seatuna vastu teisele. Sama lugu on kvantoriga vähemus, mis võib olla põhjendatult rakendatud ühele osale, implitseerides, seega, vähemalt kolme võrdset osa ühes tervikus. Palju võib olla kattuv nii vähemuse, poole kui enamusega, vastavalt sellele, mida omistaja silmas peab. Näiteks võib 10% inimestest eelnevatest hoiatustest hoolimata külma ilmaga haigestuda ebasobiva riietuse tõttu ning arst nendib põhjendatult, et paljud inimesed ei pea teavitustööd mittemiskiks.

d. Antonüümsus ja kontradiktsioon. Antonüümiga haaratakse nii positio vastandusi kui vastaseid. Paraku ruudu kontekstis tähendab loogiline kontradiktsioon seda, et kui mitte-vähene, siis (järelikult) paljud ja vastupidi, mis on eksitav, kuna viie kvantori puhul ühe eituse korral jäävad platsile veel neli teist võimalust. Loogilise kontradiktsiooni jõud klassikalise ruudu puhul tuleb binaarsest välistavast hulgast – kui mitte tervik, siis vähemalt vastupidine osa ja vice versa -, sest Aristotelese De interpretatione põhjal moodustatakse vasturääkimine positio’le, vastavalt kvantoritele Iga/mõni on prefiksi mitte lisamisega, mis selle vähimani viidud vastanduste kontekstis lülitub vastavalt mitte-iga (gi)=mõnigi ja mitte-mõni(gi)=ükski.

Thompsoni oluline panus diskursusse

Loogilise ruudu laiendamise diskursuse kontekstis on oluline lingvistilise eituse, mis võib väljenduda nii öeldise kui abessiivne pre- või su(b)-fiksina (ei, mitte-), eraldamine loogilisest tähendusest: ehkki interpreteerides kvantorit few marginaalselt, asetab ta eitava öeldise loogiliselt tähenduselt ruudu vasakule poolele. Ekvivalentsusele ehitatud loogilise ruudu seisukohalt on ülima väärtusega mööndus antud kontekstis, et eitus võib olla loogiliselt tähenduselt positio ehk afirmatiiv.

René Descartes: Rõõmu puhul

Art. 109

Meie elu algaegadel võib samuti juhtuda, et veenides sisalduv veri on piisav toide südame soojuse säilitamiseks ja see sisaldab seda sellisel hulgal, et pole vaja tõmmata mingit toitu mujalt. Mis ärgitab hinges rõõmu passiooni, ja tingib samal ajal, et südame avaused on enam avatud kui tavaliselt ja hingusi liigub rohkelt ajust mitte ainult närvidesse, mis neid avausi avavad, vaid üldiselt kõikidesse teistesse veenidesse, mis tõukavad veenide verd südame suunas ja takistavad, et sinna ei tuleks uut (verd) maksast, põrnast, soolestikust ja maost. Just sellepärast saadavad samad liikumised rõõmu.

René Descartes: Vihkamise puhul

Art. 108

Mõnikord vastupidiselt, tuleb teatavat võõrast mahla südame suunas, mis pole kohane ülal hoidma kuumust või isegi, mis võib seda kustutada: mis põhjustas, et hingused, mis tõusid südamest ajusse, ärgitasid hinges vihkamise passiooni. Ja samal ajal samuti need hingused läksid ajust närvide suunas, mis võisid lükata põrna ja maksa väikeste veenide verd südame suunas, takistamaks sellel kahjulikul mahlal siia sisenemast; ja enamgi nende suunas, mis suudavad seda sama mahla edasi lükata soolestiku ja mao suunas, või samuti panna mõnikord magu seda välja oksendama. Millest tuleb, et neil samadel liikumisetel on tavaks kaasneda vihkamise passiooniga. Võib oma silmaga näha, et maksas on hulgaliselt veene või piisavalt suuri läbikäike, mille kaudu toidumahl võib üle minna veeni avausest veeniuurdesse ja sealt südamesse, peatumata mingil moel maksas; ent kuna siin on samuti lõpmatult teisi kõige väiksemaid veene, kus see võib peatuda ja mis sisaldavad alati varuverd, nagu sisaldab ka põrn; milline veri, olles jämedam, kui see, mis on teistes kehaosades, võib paremini kõlvata südamesoleva tule toiteks, kui aga magu ja soolestik nõuavad, et neid selles varustatakse.

René Descartes: Milline on nende liikumiste põhjus armastuse puhul

Art. 107

Ja ma tuletan kõige selle põhjused, mis on senini öeldud sellisest sidemest meie hinge ja keha vahel, et kui me oleme juba korra ühendanud mõne kehalise tegevuse mõne mõttega, siis üks neist kahest ei esita meile end enne kui ka teine pole end samuti esitanud. Nagu on nähtav nende puhul, kes haigena on võtnud suure vaenulikkusega mingit jooki, ei suuda pärastpoole mitte midagi sellele maitselt sarnanevat, juua ega süüa, omamata seejuures samasugust vaenulikkust. Ja samamoodi ei suuda nad mõelda ravimitest vastumeelsuseta, ilma et sama maitse ei tuleks neile meelde. Sest mulle näib, et esimesed passioonid, mis meie hingel on olnud siis, kui ta oli hakanud olema ühenduses meie kehaga, pidid olema, et mõnikord veri või muu mahl, mis sisenes südamesse, oli sobivam toide kui elu printsiibiks oleva kuumuse säilitamiseks; mis põhjustas, et hing ühendab end tahteliselt selle toitega, s.t armastama seda; ja samal ajal voolasid hingused ajust lihaste suunas, mis võisid lükata või toimida osadele, kust see oli tulnud südame suunas, tagamaks et need saadaksid seda ka edaspidi; ja need osad olid magu ja soolestik, mille tegevus tõstab isu; või samuti maksale ja kopsudele, mida diafragma lihased võisid lükata. Just sellepärast see sama hinguste liikumine on kaasnenud sealtsaadik armastuse passiooniga.

René Descartes: Soovimise puhul

Art. 106

Lõpuks soovimise passioon evib endaleomasenas seda, et tahtmine, mida evitakse saavutamaks mingit hüve või vältimaks teatavat halba, saadab kiiresti aju hinguse kõigi nende kehaosade suunas, mis võivad tagada tegevusi, mis on nõutavad selle jaoks; ja iseäranis südame ja selle osade suunas, mis tagavad sellele rohkemat verd, selleks et võttes seda vastu suuremal hulgal kui tavaks, see saadab suuremat hulka hingust aju suunas, hoidmaks nii üleval ja tugevdamaks selle tahtmise ideed, kui ka minemaks sealt kõikidesse meeleorganitesse ja kõikidesse lihastesse, mis võivad olla rakendatud saavutamaks seda, mida soovitakse.

René Descartes: Kurbuses puhul

Art. 105

Vastupidiselt, kurbuse puhul on südame avaused väga kokku tõmmatud väikeste närvide poolt, mis neid ümbritsevad, ja veenide veri ei liigu mingil viisil. Aga sellele vaatamata läbikäigud, mille kaudu lihapalade mahl voolab maost ja soolestikust maksa suunas, jäävad avatuks; mis tingib, et isu ei vähene, välja arvatud siis, kui vihkamine, mis on sageli kurbusega ühendatud, need sulgeb.

René Descartes: Rõõmu puhul

Art. 104

Rõõmu puhul pole need niivõrd põrna, maksa, mao või soolestiku närvid, mis toimivad, kuivõrd need, mis on kogu ülejäänud kehas laiali; ning iseäranis need, mis on südame avauste ümber, mis avades ja kitsendades neid avausi, annavad vahendi verele, mida teised närvid ajavad veenidest südame suunas, südames sisenemiseks ja sellest väljumiseks palju suuremal hulgal kui on tavaks. Ja kuna veri, mis siseneb niiviisi südamesse on sinna juba mitemeid kordi sisenenud ja taas sisenenud, olles tulnud arteritest veenidesse, laieneb süda väga kergelt ja toodab hingust, mille osad, olles väga ühtlased ja peened, on kohased moodustama ja tugevdama aju muljeid, mis annavad hingele rõõmsaid ja rahumeelseid mõtteid.

René Descartes: Vihkamise puhul

Art. 103

Vastupidiselt vihkamise korral, esimene mõte objektist, mis tekitab vaenulikkust, juhib niimoodi ajusolevaid hingusi mao ja soolestiku lihaste poole, et need takistavad toitmahlal verega segunemast, taas kitsendades kõiki avausi, mille kaudu sellel on tavaks sinna voolata; ja see juhib neid samuti niiviisi põrna väikeste närvide ja maksa sisemiste osade suunas, kus on sapi mahuti, et vereosakesed, mis on tavaliselt lähetatud nende paikade suunas, väljuvad ja voolavad koos sellega, mis on veeniuurde harudes, südame suunas. Mis põhjustab rohkelt ebavõrdsust selle soojuses, kuivõrd veri, mis tuleb põrnast teravdub ja hõreneb tarbetult, ja vastupidiselt, see, mis tuleb maksa alumisest osast, kus on alati sapp, võtab tuld ja laieneb väga äkitselt. Mille järel hingused, mis tulevad ajust, evivad samuti väga ebavõrdseid osi ja väga ebatavalisi liikumisi; millest tuleb, et need kindlustavad siin vihkamise ideed, mis asub seal juba jäädvustatuna, ja kallutavad hinge mõtetele, mis on täis teravust ja kibedust.

Ilmutus ja filosoofia: Jumala mõiste alused

Ilmutus ja filosoofia jõuavad Jumalani erinevaid teid mööda. Need, kes otsivad tõestusi, ei leia neid prohvetiraamatutest ning need, kes on kirgastunud või tahavad jälgi mööda teel käia, neile on arutlused pelgalt vaimse hügieeni vahenditeks.

Olemine vs tekkimine

Filosoofia jaoks algab Jumala mõiste kosmilis-ontoloogilisest dilemmast:

1. maailm on tekkinud – maailmal on piirid: algus ja ots;
2. maailm on igavene – piire ei ole, mateeria ja aeg on lõpmatud.

A. Esimese järgi maailmal on alguspunkt, millest lähtub aja algus ja ruumi olemasolu. Ometi see Miski nõuab Eelmiskit, mis ei saa olla miski. Mateeria puhul on selleks vastandiks mittemiski ehk mateeria puudumine, mida inimestena tunnetatakse selle atribuutide ja kvaliteetide varal. Ühtlasi miski nõuab loogiliselt aktiivsust, Algliigutajat, milleks saab olla vaid nn elav. Raskus tekib sellest, kuidas seletada Aktiivse Eelmiski põhjustatust, kuna meie intuitsioon nõuab igale olemasolevale iseseisvat ehk distinktset põhjust.

B. Teiselt poolt, eeldades, et maailm st mateeria on igavene, kerkib küsimus selle liikumise ja aktiivsuse päritolu suhtes. Samuti on intuitsiooni-vastane põhjustatuse ajalisest piiramisest loobumine ehk eeldada lihtsalt lõpmatust. Deterministlik asjade käsitus toob kaasa vääramatu intuitiivse nõude, et igal entiteedil peab olema tekkeline alus.

Albrecht Altdorfer - Geburt Marie (1520)

Religioon kui ületav Vastus

Teoloogia ei ole vahend religioossuse ehk Ilmutususalduse tekitamiseks, vaid kasutab filosoofilistelt distsipliinidelt  (pean silmas ajalooliselt filosoofilised, mistõttu näiteks Aristotelesel on teoloogia metafüüsika osa) laenatud kontseptuaalseid instrumente religiooni kui vaimse pärandi korraldamiseks ja hooldamiseks, sarnaselt viisile, kuidas aedniku oskuskunst vormib elavmaastikku, pinnakatet, taimi, põõsaid ja puid. Aedniku amet muutuks silmapilkselt sisutuks, kui loodus lakkaks, jääks pelgalt lõplik vorm, mida olemusliku suhtena iseloomustab vaid raskusjõud.

Kirjandus

Thomas Aquinost. Summa paganate vastu. Esimene raamat. Ptk  X–XIII, XV.  Akadeemia. nr 7. 1994. lk 1373–1390

René Descartes: Vere ja hinguse liikumisest armastuse puhul

Art. 102

Need vaatlused ja palju muud, mis oleksid üleskirjutamiseks liiga pikad, on andnud mulle alust otsustada, et kui intellekt esitab endale mingit armastuse objekti, siis mulje, mille see mõte teeb ajusse, juhib loomse hinguse kuue paari närvide varal lihaste suunas, mis on soolestiku ja mao ümber, viisil, mis on nõutav tingimaks, et lihapalade mahl, mis muundub uueks vereks, läheb koheselt südame suunas maksas peatumata ja olles lükatud suurema jõuga, kui see, mis on muudes kehaosades, siseneb seda südamesse suuremal hulgal ja tekitab selles tugevamat kuumust, kuna see hingus on tihedam sellest, mis on juba olnud hõrendatud mitmetel kordadel südame kaudu sisenemisel ja taassisenemisel. Mis tingib samuti hinguse saatmist aju suunas, mille osad on jämedamad ja liikuvamad kui tavaliselt: ja need hingused, tugevdades muljet, mida esimene armsa eseme mõte on sinna teinud, kohustavad hinge peatuma sellel mõttel; ja just selles seisneb armastuse passioon.

René Descartes: Kurbuse puhul*

Art. 100

Kurbuse puhul on pulss nõrk ja aeglane, ja südame ümber aistitakse justkui ahelaid, mis seda pigistavad ja ka jääpurikaid, mis seda jäätavad ning kannavad nende külmuse mujale kehasse; mis sellele vaatama ei takista mõnikord omamast head isu ja tundmast, et seedimine toimib endiselt kui just vihkamine pole segatud kurbusega.

Administratiivse pettuse tunnustest

Türannia instrumendid

Türannia rakendab enesekehtestamiseks eksitamist ja otsest vägivalda. Eksitamise hulka kuuluvad valetamine, laimamine, petmine (valelubaduste andmine), admistratiivne surve. Poliitilise võitluse puhul kuulub pettuse juurde samuti õigusliku korrektsuse simuleerimine. Selline protsess on sarnane dokumentide või kunstiesemete võltsimisele, kui üritatakse esmaseid konfirmatiivseid protseduure eksitada: dokumentidele lisatakse ehtsaid turvaelemente, maale jäljendatakse  ajastust pärinevale lõuendile ja käsitsitehtud omaaegse värvitegemise-segamise tehnikate alusel.

Okupatsioon vs legitiimne inkorporatsioon

Jaan Kross ja Enn Sarv kirjeldavad ajakirja Akadeemia 2003.aasta 7.numbris Ernst Kulli saatust. Nad märgivad, et “18. juunil 1940.aastal oli kogu riik allutatud N. Liidu maa-, mere- ja õhuväe ning NKVD võimule, algas okupatsioon.”[1]

Inkorporeerimise legitimeerimine pidi aset leidma rahvasaadikute ehk Riigikogu heakskiidul. Bolshevistliku tehnoloogia eesmärk on enamushäälelisuse simuleerimine tingimuste ja nõudmiste säärase töötlemise teel, mis välistavad ja kõrvaldavad konkurendid. Alljärgnevalt loetlevad nad järgmisi võtteid, mis kuulusid Nurjatu avaliku haldamise tehnoloogiasse:

1. lühike tähtaeg – kiirustamine, seejuures korravälisust ei suudeta selgitada – rahvasaadikute kogu valimised kuulutati välja 3,5 päeva enne valimispäeva (17.juuli 1940);
2. lisatingimuste esitamine – vastukäik 80 valitavale kohale ülesseatud 78 vastaskandidaadile, kes pidid kella kaheks päeval esitama, päev enne valimisi, valimisplatvormi;
3. survestamine – hirmutamine ja otsene vägivald, selleks et panna kandidaat kohast loobuma (8 loobus);
4. võistleja tulemuste meelevaldne tühistamine – tugevama õigusele rajatud eitamine (“ei mina teid ei tunnusta!”), st Zdanovil oli see vääramatu jõud ning vastasel puudus ressurss vastupanuks.

Näib, et Jaan Tõnissoni vastupanuplaan sai lõpliku surmahoobi ning kõik oli kasutu. Ometi nende vaidluste taustal, kas Eesti Vabariik liitus vabatahtlikult Nõukogude Liiduga (21.-23.juuli 1940 “otsused”), on sellel asendamatu ajalooline tähtsus. “Kui vabalt kandideerida ei lubata, siis ei saa juttugi olla rahvaesindusest.”[2] Võitlus toimus, otsiti vägivallatu dialoogi võimalust ning lõpptulemus on Nurjatu palge ilmeksimatu paljastumine. Ei ei ole võimalik kõneleda mingist laitmatust protseduurist ja  vabatahtlikkusest, kui ad hoc reeglitega püüti tahteavaldumist selekteerida. Selekteeritud tahteavaldus ei ole demokraatlik protseduur, seega polnud vastava kogu otsused mingil moel Eesti Vabariigi kodanikkonnale siduvad.

Teistpidi iga avalik haldaja, kes kaldub mistahes organisatsioonis, olgu selleks kas teadusvõrgustikud või haridusasutused, samasuguseid ad hoc võtteid kehtestama, kuuluvad vääramatult nõukogulikku, täpsemalt bolshevistlikku traditsiooni.

Lõpetuseks,  pettuse ja nurjatutega võitlemine pole mitte ainult moraalne kohustus, vaid nagu aeg näitab, äärmiselt vajalik eeldus õiguse taaskehtestamiseks.

---

[1] Kross, Jaan ja Sarv, Enn. Mälestades Enst Kulli. Akadeemia. Nr 7. 2003. lk 1363

 

[2] Samas, lk 1364

René Descartes: Rõõmu puhul

Art. 99

Rõõmu puhul on pulss ühtlane ja kiirem kui tavaliselt, ent pole nii tugev või suur kui armastuse puhul, samuti aistitakse meeldivat kuumust, mis pole ainult rinnakus, vaid mis levib samuti kõikidesse keha välimistesse osadesse koos rohkelt liikuva verega; sellele vaatamata kaotatakse mõnikord isu, kuna seedimine toimib vähem kui tavaliselt.

René Descartes: Vihkamise puhul

Art. 98

Vastupidiselt, vihkamise puhul ma täheldan, et pulss on korratu ja väiksem, ja sageli kiirem; et tuntakse külmavärinad, mis on vaheti põimunud ma-ei-tea millest tingitud terava ja pikantse kuumusega rinnakorvis, nii et magu lakkab sooritamast enda ülesannet ja söömisel ollakse aldis toidu väljaoksendamisele ja tagasiajamisele või vähemalt see lagundab ja muundab need halbadeks (keha-)mahladeks.

René Descartes: Peamised kogemused, mis lubavad armastuse puhul äratunda neid liikumisi

Art. 97

Niisiis, kaaludes erinevaid muutusi, mida kogemus teeb nähtavaks meie kehas sel ajal, kui meie hing on ergutatud erinevatest passioonidest, ma täheldan armastuse puhul, kui see esineb üksi, s.t kui see pole saadetud mittemingisugusest tugevast rõõmust, soovimisest või kurbusest, et pulsi löögid on ühtlased ja palju suuremad ja palju tugevamad kui tavaks, ja lihatükkide seedimine leiab maos aset palju kiiremini: nii et see passioon on tervisele kasulik.

René Descartes: Millised on vere ja hinguse liikumised, mis põhjustavad eelpoolseid viit passiooni

Art. 96

Viis passiooni, mille selgitamist ma olen siin alustanud, on sel viisil ühendatud või üksteisele vastu seatud, et on kergem vaadleda neid kõiki koos, kui käsitleda igaüht eraldi, nii nagu oli käsitletud imestamist. Ja nende põhjus pole nagu imestamise puhul ainuüksi ajus, vaid samuti südames, põrnas, maksas ja kõigis teistes kehaosades, sedavõrd kui need osalevad vere ja ka hinguste tootmises. Sest, ehkki kõik veenid juhivad sisalduvat verd südame suunas, juhtub sellest hoolimata mõnikord, et mõningate veendide veri on lükatud suurema jõuga kui teiste oma; ja juhtub samuti, et avaused, mille kaudu see väljub, on kord kitsamad ja piiratumad kui teiste puhul.

Märkusi Rene Descartes’i ja Elisabeth von der Pfalz’i kirjavahetuse kohta

Intellektuaalne sõprus vs “lovestory”

Böömimaa printsess Elisabeth (1618-80) ja Rene Descartes vahetasid kuue aasta jooksul (1643-49) 59 kirja. Kui aastate lõikes võrrelda, siis Descartes saatis viis kirja enam. Mõnikord on spekuleeritud allasurutud, võibolla platoonilistest tunnetest 25-aastase andeka noore naise ja 47-aastase nimeka filosoofi vahel. Kirjavahetuse dünaamika ei näi seda kinnitavat. Mõõduka alguse ja soikuvajuva teise aasta järel saadi hoog sisse alles kolmandal aastal, kui ühtekokku vahetati 19 kirja:  kirjutada kellelegi 10 kirja aastas, ehk vähem kui kiri kuus, pole märk kuigivõrd kirglikust läbikäimisest. Pärast Descartes’i surma on hagiograafias ringelnud ebaselge päritoluga oletus, et Descartes asunud Stockholmi hoovkonda ühtlasi Elisabethi huvides, lootes sellisel viisil kosta mõnede Saksamaa territooriumite tagasiannetamise eest, kuna pärast 30-aastase sõja puhkemist elas Talvekuninga perekond Hollandi pagenduses mittekuninglikus tagasihoidlikkuses. Descartes kohtunud Elisabethiga näost-näkku kahel korral. Pärast Descartes’i surma sai Elisabethist innukas kartesiaanlike ideede levitaja Saksamaa vabaharitlaste ringkondades.

Cornelis van Poelenburgh - Talvekuningas Frederick V lapsed (1628)

Kirjavahetus algas Elisabethi küsimusest keha-vaimu dualismi ületamise kohta, millele Descartes vastas passioonide õpetuse väljatöötamisega, mida ta pidas ühtlasi ammendavaks mehhanitsistlikuks seletuseks viisist, kuidas immateriaal-ulatuvuseta vaimu ja ulatuvusliku kehalisuse vahel leiab aset vastastoime.

asta	Descartes	Elisabeth	Kokku
1643	4	4	8
1644	2	1	3
1645	9	10	19
1646	6	4	10
1647	4	4	8
1648	3	3	6
1649	4	1	5
Kokku	32	27	59

Kirjandus

5eme tome. Oeuvres de Descartes, ed Charles Adam & Paul Tannery. Paris 1898-1913.

René Descartes: Kuidas need võivad samuti olla ärgitatud heast ja halvast, mida hing ei märka, ehkki kuuluvad sellele. Kuidas leiab aset nauding, mida saadakse riskimisest või halva mineviku meenutamisest.

Art. 95

Niisiis nauding, mida noored inimesed saavad sageli raskete asjade ettevõtmisest ja eneste suurde ohtu seadmisest, kuigi nad ei looda neist mingit kasu ega au, tuleb neile sellest omatavast mõttest, et see, mida ette võetakse on raske, mis tekitab nende ajus mulje. See mulje, olles ühendatud sellega, mida nad võivad moodustada, kui nad mõtlevad et on hea tunda end piisavalt vapra, piisavalt rõõmsa, piisavalt osavana või piisavalt tugevana julgemaks riskida sellise määrani, on põhjuseks, et nad saavad sellest naudingut. Ja raukade rahulolu, kui nad meenutavad üleelatud halba, tuleb sellest, et nad kujutavad endale ette, et hoolimata neist üleelamistest on hea, et oldi suuteline raskustele vastu seisma.

Nõukogude arsti südametunnistus

Nõukogude Liidu arsti vandetõotus (1971)

Saades ülla kutse ja asudes arstina tööle, tõotan pühalikult:

1. pühendada kõik oma teadmised ja kogu jõu inimese tervise kaitseks, haiguste raviks ja ärahoidmiseks;
2. töötada kohusetundlikult seal, kus seda nõuavad ühiskonna huvid;
3. mõistes ohtu, mida kujutab endast tuumarelv inimkonnale, väsimatult võidelda rahu ja tuumasõja ärahoidmise eest;
4. olla alati valmis arstiabi andma, suhtuma haigesse tähelepanelikult ja hoolitsevalt, hoidma arstlikku saladust;
5. täiendada pidevalt oma meditsiinilisi teadmisi ja oskusi, aidata oma tööga kaasa arstiteaduse teooria ja praktika arendamisele, kasutada vajaduse korral oma kutsekaaslaste nõuandeid ja olla ka ise alati valmis nõu andma ja abistama;
6. hoida ja arendada oma kodumaa arstiteaduse üllaid traditsioone; juhindudes kogu oma tegevuses kommunistliku moraali põhimõtetest; alati meeles pidama nõukogude arsti kutsumust, vastutust rahva ja nõukogude riigi eest.

Kohustun seda vandetõotust täitma kogu oma elu aja.*

Kelle ees vastutas nõukogude arst?

Mis või kes oli nõukogude arsti vande ese, mille ees vastutati ja mis lõi siduvaid kohustusi? Eelviimasest lausest ilmneb, et selleks on riik, st need, kes vastavalt lõpetasid diplomiga meditsiinikooli ja sõlmisid töölepingu, nagu on ilmne esimesest lausest, eeldatavalt ajavahemikul  1972-91 (?), vastutasid Nõukogude Liidu ees. Ühtlasi, okupeeriva riigi kadumisel on äralangenud Kohustaja imaginaarne kuju, st arstide tegevust jäid reguleerima ainuüksi  seadused. Kui klassikaline Hippokratese vanne anti jumalate ees, mida hiliskeskajast kohendati kohustuseks Ainujumala ees ning selle pidamise alusel kujutleti taotlevat arstitegevuses jumalate soosingut, kuna üleastumise-ebapuhtuse korral tabasid sanktsioonid möödapääsmatult järel-elus, siis nõukogulik moraalne kohuslikkus saab olla sanktsioneeritud ainult nn avaliku silma poolt. Mitte-ilmsel pole mingit rolli, mis tekitab küsimuse, kuidas õieti verifitseerida tõotuse pidamise vaimsust.

Jan Steen - Lijden aan de liefde (1665)

Kui klassikaline hipokraatiline vanne, mille Ludwig Edelsteini uurimuse kohaselt koostasid pütagoorlased (Kas Hippokratese vande kirjutasid pütagoorlased?), oli ühtlasi usutunnistus, siis antud teksti puhul kerkib küsimus, kas tegemist saab olla üleüldse moraali ilminguga või taandub vandetekst nõukogude elik kommunistliku moraali deklaratsiooniks.

Vanne vs deklaratsioon

Mida tähendab legistlik-materialistlikus mõtlemissüsteemis pühalikkus-püha? Klassikalises sakraalne-profaanne (idealistlikus) vastanduses seisab püha maailmaga transtsendentses vahekorras, ilmnedes Looja vastutulekuna kehalises maailmas, mida näiteks pütagoorlastele kehalisuskäsitlusele lähedalseisvad gnostikud nimetasid Laibaks. Kui transtsendentset ei ole, siis mis on püha? Ainuke võimalus sellist laialivalguvat mõistet päästa näib peituvat emotiivses teoorias – legismi püha on ühelt poolt kõnekas kokkulepe, teiselt poolt õigustamata tõesekspeetav uskumus, mis ärgitab täitma loetletud põhimõtteid. Ent kas neil propositsioonidel on olemas moraalne tähistus, st need kuuluvad meditsiini ja haaravad arstikunsti praktiseerimise kohustusi?

Kõigepealt võetakse kohustus kogu energia ehk kõik jõupingutused anda meditsiinile, mida siin, tuleb tähele panna, käsitatakse kui inimeste tervisekaitset. Tervis kui tasakaal on looduslikult antud, meditsiini kui oskus säilitab ja kaitseb seda. Selline arusaam käib  vana ladina vanasõna jälgedes – medicus curat, natura sanat morbos. Ilmtingimatut elukaitsmist, erinevalt hipokraatilisest vandest, sellest ei ilmne. Teise punktiga kohustutakse parteile ehk riigi administratsioonile alluma töölepingute vastuvõtmisel. Kolmanda punktiga, näib, keeldutakse osalemast militaarsetes konfliktides võitlevate armeede relvakandjatena, kuigi teiselt poolt võiks sellest välja lugeda luba sekkuda meditsiiniliste vahenditega nende eludesse, kes partei hinnangul lähendavad globaalset konflikti. Sellisel kujul on tegemist pigem deklaratiivse kui moraalse lõiguga, märguandega võimalikule konflikti poolele austada Genfi konventsiooni meditsiiniabi osutamisest. Neljanda punktiga loobub diplomeeritud ja värvatud arst rangelt fikseeritud töökohustuste osutamise ajast – tal ei ole moraalset õigust keelduda tööst. Seejuures sõltub palju abi-vajamise mõistest. Ühtlasi tuuakse sisse õiguskategooria, mida tänapäeval hõlmatakse patsientide õigusega, muuhulgas õigus terviseandmete kui usaldusmaterjali konfidentsiaalsusele. Mistõttu tuleb ka see propositsioon arvata deklaratiivsete lausete sekka. Viies punkt puudutab teaduskohustust. Näib olevat ainuke kõigist, millest kiirgab eredat ja selget valgust! Paradoksaalne, ent sellisel viisil võiks seda propositsiooni nimetada isegi kartesiaanlikuks. Ka kuues punkt on deklaratiivne – pole ilmne, milles seisnevad “üllad traditsioonid”, samuti viidatakse vandevälistele võimalikele tekstidele või pärimustele, mis ei puuduta vahetult meditsiini. Parimal juhul võib seda moraalsest aspektist tõlgendada kui konformistliku positsiooni omaksvõttu, milles omakorda sisaldub pinge viienda punktiga. Viimane lause – eluaegne kohustus – on vastuolus tekstisiseste osutustega, mis seovad vande tervikuna kindla riigi, partei, aja ja ruumiga. Kui riik lakkab vanduja eluajal, siis pole võimalik võetud kohustust täita. Järelikult on antud kohutustust nõudev propositsioon vastuoluline ehk mõttetu.

Mis viib meid alljärgnevate küsimusteni, mis puudutavad vandumist, tõotamist, lubaduste andmist ja vandemurdmist ehk perjuuriumit.

LISALUGEMIST

Kas Hippokratese vande kirjutasid pütagoorlased?

---

* Saarma, Jüri. Meditsiinipsühholoogia. Tallinn. 1985. lk 169

René Descartes: Kuidas need passioonid on ärgitatud heast ja halvast, mis puudutavad ainult keha: ja milles seisneb hellitamine ja valu

Art. 94

Niisiis, kui pakatatakse tervisest ja kui aeg on rahulikum kui tavaliselt, tuntakse endas rõõmsust, mis ei tule mitte mingist intellekti tegevusest, vaid ainuüksi muljetest, mida hinguse liikumine ajus tekitab, ning samal põhjusel tuntakse kurbust siis, kui keha on põdur, ehkki ei  pruugita olla sellest teadlik.  Teinekord järgneb meelte hellitamisele nii vahetult rõõm ja valule kurbus, et paljud inimesed ei tee neil  vahet. Ometi, need erinevad nii tugevalt, et võidakse taluda valu rõõmuga ja saada osaliseks hellitamisele, mis on ebameeldiv. Ent põhjus, miks tavaliselt rõõm tuleb hellitamisest, on, et see, mida nimetatakse kõdiks või meeldivaks tundeks, seisneb meelteobjektide poolt närvides ärgitatavast teatavast liikumisest, mis teistel puhkudel oleks võimeline kahjustama, kui pole piisavalt jõudu ärritusele vastupanna või kui keha pole heas korras; see tekitab ajus mulje, milline olles loomult seatud väljendama seda head tervist ja seda jõudu, esitab seda olukorda hingele kui temale kuuluvat hüve, sedavõrd kui see on kehaga ühendatud ja nii ärgitab temas rõõmu. See on peaaegu see sama põhjus, mis tingib, et saadakse loomupäraselt naudingut enda liigutamisest erinevat sorti passioonide poolt, isegi kurbusest ja vihkamisest, kui need passioonid on põhjustatud ainult võõrastest seiklustest, mida nähakse etendavat teatris või teistest sarnastest asjadest, mis, mitte võides meid mingil viisil kahjustada, näivad hellitavat meie hinge, seda puudutades. Ja põhjus, mis tingib, et valu toob tavaliselt kurbust on, et see tundmus, mida nimetatakse valuks, tuleb alati teatavast väga ägedast tegevusest, mis haavab närve; nii et, olles looduse poolest seatud teatama hingele selle tegevusega kehale osaksaavat kahju ja selle nõrkust selle poolest, et ei suuda sellele vastu panna, esitavad närvid ajule nii üht kui teist halvana, mis on talle alati ebameeldivad, välja arvatud siis, kui need põhjustavad hüvesid, mida ta hindab neist enamaks.

René Descartes: Millised on nende kahe passiooni põhjused

Art. 93

Niisiis, kui intellektuaalne rõõm või kurbus ärgitab passiooni, siis  peab nende põhjusolema küllaltki evidentne.  Ja nende määratlustest nähtub, et rõõm tuleb arvamusest millegi hea omamisest ja kurbus arvamusest, et saadakse mingi halva või puudulikkuse osaliseks. Ent juhtub sageli, et tuntakse end kurva või rõõmsana suutmata selgelt osutada heale või halvale, mis seda põhjustab, see juhtub siis, kui hea või halb asi jätab  muljed ajusse hinge vahenduseta, mõnikord seetõttu, et need kuuluvad ainult hingele ja mõnikord samuti seetõttu, et ehkki need kuuluvad hingele, ei vaatle ta neid kui head ja halba, vaid mõne teise vormi all, mille mulje ajus on ühendatud vastavate hea ja halva muljetega.

René Descartes: Kurbuse määratlus

Art. 92

Kurbus on ebameeldiv jõuetus, mis moodustub ebakõlast, et hing peab halva osaliseks saama või on puudus, mida ajumuljed talle esitavad kui hingele kuuluvaid. On olemas samuti intellektuaalne kurbus, mis pole passioon,  kuivõrd ei tarvitse sellega kaasneda.

René Descartes: Rõõmu määratlus

Art. 91

Rõõm on hinge meeldiv emotsioon, mis seisneb mõnutundmises, et evitakse hüve, mida aju muljed talle esitavad kui endalekuuluvaid. Ja ma ütlen, et just selles emotsioonis seisneb hüveline mõnutundmus, sest tegelikult ei saa hing mingit muud vilja kõikidest hüvedest, mida ta evib, ja sel ajal, kui ta ei oma neist mingit rõõmu, võidakse öelda, etta ei tunne neist rohkem rõõmu justkui ei omaks ta neid üldse. Ma lisan veel, et see on hüve, mida aju muljed esitavad talle tema omadena, selleks et mitte segi ajada seda rõõmu, mis on passioon, täiesti intellektuaalse rõõmuga, mis tuleb hinge ainuüksi hinge tegevusest ja mida võidakse nimetada meeldivaks emotsiooniks, mis on ärgitatud hinges hinge enda poolt[1], milles seisneb mõnutundmus, et ta evib hüve, mida tema intellekt esitab talle kui omaenda oma. On tõsi, et sel ajal, kui hing on ühendatud kehaga ei pruugi see intellektuaalne rõõm peaaegu üldse olla saadetud sellest, mis on passioon. Sest niipea, kui meie intellekt tunneb ära, et me evime teatavat hüve, ehkki see hüve võib olla sedavõrd erinev kõigest sellest, mis kuulub keha juurde, et pole üleüldse kujuteldav, ei lase kujutlus otsekoheselt vajutada teatavaid muljeid ajusse, millest tulebki hinguste liikumine, mis ärgitab rõõmu passiooni.

---

[1] AT jätab välja par elle

René Descartes: Milline on soovimine, mis sünnib naudingust

Art. 90

Vastupidiselt, nauding on seatud looduse poolt esitama iseäranis mõnutundmust sellest, mis meeldib inimese juurde kuuluva kõige suurema hüvena: mis tingib, et soovitakse väga innukalt seda mõnutundmust. On tõsi, et on mitmeid naudingu liike, ja soovid, mis neid sünnitavad pole kõik võrdse võimsusega. Sest näiteks lillede ilu ärgitab meid neid ainuüksi vaatama ja viljade nägemine ärgitab meid neid sööma. Ent peamine nauding on see, mis tuleb voorustest, mida kujutletakse ühes isikus, keda mõeldakse võivat saada enda teiseks endaks: sest sugude erinevusega, mille loodus on asetanud inimestesse nii nagu ka mõistuseta loomadesse, on ta asetanud samuti teatavad muljed ajusse, mis tingivad, et teatud eas ja teatud ajal vaadeldakse ennast kui ebatäielikku ja justkui ollakse vaid pool tervikust, millest teise sugupoole isik peab olema teine pool: nii et selle poole omandamine on ähmaselt esitatud looduse poolt kui kõige suurem kõigist kujuteldavatest hüvedest. Ja kuigi nähakse paljusid selle teise sugupoole isikuid, ei soovita neid selleks samaaegselt korraga, kuivõrd loodus ei pane kujutlema, et vajatakse ühest poolest enamat. Ent, kui täheldatakse midagi kelleski, mis meeldub rohkem, kui see, mida täheldatakse samal ajal teistes, paneb see hinge tundma selle ainsa suhtes kogu seda kalduvust, mida loodus talle annab, taotlemaks hüve, mida ta (loodus) esitab kui kõige suuremat, mida võidakse evida. Ja see kalduvus või soov, mis sünnib niiviisi meelduvusest, seda kutsutakse tavalisemalt nimega armastus, mis pole see passioon armastus, mida oli eelpool kirjeldatud. Samuti evib see (meelduvus) kõige kummalisemaid toimeid, ja just see annab peamise materjali romaanikirjanikele ja poeetidele.

René Descartes: Milline on soovimine, mis sünnib õudusest

Art. 89

Niisiis, kuigi see on sama soov, mis kaldub otsima hüve ja vältima halba, mis, nii nagu oli öeldud, on hüvele vastupidine: soov, mis sünnib naudingust ei lase sellel olla väga erinev sellest, mis sünnib õudusest. Sest see nauding ja see õudus, mis on tõepoolest vastandlikud, pole hea ja halb, mis kõlbavad selle soovi objektideks, vaid ainult kaks hinge emotsiooni, mis seavad hinge otsima kahte väga erinevat asja, nimelt, õudus on looduse poolest seatud esitama hingele äkilist ja ootamatut surma: nii et, ehkki mõnikord on see vaid vihmaussikese puudutus, või väriseva lehe sahin või omaenda vari, mis paneb õudust tundma, tuntakse esmalt sedavõrd emotsiooni, kuivõrd meie meeltele esitub väga ilmne surmaoht. Mis äkiliselt loob liikumise, mis paneb hinge rakendama selle kõiki jõude liiga ligioleva halva vältimiseks; ja see on seda liiki soovimine, mida kutsutakse üldiselt põgenemiseks või vaenulikkuseks.

René Descartes: Millised on selle erinevad liigid

Art. 88

Enam oleks alust eristada soovimist sedavõrd erinevateks liikideks kui on erinevaid objekte, mida taotletakse. Sest näiteks uudishimu, mis pole muu kui soov teada, erineb paljus kuulsusjanust[1], ja viimane omakorda kättemaksmise soovist ja nii edasi muudest. Siinjuures piisab teadmisest, et neid on olemas samavõrd kui armastuse või vihkamise liike, ja kõige arvestatavamad ja kõige tugevamad on need, mis sünnivad naudingust ja õudusest.

---

[1] desir de gloire

René Descartes: See on passioon, millel pole vastandit

Art. 87

Ma tean hästi, et üldiselt vastandatakse koolides passioonile, mis kallutab otsima hüve, mida ainsana võib nimetada soovimiseks, sellele, mis kallutab vältima halba, mida nimetatakse vaenulikkuseks. Ent, sedavõrd kui pole olemas mingit hüve, mille puudumine pole halb, ega mingit positiivseks asjaks peetavat halba, mille puudus poleks hea; ja püüeldes, näiteks jõukust, välditakse ilmtingimatult vaesust, vältides haigusi taotletakse tervist ja samamoodi ka muudes asjades; mulle näib, et see on alati seesama liikumine, mis paneb püüdlema hüve, ja samal ajal vältima halba, mis sellele vastandub. Ma täheldan siin ainult seda erinevust, et kui evitav soov on kallutatud millegi hüvelise poole, on see saadetud armastusest ja seejärel lootusest ja rõõmust; selle asemel kui seesama soov juhul kui on kallutatud eemalduma sellele heale vastanduvast halvast, on saadetud vihkamisest, kartusest ja kurbusest; mis ongi põhjuseks, et seda otsustatakse olevat sellele vastupidine. Ent kui me tahame seda kaaluda, kui see vastab võrdsel määral samal ajal mõnele hüvele püüdlemaks seda, ja vastanduvale halvale selle vältimiseks, me võime väga selgelt näha, et see on üks ja sama passioon, mis tingib nii üht kui teist.

René Descartes: Soovimise määratlus

Art. 86 [1]

Soovimise passioon on hingetegevus, mida põhjustab hingus, mis sätib hinge tulevikuks tahtma asju, mis paistavad olevat hingele parajad. Seega ei soovita mitte ainult hüve, mis parasjagu puudub, vaid ka olemasoleva säilimist, ja enamgi, halva puudumist vastavalt olemasolevale, aga ka seda, mida usutakse tulevikus võimaliku olevat.

---

[1] Ladina keelde tõlkija kasutab sõna cupiditas, ometi ‘himustamiseks’ tõlkimine oleks eksitav, kuna nende semantiline laetus on erinev. Himustamine on negatiivse tähendusväljaga, seostudes omamise või omandamisega, olles vastand altruistlikele motiividele. Seevastu soovimine märgistab emotsiooni, mis võib olla altruistlik ja igati vajalik.

René Descartes: Naudingust ja õudusest

Art. 85 [1] [2].

Ma leian vaid ühe märkimisväärse eristuse, mis on sarnane nii ühel kui teisel. See seisneb selles, et nii armastuse kui ka vihkamise objektid võivad hingele olla esitatud välismeelte varal või siis sisemeeltega ja omapõhjusena. Sest me nimetame üldiselt heaks või halvaks seda, mida meie sisemeeled või meie mõistus paneb otsustama parajana või vastupidistena meie loomusele; ent me nimetame ilusaks või inetuks seda, mis on meile niiviisi esitatud välismeelte varal, peamiselt nägemismeele varal, milline kõigi teiste hulgas on kõige kaalukam. Millest sünnib kahte liiki armastust, nimelt, see, mida evitakse heade asjade vastu ja seda, mida evitakse ilusate asjade vastu, millele võib anda nimeks nauding, selleks et seda mitte segi ajada teisega ega ka soovimisega, millele atributeeritakse sageli armastuse nime. Ja sellest sünnib samal moel kaks vihkamise liiki, millest üks vastab halbadele asjadele, ja teine inetutele asjadele; ja see viimane võib olla kutsutud õuduseks või vaenulikkuseks, selleks et neid eristada. Ent mis on siin palju märkimisväärsem, on see, et need passioonid – nauding ja õudus– evivad tava olla ägedamad, kui teised armastuse või vihkamise liigid, kuna see, mis tuleb meelte kaudu hinge puudutab seda tugevamini kui mõistuse poolt esitatu; ja ometi need evivad tavaliselt vähem tõesust: nii et kõikidest passioonidest, on just need kõige petvamad, mistõttu nende suhtes peab end kõige hoolikamalt kaitsma.

---

[1] pr k agrement:ld k complacentia

[2] pr k horreur: ld k horror

René Descartes: Pole samavõrd palju vihkamise liike kui on armastuse liike

Art. 84

Muus osas, kuigi vihkamine on vastandub otseselt armastusele, ei erista me selles kõigele vaatamata sedavõrd liike; sest ei ole täheldatav niipalju erinevust halbade asjade vahel, millest me end tahteliselt eraldame erinevalt sellest, mis on hüvede vahel, millega ollakse end tahteliselt sidunud.

René Descartes: Milline erinevus on lihtsa poolehoiu, sõpruse ja pühendumise vahel

Art. 83

Võidakse, mulle näib, parema alusega eristada armastust hindamise alusel, mida evitakse selle suhtes, mida (või keda) armastatatakse võrdluses armastusega iseenda vastu. Sest kui hinnatakse enda armastuse objekti endast vähemaks, evitakse tema suhtes vaid lihtsat poolehoidu; siis kui seda hinnatakse endaga võrdseks, siis nimetatakse seda sõpruseks ja kui hinnatakse endast enamaks, siis evitav passioon võib olla nimetatud pühendumuseks. Niisiis võidakse evida poolehoidu lille suhtes, linnu suhtes, hobuse suhtes, ent kui just ei evita väga ebakorrapärast vaimu, ei võida tunda sõprust muu kui inimeste suhtes. Ja inimesed on niiviisi selle passiooni objektideks, et pole sedavõrd ebatäielikku inimest, kes ei suuda teise suhtes evida väga täiuslikku sõprust, kui samal ajal mõeldakse et ollakse teise poolt armastatud ja kui evitakse tõeliselt üllast ja lahket hinge: järgides seda, mida seletatakse allpool artiklites 154 ja 156. Pühendumuse peamiseks objektiks on kahtlusteta suveräänne Jumalus, mille osas, kui me oleme teda õieti tunnetanud, ei saagi puudada pühendumust; ometi võidakse samuti evida pühendumust enda juhi (vürsti) suhtes, enda maa suhtes, enda küla suhtes, ja isegi tavalise inimese suhtes, kui vaid teda hinnatakse endast enamaks. Niisiis, erinevus, mis on nende kolme sorti armastuse vahel ilmneb peamiselt nende tagajärgede varal: sest ehkki kõige nende puhul vaadeldakse end armastatava asjaga ühendatuna ja ühtsena, ollakse alati valmis hülgama terviku väiksemat osa, mida sellega moodustatakse säilitamaks teist osa. Mis tingib, et kui evitakse lihtsat poolehoidu, eelistatakse ennast alati sellele, keda armastatakse; ja vastupidiselt pühendumise puhul eelistatakse sedavõrd armastatavat asja iseendale, et ei kardeta selle säilitamiseks surra. Mille näited on näha nende puhul, kes lähevad kindlasse surma, kaitsmaks enda juhti või enda küla, ja mõnikord isegi lihtinimeste tõttu, kellele nad on end pühendanud.

René Descartes: Kuidas väga erinevad passioonid põimuvad nii, et osalevad armastuses

Art. 82

Samuti pole vajalik eristada sama palju liike armastusi kui on erinevaid objekte, mida võib armastada. Sest, näiteks, ehkki passioonid, mida ambitsioonikas evib kuulsuse suhtes, ahne raha suhtes, joodik veini suhtes, toores mees naise suhtes, keda tahab kuritarvitada, üks aumees enda sõbra suhtes või emanda suhtes ja üks hea pereisa enda laste suhtes, evivad omavahel suuri erinevusi, ometi, selle poolest, et nad osalevad armastuses, on nad sarnased. Ent neli esimest armastavad omada kõigest eset, millele nende passioon vastab, ja nad ei oma seda mitte esemete endi vastu, mille suhtes nad evivad kõigest soovi, mis on segatud teiste eripassioonidega. Selle asemel kui armastus, mida üks hea isa evib enda laste suhtes, on nii puhas, et ta ei soovi midagi neilt (vastu) saada ja ei soovi neid omada muudmoodi kui on, ega olla nendega ühendatud lähemalt kui juba ollakse: ent arvestades neid, nagu enda teisi osi, ta püüdleb nende hüve justkui omaenda oma või isegi suurema hoolega, sest kujutades endale ette, et tema ja nemad on üks tervik, millest ta pole parem osa, ta eelistab sageli nende huve enda omadele ja ei karda end ohverdada nende päästmiseks. Poolehoid[1], mida aumehed  tunnevad sõprade suhtes on selle (sama)[2] loomusega, kuigi on harva nii täiuslik; ja see, mida nad tunnevad enda daami suhtes osaleb selles paljus, ent poolehoid osaleb natuke ka mujal.

---

[1] l’affection

[2] meme, AT väljaane on selle sõna välja jätnud

René Descartes: Eristusest, mis on tavaks teha himustava armastuse ja heasoovliku armastuse vahel

Art. 81 [1] [2]

Niisiis, üldiselt tehakse vahet kahte sorti armastusel, millest ühte nimetatakse heasoovlikuks armastuseks, s.t, mis ärgitab tahtma head sellele, keda armastatakse; teist nimetatakse himustavaks armastuseks, s.t , mis paneb soovima asju, mida armastatakse. Ent mulle näib, et see eristus arvestab ainuüksi armastuse tagajärgi, ja mitte sugugi selle olemust. Sest niipea, kui tahteliselt ollakse ühendatud mõne objektiga, mistahes loomusega see ka ei oleks, evitakse selle suhtes heasoovlikkust, s.t ühendatakse sellega samuti asjade tahtmine, mida usutakse endale olevat parajad: mis on armastuse üks peamisi tagajärgi. Ja kui otsustatakse, et oleks hea seda omada või olla sellega seotud muul viisil kui tahteliselt, seda soovida, siis on see samuti kõige tavalisem armastuse tagajärg.

---

[1] l’amour de concupiscence: ld k amorem concupiscentiae

[2] lad k benevolentia

René Descartes: Sellest, mis on tahtega ühendatud ja tahtest eraldatud

Art. 80

Muus osas, ma ei mõista sõna tahe all soovimist, mis on üks passioonidest ja vastab tulevikule, vaid nõustumist, mille varal vaadeldakse käesolevast edasist ühenduses sellega, mida armastatakse: nii et kujuteldakse tervikut, millest arvatakse end osa olevat ja armastatav ese sellest on teine osa. Nagu, vastupidiselt, vihkamise puhul vaadeldakse end ainuvõimalikult täiesti eraldatuna asjast, mille osas evitakse vaenulikkust.

Minu Baer (2)

Ilukirjandusesteetik Margit Sutrop refereerib 14.aprilli 2005.aasta Päevalehes ilmunud kirjutises (Järelmaksuga maasikad: Kas eestlased ongi nii ahned, nagu uued riigivalitsejad arvavad?)  Karl Ernst von Baer‘i De morbis inter Esthonos endemicis (1814) kirjakohta eestlaste toitumisharjumustest, mille kohaselt olevat eestlastel kombeks kõht liialt, keha loomulikku dispositsiooni moonutavalt, täis süüa. Seejärel teeb kirjandusteadlane Sutrop  Baer’i teksti juurest hüppe Andrus Kivirähki seepi maitsva rehepapi juurde.  Ilmne, et teadusliku lähenemise jaoks pole selline üleminek kohane, kuivõrd Baer tegi tõsimeelselt teadust, Kivirähk teeb algusest lõpuni nalja. Kui Baer uskus end teadlasena kirjeldavat fakte, siis Kivirähki eestlased on fiktsionaalsed.  Osutuskategooriad erinevad fundamentaalselt: Kivirähki referendid ei kuulu reaalsesse maailm. Seega ei ole sellel midagi ühist küsimusega: 1. kas eestlased on aplad,  2. kas aplus  implitseerib  ilmtingimata ahnust, 3. kas uus koalitsioon (2005.a 13.aprillil vahetus välja Juhan Parts’i valitsus pärast mõõdikute vaidlust) kohtleb valijaid (eestlasi) poliitiliselt ausalt. Raske on mõista, millist funktsiooni antud üleminek esindas – Baeri kirjelduse naljaks pööramine tegi seda sama artikli põhiprobleemiks seatud teesiga ahnusest ja järelmaksuga toidu ostmisest. On võimalik, et pöörduti lugeja tunnete poole, ent mitte väljanaermiseks, sest fakte ja Baeri naeruvääristaks ainult ignorant, vaid (rahvusliku) uhkuse poole – võte, mis kuulub demagoogide instrumentaariumi.

Baeri asjassepuutuv tekstikoht on Ülo Torpatsi eesti tõlkes järgmine:

Eestlased on õige aplad. Juba nende boreaalne maa lubab seda kergesti oletada; ent oma naabreid samal geograafilisel laiusel ületavad nad kaugelt. Siit tulebki, et juba lapseeast peale topitakse kõht liialt täis ja venitatakse välja. Talvel sööb eestlane kaks korda päevas ja suvel, mil ta juba varahommikul tööle tõttab, võtab ta kolm korda toitu: esimest korda hommikul kella üheksa paiku (ei maksa mõelda kergele einele, mida meie võtame), siis pärast kuue tunni möödumist ja seejärel õhtusel ajal. Söömisel unustab eestlane (olgu lubatud nii öelda) kõik kõrgema ja inimväärsema. Ei ole peaaegu võimalik suurema aeglusega selle tegevuse juures olla. Ja peaaegu mitte kunagi, isegi rahvarikka koosviibimise puhul, ei lõbusta nali vaikivat sööjateringi. (lk26)

Kartulite suure toiteväärtuse ning selle tõttu, et peaaegu kunagi ei ikaldu, aitab see mingil määral viljapuudusest üle. Liha sööb eestlane ainult harva, peaaegu üksnes pühapäevadel või muude pühade ajal. Sealiha eelistab ta kõigele muule, ja sügisesel ajal, kui pulmi ja lõikuspidusid peetakse, täidab ta kergesti kõhu üleliia nende oma maiuspaladega. (lk 27)

Baer teeb järgmisi huvipakkuvaid väiteid:

1. kliima ja apluse määr on korrelatsioonis;

2. eestlased ületavad isukuses naabereid samal geograafilisel laiusel;

3. talvel süüakse 2X ja suvel 3X päevas – 9:00, 15:00 ja  21:00;

4. süüakse aeglaselt ja vaikides;

5. liha süüakse harva.

Kõigepealt punkt 1 ja 2.

Lähtuvalt esimesest, ja võttes aluseks võrdluse viimases, on eestlaste habitus metsikum (loomalikum) kui naabritel. Teiste võrreldavate rahvaste sekka kuulusid venelased ja sakslased. Mõnikord ta osutab ka taanlastele. Laiuskraadi ja elatusviisi poolest saanuks eestlasi võrrelda venelaste, rootslaste, norralaste ja shotlastega. Kolme viimase rahvaga Baer’il noore mehena kokkupuuted puudusid. Pole tõenäoline, et ta tegelikult teadis, kuidas Peipsi taga elati vene külades. Seetõttu võib antud süllogismi 2.punkti pidada kiirustatud järelduseks, mille aluselt ei ole korrektne arutleda ega teha asjakohast üldistust.

Neljas punkt annab aimu eestlase apluse välisilmest, mis ei saanud seisneda n.ö koeralikus hetktilises ja kiires toidu purustamises, selleks et kõht kiiresti täita, vaid sarnles kirjeldaja jaoks, vastupidiselt, mäletsevate olendite aeglusega, mille juurde, sellele näib Baer osutavat, kuulusid n.ö matsutavad helid. Ilmselt ei tuntud lihtsates oludes söögiriistu – kasutati käsi ja vedelamaid toite ammutati otse toidualuse äärelt.

Kaasaegse toitumisteooria seisukohalt teeb Baer pärisorjastatud (st põllupidamisele ja maalelamisele sunnitud) eestlastele ülekohut. Arvestades eestlaste energiareziimi ja toidu energiarikkust näis nende toitumis-habitus kui kohastumuslikkus (kombed on viis kohastuda ümbritsevaga – kreeklaste eetika, st juba Pythagorasele hästituntud, tees) olevat igati asjakohane. Talvel, kui tööde mahud olid väiksemad, söödi ka vähem, kuna suvel vaatamata märkimisväärselt kasvanud töö raskusastme ja kestuse tõusule, söödi vaid kord enam. Päev ei alanud toidukorraga, vaid, nagu Baer märgib, tööleminemisega hommikul kella 4-5 ajal. Söödi madalakalorilisi toite, kuigi oleks pidanud,  ilmtingimata, tarbima  rohkem süsivesikuid ja loomseid valke. Viimaseid aga ei saanud  mõisasõltlastest maainimesed endale lubada, mistõttu energikulu tuli kompenseerida madalakalorilise “pahn”-toiduga, mida  mäluti seeditavuse nimel korralikult läbi  ja mida energinälja täitmiseks söödi suurtes kogustes.

Milline oli menüü ja võimalused?

Tangukört piimaga, kapsad-naerid. Herned-oad. Viljapuid ei kasvatatud, marjadest tunti musta sõstart, mustikat, palukat, jõhvikat, sinikat, pihlakat, murakat, metsmaasikat.

Teiselt poolt, samuti põhitoiduainete hulka kuulunud aganaleib ja aganad teraviljas on kaasaegse arusaama kohaselt mao peristaltikale hea.

Seega, kohastumuslikust seisukohast ei olnudki muudmoodi võimalik raskeid välitöid teha kui madalakalorilisi toiduaineid enam tarbida, kuivõrd sobiv toit (lihatoidud) oli füüsilist tööd mittetegeva kihi privileeg.

Lõpuks aplusest ja ahnusest. Surmapattude kontekstis kuulub aplus kui toiduarmastamine koos joomarlusega õgardluse surmapatu alla, kuna ahnus on koos ihnusega omandihimu koosseisus. Surmapattude taksonoomias on patud üksteisega seotud esimese patu – ülbuse ehk alpuse – varal. Ehkki õgardlus asub nimekirjas omandihimust allpool, ei eelda esimene viimast. Seega, apluse hälve ei eelda ahnuse kõrvalekallet.  Iseenesestmõistetevalt on võimalik, et Margit Sutropi lähtekohaks oli teistlaadi traditsioon ja õpetus kommetest, kui see, mille võttis aluseks Püha Thomas Aquinost. Kokkuvõttes näib, et Baer ei puutu kuidagi küsimusse uue koalitsiooni kavatsuste poliitilisest aususest, sest Baeri tekst kirjeldab möödunud eluolu. st aplus-ahnus korrelatsioon ei ole iseenesestmõistetav.

René Descartes: Armastuse ja vihkamise määratlused

Art. 79

Armastus on hingeliigutus, mis on põhjustatud hinguse liikumisest, mis ärgitab tahtmist ühendama end asjadega, mis paistavad talle parajad olevat. Ja vihkamine on hinguse põhjustatud emotsioon, mis ärgitab hinge soovima eraldatust objektidest, mis esituvad talle kahjulikena. Ma ütlen, et need liikumised on põhjustatud hingusest, selleks et eristada armastust ja vihkamist, mis on passioonid ja sõltuvad kehast, samavõrd otsustest, mis panevad samuti hinge ühendama tahet asjadega, mida hinnatakse headeks ja eraldama neist, mida hinnatakse halbadeks, ja omakorda emotsioone, mis ärgitavad neid ainsaid otsustusi hinges.

René Descartes: Imestamise üleliigsust võib ületada harjutamisega, kui see vajab korrigeerimist

Art. 78

Ja ehkki see passioon näib end vähendavat tarvitusega, kuna mida enam kohatakse haruldasi asju, mida imetleda, harjutakse lakkama imestamast ja hakatakse mõtlema, et kõik need, mis võivad tulla pärastpoole on tavalised. Ometi, kui see on üleküllane ja tingib enda tähelepanu peatamist ainuüksi objekti esmasel kujutisel, mis on esitatud, omamata neist muud teadmist, jätab see endast harjumuse, mis sätib hinge samal moel peatuma kõigil muudel objektidel, mis sellele esituvad, kui ainult need ilmnevad talle vähegi uued olevat. Ja just see teeb kestvaks nende haiguse, kes on pimedalt uudishimulikud, s.t kes otsivad haruldusi ainuüksi selleks, et neid imetleda ja mitte nende tundmaõppimiseks: sest nad muutuvad vähehaaval sedavõrd imetlejateks, et tühise tähtsusega asjad pole vähem võimelised neid paeluma, kui need, milliste uurimine on kõige kasulikum.

René Descartes: Ei kõige rumalamad ega kõige kogenumad pole need, kes kalduvad kõige enam imestama

Art. 77

Muus osas, kuigi pole olemas nii nürimeelseid ja rumalaid, kes ei kaldu  loomult imestama, ei öelda sellega, et nendel, kel on vaimu enim on alati imestamsieks kõige altimad; vaid nendeks on peamiselt need, kellel, omamata piisavalt head üldmeelt, puudub sellele vaatamata arvamus olemasoleva piisavusest.

René Descartes: Kuidas imestamine võib olla kahjulik: kuidas täiendada selle puudust ja korrigeerida selle üleliigsust

Art. 76

Sageli juhtub, et liialt imestatakse ja hämmeldutakse märgates asju, mis on väärt vaid vähest, kui üldse, tähelepanu, kui just ei imestata liiga vähe. Ja see võib kas täielikult kaotada või rikkuda mõistust. Just sellepärast, ehkki on hea olla sündinud mõningase kalduvusega selleks passiooniks, sest see suunab meid teadmiste omandamisele; peame, sellele vaatamata, seejärel üritama vabaneda mulje jõust nii palju kui võimalik. Sest selle puudust on võimalik kergesti täiendada erilise refleksiooniga, samuti tähelepanu varal, milleks tahtmine võib alati kohustada intellekti, kui me otsustame, et asi, mis esitub, on väärtuslik. Ainuke abinõu liigse imestamise vastu on omandada teadmisi paljudest asjadest, ja pühenduda kaalutlustele selle üle, mis võib paista kõige haruldasemana ja võõramana.

René Descartes: Mille jaoks on imestamine

Art. 75

Esmajoones imestamise kasulikkuse osas võib öelda, et see paneb omandama ja ülal hoidma mälus asju, mida olime varem ignoreerinud. Sest me imetleme seda, mis paistab haruldase ja erakordsena: ja miski ei või paista selline, kui see, mis on tundmatu või miski, mis on erinev asjadest, mida oleme varem näinud: just seetõttu me nimetame midagi erakordseks. Niisiis, ehkki üks asi, mis oli varasemast tundmatu, esitub intellektile või meeltele uuena, ei säilu see mälus muidu, kui idee, mida me asjast omame, pole tugevdatud ajus mõne passiooni poolt; või siis samuti tugevdatud intellekti rakendamisest, mida tahtmine ärgitab eriliseks tähelepanuks ja refleksiooniks. Ülejäänud passioonid võivad olla vaid selleks, et märgataks asju, mis ilmnevad heade või halbadena: ent me imestame nende asjade üle, mis paistavad teiste hulgas haruldastena. Samuti on täheldatav, et need, kel pole mingit loomulikku kalduvust selleks passiooniks, on tavaliselt väga nõmedad.

René Descartes: Milleks on passioonid kasulikud ja milleks kahjulikud

Art. 74

Niisiis on kerge ära tunda eelpoolöeldust, et kõigi passioonide kasulikkus seisneb ainult selles, et need tugevdavad ja panevad hinges kestma mõtted, mille osas nende püsimine on hea ja mis võivad kergelt ilma passioonideta olla kustutatud. Ja ka vastupidi: kahjulikkus, mida nad võivad põhjustada, seisneb selles, et nad tugevdavad ja säilitavad neid mõtted enam kui on vajalik; või siis nad tugevdavad ja säilitavad neist selliseid, millistel peatumine pole hea.

René Descartes: Mis on jahmatus?

Art. 73 [1]

Üllatuse jõud põhjustab hinguse, mis on aju uuretes, suundumist koha suunas, kus on mulje objektist, mida imetletakse, nii et see surub mõnikord kõik sinna ja teeb, et need on sedavõrd haaratud mulje säilitamisse, et pole midagi, mis läheks sealt lihastesse, isegi mitte seda, mis pöördub mõnel viisil kõrvale esimestest jälgedest, mida mööda need olid järgnenud ajusse: mis põhjustab kogu keha kivikujuna liikumatuksjäämist ja objekti suudetakse  haarata vaid selle esmase tahu, millega see on esitatud, poolest ega küünita seetõttu täpsema teadmiseni. Üldiselt nimetatakse seda hämmeldumiseks; ja jahmatus on imestuse ülemäärasus, ja see saab alati vaid halb olla.

---

[1] Pr k etonnement, lad k stupor

René Descartes: Milles seisneb imestamise jõud

Art. 72

Mis ei takista sellel omamast ootamatuse tõttu rohkelt jõudu, s.t mulje äkilisest ja ettearvamatust saabumisest, mis muudab hinguse liikumist: millest üllatus on selle passiooni pärisomadus ja iseärasus; nii et, kui see tuleb ette mujal, nagu sellel on kombeks tulla ette peaaegu kõikjal ja seda laiendada, siis imestamine on sellega ühendatud. Ja selle jõud sõltub kahest asjast, nimelt uudsusest ja sellest, et sellest põhjustatud liikumine evib pealehakkamisest enda kogu jõudu. Sest on kindel, et ühel sellisel liikumisel on rohkem tulemust, kui neil, mis olles algul nõrgad ja kasvavad vähehaaval, mistõttu võivad kergelt olla kõrvale pööratud. Ja on samuti kindel, et meelteobjektid, mis on uued, puudutavad aju teatud osadest, millest tal pole tavaks olla puudutatud ja need osad, olles õrnemad ja vähem suletud, kui need, mida sage tegevus on karastanud, laiendavad need tagajärgi liikumistele, mida need selles ergutavad. Mis pole sugugi uskumatu, kui arvestatakse, et see sarnaneb põhjusele, mis tingib, et kuigi meie jalalabad on harjunud keha raskusest tuleva üsna tugeva puudutusega, me vaevalt tunneme kõndimisel seda raskust, sama ajal kui teine palju väiksem ja õrnem puudutus, mis jalalabasid hellitab, on meile peaaaegu väljakannatamatu ainuüksi[1] seetõttu, et see pole meie jaoks tavaline.

---

[1] AT toimetis jätab seulement välja

René Descartes: Selle passiooni puhul ei toimu mingit muutust ei südames ega veres

Art. 71

Selle passiooni iseäraliku joone tõttu me ei märka kaasnevat muutust, mis toimub südames ja veres, nii nagu teiste passioonide puhul. Kuivõrd olemata hea või halb objekti poolest, olles ainult imeteldava asja teadvustamine, ei ole sellel vahekorda südame ega verega, millest sõltub kogu keha korrasolek, vaid piirdub ainult ajuga, kus asuvad selle teadvustamiseks vajalikud tajuorganid.

René Descartes: Imestamisest – selle definitsioon ja põhjus

Art. 70

Imestamine on ootamatu hinge üllatus, mis paneb tähelepanelikult vaatlema objekte, mis paistavad haruldased ja ebatavalised. Niisiis on imestus esmaselt põhjustatud ajus olevast muljest, mis esitab objekti kui haruldast ja tulemusena olema väärt igati arvesse võetud; seejärel hinguse liikumisest, mis on seatud selle mulje poolt suunduma suure jõuga aju paikade suunas, kuhu siirdutakse mulje kinnistumiseks ja säilitamiseks: nagu need on aju poolt seatud sealt edasi minema lihastesse, mis tagavad meeleorganite tööd, mistahes olukorras, milles parajasti ollakse, nii et neid hoitakse lihaste poolest edasi, kui see oli just nende varal moodustatud.

René Descartes: On ainult kuus põhipassiooni

Art. 69

Ent nende arv, mis on lihtsad ja esmased, pole väga suur. Sest, kõigi nende põhjal, mida olen loetlenud, on lihtne tähele panna, et on vaid kuus sellist: nimelt imestus, armastus, vihkamine, soovimine, rõõm ja kurbus; ja kõik ülejäänud koosnevad mõnest neist kuuest või siis on nende liigid. Just seetõttu, et nende rohkus ei viiks lugejat segadusse, käsitlen ma siin kuut esmast passiooni eraldi; pärastpoole ma näitan millisel moel lähtuvad neist kõik teised passioonid.

René Descartes: Mille poolest selline passioonide loetlemine on erinev tavapärasest

Art. 68

Esitan passioone korras, mis mulle näib olevat parim passioonide loetlemiseks. Milles tean end ühtlasi eemalduvat kõigi nende arvamustest, kes sellest senini on kirjutatud. Ent seda mitte ilma mõjuva põhjuseta. Sest nad tuletavad oma loetelud sellest, et nad eristavad hinge meelelises osas[1] kahte apetiiti, millest ühte nad nimetavad himustavaks ja teist vihastavaks.[2] Kuna ma ei tunneta hinges mittemingisugust osadeks jagunemist, nii nagu ma olen eespool öelnud, paistab see tähendavat, et hingel ongi kaks fakulteeti, – üks soovida, teine vihastuda – ja sellepärast et hingel on samal moel imetlemise, armastamise, lootmise, kartmise fakulteedid ja nii vastu võtta endas ka kõiki teisi passiooni või sooritada tegusid, milleks need passioonid seda tõukavad, ei näe ma põhjust, miks on tahetud neid kõiki taandada himustamisele ja vihastamisele. Pealegi, nende loetelu ei haara üldse kõiki peamisi passioone, nagu ma usun seda siin tehtavat. Ma räägin ainult olulistematest, kuna peamistes võib eristada paljusid teisi erilaadsemaid, ja nende arv on lõpmatu.

---

[1] partie sensitive

[2] concupiscible/irascible: Descartes osutab eristusele, mis oli kasutusel koolides lähtuvalt Püha Thomas Aquino õpetusest (Summa Theologica, I, 81.2). Selline eristus läheb tagasi patristikasse.

René Descartes: Tülgastus, kaotusvalu ja reipus

Art. 67

Ja mõnikord põhjustab hüve kestus tüdimust või tülgastust; samas kui kestev halb kahaneb kurbuseks. Lõpuks möödunud hüve järel tuleb kaotusvalu, mis on kurbuse liik ja möödunud halva järel tuleb reipus, mis on rõõmu liik.

René Descartes: Uhkus ja häbi

Art. 66

Enamgi, hüve, mis on või mis oli meis, olles vastavuses arvamusega, mida teised sellest võivad evida, tekitab meis uhkust ja halb tekitab häbi.

René Descartes: Nördimus ja viha

Art. 65

Samamoodi teiste-poolne halb, olemata suunatud meie vastu, viib ainult selleni, et me oleme nende peale pahased; ja kui see on meie vastu suunatud, paneb see ühtlasi liikuma viha.

René Descartes: Soosing ja tänulikkus

Art. 64

Seevastu hea, mis on tehtud teiste poolt, viib selleni, et me hoiame nende poole, kuigi  need teod ei pruugi olla meie pärast tehtud; ja kui see hea on meile tehtud, siis poolehoiule me liidame tänulikkuse.

René Descartes: Enesega rahulolu ja kahetsemine

Art. 63

Me võime samuti vaadelda hea või halva põhjust, nii olevikus kui minevikus. Ja hea, mis me oleme ise teinud, annab meile sisemise rahuldustunde, mis on kõikides passioonidest kõige magusam: selle asemel kui halb tekitab kahetsust, mis on passioonidest kõige kibedam.

René Descartes: Pilge, kadedus ja kahjutunne

Art. 62

Ent kui hea ja halb on meile esitatud kui teiste inimeste juurde kuuluv, me võime neid hinnata kas väljateenituteks või mitteväljateenituteks: ja kui me hindame neid väljateenituteks, tekitab see ainuüksi rõõmu, kuivõrd on hüve näha, et asjad on nii nagu nad olema peavad. Rõõm, mis tuleb hüvest on tõsine, kuna see, mis tuleb halvast on saadetud naerust ja pilkest. Ent kui hindame neid mitteväljateenituteks, tekitab hüve kadedust ja halb kahjutunnet, mis on kurbuse liik. Ja tuleb tähele panna, et samad passioonid, mis vastavad olemasolevale hüvele või halvale võivad sageli olla taandatud nendele, mis on tulemas, sedavõrd kui arvamus, mida me evime, et need tulevad, esitavad neid justkui nad oleksid presentsed.

René Descartes: Rõõm ja kurbus

Art. 61

Ja olemasolevale hüvele mõtlemine tekitab meis rõõmu, olemasolevale halvale mõtlemine kurbust, kui see on vastavalt hüve või halb, mis meile ilmneb meie juurde kuuluvana.

René Descartes: Süümepiinad

ART. 60

Ja kui mingi tegevus on ette võetud enne kui kõhklemine oli ületatud, sünnitab see süümepiinu: mis ei arvesta tulevast aega, nagu eelmised passioonid, vaid olevikku või minevikku.

René Descartes: Kõhklemine, vaprus, julgus, võistluslikkus, argus ja õudus

ART. 59

Ja me võime niisiis loota ja karta, kuigi sündmus, mida me ootame ei sõltu kuidagi meist: ent kui see leiab aset meist sõltuvana, võib sel puhul olla raskusi vahendite valimisel või selle täideviimisel. Esimesest tuleb kõhklemine, mis paneb meid kaaluma ja nõu küsima. Viimasele vastandub vaprus või julgus, mille liik on võistluslikkus. Ja argus on vapruse vastand, nagu hirm või õudus on julguse vastand.

René Descartes: Lootus, kartus, kiivus, turvalisus ja meeleheide

ART. 58

Piisab kui mõeldakse, et hüve omandamine või halva vältimine on võimalik, selleks et olla ärgitatud seda soovima. Ent kui me peale selle võtame arvesse, kas on palju või vähe võimalusi soovitava saavutamiseks, ja kui selgub, et seda (tõenäosust) on palju, tekitab see meis lootust, ja kui selgub, et seda on vähe, tekib kartus, mille liik on kiivus. Kui lootus on äärmine, see passioon muudab loomust ja seda nimetatakse turvalisuseks või kindlustundeks. Nagu vastupidiselt äärmisest kartusest tuleb meeleheide.

René Descartes: Soovimine

Art. 57

Samast heaks ja halvaks pidamisest sünnivad teised passioonid, ent selleks, et neid korrapäraselt esitada, ma eristan (esinemis-)aegu ja arvestades, et nad seavad meid suhestuma pigem tulevikuga kui et oleviku või minevikuga, ma alustan soovimisest. Sest mitte ainult siis, kui soovitakse omandada hüve, mida veel ei evita, või siis vältimaks halba, mida arvatakse võivat saabuda: ent ka siis, kui ei soovita muud kui hüve püsimist või halva puudumist – mis on kõik see, mida võib mõista selle passioonina – on ilmne, et soovimine peab alati silmas tulevikku.

René Descartes: Armastus ja vihkamine

Art. 56

Ometigi, kõik eelnevad passioonid võivad olla esile kutsutud ilma, et me tajuksime, kas objekt, mis neid põhjustab, on hea või halb. Ent, kui asi on meile esitatud meie suhtes hüvelisena, s.t kui sobiv, paneb see meid tundma armastust ja kui see on meile esitatud halva või kahjustavana, tekitab see vihkamist.

René Descartes: Lugupidamine ja halvakspanu

Art. 55 [1]

Ent kui me austame või põlgame teisi objekte, mida me vaatleme kui vabu põhjuseid[2], mis on võimelised tegema head või kurja, tuleb hindamisest lugupidamine ja lihtsast põlgusest tuleb halvakspanu.

---

[1] ld k Veneratio et despectus

[2] causes libres: ehk teised mõtlevad esemed

René Descartes: Hindamine ja põlgamine, üllus või alpus, ja alandlikkus või madalus

Art. 54

Imestusega on seotud hindamine või põlgamine vastavalt, kas objekti suurusele või tema väiksusele, mida me imetleme. Ja me võime niiviisi iseennast hinnata või põlata: millest tulevad passioonid ja järgnevad harjumused ülluseks või alpuseks ja alandlikkuseks või madaluseks.

Kuidas avaldus roomlase vooruslikkus?

Marcus Tullius Cicero järgi avaldub voorus (virtus) kolme tahu varal (De officiis II, 18):

1. arusaamises – asjade olemuse tundmine, nende koha teadmine, sobivuse, nii asjade põhjuste kui põhjuslike mehhanismide (kuidas) tundmine;
2. enkraatias ehk tahtejõulises eluviisis – hinge πάθη ehk passioonide ohjeldamine, korrastamine ja όρμαι ehk apetiitide mõistuspärane (ratio) juhtimine;
3. õiglases ja tasakaalukas kaasinimeste kohtlemises – ühelt poolt selleks, et asjad ühiskonnas sujuvalt kulgeksid, teiselt poolt selleks, et kahju korral proportsionaalselt üleastumise määrale kätte maksta – “kui meile tehakse kahju, me tõrjuksime seda ning maksaksime selle eest kätte, rakendades nii suurt karistuse määra, kui õiglus (aequitas)  ja inimikkuse määr lubavad”.

Vincenzo Foppa – Giovane Cicerone che legge o Fanciullo che legge Cicerone (1464)

Kirjandus

Cicero, Marcus Tullius. De officiis.

Gottlob Frege: 17 tuumikotsustusväidet loogikast

Gottlob Frege contra Psychologismus

[17 Kernsätze zur Logik][1]

(SCE tõlge)

1. Die Verknüpfungen, die das Wesen des Denkens ausmachen [,] sind eigentümlich verschieden von den Vorstellungsassoziationen.

Kontseptsioonid[2], mis moodustavad mõtlemise olemuse, on algupäraselt erinevad kujutlusassotsiatsioonidest.

Frege näib siin tõmbavat piirjoont filosoofia kui iseseisva distsipliini ja naturalistliku 19.sajandi psühholoogiateaduse katsete vahele taandada mõtlemine füsioloogiale. Ühtlasi väljendab ta oma projekti kokkusobimatust mistahes psühhologismiga. Piirjoone tõmbamine logose või puhta mõtte ja piltide kui kujutlusassotsiatsioonide vahele motiveeris samuti hilist Wittgensteini (vt nt Zettel).

2. Der Unterschied besteht nicht bloss in einem Nebengedanken, der den Rechtsgrund für die Verknüpfung hinzufügt

See erinevus ei seisne paljalt tagamõttes, mis annab juurde õigustusaluse kontseptualiseerimiseks.

Frege peab arvatavalt silmas suunda meelte ja intellekti vahel – kujutlusassotsiatsioonid lähtuvad meeltest, kuna kontseptualiseerimisel on aktiivne intellekt.

3. Beim Denken werden nicht eigentlich Vorstellungen verknüpft, sondern Dinge, Eigenschaften, Begriffe, Beziehungen.

Mõtlemise juures ei kontseptualiseerita algselt ette-kujutlusi, vaid asju, omadusi, mõisteid, suhteid.

Näib, et Frege kasutab antud kontekstis mõistet Vorstellung ladina sensus communis-lähtuvast mitterangest kasutusest, mis peab silmas meelelisi aistinguid ja pilte, mis sellel näärmel ette tulevad.

4. Der Gedanke enthält immer etwas über den besondern Fall Hinübergreifendes, wodurch dieser als fallend unter etwas Allgemeines zum Bewusstsein kommt.

See mõte sisaldab alati midagi üle erijuhtumi kokku haaratavat, läbi mille see juhtum kui midagi üldist teadvustatuks saab.

Mõte kui olemuselt logos’lik haaraja ehk üldistaja, mis rakendab vorme. Selline üldine väide seob Frege Pythagorasest saadik jälgitava mõtlemisega, mis seletab mõlemist ühtlustajana, mis üheni (μονάς) viib ning mis hiljem väljendub Platonil mõistena εἶδος.

5. Der sprachliche Ausdruck für die Eigentümlichkeit des Gedankens ist die Kopula oder die Personalendung des Verbums.

Mõtte pärisoma[3] keeleline väljend on koopula või verbi pöördevorm.

Mõtlemise pärisolemise väljendumine keelelises vormis.

Selle punktiga laiendatakse neljandat punkti, st Frege arvates koopula ja verbi pöördelõppude varal leiab kokku-haaramine ehk kontseptualiseerimine aset. Koopula või grammatiliselt konstekstualiseeritud tegusõna kui ühendav-üldistav otsustuse osa väljendab algsemail, puhtamal viisil mõtlemise alust: Päike ON  täht või Päike TÕUSEB idakaarest.

6. Als äusseres Kennzeichen für die denkende Verknüpfung kann dienen, dass bei ihr die Frage, ob sie wahr oder unwahr sei, einen Sinn hat. Vorstellungsassoziationen sind weder wahr noch unwahr.

Mõtleva kontseptualiseerimise väliseks tunnuseks on, et selle puhul omab küsimus, kas see on tõene või väär, mõtet. Kujutlusassotsiatsioonid pole ei tõesed ega ebatõesed.

Frege kordab veelkord piirjoont meelte ja intellekti vahele, mis omakorda on tõkkeks psühhologismile, mis üritas vaimutegevusi taandada kujutlusassotsiatsioonidele. Ühtlasi meeltekogemus, mis on kontseptualiseeritud st mõistestatud, saab seeläbi mõistetud, kuna ei kujutlused, mis lähtuvad tahtest kui ka pelgalt sisenevad aistingud ei oma iseenesest, kuigi erinevatel põhjustel, tõeväärtust.

7. Was wahr sei, halte ich nicht erklärbar.

See, mis on tõene, seda pean ma mitte-selgitatavaks.

Selles võib ühtpidi ilmneda Frege antimetafüüsilisus aga ka lihtsalt intuitsionism, kuivõrd tegemist on algmõistega nagu sirge või punkt, mille funktsiooni saab näidata teiste elementide võrdluses või keelemängus, ent mis iseenesest on intuitiivselt antud st monaadne.

8. Der sprachliche Ausdruck eines Gedankens ist der Satz. Man spricht im übertragenen Sinne auch von Wahrheit eines Satzes.

Mõtte keeleline väljund on otsustusväide. Ülekantud mõttes räägitakse samuti otsustusväite tõest.

Frege näib siin hakkamasaavat vitalistliku teesiga, mille kohaselt väljendi mõte ei ilmne elava vaimu kohaloluta st mõistmisaktita. Tõene saab lause olla vaid mõttelises tervikus, mida kohalolija endast kujutab.

9. Ein Satz kann nur dann wahr oder unwahr sein, wenn er Ausdruck eines Gedankens ist.

Otsustusväide saab vaid siis tõene või väär olla, kui see on mõeldu (mõtte) väljendus.

Rõhk näib olevat tühilausete ja n.ö mõeldud (tõsiselt mõeldud) asjade eristamisel. Ühelpoolt mõtlemise kui kontseptualiseerimise poolt haaratu, teiselt poolt sisukalt tarvitatud.

10.  Der Satz “Leo Sachse ist ein Mensch” ist nur dann Ausdruck eines Gedankens, wenn “Leo Sachse” etwas bezeichnet. Ebenso ist der Satz “dieser Tisch ist rund” nur dann Ausdruck eines Gedankens, wenn die Worte “dieser Tisch” mir etwas Bestimmtes bezeichnet, nicht leere Worte sind.

Otsustuslause “Leo Sachse on inimene” on vaid siis mõeldu vorm kui “Leo Sachse” midagi tähistab. Samuti on otsustusväde “see laud on ümmargune” vaid siis mõtte väljend kui sõnad “see laud” mulle midagi kindlat tähistab, mitte tühje sõnu.

Selle punktiga laiendatakse, selgitatakse eelnevat. Ühelt poolt peab nimetataval olema tähistatav selleks, et olla loogika ja seega reaalsust esindavaks lauseks, teiselt poolt peab kõneaktil olema kavatsuslik ja sihitud rakendus.

11. “2 mal 2 ist 4” bleibt wahr, auch wenn infolge darwinischer Entwicklung alle Menschen dahin kämen zu behaubten [,] 2 mal 2 sei 5. Jede Wahrheit ist ewig und undabhängig davon, ob sie gedacht werde, und von der psychologischen Beschaffenheit dessen, der sie denkt.

“Kaks korda kaks on neli” jääb tõeseks ka siis kui darwinliku kujunemise tulemusena hakkaksid inimesed  kinnitama, et 2 korda 2 on 5. Iga tõde on igavene ja sõltumatu sellest, kas see saab mõeldud ja selle psühholoogilisest omadusest, kes seda mõtleb.

Selle väite väljatoomisega ei erine Gottlob Frege paljudest eelnevatest, kaasaegsetest ja järeltulevatest loogikutest-matemaatikutest, kes sellist veendumust pidades ei pea end ometigi platonistideks ega liigita end naturalistide-füsikalistide-materialistide vastandvoolu. Kuigi iseenesest vastav metafüüsiline arusaam viib teda eemale 19.sajandi loodusteaduslikust arusaamisest inimteadmise relativeeruvast sisust.

12. Die Logik beginnt erst mit der Überzeugung, dass ein Unterschied zwischen Wahrheit und Unwahrheit bestehe.

Loogika algab esmase veendumusega, et tõe ja vääruse vahel seisneb erinevus.

Frege loogika algab samast eristusest kui Aristotelese loogika – opositsiooni printsiibist (Av-A ehk välistav disjunktsioon): ei saa samas suhtes korraga olla ja mitte-olla, vastavalt tõene ja väär.

13. Man rechtfertigt ein Urteil entweder durch Zurückgehend auf schon anerkannte Wahrheiten oder ohne Benutzung anderer Urteile. Nur der erstere Fall, das Folgern, ist Gegenstand der Logik.

Otsustust kinnitatakse vastavalt tagasiminemisega juba üldtunnustatud tõdedele või teisi otsustusi tarvitamata. Vaid esimene, järeldamine, on loogika ese.

Gottlob Frege teeb eristuse otsustuste vahel, mida Rene Descartes eristas Regulae ad directionem ingenii’s vastavalt intuitsiooniks ja deduktsiooniks, kinnitades, et loogika tegeleb õpetusena viimasega.

14. Die Lehren vom Begriff und vom Urteil dienen nur als Vorbereitung für die Lehre vom Folgern.

Õpetused mõistest ja otsustamisest valmistavad ainuüksi ette õpetust järeldamisest.

Frege loogika kui distsipliini struktuur. Eesmärk ja põhisisu on õpetus järeldamisest, millele alluvad mõisteõpetus ja õpetus otsustuse moodustamisest.

15. Die Aufgabe der Logik ist die Aufstellung der Gesetze, nach denen ein Urteil durch andere gerechtfertigt wird, einerlei, ob jene selbst wahr sind.

Loogika ülesanne on seaduste kehtestamine, mille järgi üks otsustus teise otsustuse läbi saab kinnitatud, sõltumata sellest, kas iga neist omaette tõele vastab.

Siin kaugeneb Frege, tuues kaasa õrna vasturääkivuse, 9.-12. punktis rõhutatust, kuna isenesest see punkt laiendab eelmist ja on sihitud empiirilise ja loogilisformaalse tõesuse vahel erinevuse tõmbamiseks.

16. Die Befolgung der logischen Gesetze kann die Wahrheit eines Urteils nur insoweit verbürgen, als die Urteile wahr sind, auf die man zur Rechtfertigung zurückgeht.

Loogilise seaduse järgimine saab otsustuse tõesust vaid niivõrd tagada, kuivõrd on tõesed otsustused, milleni kinnitamiseks tagasi minnakse.

Eelneva punkti selgitus, empiirilise või loogilis-formaalsest uurimisväljast üleulatuvate lausesisude puhul ei kinnitata osutuse entiteetsust.

17. Die Gesetze der Logik können nicht durch psychologische Untersuchung gerechtfertigt werden.

Loogikaseadusi ei saa psühholoogiliste uurimustega kinnitada.

Frege kinnitab, et loogika meetod ei ole empiiriline.

---

[1] Jaan Kangilaski tõlge eesti keelde – 17 põhilauset loogikale – on ilmunud kogumikus Tähendus, tõde, meetod: tekste analüütilisest filosoofiast (TÜ 1999). Siiski, rangelt võttes sisaldab kirjutis rohkem kui 17 lauset (21). Lause, olles Frege jaoks mõtte keeleline väljend, omab kindlapiirilist algust ja lõppu, mistõttu saab anda range loetelu, mis ei sobi kokku olemasoleva tõlkega ühelt poolt, teiselt poolt fregeliku rigoristliku keelepraktikaga. Seega, kirjutis sisaldab pigem 17 lõiku, mida sellisel kujul võib tinglikult nimetada analüütilises kõnepruugis samuti propositsioonideks. Ent kuivõrd liidetakse sõnu Kern ja Satz, siis on peetud silmas lähtepunkte, mille alusel joonistub välja raamistus, milles Frege arvates loogika kui distsipliin toimib.

[2] Ver+knüpfen st ära siduma näib olevat Frege, kellel näib tekstides toodavate näidete põhjal olevat hea läbisaamine klassikaliste keeltega, vaste ladina mõistele conceptus (cum/con+capio ehk kokku haarama).

[3] lahutamatult juurdekuuluv

Kirjandus

Frege, Gottlob. Schriften zur Logik und Sprachphilosophie: aus dem Nachlaß. 2001.

René Descartes: Imestamine

PASSIOONIDE KORD JA LOETELU

Art. 53 [1]

Kui mingi objektiga esmane kohtumine meid üllatab ja kui me seda otsustame olevat uue või väga erineva sellest, mida me teame varasemast või samuti erinev sellest, mida me oletasime seda olevat, siis sellest me imestume ja oleme üllatunud. Ja kuna see võib juhtuda enne, kui me saame mingil moel teada, kas see objekt on või pole kasukstulev, mulle näib, et imestamine on kõikidest passioonidest esmane. Ja sellel pole vastandpassiooni põhjusel, et kui esituv objekt ei oma midagi iseeneses, mis meid üllatab, oleme me sellest teisiti liigutatud ja mõtleme sellest passioonita.

---

[1] Lad k admiratio. Michel Meyeri väljaanne soovib Descartes’i tõlgendada hämmelduse (entonnement) varal, teatava tugeva muljest haaratuse kaudu (jahmatus!). Mitmed kaalutlused osutavad ometigi, et admiratio haarab eelkõige taju ehk intellekti.

Jan Łukasiewicz kolme-väärtuselisest loogikast

Aristotellik loogika, eeldades et iga otsustus on kas tõene või väär, eristab vaid kahte liiki loogilist tõeväärtust – tõesust ja väärust. Kui tõde sümboliseeritakse 1, väärust 0, identsust =, ja implikatsiooni <, siis me võime tuletada kõik aristotelliku loogika seadused järgnevatest printsiipidest ja definitsioonidest:

I Vääruse identsuse, tõesuse identsuse ja tõe ja vääruse mittesamasuse printsiibid – (0=0)=1, (1=1)=1, (0=1)=(1=0)=0.

II Implikatsiooni printsiip: (0=0)=(0<1)=(1<1)=1, (0<1)=0.

III Eituse, liitmise (disjunktsioon) ja korrutamise (konjunktsioon) definitsioonid: a’=(a<0), a+b=[(a<b)<b], ab=(a’+b’)’.

Neis definitsioonides on a ja b muutujad, millel võib olla ainult kaks väärtust 0 ja 1. Kõik loogilised seadused, mis on väljendatud muutujate varal võivad olla verifitseeritud 1 ja 0 asetamisega muutujate asemel, (a=1)=a on tõene, sest (0=1) ja (1=1)=1.

Kolmeväärtuseline loogika on üks võimalikke mitte-aristotellikke loogikaid, kuivõrd see eeldab, et lisaks tõestele ja vääratele otsustele on olemas otsustused, mis pole ei väärad ega tõesed, ja seega, on olemas 3. loogiline väärtus. Seda kolmandat loogilist värtust võib tõlgendada kui “võimalikkust” ja seda võib sümboliseerida 2. Kui me soovime formuleerida kolmeväärtuselise loogika süsteemi, peame me lisandama 0 ja 1 puudutavatele printsiipidele 2 puudutavad printsiibid. Seda saab teha erinevatel viisidel. Łukasiewicz nägi selles uurimisastmes end vähim Aristotelese süsteemist hälbimas järgmisel viisil:

I samasuse printsiip: (0=2)=(2=0)=(1=2)=(2=1)=2, (2=2)=1.

II implikatsiooni printsiip: (0<2)= (2<1)=(2<2)=1, (2<0)= (1<2)=2.

0 ja 1 printsiibid, samuti eituse, liitmise ja korrutamise definitsioonid jäävad samaks, ainsa erinevusega, et muutujad a ja b võivad omandada kolm väärtust 0, 1 ja 2.

Kolmeväärtuselise loogika seadused erinevad osaliselt kaheväärtuselise loogika seadustest. Mõned aristotelliku loogika seadused on ainuüksi “võimalikud” kolmeväärtuselises loogikas, süllogismi printsiip tavaformulatsioonis: (a<b)=(b<c)< (a<c) {ent süllogismi printsiip kujul – (a<b)=[(b<c)<(a<c)]- on tõene}, vasturääkivuse printsiip aa’=0, välistatud kolmanda seadus a+a’=1 jne. Mõned kaheväärtuselise loogika seadused on väärad kolmeväärtuselises loogikas, nende seas see seadus: (a=a’)=0, kuna a=2 korral a=a’ on tõene. Kolmeväärtuselises loogikas ei ole antinoomiaid.

Łukasiewicz leiab, et kolmeväärtuseline loogika omab ennekõike teoreetilist tähtsust kui teesillutus  mittearistotelliku loogikasüsteemi konstrueerimiseks. Kas see uus loogika süsteem omab praktilist väärtust, seda saab näha siis, kui loogiline tulem, see kehtib eriti tuletus-teadustes, on läbi uuritud ja kui indeterministliku filosoofia järeldusi, mis on uue loogika metafüüsiline substraat, saab võrrelda empiiriliste andmetega.

---

[1] Refereeritav tekst ilmus esmakordselt 1920.aastal pealkirja all O logice trojwartos’ciowej ajakirjas Ruch Filozoficzny 5, 170-171

René Descartes: Ei olemas nii nõrka hinge, kes ei võiks, olles hästi juhitud, omandada absoluutset võimu enda passioonide üle

Art.50

Seejuures on tarvilik teada, nagu eelpool on ka öeldud, et kuigi näärme iga liikumine näib olevat loomuselt ühendatud elu algusest saadik meie iga mõttega, võib neid harjutamise varal ühendada teiste liikumistega: nii nagu kogemus näitab näärmes liikumisi ärgitavate sõnade puhul, millised, vastavalt looduse korrale, esitavad hingele ainult sõnade heli, kui need on häälega kuuldavaks tehtud või nende tähtede kuju, kui need on kirjutatud, ja mis vaatamata harjumusele, mis on omandatud tähendusele mõtlemisega, nende heli kuulmisel või tähtede nägemisel tavatsevad teha mõistetavaks pigem tähendust kui nende tähtede figuuri või samuti nende silpide heli. On samuti kasulik teada, et kuigi liikumised, nii näärmest kui hingusest kui ajust, on loomupäraselt ühendatud nendega, mis ärgitavad temas teatud passioone, ometigi võivad need hajumusest olla sellest eraldatud ja teistega ühendatud mitmeti; isegi kui see harjumus võis olla omandatud ühe ainsa tegevuse varal ja ei vajanud pikka tarvitamist. Niisiis, kui kohatakse ootamatult midagi väga räpast ühes toidupalas, mida isuga süüakse, siis selle sattumuse üllatus võib niimoodi muuta aju sättumust, et edaspidi suudetakse selle toidu peale vaid õudusega vaadata, kuigi varem söödi meeleldi. Ja sama asja võib tähele panna metsloomade puhul, sest kuigi neil pole üldse mõistust ega, võib-olla, samuti mingit mõtlemist, kõik hinguse ja näärme liikumised, mis ärgitavad meis passioone ei saa olla neil ja olla lubatud, säilitatud ega kindlustud, mitte nagu meis, vaid nendes on ainult lihaste ja närvide liikumised, millel on tavaks emotsioonidega kaasneda. Niisiis, kui koer näeb põldpüüd, on ta loomupäraselt seatud jooksma linnu suunas, ja kui koer kuuleb püssipauku, see müra ärgitab teda loomupäraselt pagema; kõigest hoolimata treenitakse koeri tavapäraselt taltsaks sellisel viisil, et põldpüü nägemisel nad seisatuvad ja müra, mida nad pärast seda kuulevad, kui põldpüü pihta on tulistatud, paneb neid sinnapoole jooksma. Neid asju on kasulik teada, andmaks kõigile julgust õppida enda passioone valitsema. Sest, kui vähese püüdlikkuse varal võib muuta aju liikumisi mõistuseta loomades, on ilmne, et seda võidakse veel paremini inimestes; ja need samad, kes evivad kõige nõrgemat hinge, võivad omandada absoluutse võimuvalla kõigi endi passioonide üle, kui vaid ollakse piisavalt püüdlikud nende treenimiseks ja juhtimiseks.

Leia kümme erinevust!

Kaks tekstidest (B ja C) on üles loetletud Margit Sutropi profiili juures ETISES.

Codex A	Saateks eestikeelsele tõlkele lk 5	Õiget ja väära avastamas. Louis P. Pojman
Codex B	Eetikakriisist Eesti ühiskonnas lk 498	Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised. Koostanud Margit Sutrop, Kadri Simm.
Codex C	Crisis of ethics in Estonian society p 493	Eetika. Interdistsiplinaarsed lähenemised. Koostanud Margit Sutrop, Kadri Simm.

HEA JUDO: Üldindeks

Üldindeks

ashiwaza (jalatehnikad),

atemiwaza (kehasse löömise tehnikad),

ayumi-ashi ((loomulik) kõndimine),

diagonaalsed ülestõmbed

haardeviisid

happo-no-kuzushi (kuzushi kaheksasse suunda)

hüplemine üle pingi

hüpped kangiga turjal vaheldumisi etteastega

hüpped kangiga turjal kükitusse

jala vabastamine

jigotai (kaitseseisang)

judo tehnikad

jõutõmme

kangi rinnale tõstmine

kangi surumine kukla tagant

kangi surumine lamades

kangi tõmbamine lõua alla

kansetsuwaza (liigeste tehnikad)

kake (tehnikat lõpetav liikumine)

kandamiga jooksmine

kata (mustertehnika)

katame-waza (haarde tehnikad)

keha tugevdamine ja kiiruse edendamine

kenka-yotsu (võitlushaare)

kere tõsted horisontaalpinnal

koshiwaza (puusatehnikad)

kuzushi (tasakaalu katkestamine)

kukla tagant tõukamine

kukkumiskool

kõndimisviisid

käsikute surumine kahe käega vaheldumisi

külgedele hüplemine

kükitus

kükk kangiga turjal

küünarvarte kõverdamine pealthaardes

küünarvarte kõverdamine peopesad vastakuti

liikumine, vaata tai-sabaki, kõndmise viisid

maemawari-sabaki (ettepoole pööramise juhtimine)

maemawari-ukemi (rullumine ettepoole)

mae-sabaki (etteliikumise juhtimine)

mae-ukemi (kukkumine ette)

masutemiwaza (selgmised ohverdusheited)

nagewaza (heitetehnikad)

newaza, vaata katamewaza

osaekomiwaza (kinnihoidmistehnikad)

põhiseisangud ja rünnakumustrid

randoriwaza (vabaharjutuse tehnikad)

renrakuwaza (kombinatsioonitehnikad)

katamewaza→katamewaza

nagewaza→katamewaza

nagewaza→ nagewaza

rindkere ja piha tõmbed

ritsurei (püstitervitus)

seisang

seiza (formaalne istumisasend)

shimewaza (kägistamistehnikad)

shizentai (loomulik seisang)

sutemiwaza, vaata masutemiwaza, yokosutemiwaza

zarei (põlvitustervitus)

tai-sabaki (keha ümberpaigutamine)

tervitused

tewaza (käetehnikad)

toenglamangus surumine

treening

tsugi-ashi (liikumine üks jalg ees)

tsukuri (ettevalmistus heiteks)

tõmbed kangiga ettekallutatult

ukemi (kukkumiskool)

ukemi harjutamine

ushiro-sabaki (tahaliikumise juhtimine)

ushiro-ukemi (kukkumine tahapoole)

ülakeha ülessirutamine

yokosutemiwaza (külgmised ohverdustehnikad)

yoko-ukemi (kukkumine küljele)

HEA JUDO: Judo ja mina

6. Judo ja mina

Kõik selles raamatus esitatud tehnikad, ehkki sobivad igati tervistamiseks, on olemuselt mõeldud käsitsivõitluseks vastase vastu. Sellise võistlemise siht on võita. Ja selleks, et areenil võita, peab sa võitlust vastasega võtma samahästi ka kui võitlust iseenese vastu. Endast iga viimasegi osakese haaramine kähmlusesse võidu nimel on see, millest tõeline judo võlu ja kaasahaaravus tuleb. Selles peatükis soovivad autorid esitada mõningaid enda mõtteid judo kohta, enda elust selles spordis ja omadustest, mida nad usuvad võitmiseks vajaliku olevat.

Võitlusvaim (Isao Inokuma)

Ma alustasin judo õppimist 15-aastasena, kavatsusega saada teiseks Sanshiro Sugata’ks, suurimaks judomeistriks, keda oli kirjeldatud jaapani romaanides, filmides ja televisoonis. Sestsaadik, olen ma elanud judo nimel ja olen sellest spordist saanud palju kasulikke õppetunde.

Ma arvan, et ma saan enda karjääri judokana jagada kolme perioodi. Esimesel perioodil astusin ma Yokosuka linnas, veel poisina ja kavatsusega saada tugevaks judokaks Sensei Riichiro Watanabe dojo’sse. Teine periood hõlmab endasse minu esimest osalemist Üle-Jaapanilisel Judomeistrivõistlustel. Ma lõhkusin vana seaduspära, mis ütles, et uustulnuk ei suuda kunagi seda turniiri võita ja seda tehes püstitasin uue rekordi noorima mehena, kes on eales võitnud Üle-Jaapanilised meistrivõistlused. See teine periood haarab endasse Tokyo Olümpiamängudel raskekaalu võitmist ja esikoha võitmist neljandatel judo MM-l absoluutses kaalus 1965. Kolmas periood katab aega tänaste päevadeni, ehk minu tööd paljulubavate noorte judokate kasvatamisel. Kõigil kolmel perioodil olen ma kogu enda pingutused ja innu keskendanud judosse.

Ent lapsepõlves olin ma pigem tihti haige ega evinud tugevat tervist. Samuti polnud ma eriti liikuv ega väle. Ainukeseks relvaks, tookord, oli minu võitlusvaim – vaim, mis andis mulle kindluse, et mitte keegi ei saa minda alistada. Ja ma arvan, et see on ainuõige, et just võitlusvaim on see, mis on minu judot iseloomustanud läbi minu karjääri. Mul oli hea ipponseoi-nage ja tai-otoshi, ent pigem minu võitlusvaimu tõttu osutusid need tehnikad minu vastaste vastu tõhusateks.

Poisipõlves, tegevjudokana ja õpetajana, olen ma kogenud mitmeid asju, millest kõigest ma vaevalt jõuan siin kõneleda. Siiski põhinedes minu kogemusel, ma märgin siin lühidalt mõned enda tähelepanekud judo kohta.

Ära anna kunagi alla!

Judo on võitlus-sport. See on võitluskunst, mis on suunatud vastase alistamisele. Teised judosihid hõlmavad füüsilise tugevuse arendamist ja võitlustahet. Ent kui sa oled vastasega vastakuti, ei tohi sa kunagi unustada selle spordi võitluslikku iseloomu. Sa võitled enda vastase vastu, keda võidu saavutamiseks heidad matile. Samal ajal võitled sa iseenese vastu. Kui sa arvad, et sinu vastane on sinust tugevam ja hakkad kartma või kui sa tunned, et oled raskes positsioonis ja soovid loobuda, siis on sul võimatu võita. Ära anna matši enne ära, kuni pole läinud viimane sekund, sõltumata sellest, kui tugev sinu vastane võib olla. Sa pead omama võitlusvaimu, mis sunnib sind kuni lõpuni aina ründama ja ründama. Võitlusvaim, väga lihtsalt väljendades, on kõige esimene asi, mida judokas vajab.

Iseenest mõistetavalt, ei saa salata, et sa võid tunda ärevust või rahutust enne võistlust. Tunded nagu ‘ma ei taha kaotada’, ‘ma tahaksin ära joosta’ või ‘ma kardan’ tuntakse teatud määral alati.  Samuti üksiolemist. Ent mis on neil kordadel oluline, on mitte karta üksiolekut, muret või tahtenõrkust, vaid ületada need tunded lõõmava võitlusvaimuga ja minna vastasele vastu kavatsusega ta alistada.

Ma kogesin sellist muret ja ületasin selle, kui ma osalesin enda esimestel Üle-Jaapanilistel Judomeistrivõistlustel.

See oli 1959.aastal. Ma olin Tokyo Haridusülikoolis viimasel kursusel ja judokana  tundmatu. Enamgi, ma olin väikseim mees võistlustel, kaaludes ainult 83 kilo ja olles vaid 173 cm pikk. Nagu ma mainisin, oli uskumus, et mitte ükski uustulnukas ei suuda mitte kunagi võita seda turniiri. Minu esimene vastane eelringis oli Yuzo Oda, hiiglaslikku kasvu mees – 193 cm pikk ja kaalus üle 100 kilo. Kuna Oda’t oli haibitud kui kindlat turniiri võitjat, ei uskunud mitte keegi, et mul on mingi šanss teda võita.

Enne võistlust Oda’ga, olin ma süviti juureldes pikalt mõttes. Pärast aina korduvat läbikaalutlemist, ma otsustasin, et parim strateegia oleks järeleandmatult teda aina rünnata. Ma lähtusin ideest ‘kõik või mitte midagi’ ja lootsin leida teed võiduni aina ofensiiviga teda rammides, nagu on öeldus jaapani vanasõnas – ‘rünnak on parim kaitse’.

Selleks et seda strateegiat ellu viia, oli mulle rünnukute jätkamiseks vaja vastupidavust, nagu ka hoiakut, mis võimaldaks mul luua sellist võitlusvaimu. Loomult ei meeldi mulle olla teise poolt alistatud ja kuna ma olin enda sitkuse ladunud harjutusperioodil, ma ründasin Oda’t hirmuta. Tulemusena osutus minu strateegia edukaks ja pärast täisajalist matši ma võitsin eelringi yusei-gachi’ga (kohtunike häältega). See oli väga oluline võit minu jaoks ja tähistas esimest sammu minu judo küpsuse suunas. Ühtlasi sellest võidust peale minu enesekindlus suurenes märkimisväärselt minu arusaama suhtes, et judos peab alati minema pealetungile.

Pärast võitu Oda üle, ma võitsin kõik enda teised matšid kuni finaalini. Ja alistades finaalivastase minu usk enda judosse suurenes veel enam. Minu vastaseks oli siin Akio Kaminaga, teine mees, kellel arvati olevat hea šanss võita see turniir. Tema oli samuti kuni finaalini võitnud kõiki enda vastaseid.

Matšiks Kaminaga’ga oli kogu minu võhm ammendunud ja ma puhkasin väsinuna riietusruumis, pomisedes sõnu selle kohta, et ma ei suudaks võita. Kuuldes neid sõnu, Sensei Watanabe tõreles minuga teraval toonil. Julgustatuna sellest tõrelemisest, ma läksin areenile. Minu matš Kaminaga’ga möödus minu juhtimisel, ent umbes minut enne kella kukkumist vaatasin algasendisse naasemisel kella.

Ma mõtlesin just siis, et ma pean teda, enne kui aeg lõpeb, võitma lemmiktehnika ipponseoi-nage’ga. Niipea kui ma sain Kaminaga’st haarde, ma lükkasin teda tahapoole, viimaks teda endale sobivasse seisangusse. Sinnani oli Kaminaga nurjanud kõik minu sellised katsed. Ometi seekord, kui tõukasin teda tahapoole, ta liikus samaaegselt lükkamisega ettepoole; seda ära kasutades sooritasin heite. Terve hall oli jalgadel ja elas kaasa ning pärast mõne sekundi möödumist tunnistas peakohtunik minu seoinage waza-ari (pool punkti) vääriliseks. Nii õnnestus mul esimesel osalemiskorral võita Üle-Jaapaniliste Judomeistrivõistluste meistritiitel.

Ma võlgnesin võidu arusaamale, et ära anna alla enne, kuni matš pole lõppenud. On mõned judokad, kes on väga tugevad treeningperioodil, ent kes ebaõnnestuvad tegelikkuses enda lootuste realiseerimisel võistluses. On samuti judokaid, kes on matši jooksul võimetud sooritama tehnikad, mida nad täielikult valdavad. Probleem peitub nende meeste hoiakus veel enne seda kui võistlus algab: nad alistavad iseend juba enne judoareenile astumist. Ainult kogu enda tahte ja energia kasutamise teel viimse piirini, võid sa võita matši. Ma muutusin selles üha veendunumaks kui ma iga kord jälgisin Yashuhiro Yamashita’t.

Yamashita on üks minu protešeeritu. Temagi on see, kes ületas minu rekordi võites noorima judokana Üle-Jaapanilised Judomeistrivõistlused. Yamashita pole mitte ainult suurt kasvu mees, vaid ka võitleja, kellele meeldib kõvasti treenida. 1978.aasta novembris Nippon Budokais (Tokyo) peetud Rahvusvahelistel Jigoro Kano Karikavõistlustel, näitas Yamashita täielikult võitlusvaimu, mis lihtsalt ületas vastaste oma teel võidule absoluutses kaalus. Absoluutkaalu matše peeti võistluste neljandal ja viimasel päeval. Peale Yamashita osales ka NL Novikov, kes oli võitnud Montreali Olümpiamängude absoluutkaalu meistritiitli, Rouge (Prantsusmaa), Adler (Holland) ja teised maailma tippklassi judokad.

Teises matšis läks Yamashita kokku suurekasvulise venelase Turin’iga. Yamashital oli väga raske panna oma tehnikat tööle, sest Turin võttis kogu aeg tugeva kaitseseisangu. Yamashita sattus kaotusseisu, kui Turin kontreeris Yamashita rünnaku. Pealtvaatajad hallis ahmisid õhku, kui kuulutati välja hinne koka ja kõik näisid uskuvad, et seekord löömatule Yamashitale saab osaks kaotus. Ent Yamashita kahekordistas enda rünnakuid Turinile, kes püsis sirgete kätega kaitses. Mõned sekundid enne matši lõppu üritas ouchi-gari ja sai yuko ning ühtlasi võidu.

Finaalis kohtus Yamashita Rouge’iga ja kuigi mõlema mehe tehnikad olid ebatõhusad, oli selge, et Yamashita oli agressiivsem ja matš oli kulgenud tema juhtimisel. Siiski Yamashita jätkas järeleandmatult enda rünnakuid Rouge vastu. See oli Yamashita poolt brilliantne strateegia.

Kahevõitlusspordialade vaimus on see, et ei anta alla enne, kuni matš on lõppenud ja jätkab ründamist järelejätmatult, kuni lõpuni. Alati võta julge, ründav seisang ja tee seda hirmutult. Sõltumata situatsioonist, niikaua, kuni sul on võitlusvaim ja soov võita, sa leiad alati tee võiduni.

Ehita üles enda keha ja oma tehnikad

Sul võib olla võitlusvaim, ent kui sa ei kombineeri seda suurepäraste tehnikatega ei suuda sa matši võita. Sageli öeldakse, et shin-gi-tai (vaim, oskus ja jõud) on vajalikud judos võitmiseks. Sa pead kõvasti treenima, et need kolm elementi oleksid võistlusareenile astumisel üksteisega harmoonias. Tugev treening mitte ainult ei kõrvalda sinu ärevust, ent loob samuti füüsilise jõu ja võitlusvaimu, seega võimaldades sul võidelda kõige varal, mida evid.

Ma olen sageli märganud, kui olen viimastel aastatel vaadanud rahvusvahelisi judoturniire, et Jaapani judokad jäävad välismaalastele alla üldfüüsilise baasi poolest ja, tulemusena, kaotavad enda matše, olles võimetud täielikult end tehniliselt avama. On ütlus, mis tabab judo olemust põhjani: ju yoku go o seisu (paindlikkus ületab jäikuse). Mõned, kuuldes seda, usuvad, et nad võivad isegi ilma jõuta vastast võita. Ent see on vale. Kuidas võib mees, kes pole hoolikalt harjutanud ja pole üles ehitanud füüsilist tugevust võita oma vastast? Kõnekäänud nagu ‘paindlikkus ületab jäikuse’ või ‘väiksem mees võib alistada suurema’ rakenduvad vaid siis, kui üldfüüsiline jõud vastasega on võrdne; sellisel puhul jõud ei ole küsimus ja just siin me märkame esmalt sujuva shin-gi-tai töö tähtsust võistlemisel.

Ma arvan, et kaasajal Jaapani judokate tehnikad on mitmekesisemad ja ületavad tehniliselt tasemelt välismaiseid harrastajaid. Ent selleks, et need tehnikad saaksid olla tõeliselt tõhusad, peavad Jaapani judokad arendama üldfüüsilist jõudu, mis ei jääks alla kellelegi teisele.

Paljud tänased välismaised tegevjudokad ei oma mitte ainult suurepärasi füüsilisi võimeid, vaid ka tugevaid tehnikaid, mis ületavad nende Jaapani vastaseid ikka üha uuesti. Välismaiste judokate seas on väga hea shin-gi-tai’ga NL Nevzorov, Montreali kerge-keskkaalu võitja, NL Dvoinikov, kes saavutas teise koha keskkaalus samal olümpial ja Ida-Saksamaa Lorentz, kes võitis kuni 95-kiloste meeste klassi 1987.aastal Tokyos peetud Rahvusvahelistel Jigoro Kano Karikavõistlustel.

Kuna ma olin kehaliselt väike, harrastasin ma poisipõlves jõutreeningut, selleks et ületada seda puudust ja tugevdada keha. Enda uue jõuga ja kombinatsioonis lemmiktehnikatega – seoi-nage ja tai-otoshi – ehitasin ma üles oma judo. Ma usun, et väikest kasvu mees nagu mina oli võimeline lööma suuremat meest, kuna ma olin võimeline üldfüüsilise jõuga toetama enda lemmiktehnikat.

Judoka tugevamast ja parimist tehnikast saab võistluses tema relv. Tugevana suudetakse nende sooritamist paremini läbi viia ja jõuda parema tulemuseni. Ent võtab aega ja hulga treeningut arendamaks tehnikat, mida sa võiksid tõeliselt enda omaks pidada. Minu lemmiktehnikad olid seoi-nage ja tai-otoshi. Mõlemad sisaldavad vastase tõstmist alt. Ma õppisin seda sensei Watanabe’lt, kellel oli sageli tavaks öelda, et kui väike mees tahab lüüa suuremat, peab väiksem harjutama ja valdama katsugiwaza’t ehk kandmistehnikat.

Ma pole kunagi olnud nende seas, kes sooritavad täiuslikke tehnikaid. Ent, mis puutus minu ipponseoi-nage’sse, olin ma alati kindel, et ma võin vastase matile heita, sõltumata sellest, kes ta oli ja missugune oli situatsioon, senimaani kui ma alati sain ta endale sobivasse seisu.

Jõud, kiirus ja vastupidavust peetakse judos iseäranis tähtsateks kaasajal. Judomatšiks võitlusvõimeliseks saamine hõlmab üldfüüsilise treeningu lisamist igapäevasele harjutamisele, selleks et arendada nii neid omadusi, kui ka töötamaks vastupandamatu tõhususega tehnikate valdamise kallal.

Ära lakka õppimast

Oletame, et valdad meisterlikult teatud tehnikat ja kohtud vastasega. Kui sa sõltud vaid enda lemmiktehnikast, tuleb kindlasti aeg, kui see enam ei tööta ja sul on raske võita. Seda sellepärast, et vastane on läbinisti sinu tehnika ja matšikäigud endale selgeks teinud ja on võtnud vastumeetmeid sinu neutraliseerimiseks.

Üle-Jaapaniliste meistrivõistluste ajal, mis peeti 1959.aastal, ma kontsentreerusin, selleks et võita, seoi-nage’le, ent järgmise aasta meistrivõistlustel sai mulle osaks kibe lüüasaamine. Selle põhjuseks oli see, et minu vastane oli põhjalikult läbiuurinud minu ipponseoi-nage ja kaitses end selle vastu algusest peale. Mul õnnestus kuni finaalini võita ainult tänu enda järjekindlusele, ent matšis Akio Kaminaga’ga, mehega, keda ma olin võitnud eelmisel aastal, minu kõiki seoi-nage’d nurjati ja ma lõpetasin kaotusega. See näitas, et ma ei saa võita, võideledes alati ühe ja sama rünnaku-, tehnika- ja strateegiaskeemiga. Selleks, et võita ja jätkata võitmist, pead sa õppima ja töötama palju tugevamini kui sinu vastane.

Ma mõistsin siis ja samas, et ma pean jõudma täiusele ka mõnes teises tehnikas kui ainult seoi-nage. Selleks sai tai-otoshi. Erinevalt seoi-nage’st, tai-otoshi puhul ei heida sa vastast otse enda ette, vaid käänad enda keha natuke küljele. Kõigepealt tuleb vastane hea ajastamisega tasakaalust välja viia. Seoi-nage puhul on oht, et vastane võib sinu üritust nurjata sind kaisutades ja seejärel enda tehnikaga kontreerides. Ent tai-otoshi’s on selline oht väike. Ma mõtlesin, et kui ma täiustan enda tai-otoshi’t ja ühendan selle seoi-nage’ga ma suudan sooritada vähemalt ühtki neist kui võimalus nõuab ja hoian vastast teadmatuses, millist ma planeerin kasutada. Tulemusena ei oska vastane teada, millise vastu enda hetkel kaitsta. Loomulikul töötasin ma samuti tarmukalt ouchi-gari ja kouchi-gari kallal. Kasutades neid jalatehnikaid vastase tasakaalust välja viimseks, ma panin paika mõned rünnakumustrid, mis võinuks viia seoi-nage’ni või tai-otoshi’ni.

Ma harjutasin kõvasti maastehnikaid. Minu sihiks oli sooritada neid kiiresti kombinatsioonis püstitehnikatega tagamaks igal juhul võidukust. Õppides ja tugevdades enda tööd parteris, mul õnnestus kõrvaldada murelikkus, mida ma olin tundnud selle pärast ja võisin seega enda püstitehnikaid ellu viia julgelt ja ilma mistahes kartuseta.

1961.aastal ma vigastasin enda puusa ja pidin mõnda aega paranema sellest vigastusest. Kui ma terveks sain, ma harjutasin hoolikalt maasmaadlust. Selle tulemusena õnnestus mul 1963.aastal teist korda võita Üle-Jaapanilised Judomeistrivõistlused.

Minu võistlusstrateegiaks oli pärast püstitehnika sooritamist keskenduda maastehnikatele. Samuti, kui vastane üritanuks tehnikat, ma kontreerinuks teda ja tõmmanuks teda matile nii, et ma võinuks temaga seal maadelda. Kuna ma olin kindel enda matitehnikatele ja kuna ma olin veendunud, et ma võiksin võrdselt võidelda vastasega isegi siis, kui ma olin see, keda heideti, olin ma võimeline ilma igusuguse hirmuta ja sihikindlalt enda lemmik seoi-nage’ga ründama.

Ma alati uurisin ette enda vastaseid ja kui vastane oli suurem kui mina, ma hoidnuks teda nii, et tema silmad olnuks minuga ühel tasemel. Minu õpingute tulemus kandis vilja esimesel rahvusvahelisel judoturniiril Moskvas 1961.aasta märtsis, kui maadlesin Kiknaze’ga Nõukogude Liidust.

See turniir oli omamoodi eellöök varstitulevatele 1964.aasta Tokyo Olümpiamängudele, kus judo oli võistluste kavva võetud esimest korda. Turniir oli ka hea võimalus vaadata, kas minu tai-otoshi oleks välismaisete judokate vastu efektiivne. Selle turniiri soosikuteks olin mina ja Kiknaze. Kiknaze oli suur mees, võimeline tulistama ühe käega kuulipildujast või tõstma mind kergelt mati kohale. Ma maadlesin temaga kahel korral, korra alagrupis ja siis finaalis. Alagrupis ma võitsin teda ipponseoi-nage’ga 30-sekundiga. Polnud rabavamat võitu! Igatahes õnnestus Kiknadzel võita kõik ülejäänud matšid ja ma pidin finaalis temaga uuesti vastamisi minema. Näis, et ta oli minu seoi-nage’t uurinud, sest kui ma lükkasin teda, ei tõuganud ta tagasi. Selle asemel blokeeris ta enda vasaku käega minu parema käe liikumist. See viis mind liimist lahti ja lõhkus minu tavapärase rütmi, ma üritasin seoi-nage’t kui ta oli just tgasi astunud. Näis, et ta oli seda oodanud, sest ta võttis must tihedalt ümbert kinni ja sooritas tugeva ülerinnaheite. Seda hinnati waza-ari vääriliseks.

Te võite vaid kujutleda minu pettumust. Ma olin määratud kaotama, kui ma ei poleks pannud mängu kõike, mida ma senini olin õppinud. Ma otsustasin rünnata seguga seoi-nage’st ja tai-otoshi’st. See osutus tõhusaks. Viie minuti pärast üritasin ma seoi-nage’t sama mustri järgi nagu enne ja nagu eelmisel korral, üritas Kiknadze mind kaissu haarata. Ma kasutasin seda juhust langetamaks enda keha ja lülitasin end ümber tai-otoshi’le. Kiknadze kukkus matile parem puus ees. See oli waza-ari. Nüüd olime me võrses seisus. Kiknadze kaotas valvsuse ja tuli meelega ettepoole. Ta oli just positsioonis, et olla heidetud seoi-nage’ga, ent seekord ma teesklesin seoi-nage’t ja muutsin selle tai-otoshi’ks. See oli täiuslik ippon. Kui ma poleks õppinud tai-otoshi’t, oleks ma tõenäoliselt selles matšis kaotanud Kiknadzele.

Judos kohtad sa mitmet liiki vastaseid. Tehnikatüübid, mida nad kasutavad on samuti väga erinevad, sõltudes nende füüsisest. Selleks et jätkuvalt võita selliste erinevate vastaste vastu, pead sa õppima ja treenima tugevamini kui nemad. Inimene, kes tegeleb igapäevaselt ühte tüüpi treeninguga, kes maadleb igapäev ühtemoodi ja ka kaotab igapäev ühtemoodi, ei suuda kunagi arendada võidumustrit. Ma loodan, et igaks, kes loeb seda esseed, peab seda meeles.

Kasuta judot igapäevases elus

Tokyo Olümpiamängudel võitsin ma raskekaalus meistritiitli. Järgmisel aastal ma võitsin absoluutkaalu maailmameistritiitli Brasiilias peetud 4. Maailmameitrivõistlustel judos, millega ma ühtlasi lõpetasin enda karjääri tegevjudokana. Nüüdseks olen ma võistlusjudost loobunud. Kui ma keskendun uute paljulubavate judokate arendamisele, ma püüdlen eluviisile, mis näitab, kuidas judovaimsus võib olla ülekantud kellegi igapäevasesse käitumisse. Ma üritan rakendada sootsiumile sama judovaimu, mille ma omandasin enda treeninguaastatel. Minu hoiak minu töökohal on sama, kui siis, kui ma harjutasin dojos või olin võistlusareenil. Ma panen mängu kogu enda innu ja võitlusvaim enda parajastisse tööse ja õpingutesse. Judo pole mitte ainult sport, millega tegeldakse dojos.

Sensei Jigoro Kano treenis printsiibil, et oma eesmärk võidakse saavutada vaid nii vaimu kui ka keha üheskoos produktiivselt töölepanemise teel. Ja ta ütles, et üks peamisi judotreengu sihte oli saada võimeliseks rakendada seda printsiipi kõigile sootsiumi elu aspektidele. ‘Võitlusvaimuga’ kui minu motoga, olen ma isegi praegu dojos, mis on sootsium, toetun ma enda judokogemustele edasiminemisel. ‘Võitlusvaim’ on minu jaoks eluaegne ettevõtmine.

Ära aeles loobu (Nobuyuki Sato)

Elus tuleb paljude asjadega kokku puutuda ja neist kokkupuudetest õpitakse täiskasvanuks küpsedes palju. Kui ma meenutan enda minevikku, saab mul olla vaid hea meel suurepärastest inimestest, headest õpetajatest, kes mul on olnud ja headest sõpradest, kellega mul on tulnud kokku puutuda. Ma arvan, et ma olen elanud väga õnnelikku elu ja ma olen selle eest tänulik.

Mida ma olen praeguseks, selle kõik võlgnen endast aasta vanemale vennale Nobuhiro’le. Mina ja tema käisime tegelikult läbi sarnase tee lasteaiast kuni kõrgkoolini ja pärast kooli lõpetamist jätkasime sama suunaga, õpetades judot Tokai Ülikooli juures. Minu jaoks oli Nobuhiro eeskuju, mille poole püüelda. Ta oli mulle kõike. Kui ta oli keskkooli astmes, hakkas ta innukalt judot harjutama. Ma nägin kui hoolikalt ta tegeles sellega ja otsustasin siis käia sama teed nagu temagi ja saada sama tugevaks kui tema. See oli mulle motiiviks alustamaks judo õppimist.

Minu isa ja ema oli samuti sügavalt minu käeläigust huvitatud ja mõistsid enda keha arendamise tähtsust. Minu isa oli kehalisekasvatuse õpetaja (kergejõustik) Hokkaido Teaduste ja Kunstide Ülikoolis, kuna minu ema oli olnud keskkooli aegadel väljapaistev ujuja.

Ma alustasin judos hästi. Kui minu vennal ei olnud õpetajat, siis mina alustasin judo õppimist varasemas eas kui tema ja ta oli mulle teejuhiks. Ja ta õpetas mind hästi. Kui ma käisin kolmandat aastat keskkoolis, astus Nobuhiro Tokyo Haridusülikooli ja oli selle judoklubi liige. Kooli vaheajal, tuli ta Hokkaidosse ja õpetas mulle judot. Ta andis edasi ka rohkelt informatsiooni Tokyo judoringkondadest. Te võite kujutleda kui püüdlikult ma kuulasin seal, judomaailma keskuses, toimuvast ja kuivõrd mind kuuldu kannustas. Kui minu koolivaheaeg sai läbi ja vend pidi naasma Tokyo’sse kooli, andis ta mulle alati mingi ülesande, millega pidin vahepeal, kui ta järgmine kord Hokkaidole tuli, toime tulema. Kui judos oli midagi, mida ma ei mõistrnud, pidin ma talle kirjutama ja tema vastas mulle.

Kui ma astusin Hokkaidol Hakodate Chubu Keskkooli (Senior High School), oli minu suurimaks sihiks saada keskkolli meistriks tervel Hokkaidol. Põhikooli (junior high school) algaastatel, ei osalenud ma suurematel turniiridel väljaspool kooli, kuna meil ei olnud judoõpetajaid. Mul ei olnud ettekujutust enda võimetest, kuna senini olid vastasteks olnud klassikaaslased. Minu vend, kes nägi minus võimeid ja annet tulevase judokana, pani minu jaoks kirja nimekirja asju, mida tuli keskkoolis saavutada. Ma pidin saavutama esimese dan’i oma esimeseks uustulnuka-aasta suveks, saavutama 2.dani teise aasta suveks ja saama kõigi Hokkaido koolide meistriks keskkooli viimasel aastal. See oli ajakava, millest minu vend ise oli unistanud, ent polnud selleni ise küündinud. Mu vend alati hooples teiste ees, et ühel päeval saab minust judotšempion ja viisin tegelikkusse tema lootused, kui ma saavutasin viimasel aastal Hokkaido keskkoolide judotšempioni tiitli.

Algkoolis ja põhikoolis polnud ma kunagi esimene ei spordis ega õpingutes. Kuidas ma ka ei pingutanud, alati oli keegi parem. Ja kuna mul oli väga tugev soov võita, oli mul sellist kohta väga raske taluda. Kui minust sai Hokkaido keskkoolide judotšempion, siis, igatahes, ma mõistsin, et kui ma tahan, võiksin ma õnnestuda milles iganes. Ma olin piiritult enesekindel: number üks enda keskkoolis, siis Hakodate linnas, seejärel kogu Hokkaidol. Ma pühendasin ennast aina enam ja enam treeningutele.

Samal, viimasel keskkooli aastal võtsin osa individuaalsest turniirist 10. Keskkoolidevahelisel Judoturniiri raames. Kuigi minu kool sai lüüa koolide arvestuses, ma võitsin individuaalses arvestuses ja tänu sellele kvalifitseerusin Üle-Jaapanilisele Õpilaste Judoturniirile. Ma olin kindel, et suudan head taset näita, ent eelturniiril ma kaotasin võistuses paljuga. Pärast seda osalesin ma Rahvuslikul Sporditurniiril, ent ka see kord ma kaotasin võistluse teises ringis. Ma olin kaks korda kaotanud, ent ma olin endiselt kindel, et ma suudaksin Tokyos hästi esineda, ja minu igatsus sinna minemiseks parandamaks enda tehnikaid muutus aina tugevamaks.

Minu keskkool oli tuntud paljude nende õpilaste välja arvamise poolest, kes ei suutnud läbida kurnavaid sisseastumiseksameid ülikoolidesse, ning õpingute raskus jättis kooli judoklubi suurde liikmete puudusesse. Klubijuhiks oli sensei Seiichiro Misawa. Tena motoks oli shinken-naru-doryoku (alati anna endast maksimaalne). Ta ütles tihti, et niikaua, kuni me harjutame judot tõsiselt, on lühikesed treeningperioodid piisavad ja me oleksime võimelised ühendama spordi enda õpingutega. Ta oli samuti tähelepannud, et füüsiline jõud oli üks eeltingimustest sisseastumiseksamite läbimiseks. Koos sensei Misawa’ga me uitasime mööda kooli, värvates uusi liikmeid enda judoklubile. See on minu üks paremaid mälestusi keskkooli-aegadest.

Nagu minu vend, kes samal aastal lõpetas ülikooli, astusin ma Tokyo Haridusülikooli ja sain sealse judoklubi liikmeks. Minu esimene siht oli saada klubi pärisliikmeks, s.o kvalifitseeruda kooli meeskonna põhiliikmena judoturniiridel osalemiseks. Teine siht oli saada veel tudengiaastatel võimalus osaleda Üle-Jaapanilisel  Judomeistrivõistlustel.

Judoklubi juhiks oli tookord sensei Isao Inokuma. Kui ma olin teisel ülikooli kursusel, võitis ta teist korda Üle-Jaapanilised Judomeistrivõistlused ja järgmisel aastal võttis Tokyo Olümpiamängudel raskekaalu meistritiitli. See oli tema karjääri tipp. Omades võimalust treenida koos koos sensei Inokuma’ga, panin ma kogu enda keha ja vaimu judosse. Ütlematagi oli treening väga karm. Mind heideti jõuliselt matile sedavõrd palju kordi, nii et ma kartsin seda mitte üle-elavat. Sellele vaatamata ma läksin sensei Inokumale peale metsiku jõuga. Temaga harjutades ja vaadates võistlusi, kus ta osales, ma õppisin tundma tema judostiili, mis pulbitses elujõulisusest. Samal ajal ma tundsin endal olevat privileegi omada sensei Inokuma’t enda õpetajana, ja ma tahtsin saada sama tugevaks kui tema.

Ma nikastasin enda põlve enne ülikooli astumist ja kolm kuud pärast seda, kui minust sai rebane, ei saanud ma judot harjutada. Esimesel aastal pidin ma selgroo tõttu mitmed kuud voodis lamama. Välja arvatud need kaks äpardust, oli mul õnn regulaarselt harjutada. Keskkoolis, kuna kool asus Hokkaidos ja me pidime kõvasti õppima ülikooli sisseastumiseksamiteks, polnud mul harjutamiseks palju aega, ent ülikoolis keskendus mu elu täielikult judole. Treeningtunnid olid koolis, Kodokanis, Tokyo Politsei Keskametis. ‘Ma tahan judos tugevaks saada’, need olid sõnad, mis moodustasid iga minu mõtte.

Sensei Inokuma soovitas mul edendada teaduslikku vaadet judole. Kooli harjutuskordadel Tottoris, kui ma olin uustulnuk, oli mul võimalus kohtuda sensei Mitsuo Kimura’ga, kes oli tuntud enda sankaku-jime poolest ja kes oli enda ülikooli päevil olnud väljapaistev judokas. Miliganes Sensei Kimura tuli Tokyo’sse, ma koputasin tema uksele ja palusin tal õpetada mulle oms kuulsat matitehnikat. Ma isegi läksin Tottorisse võtmaks talt tunde.

Ma alustasin judoga tegelemist koos vennaga kui enda eeskujuga ja lõpuks, kui ma heitlesin temaga suvevahajal, enda rebase-aasta suvel hakkasin teda võitma. Ülikooli esimesel aastal suri samuti minu isa ja meie pere seisis vastakuti finantskriisiga. Ent mu ema ja vend tagasid mulle piisavalt raha, võimaldamaks mul judotreeningute jätkamist selle kõrval töötamata. Ma oleksin teises positsioonis praegu, kui nad poleks tookord mulle sellist abi andnud.

Seeniorina, ma kvalifitseerusin Üle-Jaapanilistele Judomeistrivõistlustele ja see andis mulle tohutu rahuldustunde, kuna see täitis ühe minu suurimatest lootustest. Ülikooli lõpetamisel lootsin ma koduses Hakodates hakata õpetama vanemas keskkooli astmes (senior high school). Ent pärast suurepärast esinemist Üle-Jaapanilistel Judomeistrivõistlustel, ma muutsin meelt soovides tulevikus seda võistlust võita ja otsustasin jääda Tokyosse, kus oli palju tugevaid treeningpartnereid.

Selles olukorras, palkas mind Hakuhodo, avalike suhete kompanii, millel oli tugev judomeeskond ja mis hakkas muutuma potentsiaalseks pretendendiks judo meistritiitlile ärifirmade seas. Hakuhodo judoklubi juhiks oli Sensei Kazunari Onda, minu alma materi varasem lõpetaja. Sensei Onda oli matemaatik, kelle mõtteviis oli teoreetiline ja unikaalne. Ta uuris ja analüüsis igat judotehnika detaili ja igatlaadi kombinatsioone, võitlusstrateegiat ja kontrollimeetodeid, ja seejärel edastas selle meile, mida oli täheldanud. Samuti õpetas ta meile, kuidas end ülalpidada ühiskonna liikmetena ja lõi õhkkonna, milles me võisime isegi kompanii leival täie südamerahuga judole pühenduda.

Hakuhudas pühendusin ma kogu enda energiaga judole ja 1966.aasta augustis tunnustati mind lõpuks esmaklassilise judokana, tänu osalemisele raskekaalu meistrivõistlustel Esimesel Kaaluklasside Judomeistrivõistlustel. Esimeses matšis, ma alistasin veteran Koga kuzurekamishiho-gatame’ga. Poolfinaalis võitsin ma sama tehnikaga hiiglasekasvu Sakaguchi. Ent finaalis jäin ma väikse hindevahega alla Matsunaga’le, Üle-Jaapanilise Judomeistrivõistluste 1966.aasta meistrile. Ma olin võistluses uustulnuk, ent ma avastasin, et ma võin võrdselt heidelda tippklassi judokatega ja et mu tehnikad ei jää neile alla. Selle võistluse tulemusel ei hakanud ainult mina, vaid ka teised mõtlema, et mul võimalus võita Üle-Jaapanilise meistri tiitel.

1966.aasta kevadel, valiti mind Tokyo esindajaks Oitas peetavaks Rahvuslikul Sporditurniiril. Ma võitsin iga matši, mille pidasin esmajärguliste vastastega ja muutusin aina enesekindlamaks Üle-Jaapanilise krooni võitmises.

Järgmisel aastal peetud (1967) Üle-Jaapanilisel Judomeistrivõistlustel ma võitsin kõiki ja kohtusin finaalis Isao Okano’ga. Okano alistas mu, saades ipponseoi-nage eest waza-ari. Oli suur pettumus kaotada vastasele, kes oli minust väiksem.

Samal suvel osalesin Salt Lake City’s peetud Viiendatel Judo Maailmameistrivõistlustel ja võitsin esikoha kuni 93-kiloste meeste klassis. 1968.aastal 1968.aastal Üle-Jaapanilisel judomeistrivõistlustel arvasid kõik, et mina ja Okano võitleme meistritiitli nimel, ent, kahetsusväärselt alistas Matsuzaka mu komata-sukui’ga poolfinaalides. Ometi Üle-Jaapanilisel judomeistrivõistlustel kaaluklassidele, läks mul korda võita raskekaalu meistritiitel.

1969.aasta jaanuaris, ma lahkusin Hakuhodo’st ja Tokai Ülikool võttis mind judoõpetajana tööle. Ma olin alati tahtnud saada õpetajaks ja ehkki ma olin läinud riigikooli, avaldas mulle muljet erakoolide elujõulisus. Tokai oli moodustanud uue võitluskunstide osakonna, mis keskendus judole, ja mind võlu võimalus ehitada praktliselt mittemillestki üles judoklubi üheks Jaapani parimaks. Ma ei kahelnud hetkekski, tookord, kui Sensei Inokuma, mu õpetaja ja vanem sõber, kutsus mind ülikooli juures võtma juhendaja ametikohta. Iseenesest mõistetavalt oli mul kavatsus jätkata tegevjudoka karjääri.

Pärast Tokai Ülikooli liikmeskonnaga liitumist, püstitasin ma kaks sihti – võita Üle-Jaapanilised Judomeistrivõistlused ja teha Tokai Ülikooli judomeeskonnast Jaapani kõigi judomeeskondade meister. Tugeva toetusega Tokai presidendi Matsumae poolt, Sensei Inokuma poolt ja teiste kolleegide ja õpetajate poolt, ma taotlesin neid eesmärke kogu olemasoleva energiaga.

1969.aastal sain ma lüüa Üle-Jaapaniliste Judomeistrivõistluste eelvõistlustel ja 1970.aastal oli kõik, mida ma suutsin, 8 parema seas lõpetamine, 1971.aastal jäin ma teiseks ja 1972.aastal olin kolmas. 1973.aastal olin ma parima 16.seas. Ent näis, et ma ei suuda seda lihtsalt võita.

Vahepeal olid minu teisteks saavutusteks: kolmas koht 1969.aasta Judo Maailmameistrivõistlustel (absoluutkaalus), 1971.aastal Üle-Jaapanilisel Judomeistrivõistlustel kaaluklassidele kuni 93-kilogrammiste meeste kaaluklassi võitja, teine koht 1971.aasta Judo Maailmameistrivõistluste kuni 93-kiloste meeste seas ja sama klassi maailmameister 1973.aasta Judo Maailmameistrivõistlustel. Ent mitte Üle-Jaapaniliste Judomeistrivõistluste tiitlit! See oli ikkagi ainult unistus ja mõtlesin sellele nii ööd kui päevad. Ausalt öeldes olin ma seetõttu veidi vaimselt tasakaalutus seisundis. Üks hääl ütles mulle, et mul pole lihtsalt võimet võita, kuna teine käskis mul jätkata pingutusi ja oodata järgmise aastani.

1974.aasta Üle-Jaapanilisteks Judomeistrivõistlusteks oli minu vorm halvim alates 1967.aastast. 1974.aastal sain ma külma, mis arenes peaaegu kopsupõletikuks, laastades mu tervise. Minu treening oli olnud nii mahult kui kvaliteedilt vähene ja minu füüsilised võimed olid tugevasti halvenenud. Ma otsustasin, võidan või kaotan, 1974.aastal osalen ma viimast korda Üle-Jaapanilistel Judomeistrivõistlustel. Teised mõtlesin samamoodi. Seega, ma ütlesin endale, et ma võitlen iga matši nagu oleks see üldse viimane. See oli esimene kord kui ma ütlesin endale, et see saab olema minu viimane võistlus. Ma ei tea, kas sellel otsusekindlusel oli seos tulemusega, ent lõpuks osutus mul võita.

Hiljem ma mõtlesin endamisi, et võimelisusega üksi ei saa võita. Saatus mängib samuti judos suurt rolli.

Minu soovitus, minu enda kogemusest, on mitte alla anda. ‘Kui oled püstitanud sihi, püüa seda saavutada, misganes ka ei juhtuks. Mõnel päeval on saatus kindlasti just sinu poolel.´ Need sõnad tegi kuulsaks Sensei Jigoro Kano.

Väsimatud pingutused kujundavad inimese

Perioodil, kui ma aktiivselt osalesin judovõistlustel, ei öelnud keegi, et mul on judoks annet või võimeid või mul on mingit perspektiivi judos. Judo, ma arvan, on üldvõimete küsimus, ja see käib samahästi kõigi teiste spordialade kohta. Ehkki sinu enesesobivuse tajumine judoks ei pruugi olla parim, võid sa vastase suhtes ülekaalu saavutada hea judo mõttes, harjutades kaks või kolm korda tugevamini kui tema. Oluline on olla võitlusvaimu haardes ja kellel on samuti hea tehnika ja füüsilised võimed, see lõpuks saab võitjaks. Ma olen veendunud, et väsimatute pingutuste tegemine sihi saavutamiseks ja võitlusvaimu arendamine nõuab samuti teatavat liiki annet.

Kui ma veel võistlesin, siis otsustasin ma uurida erinevaid teisi spordialasid ja teha asju, millega teised ei tegelenud püüdmaks omandada uusi ideesid enda judosse. Üks sport, mida ma uurisin oli klassikaline maadlus. 1966.aasta detsembrist kuni 1967.aasta jaanuaraini ma töötasin maadlejate grupiga, kes valmistus olümpiaks. Treeningutel ma õppisin nende haardeid ja arendasin üldfüüsilisi võimeid ja olin võimeline õpitut enda judos ära kasutama. Samuti 1966.aastast alustasin ma innukalt vene sambo õppimist. Võrreldes sambot judo’ga, ma leidsin, et tervikuna on judo tehnikad kõrgetasemelisemad. Ent ma avastasin samuti, et sambos kasutatavad ura-nage ja juji-gatame olid märkimisväärselt võimsamad ja tõhusamad kui samad asjad judos. Teine asi, mida ma panin tähele oli, et kuna sambo asend on madal, on sambokas haavatav ette-taha kombinatsioonitehnikatele, eriti sellistele nagu tai-otoshi, kouchi-gari ja ouchi-gari. Seega olin ma võimeline ära kasutama vene judokate nõrku punkte nendega võistlustel kohtumisel. Nagu öeldakse, on vastase ja iseenda tundmine tee võiduni. Tudengiaastatel võtsin ma sensei Inokuma soovitusel ette jõutreeningu. Sellest oli hiljem palju kasu ja võimaldas mul üles ehitada tugevate lihastega keha. Enamgi, isa soovitusel, kes rääkis mulle, et jooksmine on kõigi sportide alus, ma jooksin alati kui mul oli aega. Ma jätkasin jõutreeningut ja jooksmist viimase päevani, mil osalesin võistlusspordis.

Mind on sageli kutsutud ‘newaza Sato’ks’ ja see on oletatavalt tingitud minu keha omadustest – väga paindlik, samas mitte eriti vetruv. Kinnihoitud vastane ütles sageli, et see oli nagu olla rõhutud liimjast jaapani riisipiruka kamakast. Teine põhjus, võib-olla, mis tegi mind matitehnikates heaks oli see, et harjutustel külmas Hokkaidos, ma sageli alustasime harjutamist esmalt matitehnikatest, nii et me ei teinud endale hiljem liiga.

Ent ei saa võita ainult matitehnikatega. Ma olen veendunud, et sa pead olema samuti võimeline võitma püstitehnikatega. Lõppude-lõpuks kui sa oled endale kindel matitöös, oled sa suuteline sooritama püstitehnikaid kontreerimise hirmuta ja ka sinu vastane kõhkleb sind maha viimast. Hea matitehnika annab sulle matšis mitmeid eeliseid ja võimaldab sul võidelda andamata vastasele mingisuguseid võimalusi. Ent ma soovitan sul samuti vallata püstitehnikaid, nii keerulised nagu need ei pruugi ka olla.

Kui ma oli tudeng, ma eelistasin vasakpoolseid haardeid ja tavatsesin haarata vastase kraest seestpoolt. Ometigi polnud see tõhus väga suure vastasega maadlemisel, nii, et ma viisin enda vasakut kätt allapoole ja tõstsin vastast altpoolt. Algaja on judos paljuski mõjutatud enda õpetajast, ent kui ta kohtab probleemi ja ei tea mida teha, peab ta lahenduse ise leidma ja muutma teguviisi omaenda tahtejõu ja pingutuse varal.

Võitle nii nagu poleks homset

Alates 1969.aastast olen ma õpetanud judot koos sensei Inokuma’ga Tokai Ülikoolis. Ma olen väga tänulik võimaluse eest õpetada selle judoklubi õpilasi ja edendada lootustandvat noorsugu. Meie kooli meeskond on võitnud kaks korda Üle-Jaapanilise judoturniiri ja on aidanud arendada suurel hulgal õpilasi judomeistriteks. Mul on olnud samuti võimalust kohtuda Yasuhiro Yamashita’ga, ühega kõige paljulubavama judokaga kaasaegses Jaapanis. Tänu organisatsioonilisele koostööle, mida mulle on üles näidanud pesident Matsumae ja teised õpetajad, on ülikooli astumisest peale kõik minu lootused täitunud. Ma tahaksin väljendada enda sügavat tänumeelt nendele.

Judo õpetajana loodan ma, et minu õpilased alati võidavad. Ma loodan, et nad on alati kindlad võitmises ja õpivad viise, kuidas nad suudaksid jõuda võiduni. Ma soovib, et võitlustel käiksid nad välja vastaste vastu kõik enda võimed. Sel põhjusel kannustan enda õpilasi igat matši võitlema kogu energiaga ja näitama üles ichigo-ichie vaimu, s.o, soovides võidelda iga kord hirmuga, et nad ei saa kunagi teist võimalust.

Ent sõltumata sellest kuivõrd oluline on võita kohtumine, peab judokas mõistma, et ta on ühiskonna liige. Tema võistlemise periood on lühike võrreldes ajaga pärast võistlusspordist loobumist. Kui ta omandab harjumuse teha korralikke pingutusi, arendab ära-anna-alla vaimsust ja omandab neil päevil tegevjudokana ichigo-ichie hoiaku, on ta suuteline panema mängu, kui tast saab ühiskonna tavaliige. Ta ei tohi kunagi lõpetada nagu mingi ‘võidumasin’.

Ma olen judo varal saanud palju sõpru ja mu kolleegid on mulle justkui vennad, sõltumata sellest, kui palju aastaid möödub. Sõpruse side on kasvanud tugevaks, kuna me oleme kontsentreerinud kogu enda energia kõigele, mida oleme ette võtnud. Nagu ka judorivaalide suhtes, kuna me anname matši kestel endast kõik, tunnen ma teatavat liiki sõprust nendega isegi praegu. Kuigi ma ei tegele enam võistlusjudoga, siiski minu kolleegid nagu ka rivaalid minevikust teeme erinevatel viisidel koostööd. Ma olen kindel, et meie sõprus, mis sündis judo’st muutub päevade möödudes aina tugevamaks.

Judo, mis on olnud minu eluviisiks, on kõigi olümpiaspordialadest ainus, mis on välja töötatud Jaapanis. Judo kannab jaapani kultuuri märki ja on tegelikult ‘kultuursport’, mille üle Jaapan võib olla uhke. Ent on arvukalt probleeme, nii Jaapanis kui välismaal, mis peavad olema lahendatud selleks, et edaspidi levitada judot kõikjal maailmas. Judoõpetajana on minu sihiks töötada mitmete probleemidega, mis on vastuolus judo alistamatuse vaimsusega.

HEA JUDO: Treening

5. Treening

Judo on sport, mis kasutab praktiliselt kõiki sinu kehaosi. Judotreening keskendub randor’ile (vabaharjutus) ja sellise treeningu kestel arendad sa loomulikult jõudu, mida judo nõuab. Ent kaasaegne judo nõuab, et sa arendaksid kavakindlalt üleüldist jõudu ja erinevaid kehaosi, selleks et laduda võimas alus, mis toetaks sinu judotehnikaid. Selles peatükis me hakkame vaatama mõningaid treeningviise, mida sa võiksid kasutada, ja iseäranis jõutreeningut.

Treeningust

Judo jaoks pead sa arendama enda lihaskonda, vastupidavust, paindlikkust, jõudu ja kiirust ja pingutama end üleüldise kehajõudluse arendamisel. Jõud ja vastupidavus on eriti olulised võistlustel: võistleja, kes on treeninud nende arendamiseks tugevamalt saab lõpuks võitjaks.

On mtmeid viise jõule aluse ladumiseks, näiteks jõutreening, isomeetriline treening, intrevall-treening, ringtreening jne. Samuti peaksid sa kasu saama sellistest spordialadest nagu jalgpall ja korvpall. See peatükk esitab mitmeid meetodeid, ent keskendub jõutreeningule, mis hõlmab raskete objektide nagu kangi ja hantlite tõstmist. Jõutreening on õige valik judokale, kuna see on mõeldud just neile vajaliku tugeva lihaskonna arendamiseks.

Ent raskustega treeninimine on vaid vahend, mitte eesmärk omaette. Selline treening on mõttetu, kui pole otseselt seotud sinu judotehnikatega. Seega, kui treenid, siis on oluline, et sa planeeriksid ja tegeleksid harjutustega, mis aitaksid sul arendada judotehnikaid ja, mis omaksid otsest rakendatavust judotreeningutel.

TREENINGPRINTSIIBID

Kui treenid on olulised järgmised viis printsiipi, mida tuleks rangelt jälgida:

Koormus

Tõsta raskusi, mis ületavad teatud astet

Astmelisus

Suurenda raskusi ja jõudu järk-järgult

Pidevus

Treeni järjekindlalt.

Motivatsioon

Tea, milleks sa treenid, ja treeni tahte ja entusiasmiga.

Individuaalsus ja totaalsus

Treeni viisil, mis sobib sulle kõige paremini ja tööta terviku nimel.

TREENINGMEETODID

Kohanda kasutatavaid raskusi vastavalt enda eesmärkidele:

• Edendamaks lihasjõudu, tõmba või tõsta üle nii kiiresti kui võimalik ja kasuta raskust, mis 1/3 sinu maksimaalsest lihasjõust.
• Edendamaks jõudu kasuta raskust, mis 2/3 sinu maksimaalsest lihasjõust ja mida sa suudad tõsta 8-10 korrani.

Varustuseta treening

ÜLAKEHA TUGEVDAMINE

Toenglamangus surumine (kätekõverdused): painuta enda küünarnukid kokku ja siis siruta välja. Kätekõverdused ei võta palju ruumi ja on täiendav, musterharjutus, mida igaüks võib teha.

A. Soorita kätekõverdusi ühel käel

B. Aseta koormus enda seljale

C. Tõuka end üles õhku ja tee käteplaks.

Diagonaalsed ülestõmbed: Klammerda partneriga käed kokku ja tõmba end kätejõul üles, tõstmaks ülakeha.

KÕHU TUGEVDAMINE (kere tõsted horisontaalpinnal)

Leba seljal ja tõsta enda ülakeha.

A. Fikseeri enda põlved ja jalgade alaosad nii, et need ei liiguks.

B. Aseta enda jalad partneri õlgadele.

C. Pane raskus mõlemasse enda õlga.

Tugevda selga ja jalgu

Kandamiga jooksmine: Kanna partnerit, nõjatu tahapoole ja jookse teatav vahemaa.

Ülakeha ülessirutamine:

A. Seisust, klammerda end partnerile, selg nimmest sirgelt hoituna ja siruta enda ülakeha tahapoole.

B. Lama näoli matil ja las partner hoiab sinu jalgu. Seejärel tõsta ülakeha ülespoole.

Külgedele hüplemine: Hüppa üle partneri, kes lamab maas. Ära peatu hüpete vahel. Ühe seeriana tee 20 edasi-tagasi hüpet.

Kükitus: Tõsta kükitamisel partner õlgadele ja tõuse üles. Hoia selg sirge. See harjutus loob kindla aluse seoi-nage’le ja teistele mõlemaid jalgu kasutavatele heidetele.

Keha tugevdamine ja kiiruse edendamine (kitsehüpe):

Hüppa seljatgant üle partneri, seejärel muuda väldelat suunda ja rooma läbi tema põlvede. Soorita seda harjutust katkematult umbes 15 korda moodustamaks ühte seeriat.

Kaela tugevdamine (kaelasurumine)

Las partner surub sinu peale piisava jõuga painutamaks sinu kaela maha. Madalda kaela, samal ajal kui toetad mati suunas kulgevat raskust ja seejärel tõsta enda kaela surumaks lükkavat kätt ülespoole.

A. Kukla tagant tõukamine.

B. Küljelt tõukamine (vaheta paremat ja vasakut poolt).

C. Tõukamine eestpoole.

Varustusega treenimine

Ülakeha tugevdamine

Kangi surumine lamades (Rinnalt surumine): Rinnalt surumine on üks keskseid musterharjutusi lihaste tugevdamiseks. Sihiks on treenida nii, et sa oleksid suuteline tõstma vähemalt oma keharaskust.

1. Heida pingile. Haara kangist umbes õlgade laiuselt ja lase see rinnale.

2. Suru see otse üles.

Kangi surumine kukla tagant: istu pingile ja jalgu kasutamata suru kang kukla tagant üles.

1. Aseta kang enda kukla taha.

2. Suru see otse enda peakohale. Hoia selg sirgena.

Käsikute surumine kahe käega vaheldumisi: Tõsta käsikuid kordamööda. See harjutus on hea tugevdamaks sinu tsurite’d.

1. Hoia käsikuid mõlema käega enda õlgade kohal.

2. Siruta kätt ja suru käsik pea kohale.

3. Kui surud teist käsikut lase samal ajal käsik alla. Korda seda harjutust kätega vaheldumisi tõstes.

Rindkere ja piha tõmbed: Suure kiirusega sooritatavad rindkere ja pihatõmbed tugevdavad ‘tõmmet’ ja ‘tõuget’, mis on judos väga olulised. See on jõutreenimismeetod, mis omab head rakendatavust tegelikus judovõistluses.

A. Tõmba ühe käega. Kasuta kogu enda keha.

B. Tõmba mõlema käega. Tee vaheldumisi hikite ja tsurite kombinatsioone.

C. Treeni tsurite’d.

Küünarvarte kõverdamine pealthaardes: Treeni tõstes kangi õlgade ette.

1. Seisa, haarates kangist peod ülepoole.

2. Hoia enda küünarliigeseid külgede ligi ja tõsta kang õlgade kõrgusele.

Küünarvarte kõverdamine peopesad vastakuti: Kõverda vaheldumisi käsikuid õlgade ette tõstes käsi.

1. Hoia käsikuid mõlemas käes.

2. Tõsta üks käsik õla ette.

3, 4. Ühe langetamisel tõsta teist.

Kangi tõmbamine lõua alla: Vinna kang õlgade kõrgusele. See tugevdab sinu hikite jõudu.

1. Tõuse püsti, hoides kangi lähestikku kätega.

2. Tõma kang sujuvalt ühe hooga üles õlgade-tasemele. Selles punkis on sinu painutatud küünarnukid kõrvade juures.

tõmbed kangiga ettekallutatult: painuta enda ülakeha ettepoole, selg sirgelt ja tõsta kang enda kõhu ja rindkere kohale. See harjutus tugevdab sinu tõmbejõudu ja aitab samuti arendada sinu lihaseid üle kogu kere.

1. Painuta enda ülekeha ette ja haara kangist.

2, 3. Sirge seljaga tõmba kang enda rindkere ja kõhu vastu.

Ületõmbed kangiga: Lama selili pngil. Vea kang üle õlgade enda pea taha ja tõsta sealt uuesti enda ette.On kaks viisi selle harjutuse sooritamiseks – käsi kõverdades ja neid sirgelt hoides.

1. Leba selili pingil ja hoia mõlema käega kangi rinna kohal.

2, 3. Tõsta kang enda õlgade kohale ja lase pool-kaarja liikumisena pea taha. Seejärel tõsta seda ja vii kang algsesse asendisse.

kõhu tugevdamine (jalgade tõsted horisontaalasendist)

1. Hoia topispalli jalgade vahel ja tõsta see üles. Tee seda harjutust eelnevalt topispallita kuni oled liigutusega harjunud. See harjutus on hea tugevdamaks sinu kõhulihaseid ja samuti tagab tõhusa ettevalmistuse nage-waza’ks ja katame-waza’ks.

2, 3. Väljasirutatud jalgadega, tõsta neid üles (koos topispalliga), kuni jalad on vertikaalasendis.

Selja ja jalgade tugevdamine

Jõutõmme: Tõsta ülakeha, hoides samal ajal kangi.

1. Vii jalad laiali ja painuta end põlvedest haaramaks kangist.

2. Kui tõstad enda ülakeha, siruta end põlvedest.

3. Naaldu tahapoole.

Pallipildumine pingilt: sul on vaja kahte kaaslast. See, kes pillub palli viskab seda püüdjast vasakule, paremale ja keskele. Kasuta alguses kerget palli ja aste-astmelt liigu edasi raskemateni. Varieerige pildumise sagedusega.

1. Lama näoli pingil, ülakeha sirutumas üle ääre. Üks kaaslastest hoiab kindlalt sinu jalgu.

2. Vastasseisev kaaslane pillub palli.

3. Püüa pall ja viska see kaaslasele tagasi (ära lase palli põrandale).

Kükk kangiga turjal: Kang turjal, tee kükk ja tõuse püsti. Judokas peab omama tugevaid jala- ja puusalihaseid kui ka head bane’t (tõusu). Kükid on ühed parimad meetodid nende omaduste arendamiseks. Nad annavad samuti hea treeningu seoi-nage’ks ja tsurikomi-goshi’ks.

A. Täiskükk: Aseta jalad õlgade laiuselt  ja aseta kang turjale. Painuta end põlvedest, selg sirgelt, ja tee kükk. Seejärel tõuse püsti.

B. Poolkükk: Seda tehakse kui täiskükki, väljaarvatud see et põlvi painutatakse täisnurgani (90°).

Hüplemine üle pingi: Põlved kõverdatuna hüppa üle pingi vasakult paremale ja vastupidi. Tee järk-järgult pink kõrgemaks ja pidevda hüpete sagedust.

1. Ole poolkükituses pingi kõrval.

2, 3. Mõlemad jalad tihedalt koos, kasuta põlvede sirutust hüppamaks külgmisi üle pingi.

Hüpped kangiga turjal vaheldumisi etteastega: Tõsta kang õlgadele ja hüppa ülespoole: seejärel tee etteaste kui langed ja lengetad end puusadest (üks jalg eespoole, teine tagapool). Hüple vaheldumisi etteastetega. Väikse raskuse kasutamine ja harjutuse kiire sooritamine on kõige tõhusam sinu uchimata ja teiste jalgade tehnikate jõudluse suurendamiseks nagu ka tugevdamaks sinu jalgu ja puusi.

Hüpped kangiga turjal kükitusse: Seisa kang turjal ja tee suur hüpe ettepoole. Põrandale langedes siruta jalad harki ja langeta puusi.

Terve keha tugevdamine

Kangi rinnale tõstmine: Tõsta kang üles rindkere kõrgusele. See harjutus kogu sinu kehale ja tugevdab sinu käte, õlgade, rindkere, selja ja jalgade lihaseid.

1. Siruta selga ja painuta enda puusadest ja põlvedest. Haara kätega kangist haardega õlgade laiuselt.

2, 3. Siruta enda puusi ja põlvi tõstmaks kangi.

4. Viipu küünarliigeseid ettepoole ja tõmba kang rinnale. Hoia selg sirge.

Tõukamine (rinnale tõstmine ja tõukamine): Soorita kangi rinnale tõstmine ja seejärel tõuka kang üle pea.

Pallipildumine: Viska topispalli kaslasega edasi-tagasi. Seisa kaaslasest natuke eemal ja tarbita kogu enda keha heitmaks palli igast mõeldavast suunast – alt, ülevalt, küljelt, diagonaalselt jne. See harjutus ei tugevda mitte ainult keha tervikuna, vaid tagab samuti lõdvestuse perioodi enne ja pärast judotreeningut.

HEA JUDO: Kombinatsioonitehnikad

4. Kombinatsioonitehnikad

Vahetus võistluses ei ole sa alati võimeline alistama vastast eraldi tehnikaga. Kui sinu tehnika on ebaedukas ja sul pole midagi üle jäänud, võib vastane sind kontreerida ja võita sind omaenda tehnikaga. Seega pead sa valmistama ette tehnikad, mida sa võiksid kasutada üksteisega kombinatsioonis, loomaks erinevat tüüpi rünnaku võimalusi. Neid kombinatsioonitehnikaid nimetatakse renrakuwaza’ks ja need nõuavad kiirust ning head ajastamist. Igapäevane nende harjutamine on ilmtingimatu, nii et, võistluse ajal sa võiksid enda taktikat sujuvalt murdosasekundilt ümber lülitada. Sageli vaid murdosasekund sul ongi aega.

Nagewaza → nagewaza

Enda tehnikalt enda tehnikale

Ühelt tehnikalt teisele üleminemist kutsutakse üldiselt saki-no-saki’ks. Sa sooritad ühe tehnika vastase tasakaalust välja viimiseks ja seejärel teise tehnikat tema heitmiseks. Seda tõeliselt positiivset võistlus-strateegiat nimetatakse kake-kuzushi’ks. Allpoolsed numbrid pealkirjade juures näitavad, millisel selle raamatu leheküljel kombineeritavad tehnikad on detailselt seletatud.

Ipponseoi-nage→kouchi-gari

1, 2, 3, 4. Ürita migiipponseoi-nage’t. Vastane paneb vastu kõhtu ette ajades ja tahapoole nõjatumisega.

5, 6. Kui tood keha tagasi selle algsesse asendisse, aseta parem jalg vastase parema jala vastu ja kontrolli enda parema käega seda jalga.

7, 8. Parema õlaga, lükka vastast tema paremast rindkere poolest ja õlast ja seejärel rullu ettepoole.

9, 10. Rullu nii, et vastase parem õlg on täielikult mati vastu.

Kouchi-gari→moroteseoi-nage

1, 2, 3. Hidari-shizentai’st lükka vastast ja ürita hidarikouchi-gari’t.

4, 5. Vastane sirutab enda vasaku jala välja ja lükkab tagasi püüdes taastada enda tasakaalu.

6, 7. Hea ajastamisega, painuta korralikult enda põlve ja soorita hidariseoi-nage.

8, 9. Kasuta jalgade jõudu vastase heitmiseks ettepoole ühtse liikumisena.

Ouchi-gari→moroteseoi-nage

1, 2, 3. Hidarishizentai’st tõuka vastast ja ürita hidariouchi-gari’t.

4, 5. Vastane viib parema jala taha ja tõukab sind vastu taastamaks enda tasakaalu.

6. Kasuta seda juhust painutamaks täielikult enda põlve ja soorita moroteseoi-nage.

7, 8. Kasuta jalgade jõudu vastase heitmiseks ettepoole ühtse liikumisena.

Ouchi-gari→kouchi-gari

1, 2, 3. Hidarishizentai’st tõuka vastast ja ürita hidariouchi-gari’t.

4, 5. Kui vastane toetub emda paremale jalale ja püüab veel tagasi astuda, jätka tsugi-ashi’ga etteastumist ja ürita hidarikouchi-gari’t.

6, 7. Pööra ja tõmba enda paremat kätt tihedalt sissepoole ja vasaku käega tõuka vastase lõuga tema tahapoole lükkamiseks. Siinjuures on oluline kukutada vastane, kasutades rohkem vasakut jalga lükkata tema vasak jalg lahti, kui et seda niita.

Ouchi-gari→tai-otoshi 1

1, 2, 3. Migishizentai’st tõuka vastast ja ürita migiouchi-gari’t

4, 5. Ta peatub enda vasakul jalal ja lükkab vastu selleks, et taastada oma tasakaal.

6, 7. Kasuta seda juhust vastase tasakaalust väljaviimiseks tema paremasse esinurka: pööra end paremal jalal ümber ja sisse. Seejärel, hoides seisangut madalana, tee samm ette ja pane enda parem jalg vastase parema jala ette.

8, 9. Kui pöörad enda keha, siruta enda jalad välja ja heida vastast tai-otoshi’ga ettepoole.

Ouchi-gari→tai-otoshi 2

1, 2, 3. Migishizentai’st tõuka vastast ja ürita migiouchi-gari’t

4, 5. Kui vastane reageerib nihutades enda raskuskeskuse paremale, kasuta seda juhust viia niitev jalg ära. Tee samm ette ja siruta enda parem jalg vastase keha ette.

6, 7. Kiiresti vii vastane tasakaalust ettepoole välja, kasutades enda hikite’d ja tsurite’d tõhusalt, heida teda tai-otoshi’ga ettepoole.

Ouchi-gari→osoto-gari

1, 2, 3. Hidarishizentai’st tõuka vastast ja ürita hidariouchi-gari’t.

4, 5. Kui vastane peatub parema jalal ja üritab veelgi tahapoole astuda, tee suur samm ettepoole ja aseta enda parem jalg tema parema jala kõrvale.

6, 7. Vii parem käsi alla ja tõsta vasakut kätt enda keha vastasega lähestikku viimiseks. Samal ajal tee vasaku jalaga suur samm ettepoole.

8. Kasuta ära vastase tahapoole liikumist saavutamaks tema mahaviimist enda jala ühe tõmbena osoto-gari’s.

Ouchi-gari→uchimata

1, 2. Hidarishizentai’st tõmba vastane enda vastu ja ürita hidariouchi-gari’t.

3, 4, 5. Kui vastane tõstab enda paremat jalga sinu liikumise nurjamiseks, tõmba teda ette ja hüppa sissepoole.

6, 7. Vastase heitmiseks hoogle üles ja kiiresti kääna enda keha. Kui tehnika esialgu ei tööta pead sa mõnikord seda ikka ja jälle kordama (seda nimetatakse kenken-uchimata’ks).

Osoto-gari→harai-goshi

1, 2, 3. Hidarishizentai’st tõuka vastast ja ürita osoto-gari’t.

4. Vastane tõmbab jalad tagasi ja toetub sinu liikumisele vastupanemiseks ettepoole.

5, 6. Telgle enda vasakul päkal pööramaks keha vasakule ja tõmba vastane enda ligi. Kui tõmbad vastast, kasuta tõhusalt enda tsurite’d, nii et tema pea kaldub paremale.

7, 8. Kui pühid parema jalaga vastase paremat jalga, pööra enda keha tema heitmiseks harai-goshi’ga ühe liikumisena.

Osoto-gari→sasaetsurikomi-ashi

1, 2. Hidari-shizentai’st astu parema jalaga ette ja ürita osoto-gari’t.

3. Vastane üritab vastu panna, asetades enda raskuskeskme enda paremale jalale.

4, 5. Kasuta seda juhust enda vasaku käe sissetõmbamiseks, kui tõstad parema käega vastase külge sasaetsurikomi-ashi’sse sisenemiseks.

6, 7. Kõiguta end tahapoole ja pööra enda keha selle heite tegemiseks.

Tai-otoshi→ouchi-gari→tai-otoshi

1, 2, 3. Migishizentai’st tõmba vastast enda vastu ja ürita tai-otoshi’t.

4, 5, 6. Kui vastane paneb edukalt vastu, lülita end ümber ouchi-gari’le.

7, 8, 9. Vastane peatub vasakul jalal ja astub tasakaalu taastamiseks ettepoole.

10, 11, 12, 13. Kasuta seda võimalust tai-otoshi sooritamiseks ühe liikumisena. Selleks et sooritada ühte tehnikat teise järel, on loomulikult vajalikud hea ajastus ja kiirus. Samuti peab omama head võhma. Ülalpoolne on kõrgetasemeline tehnika, mis on väga tõhus võistlustel ja mida saab vallata ainult pideva treeningu abil.

Ouchi-gari→tai-otoshi→sasaetsurikomi-ashi

1, 2, 3. Hidari-shizentai’st tõuka vastast ja ürita ouchi-gari’t.

4, 5, 6. Kasuta avanenud võimalust, kui vastane peatub paremal jalal ja ürita hidaritai-otoshi’t.

7, 8, 9. Vastane hüpleb, sinu tai-otoshi nurjamiseks, üle sinu vasaku jala ja seejärel toob enda raskuskeskme paremale jalale, selleks et taastada oma tasakaal.

10, 11, 12, 13. Kasuta seda juhust sasaetsurikomi-ashi sooritamiseks.

Selpuhul on kolm tehnikat kombineeritud. Ent on võimalik kombineerida enam kui kolme tehnikat. Harjuta nii, et sa oled võimeline sooritama oma parimaid tehnikaid üksteise järel.

Sinu tehnika vastase tehnika vastu

Vastase tehnika kontrollimist ja selle pööramist omaenda tehnikaks nimetatakse tavaliselt ato-no-saki’ks. Siin sa kasutad heite tegemiseks vastase tehnika jõudu tema enda vastu.

Siiski sellele strateegiale tuginemine ei aita pikemas perspektiivis sinu endi tehnikaid parandada.

Koshiwaza→utsuri-goshi

1, 2. Migishizentai’st üritab vastate puusatehnikat, kas tsurikomi-goshi’t või ogoshi’t.

3. Lase puusad alla ja pane vastase liikumisele vastu.

4, 5. Aja kõht ette ja tõsta vastast. Kasuta vastase allapoole naasva keha hoogu nihutamaks tema puusad enda puusadele.

6, 7, 8. Mine täelikult vastasele sisse ja kääna enda puusi tema heitmiseks utsuri-goshi’ga.

Osoto-gari→ura-nage

1, 2, 3. Migishizentai’st teeb vastane suure sammu ette ja üritab migiosoto-gari’t.

4. Vii parem jalg eemale puusade langetamiseks, seejärel võta vastane kaissu ja tõmba ta enda vastu.

5, 6. Kukuta end taha ja üheliikumisena heida vastane otse taha.

Ouchi-gari→ouchi-gaeshi

Ouchi-gaeshi on nimi, mis on antud tehnikale kontreerimaks vastase ouchi-gari’t.

1. Kenka-yotsu’st üritab vastane migiouchi-gari’t.

2, 3. Naaldu tahapoole ja astu vasaku jalaga ettepoole. Selpuhul keskenda enda jõud enda pöiaotstesse ja hoia enda vasakut jalga täielikult sirgena.

4, 5. Kääna enda puusi vastase heitmiseks.

Uchimata→sukui-nage

1, 2. Kui vastane üritab sooritada migiuchimata’t, siruta enda parem käsi välja ja samal ajal pista enda vasak käsi tema jalgade vahele.

3, 4. Naaldu kiiresti tahapoole ja tõsta vastase keha ettepoole.

5. Kui vastase keha on just langemas, tee parema jalaga poolsamm ja kui tõstad parema käega vastast, aseta tema keha enda vasakule puusale.

6, 7. Kääna enda puusa vastase heitmiseks sukui-nage’ga, hoides enda keha temaga ligistikku.

Ouchi-gari→ moroteseoi-nage

1, 2, 3. Hidarishizentai’st üritab vastane hidariouchi-gari’t.

4. Tee kaks sammu ettepoole ja eemalda enda lõksustatud jalg.

5, 6. Telgle ja kääna enda vasakut jalg ümber, kuni sinu jalad on koos; kasutades ära vastase tõukejõudu, mine üle seoi-nage’le.

7, 8. Heida vastast ühe liikumisena.

Uchimata→ tai-otoshi

1, 2. Kenka-yotsu’st üritab vastane migiuchimata’t. Selpuhul on oluline, et sa pistaksid enda parema käe vastase kaenlaalusesse olemaks kindel, et sa pole tema poolt tõmmatud.

3. Võta madal seisang ja too vasak jalg parema jala juurde.

4. Tee vasaku jalaga väike samm ette ja aseta enda vasak jalg vastase vasaku jala ette.

5, 6, 7. Kasuta vastase liikumishulka tema mahatoomiseks.

Nagewaza→katamewaza

Võistlustel ei pruugi enam ainult nagewaza’st piisata täispunkti saavutamiseks ja on tihti juhtumeid, mille puhul sa pead proovima võita samuti katamewaza varal. Ole selleks alati ettevalmistatud ja harjuta igapäevaselt heitetehnikatelt haardetehnikatele üleminekut.

Sinu tehnika järgneb heitele

Ipponseoi-nage→yokoshiho-gatame

1, 2. Sa üritad migi-ipponseoi-nage’t.

3, 4, 5. Sa lähed tasakaalust välja ja sinu hikite pole tõhus. Langeta end paremale põlvele ja heida vastane matile.

6, 7. Kui hoiad tema paremat kätt, säti enda rindkere vastase ligi.

8, 9. Mine vastasele peale ja soorita yokoshiho-gatame.

Ouchi-gari→kesa-gatame

1, 2, 3, 4. Hidarishizentai’st tõuka vastast ja heida teda ouchigari’ga.

5, 6. Ära lõdvenda enda paremat hikite’d kui kasutad heite liikumishulka lähenemaks vastasele tema vasakult küljelt.

7. Klammerdu vastase vasakule käele ja hoides enda vasakut külge enda keha ligi soorita kesa-gatame.

Sasaetsurikomi-ashi→kuzurekamishiho-gatame

1, 2, 3. Heida vastast sasaetsurikomi-ashi’ga.

4, 5. Ära lõdvenda enda vasaku käe haaret, vaid kukuta end kiiresti vastasele ja säti enda rindkere tema kehaga vastakuti.

6, 7. Vasaku käega haara vastase vööst üle tema õla ja soorita kuzurekamishiho-gatame.

Tomoe-nage→udehishigijuji-gatame 1

1, 2. Ürita hidaritomoe-nage’t

3. Kui see pole tõhus, ära lõdvenda enda vasaku käe hikite’t vaid telgle paremal jalal ja pööra enda puusi, et sinu ja vastase keha on perpendikulaarselt, moodustades risti.

4, 5. Aseta vasak käsi üle vastase kaela ning siruta enda kõht välja, vii jalg matile.

6. Seejärel soorita jujigatame.

Tomoe-nage→udehishigijuji-gatame 2

1, 2, 3. Ürita tomoe-nage’t

4, 5. Kui see pole tõhus ja vastane kukub ette kõhuli, tõsta vasakut jalga, pööra puusi ja pista enda vasak jalg tema lõua alla.

6. Kui oled näoga mati poole soorita juji-gatame.

Tai-otoshi→ udehishigijuji-gatame

1, 2, 3, 4. Soorita hidaritai-otoshi.

5, 6. Lõdvendamata enda hikite’d, tõsta see üles ja klammerdu mõlema jalaga vastase vasakust käest risti moodustamiseks.

7, 8. Tõmba põlved kokku, fikseerides vastase vasaku käe, soorita juji-gatame.

Sinu tehnika vastase tehnika vastu

Ipponseoi-nage→ okuri-eri-jime 1

1. Vastane üritab migi-ipponseoi-nage’t.

2, 3. Tee paremal jalal poolsamm ümber vastase ja vii ta tasakaalust välja nurjates tema seoi-nage.

4, 5. Pigistades parema käega, lange vasasele peale ja nihku ette asetamaks enda keharaskus enda paremale käele okuri-eri-jime sooritamiseks.

Ipponseoi-nage→ okuri-eri-jime 2

1. Vastane üritab migi-ipponseoi-nage’t.

2, 3. Tee parema jalaga poolsamm ette vastase kontreerimiseks.

4. Samal ajal kui nihutad end vasakule vii enda parem käsi, mis hoiab vastase kraest, tagantpoolt ümber tema kaela.

5, 6, 7. Hoides keha tihedalt vastasega ligistikku, haara vasaku käega tema vasakust sisereiest ja rulli ta ümber tema paremale küljele.

8, 9. Rullimine muudab parema käe haarde vastase kraest tema kaelal tihedamaks ja annab parema kägistushaarde.

Uchimata→tani-otoshi→yokoshiho-gatame

1, 2. Vastane üritab migiuchimata’t.

3. Vastupanemiseks madalda enda puusi.

4, 5. Tõuka vastast ettepoole katses teda pikali viia.

6, 7, 8. Kui vastane üritab püsti tõusta ja taastada enda tasakaalu, siruta enda vasak jalg välja ja sooritada tani-otoshi.

9, 10, 11, 12, 13. Mine talle peale, seejärel soorita yokoshiho-gatame. See on Yasuhiro Yamashita lemmikkombinatsioon.

Katamewaza→ katamewaza

Kombinatsioonitehnikad, mis sisaldavad heiteid, sooritatakse silmapilkselt. Katamewaza kombinatsioonitehnikatel puudub see kiirus, ent sellel põhjusel aitab sul kaardistada strateegiaid erinevatest variatsioonidest kinnihoidmistest, kägistamistest ja valuvõtetest. Muidugi momendil, mil sa tegelikult hakkad ühelt tehnikalt teisele üleminema, pead sa olema kiire ja väle. Tööta välja oma enda kombinatsioonid ja harjuta neid kuni valdad neid meisterlikult.

Sinu tehnika järgneb sinu üritusele

Kesa-gatame→udehishigiwaki-gatame

1. Hoia vastast kesa-gatame’ga kinni.

2, 3. Vastane üritab põgeneda tõmmates parema küünarliigese vabaks ja rulludes oma kõhule.

4, 5. Samal ajal, kui jääd vastase peale, hoia tema vasakut kätt enda parema jala all ja soorita waki-gatame.

Kesa-gatame→yokoshiho-gatame

1. Hoia vastast kesa-gatame’ga matil.

2, 3. Vastane tõmab enda küünarliigest sissepoole ja parema käega eemaldab oma käe tema pea ümbert, selleks et pääseda.

4, 5. Hoia vastase paremat kätt, kuna samal ajal hoiad keha tema vastu.

6, 7. Samal ajal kui hoiad vastase paremat kätt, lülita end ümber yokoshiho-gatame’le.

Kesa-gatame→okuri-eri-jime

1. Hoia vastast kesa-gatame’ga matil.

2, 3. Vastane vabastab enda parema käe ja käänates enda õlgu, üritab end vabastada pöörates näoli.

4. Haara vasaku käega vastase paremast kraest, samal ajal kui oled ikka temaga ligistikku. (Sinu käsi peab sisse liikuma vastase lõua alt.)

5, 6. Aseta kogu enda keharaskus vastasele ja soorita okuri-eri-jime.

Okuri-eri-jime→kuzurekamishiho-gatame

1. Pista enda parem käsi vastase  käe alt sisse. Vasaku käega ründa okuri-eri-jime’ga.

2, 3. Kui vastane üritab enda vasaku käega tõmmata sinu vasakut kätt ja viib enda käe endast eemale, kasuta juhust tema käe lõksustamiseks pistes enda vasaku käe tema käe alt üle tema õla. Hoia enda pead vastasega tihedas kontakstis ja kasutades mõlemaid jalgu kinnita väledalt tema keha matile.

4. Ikka veel hoides tema kätt, mine talle peale ja soorita kuzurekamishiho-gatame.

Okuri-eri-jime→kataha-jime

1. Mine selja tagant vastasele peale ja ürita okuri-eri-jime sooritamist.

2, 3. Otsi võimalust enda parema käe üleviimiseks vastase kaela taha tema parema käe kontrollimiseks.

4. Pista enda vasak käsi vastase lõua alla ja soorita kataha-jime.

Kuzurekamishiho-gatame→udehishigijuji-gatame

1. Hoia vastast kuzurekamishiho-gatame’ga matil kinni.

2, 3. Vastane üritab pääseda pöörates näo mati poole.

4. Momendil kui lähed üle juji-gatame’le on sinu puusad lähikontaktis vastase kehaga. Hoia tema paremat kätt ja madaldades enda puusi nii palju kui võimalik, pööra, et muuta enda keha temaga perpendikulaarseks ristikujuliseks.

5, 6. Sule enda küünarnukid tihedalt ja hoides vastase kätt, soorita juji-gatame.

Kesa-gatame→udehishigijuji-gatame

1. Mine kesa-gatame’sse.

2, 3. Vastane lõdvendab enda paremat kätt ja püüab end õlga kasutades ja ümberpöörates vabastada.

4, 5. Kui oled ikka veel temaga ligistikku, haara parema käega vastase paremast käest ka pööra end, et see läheks risti üle tema käe.

6, 7. Pane põlved kokku ja hoia vastase paremat kätt juji-gatame sooritamiseks.

Tateshiho-gatame→udehishigijuji-gatame 1

1. Mine tateshiho-gatame’sse.

2, 3. Vastane käänab enda puusi ja üritab pääseda tõugates parema käega ülespoole.

4, 5. Haara vasaku käega tema paremast käest. Samal ajal kui tasakaalustad end parema käega päära risti üle vastase just sel momendil kui ta püüab end ümber pöörata.

6. Soorita juji-gatame.

Tateshiho-gatame→udehishigijuji-gatame 2

1. Mine tateshiho-gatame’sse. Selpuhul haara vastase paremast käest nagu kesa-gatame’s ja haara vasaku käega omaenda vööst.

2, 3. Lase meelega vastasel lahti rabeleda, nii et ta on lõpuks käpuli.

4, 5. Seejärel moodusta temaga rist ja tõmba küünarliigest enda poole juji-gatame sooritamiseks.

Kuzurekamishiho-gatame→yokosankaku-jime

1. Kontrolli vastase ülakeha ja ürita kuzurekamishiho-gatame’t.

2. Vastane paneb vastu ja püüab õla varal end käpuli ajada.

3. Nii pea kui vastane on käpuli, haagi enda vasaku tallaga sinu paremat külge.

4, 5. Klammerda enda mõlemad jalad üle vastase pea ja parema käe ning pööra ta ümber vasakule küljele.

6, 7. Tema ülakeha kontrollimiseks seo vastase vasak käsi enda jaki või vööga.

8. Moodusta jalgadega kolmnurk ja soorita yokosankaku-jime.

Yokosankaku-jime→kuzurekamishiho-gatame

1, 2. Sinu yokosankaku-jime pole efektiivne. Kui vastane üritab end välja käänata, aseta parem käsi matile tema väljapääsemise takistamiseks.

3. Mine vastase ülakeha peale.

4. Tõmba jalad vabaks kuzurekamishiho-gatame sooritamiseks.

Yokosankaku-jime→jigoku-jime

Jigoku-jime (põrgu-kägistamine) on variatsioon yokosankaku-jime’st.

1. Sinu yokosankaku-jime pole kuigi tõhus.

2. Pista enda parem käsi enda jalgade vahele; haara vastase paremast varrukast.

3. Tõmba parema käega tema varrukast, kui keerad enda jalgu tihedalt kolmnurksesse vormi. Kägistamine johtub sinu käte ja jalgade koostoimest.

Yokosankaku-jime→kansetsuwaza

1. Sinu yokosankaku-jime pole kuigi tõhus.

2. Haara parema käega vastase paremast randmest ja libista enda parem välimine reis küünarliigese suunas, et lukustada seda.

Sankaku-garami→okuri-eri-jime

1. Vastane ründab sind, üritades parema käega hoida sinu vasakut jalga.

2. Tõuka vasaku käega tema kaela vasakut poolt ja pööra ta kõrvale. Samal ajal, hoogle paremat jalga ülespoole.

3. Tõsta kiiresti puusi ja vii parem jalg ette matile.

4. Siruta mõlemad enda jalad sirgeks rõhumaks vastasele peale. Seejuures võta haare vastase pükstest või vööst vältimaks tal end ümberpööramast.

5. Lukusta enda jalad kolmnurkselt sankaku-garami sooritamiseks (kolmnurkne käelukk); ole vastase ligi ja ründa tema küünarliigest.

6. Kui ta paneb vastu, soorita okuri-eri-jime; hoia seda lukku jalgadega.

Ude-garami→kuzurekamishiho-gatame

1, 2. Kui sa ründad vastase vasakut kätt ude-garami’ga, haarab ta enda vööst.

3, 4. Seo vastase jakk või vöö üle tema vasaku käe.

5. Seejärel soorita kuzurekamishiho-gatame, kuna hoiad end vastase vastu.

Udehishigijuji-gatame→tateshiho-gatame

1, 2. Altpoolt tõmba vastane enda juurde ja ründa ude-gatame’ga.

3. Vastane üritab pääseda ümberpöörates

4, 5. Kasuta seda juhust tema ülakeha kontrollimiseks ja lülita end ümber tateshiho-gatame’le.

Udehishigihara-gatame→jigoku-jime

1, 2. Ründa vastase paremat kätt hara-gatame’ga.

3, 4. Kui vastane üritab püsti tõusta, hoia tema kätt enda jalgade vahele lõksustatuna ja rullu üle tema selja ettepoole. Kui sa rullud, hoia vasaku käega vastase vasakut kätt tema kaenlaaluse alt.

5, 6. Haara parema käega vastase vasakust kraest ja soorita jigoku-jime.

Sinu tehnika vastase tehnika vastu

Yokoshiho-gatame→kuzurekamishiho-gatame

1, 2. Kui vastane hoiab sind yokoshiho-gatame’ga kinni, haara vasaku käega üle tema õla tema vööst; pista enda parema küünarliiges enda küljele, saamaks enda kätt tema kõhu alla. Nüüd haara tema sisereiest. Vii enda jalad ligistikku, nii et neid saab pista vastase rindkere alla.

3, 4. Kasutades ära vastase püüdu liikuda tagasi, tõsta ta üle enda pea nii, et kui ta maandub, on sinu ja tema kehad sirgjooneliselt.

5, 6. Pärast seda kui vastane on selili, koheselt mine üle kuzurekamishiho-gatame’le. Vastase niimoodi heitmist nimetatakse tavaliselt teppo-gaeshi’ks ja seda teevad tugevate kätega maadlejad. Ent kui sinu vastane on hästi-treenitud, võib seda olla raske sooritada.

Yokoshiho-gatame→yokosankaku-jime

1, 2. Kui vastane kontrollib sinu jalga pealtpoolt ja üritab sooritada yokoshiho-gatame’t lükka vasaku jalaga tema pea vasakut külge.

3, 4, 5. Mässi oma jalgu moodustamaks kolmnurka ümber vastase pea ja parema käe.

6. Tõmba vastast enda suunas ja soorita altpoolt yokosankaku-jimet.

Okuri-eri-jime→kesa-gatame

1. Sa oled käpuli ja vastane ründab sind okuri-eri-jime’ga.

2. Kui vastane libistab oma parema käe sinu kaenlaalt veelgi kaugemale, siruta vasak jalg välja ja kiiresti pööra enda paremat puusa allapoole.

3, 4. Pööra end ümber. Selle tegemisel hoia paremat kätt tihedalt keha vastas vastase parema käe kontrollimiseks. Nii pea kui oled matil hoia vasaku käega vastase keskkehast.

5. Seejärel soorita ushirokesa-gatame (kesa-gatame teistpidi).

Kuzurekamishiho-gatame→ okuri-eri-jime

1. Vastane ründab pealtpoolt.

2, 3. Kui ta üritab kontrollida sinu ülakeha, seo enda parem käsi ümber tema kaela ja haara tema vasakust varrukast.

4, 5. Teadlikult luba vastasel kontrollida enda ülakeha ja soorita kuzurekamishiho-gatame.

6. Pista enda parem käsi vastase parema kaenlaaluse alla ja haara tema jakist tagantpoolt.

7. Tõmba mõlema käega ja kägista enda kõhu tõstmise varal vastast.

HEA JUDO: Haardetehnikad

3. Haardetehnikad

Sutemiwaza, kukkumine, ebaõnnestunud heide viib sageli mõlemad vastaspooled matile, kuni üks või teine saavutab võidu. Haardetehnikaid nimetatakse katamewaza’ks (või newaza’ks), ja neid on mitmeid tüüpe. Osaekomiwaza (kinnihoidmine) puhul võidakse võit saavutada säilitades kindla ajavahemiku jooksul täielik kontrolli vastase üle. Shimewaza (kägistamisvõtted) ja kansetsuwaza (valuvõtted) korral saavutatakse võit siis, kui vastane kustub või valu sunnib teda alla andma (ta ütleb maitta ‘ma annan alla’ või patsutab vastase kehale või matile käte või jalgadega rohkem kui kaks korda). Haardetehnikad pole ei sedavõrd pilkupüüdvad ega suurepärased nagu 2. peatükis esitatud nagewaza, ent nad evivad sisemist sügavust, mis tublisti edendab kogu sinu tehnikat. Terviklik lähenemine judole, mis ühendab korralikku treenimist, heitmist ja maadlemist parteris, võimaldab küündida selle spordi tõelise olemuseni.

Põhiasendid ja musterrünnak

Kui sina oled selili

• Võta asend, mille puhul sa võiksid end kõverdades kergelt ümber pöörata
• Haara vastase käänisest ja tõmba tema pea tema puusadest madalamale.
• Kasuta enda jalgu haakimaks ja sidumaks, nagu need oleksid käed.

Kui vastane on selili

• Võta asend, mille puhul sa saaksid kergelt ümber pöörata.
• Ründamisel hoia enda pead puusadest kõrgemal
• Kui sa ei kontrolli vastase ühte või mõlemat jalga, siis ära pista enda kätt vööst kaugemale.
• Ära liigu nii, et sinu jalaseljad puudutaksid matti. Hoia varbaid üleval, nii et sa saakisid kiirelt liikuda ja säilitades samas head tõmbevõimet.

Kui vastane on käpuli

• Vii enda rindkere vastase seljaga ligistikku.
• Ehhki on puhke, kui ründad vastast tema pea poolt, on efektiivsem rünnata küljelt või tagant.

Kui sina oled käpuli

• Kuna sul on raske sellest asendist rünanata, pead sa seda vältima nii palju kui võimalik.
• Kui sa siiski leiad end vältimatult sellest asendist, püüa pead vastase poole suunata, nii et ta ei saaks sinu seljataha.

Osaekomiwaza: kinnihoidmistehnikad

KESA-GATAME: kinnihoidmine kraest

Kesa-gatames lebab vastane nägu ülespoole matil. Suru ta küljelt diagonaalse särbina õlast kaenlaaluseni matile. Hoia vastase vasakut käsivart sügaval parema õlavarre all. Aseta vasak käsi üle tema parema õla ümber vastase kaela. Rakenda enda küünarvart tema kaela tõstmiseks ja fikseerimiseks. Haara parema käega vastase vasaku käe varrukast ja tõmba tema käsi jõuliselt enda kõhu parema külje vastu. Aseta enda vasak jalg vastase vasaku õla alla. Painuta enda paremat jalga ja siruta seda tahapoole.

Kaks olulist monenti on see, et keha tuleb hoida vastasega tihedas kontaktis ja vastase vasakut kätt tuleb hoida tihedalt lõksustatuna enda kaenlaalusesse. Säilita asend, mille puhul sa suudaksid koordineerida enda likkumisi vastase omadega. On olemas modifikatsioon kuzurekesa-gatame. Selle kuju ja viisi puhul on mõlemad jalad asetatud kaunis sarnaselt nagu kesa-gatame puhul, väljaarvatud vasaku käe tarvitus. Selle puhul pistad sa vasaku käe vastase parema kaenlaaluse alla ja haarad tema kraest tagant. Sõltuvalt vastase liikumistest, võid sa vabastada käe ja asetada selle matile hoidmaks teda kontrolli all.

Kui sind hoitakse kinni kesa-gatame’ga või kuzurekesa-gatame’ga, sa võid seda vältida järgmistel viisidel: 1. Keera enda keha vasakule ja haagi enda parem jalg vastase parema jala külge; seejärel haara arema käega vastastase vööst tagantpoolt, tõmba ta enda vastu ja pööra ta üle enda vasakule poole; 2. Tõmba vasakut õlga enda poole ja pööra enda keha vasakule, vabastamaks vastase haaret sinu vasakult käelt; ja seejärel pööra kõhule vabastamaks ennast tema haardest.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Haara mõlemast vastase põlvest kontrollimaks nende liikumist.

2, 3. Rõhu enda vasaku põlvega vastase vasak põlv matile fikseerimaks rohkem tema jala liikumist. Tõsta vasaku käega vastase vasakut alakraed ülespoole, hoia tema vasakut kätt kindlalt enda parema käega ja rakenda kinnihoidmist.

RÜNNAK 2 (pealtpoolt)

1. Siruta vasak käsi vastase parema kaenlaaluse alt läbi ja haara tema vasakust varrukast.

2. Rõhu ridkerega akkapoole ja parema käega haara tema vasakust varrukast.

3, 4. Siruta enda vasak käsi paremale ja pööra vastase keha ümber, kuna samas tõmbad tema vasaku kätt väljapoole ja enda vastu.

5, 6. Kui vastane pöördub ümber liigu talle peale rakendamaks kinnihoidmist.

RÜNNAK 3 (altpoolt)

1, 2. Haara vasaku käega vastase vasakust hõlmast tema kaela lähedalt. Lõksusta vastase vasak käsi enda parema õlavarre alla ja pista parem käsi läbi haaramaks tema vasakust hõlmast ja tõmba seda enda suunas.

3, 4. Haara vasaku käega vastase vööst tema paremast küljest; kasutades enda mõlema jala tõuget ja mõlema käe tõmmet tõmba vastane enda poole sirutamaks tema keha välja.

5, 6, 7. Tonksa ja tõsta parema jalaga tema vasakut jalga üles vastu tema paremat jalga teda ümberkeeramiseks.

8, 9, 10. Rakenda kinnihoidmist niipea kui vastane on selili keeratud.

KATA-GATAME (kinnihoidmine õlast)

Vastane lamab näoga ülespoole matil. Sina oled temast parema poole. Kui madaldad enda ülakeha suru parema käe ja peaga vastase parema kätt ja pead allapoole kontrollimaks teda. Siruta enda vasak jalg välja; painuta paremat kätt ja hoia seda vastasega tihedas kontaktis. Seejärel klammerda enda mõlemad käed tema alla, pihud ristikujuliselt vastamisi.

Sa pead olema hoolikas langetamaks enda pead otse alla, kui hoida vastast, selleks et ennetada tal end pööramast ja lahtipäästmast. Kata-gatame ühendab kinnihoidmistehnikaid ja kägistamistehnikaid, ja kui see on korralikult läbiviidud, siis haare kaelal muutub aina tihedamaks, kui ta üritab sellest pääseda end ümber pöörates. Sa pead täielikult kontrollima vastase paremat kätt.

Pääsemaks välja sellest kinnihoidmisest, klammerda peod kokku  ja suru parema küünarnukiga vastase kaela, selleks et luua ruumi enda ja tema vahele; seejärel pööra enda keha ümber vasakule või paremale haardest vabanemiseks.

KAMISHIHO-GATAME: kinnihoidmine kõikidesse suundadesse pealtpoolt

Vastane lebab selili. Lähene talle pea poolt. Pista enda mõlemad käed tema käte alla; seejärel haara haara tema vööst mõlemalt küljelt ja tõmba teda enda suunas.  Tõmba ta kätega matile ja kergita natuke enda ülakeha. Rõhu kinnihoidmise saavutamiseks enda keha allapoole vastase näole ja rindkerele. Jõuliseks fikseerimiseks, hoia enda rindkere vastase ligi ja aseta enda lõug tema solar plexus’esse.

Kui vastane püüab vabaks rabeleda, siruta enda jalgu harkisasendisse ja lase neil toimida stabilisaatoritena. On oluline hoida enda keha ja enda vastase keha sirgjoonel. Hoia küünarnukke mati kohal.

KUZUREKAMISHIHO-GATAME: kinnihoidmine kõikidesse suundadesse ülaosast variant

Kamishiho-gatame puhul sa sooritasid kinnihoidmist enda ja vastase kehaga ühel sirgjoonel. Ent kuzurekamishiho-gatame puhul on teie kehad asetunud madala v-kujuliselt. Kui vastane lebab seljal kata enda käega tema parem õlg ja tema kaela parem külg. Pista enda parem käsi üle tema parema õla ja ümber tema käe ja haara tema vööst tagantpoolt. Seejärel pista enda vasak käsi tema vasaku käe ja mati vahele ja võta tugev haare tema tagantvööst. Seo ta kätega tihedalt matile ja siruta enda ülakeha. Siruta mõlemaid jalgu laiali ja hoia vastast kinni, rõhudes enda rindkere tema omale.

Kui sa teed kinnihoidmise sooritamisel enda keha liiga jäigaks, siis vastane vabastab end sellest varsti. Pane jõudu ainult olulistesse piirkondadesse ja püsi vastase peal lõdvestatud kehaga. Hoia vastase ja enda keha madala v-kujuliselt.

On kaks viisi pääsemaks välja kuzurekea-gatame’st: 1. Pista vasak käsi enda ja vastase vahelt läbi ja loo suuremat ruumi hoogeldes kehaga üles alla. Suru vasaku käega ülespoole ja tõmba allapoole parema käega. Kui sa seda teed, tee väike poolpööre paremale ja keera end silmili matile. 2. Haara vasaku käega üle tema õla vastase tagantvööst. Parema käega haara vastase eestvööst ja pööra enda keha viimaks ennast ja teda ühele joonele. Kui pöörad, tõsta järsult enda paremat kätt ja tõmba vasaku käega pääsemaks kinnihoidmisest välja.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Haara parema käega vastase vööst eestpoolt ja vasaku käega haara tema paremast põlvest kontrollimaks tema liikumisi.

2. Rõhu parema põlvega tema sisereiele kitsendamaks rohkem tema liikumisruumi.

3. Haara vasaku käega vastase paremat hõlmast, seejärel haara parema käega tema vasakust hõmast ja tõmba teda enda poole.

4. Siruta vasak käsi ümber ja üle vastase vasaku õla ja haara tema vööst seljalt.

5, 6. Aseta enda rindkere kinnihoidmise sooritamiseks tihedalt vastase ligi.

RÜNNAK 2 (pealtpoolt)

1. Haara tema jalgade alt vastase vööst külgedelt.

2, 3. Hoia enda rindkere tihedaslt vastu vastase keha ja tõsta teda kitsendamaks tema liikumisruumi.

4, 5. Haara parema käega tema vasakust varrukast ja tõmba seda enda poole.

6, 7, 8. Tiheldalt vastase ligi hoitud kehaga nihuta teda matil sooritamaks kinnihoidmist.

RÜNNAK 3 (pealtpoolt)

1. Pärast vasaku käe pistmist läbi tema vasaku kaenlaaluse haara vastase paremast hõlmast.

2, 3. Pöörle ümber enda vasaku randme ja aseta enda vasak põlv vastase pea parema külje juurde.

4, 5. Kasuta mõlemat kätt vastase ümberkeeramiseks, samal ajal kui sinu põlv toimib teljena.

6, 7. Kui vastane on just ümber pöördumas, pista parem käsi tema vasaku kaenlaaluse alla ja tõmba enda keha tema ligi.

8, 9. Kui vastane on ümber keeratud heida ennast talle kinnihoidmise saavutamiseks peale.

RÜNNAK 4 (pealtpoolt)

1. Kontrolli rindkerega vastase keha ja võta parema käega altpoolt haare tema hõlmast.

2. Kui sa üritad teda kägistada enda vasaku käega, siis vastane tõmbab vasaku käe enda ligi ja tõmbab end kägarasse.

3, 4. Kasuta seda võimalust ära surumaks vasaku käega tema vasakut õlga ja siruta enda keha paremale. Samal ajal, kasuta enda paremat kätt keeramaks vastase keha ümber enda vasaku keha diagonaalselt temast vasakule.

5, 6. Kui vastane on ümber keeratud, rakenda koheselt kinnihoidmist.

RÜNNAK 5

1, 2. Võta vasaku käega vastase vasakust hõlmast sügav haare, parema käega haara tema vasakust käest altpoolt.

3, 4. Kasuta enda vasakut kätt vastase vööst tagantpoolt haaramiseks üle tema õla ja tõmba ta keha enda vastu.

5, 6, 7. Pista enda vasak jalg vastase jalgade vahele ja hoogle vasaku jalaga ülepoole vastu tema paremat sisereit panemaks teda ümber rulluma.

8, 9. Nii pea kui vastane on selili soorita kinnihoidmist.

NELI VIISI VASTASE ÜLAKEHA KONTROLLIMISEKS

A. Haara vasaku käega üle vastase õla tema tagantvööst ja aseta enda pea tema vasakusse kaenlaalusesse tema liikumiste kontrollimiseks.

B. Pista vasak käsi vastase pea alla ja haara tema vasakust hõlmast tema vasaku kaenlaaluse alt, tõmba enda rindkere tema oma vastu.

C. Haara vasaku käega ümber vastase pea omaenda vasakust hõlmast ja tõmba teda kontrolli saavutamiseks matile.

D. Kui vastane haarab enda vööst, pista vasak käsi üle tema vasaku õla ja seejärel tema käe alla haarmaks ja pooleldi mässimaks tema vööd (või jakk D’) ümber enda randme.

YOKOSHIHO-GATAME: külgmine kinnihoidmine kõikidesse suundadesse

Yokoshiho-gatame on selle raamatu autori Inokuma lemmikkinnihoidmistehnika. On kaks viisi seda sooritada.

A. Kui vastane lebab selili, hoia teda enda keha suhtes täisnurga all kinni. Vasaku käega mine ümber tema õla ja haara tema vööst. Aseta vasak käsi tema jalgade vahele tal pääsemise vältimiseks. Siruta mõlemad jalad laiali, ent hoia paremat jalga painutatuna ja vastase ligidale. Kõige olulisem on see, kuidas sa kasutad enda vasakut jalga. Vasaku käe väike sõrm, mis hoiab vastast vööst, peab olema pööratud ülespoole; vasak käsi peab olema hoitud tihedalt ümber vastase. Ära aseta enda keha liiga vastase kohale. Vaid suru enda vasakut rindkere ettepoole muutmaks kinnihoidmist tõhusamaks.

B. Kui vastane lebab seljal, hoia teda enda keha suhtes täisnurga all kinni. Pista parem käsi vastase jalgade vahele ja haara tena vööst tagantpoolt. Libista enda vasak käsi tema pea alla ja haara tema kraest vasakult poolt, hoides enda keha tema oma vastas. See kinnihoidmihne kasutab sinu tervet keha ja kontrollib vasatast puusade piirkonnale keskendumise varal. Mõlema jala kasutus on sama nagu ülalpoolese A puhul. Vabanemistehnikad on samad, mis kuzurekamishiho-gatame puhul.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Mõlema käe haardega tema põlvede kohalt kontrolli vastase liikumist.

2. Siruta vastase põlv välja ja naaldu tema vasaku jala kohale.

3, 4, 5. Tõsta vastase vasak külg üles ja sea vasak käsi tema õla kohale tema tagantvööst haaramiseks.

6, 7, 8. Tõmba vasaku käega enda seotud parem jalg vabaks ja soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 2 (pealtpoolt)

1, 2. Vastase jalgade vahelt haara parema käega tema jakisabast. Vasaku käega haara tema põlvest ja puusade kontrollimise ajal astu üle tema parema jala.

3. Hoia enda rindkere vastase kehaga ligistikku ja vasaku jalaga haara tema kraest pea alt.

4. Seejärel soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 3 (altpoolt)

1. Hoia vastase käsi mõlema käega kinni.

2, 3. Hoia enda rindkere tihedalt vastu vastast ja keera ta mõlema käega tõmmates ümber.

4. Soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 4 (pealtpoolt)

1. Rõhu parema põlvega vastase paremale õlale kitsendamaks tema ülakeha liikumisruumi. Haara parema käega tema vasakust varrukast ja vasaku käega haara tema vasakust põlvest.

2, 3. Kasuta mõlemat kätt vastast ülestõstmiseks ja pööra teda. Samal ajal kontrolli kontrolli vasaku põlvega vastase keha.

4. Soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 5 (pealtpoolt)

1, 2. Haara vasaku käega vastase tagantvööst. Parema käega hoia tema ülakeha kontrollimiseks kinni tema paremast küljest. Seejärel haagi parema käega kaenlaaluse alt tema vasakut kätt.

3. Samal ajal kui hoiad enda ülekeha vastase ligi, tõmba mõlema käega teda ettepoole ja rulli teda matile kasutades tema vasakut kätt kui kangi.

4. Soorita kinnihoidmine, kuna samal ajal kontrollid tema ülakeha.

RÜNNAK 6 (altpoolt)

1, 2. Parema käega haara vastase paremast kraest ja vasaku käega hoia temast sisereie kohalt ja tõuka teda ettepoole.

3, 4, 5, 6. Siis kui vastane üritab tõusta, haara vasaku käega tagantvööst ja tõmba teda ettepoole.

7, 8. Kasuta enda paremat kätt, kaela ja pead kontrollimaks vastase paremat jalga, kuna samas hoiad keha tema ligi.

9, 10. Säilitades lähedast kehalist puudet, soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 7 (altpoolt)

1. Vastane haarab sinu vööst tagantpoolt, vasak käsi on libistatud sinu parema käe alla ja üritab sind ümber pöörata.

2. Too enda vasak põlv üles ja pingesta end parema käe varal. Sinu kael peab olema vastase keha vasaku külje all.

3. Võta parema käega tugev haare vastase vasakust varrukast ja libista enda parem jalg vastase parema jala ette.

4, 5. Tõsta enda kael korralikult ülespoole; lükka vasaku käega vastase sisereit ülespoole ja pööra ta ümber.

6, 7, 8. Kui oled vastase ümber pööranud, soorita otsekoheselt kinnihoidmine, kuna sa säilitad tiheda puute vastasega.

RÜNNAK 8 (altpoolt)

1. Haara mõlema käega vastase paremast jalast.

2, 3, 4. Väänates tema paremat jalga sissepoole kukuta vastane matile. Kui ta kukub, haara tema tagantvööst või jakisabast tema jalgade vahelt ja tõmba tema keha tihedalt enda vastu.

5, 6. Soorita kinnihoidmine, säilitades tihedat kehalist puudet vastasega.

JALA VABASTAMINE

Kinnihoidmistehnika sooritamisel võib sageli juhtuda, et kuigi sa kontrollid hästi vastase ülakeha, on sinu jalda tema jalgade poolt seotud ja lõksustatud. Sa pead olema võimeline enda jalga kiiresti vabastamata, samas seadmata ohtu kontrolli vastase üle. On mitmeid viise selle teostamiseks, ja kuut neist esitatakse siin.

MEETOD 1

1. Kontrolli vastase ülakeha ja haara parema käega tema vasakust põlvest.

2, 3, 4. Tõsta parema käega vastase jalga kontrollimkas tema liikumisi. Libista enda vasak põlv tema puusade alla. See tõstab tema puusi ja samal ajal tema jalalukk lõdveneb. Seejärel on lihtne enda jalg vabaks tõmmata.

MEETOD 2

1, 2. Hoia vastase vasakut külge kontrollimaks tema ülekeha.

3, 4, 5, 6. Kui nihutad enda ülekeha edasi, toimi vasaku jalaga nii nagu sooritaksid tateshiho-gatame’t vabastamaks enda jalga.

3’, 4’, 5’. (variatsioon) Alates 2. haara parema käega vasakust põlvest seespoolt. Lõdvenda vastase paremat jalga enda parema käe ja vasaku jala abil. Seejärel vabasta enda jalg, minnes samal ajal üle yokoshiho-gatame’le.

MEETOD 3

1, 2, 3. Kontrolli vastase ülakeha kasutades tema vööd või jaki saba sidumaks tema vasakut küünarvart rande kohalt.

4, 5. Kasuta enda parema kätt ja vasaku jalga tema jalaluku lõdvenemise saavutamiseks ja vabasta enda jalg nagu tateshiho-gatame puhul.

6, 7. Seejärel soorita yokoshiho-gatame.

MEETOD 4

1, 2. Kontrolli vastase ülakeha ja hoia teda enda kaenlaaluse all vasakult poolt. Kasuta enda paremat jalga lõdvendamaks tema jalalukku.

3, 4. Tõmba enda puusi väljapoole ja kasuta paremat jalga vabastamaks enda jalga. Ole hoolikas mitte laskmaks vastasel sind siin ümber pöörata.

5. Kui oled enda vasaku jala välja tõmmanud, pööra enda puusi ja keera end vastase peale. Hoia oma keha tihedlat tema vastu.

MEETOD 5: niju garami (topeltsidumine)

1. Mõlemad sinu jalad on vastase poolt lõksustatud.

2. Langeta enda puusi ja tõmba enda parem jalg nii kaugele ette kui võimalik.

3. Seejärel suru ja siruta enda paremat jalga välja.

4, 5, 6, 7. Kui ülalpoolne ei lõhu sidumist, tõsta enda paremat põlve matilt ja kui nihutad enda jalga, pista enda parem kand vastase puusa vastu. See teeb talle võimatuks siduda sinu jalgu.

8. Kasuta enda paremat kätt libistamaks vastase vasakut jalga allapoole.

9, 10. Samal ajal kui kontrollid vastase ülakeha, hoia enda keha tema vastu ja kasuta vasakut jalga enda jala vabastamiseks.

MEETOD 6: niju garami (topeltsidumine)

1. Sinu mõlemad jalad on vastase poolt lõksustatud.

2. Suru vasaku jalaga tema parem jalg alla ja lõhu sidumine painutades enda paremat jalga ülespoole.

3. Pööra enda paremat jalga kaares väljapoole ja aseta enda põlv matile. Vii enda kand vastase puusadega ligistikku.

TATESHIHO-GATAME: kinnihoidmine kõikidesse suundadesse pikuti

Kogu sinu keha on kaksiratsa vastase peal ja kui sa ei suuda teda täielikult kontrollida, siis on võimalus, et sind keeratekase ümber. Ent selles tehnikas hästi treenitud väike mees võib kasutada seda suurema alistamiseks. On mitmeid viise selles situatsioonis vastase ülakeha kinnihoidmiseks. Kaks esitatakse siin.

A. Haara parema käega üle vastase õla tema vööst, vasaku käega tõsta tema parem käsivars kaenlaalusest hoidmaks tema keha sinu oma vastas.

B. Kaarda parem käsi ümber vastase kaela ja haara enda vööst paremalt küljelt. Vii vasak käsi ümber vastase parema käe ja haara enda vasakust eestkraest kontrollimaks tema ülakeha. 2. foto näitab kuidas kasutada enda jalgu, ent sõltuvalt vastase liikumisest võid sa vastase mõlemaid jagu siduda.

Päästmaks end sellest kinnihoidmisest välja, keera mõlemaid enda jalgu laialt paremale ja vasakule ning tõsta enda puusi; seejärel lõhu vaba käega vastase kinnihoidmine. Sa võid samuti lõdvendada seda haaret tõstes põlve ja vingerdada kätt, mis on vastase kontrolli all.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Vasaku käega hoia vastase paremat jalga altpoolt ja haara tema jaki sabast. Parema käega haara tema põlve lähedalt kontrollimaks tema parema jala liikumist. Seejärel tõsta enda vasak jalg tema vasaku jala peale.

2, 3, 4. Parema käega haara üle tema õla vastase tagantvööst, vasaku käega tõsta tema keha vasak külg üles.

5. Kontrollides vastase ülekeha vii enda keha tema peale kinnihoidmise sooritamiseks.

RÜNNAK 2 (pealtpoolt)

1, 2. Mine vastase selja taha ja mõlema käega haara kaenlaaluste alt tema hõlmadest tema liikumisi kontrollimiseks.

3, 4. Too paremat kätt enda poole ja vasaku käega mässi vastase vasak käsi ja vii enda keha üles tema peale. On oluline kasutada tõhusalt mõlemat enda jalga.

5. Soorita kinnihoidmine.

RÜNNAK 3 (altpoolt)

1, 2. Parema käega haara üle tema pea vastase tagantvööst viimaks ta tasakaalust välja.

3, 4. Kui vastane üritab enda vasakut kätt väljasirutades enda tasakaalu tagasi saada, vii parem käsi üle tema pea ja haara tema käest altpoolt.

5, 6. Kontrolli mõlema käega vastase vasakut kätt ja kasuta osavalt jalgu rullimaks ta selili.

7, 8. Seejärel kiiresti soorita kinnihoidmine.

Shimewaza: kägistamistehnikad

OKURIERI-JIME: kägistamine mõlemast hõlmast

Lähene vastasele selja tagant ja pistes enda parema käe tema parema kaenlaaluse alla, haara tema vasakust hõlmast. Vasaku käega võta tugev haare vastase paremast eestkraest tema lõua alt.  Seejärel suru enda pea vastase kukla vastu, kuna samal ajal tõmbad paremat kätt allapoole. Tõmba enda vasakut kätt kägistamiseks enda keha vasaku külje poole alla.

See kägistamishaare saab olema tõhusam siis, kui sa kasutad enda jalgu mõlema vastase jala sidumiseks ja takistad teda matil liikumast.

RÜNNAK 1 (eestpoolt)

1, 2. Võta parema käega vastase kaenlaaluse alt pindmine haare. Ole vastase vastu ja kontrolli enda rindkerega vastase liikumisi. Pista enda vasak käsi sisse vastase vasaku kõrva alt ja võta sügav haare tema paremast kraest.

3, 4.  Rõhu kogu oma raskusega vastase kehale. Soorita kägistushaare.

RÜNNAK 2 (tagantpoolt)

1. Ole kaksiratsa vastase peal ja võta mõlema käega haare tema keha mõlema külje alt; ole vastu tema keha.

2. Pane enda mõlemad jalad seestpoolt vastase reite vahele ja rõhu tema kehale.

3. Kui vastase keha on väljasirutunud, pista mõlemad enda käed tema lõua alla ja võta sügav haare tema paremast kraest.

4. Vastasega ligistikku olles soorita kägistamishaare.

HADAKA-JIME: kägistamine paljaste kätega

Põlvita vasakule põlvele vastase selja taga ja pista enda parem küünarvars üle tema parema õla ja tema kõri eest läbi. Vaata, et sinu küünarvarre randmeosa oleks just vastase kõri kohal. Seejärel klammerda mõlemad peod tema vasaku õla kohal tihedalt kokku. Nihku mõnevõrra tahapoole tõmbamaks vastast enda vastu ja soorita kägistamishaare.

RÜNNAK (pealtpoolt)

1, 2, 3. Asu kaksiratsa vastase peale; kui ta üritab end kõhuli heita, lükka mõlemat tema küünarliigest lükkamaks ta pikali.

4, 5. Kui vastane kukub ettepoole ja seejärel reageerib püüdes tõsta tahapoole, soorita kägistamishaare.

KATAHA-JIME: õla külgkägistamine

Mine vastase taha nagu okuri-eri-jime puhul ja tarvita enda paremat kätt haaramaks tugevalt tema vasakust kraest lõua alt. Pista enda vasak käsi (mis sirutub vastase vasaku kaenlaaluse alt läbi) ülespoole kontrollimaks vastase vasakut kätt. Seejärel rakenda enda vasakut kätt vastase kaela tagant sooritamaks kägistamishaaret. Oluline on tõsta vastase vasak käsi üles temast tahapoole enne selle surumist ettepoole tema kägistamiseks.

RÜNNAK (pealtpoolt)

1. Mine kaksiratsa vastase peale ja kontrolli tema keha mõlema jalaga. Ole tema vastas ja haara vasaku käega tema vasaku kaenlaaluse alt tema vasakust kraest. Parema käega haara tema vasakust kraest tema lõua alt nagu okuri-eri-jime puhul (kuid mitte nii sügavalt).

2, 3. Pöörle vasakule, pistes enda vasaku käe üles vastase pea taha.

4, 5. Kasuta mõlemat kätt tõhusalt kontrollimaks vastase keha ja surudes enda vasakut kätt veelgi edasi, soorita kägistamishaare.

KATAJUJI-JIME: ristkägistamise põhivorm

Vastane lebab selili. Istu talle peale, kontrollides samal ajal mõlema jalaga tema keha, haara vasaku käega tema vasakust kraest; hoia selle käe väiksesõrmepoolne külg vastase keha vastu. Rista parem käsi üle vasaku käe, ja parema käega võta sügav haare vastase paremast kraest; hoia enda käe pihku ülespoole. Tõmba mõlema käega kiiresti ja kui asetad enda täisjõu vastase kehale, kägista teda.

Gyakujuji-jime on ristlukk nagu  katajuji-jime, vaid mõlema käe peod on ülespoole pööratud. Namijuji-jime puhul, peavad mõlemad käed sisenenema sügavale, väikesesõrme-poolsed sõrmed puudutamas tema kaela. Kägistamistoiming mõlema haarde puhul on sama kui katajuji-jime puhul.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Lõdvenda natuke enda haaret vastasest; vii enda parem käsi üle rindkere tagakülje ja haara tema kraest ülepoole vaatava peopesaga. Sel puhul võid sa teeselda ka osaekomi-waza’t.

2.  Vasaku käega haara vastase vasakust sisekraest pöial seespool ja sõrmed väljapoole.

3, 4. Rista mõlemad käed ja soorita see kägistamishaare.

RÜNNAK 2 (altpoolt)

1. Haara vasaku käega vastase vasakust kraest; parema käega haara tema kraest vasakult ja tõmba teda enda poole.

2. Kasuta ära vastase ettepoole liikumist ja kui ristad mõlemad enda käed, nihuta enda keha vasakule, libistades enda parema käe üle vastase pea. (Säilita selle tegemisel haaret vastase jakist).

3, 4. Tõmba vastane mõlema käega enda rinnale ja tema keha kontrollimiseks lõksusta parema jalaga tema parem põlv; seejärel soorita kägistamishaare.

SANKAKU-JIME: kolmnurkne kägistamine (jalgadega)

Sankaku-jime on kägistamislukk, mille puhul sa lukustad vastase kaela ja käe, moodustades pöia-pealsega teise jala põlveõndlas kulmnurga. Katame-waza seast nõuab see väga kõrget tehnilist sooritust ja seda saab efektiivselt sooritada kui oled võimeline enda jalgu kasutama sama nõtkelt kui käsi. Kuna vastast kägistatakse jalgadega on selle kägistushaarde jõud kaunis mõjus.

Yokosankaku-jime (külgmine kolmnurkne kägistamine (jalgadega)): Vastase kael ja käsi hõivatakse küljelt mõlema jalaga.

Urasankaku-jime (kolmnurkne kägistamine (jalgadega) seljatagant): Vastane lebab seljal. Sa oled tema pea juures ja lõksustade tema kaela ja käe.

Omotesankaku-jime (kolmnurkne kägistamine (jalgadega) eestpoolt): Hoia vastase kätt ja kaela altpoolt.

YOKOSANKAKU-JIME RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Vastane on käpuli. Haara vasaku käega seljalt tema vööst ja parema käega haara tema tagakraest ja tõmba teda ette ja mati suunas.

2. Kui vastane avab enda parema küünra ja sirutab kätt taastamaks enda tasakaalu, kasuta juhust ja kiilu enda vasak kand tema paremasse kaenlaalusesse. Parema käega haara tema vasakust varrukast.

3, 4. Rulludes vasakule lukusta mõlema jalaga vastase kael ja parem käsi.

5. Kontrolli vastase vasakut kätt mässides seda tema vöö või jakiga.

6, 7. Parema käega tõmba vastase paremat kätt ja seejärel lukusta enda jalad kolmnurgana selle haarde sooritamiseks. Mõlemad pöiad peavad olema täisnurga all.

YOKOSANKAKU-JIME:

RÜNNAK 2

1. Vastane on käpuli. Vasaku käega haara tema vööst seljalt ja parema käega haara tema vasaku kaenlaaluse alt tema paremast kraest.

2. Kui üritad vastast vasakule poole ümber keerata ta püüab seda nurjata asetades parema küünarnuki matile. Kasuta seda juhust pistmaks enda vasak kand tema paremasse kaenlaalusesse.

3, 4. Rulludes vasakule, lukusta enda jalgadega vastase kael ja parem käsi.

5. Kontrolli vastase vasakut kätt tema vöö või jakiga.

6. Tõmba parema käega vastase parem käsi enda vastu ja lukusta enda jalad kolmnurkselt tema kägistamiseks. Mõlemad pöiad peavad olema painutatud täisnurga alla.

URASANKAKU-JIME  RÜNNAK (pealtpoolt)

1. Seo neljakäpukil vastast selja tagant ja kontrolli teda, haarates mõlema käega tema kaenlaaustest tema kraest.

2, 3, 4. Rullu vasakule ja teeskle okuri-eri-jime’t.

5, 6. Pista enda parem jalg sügavale sisse vastase parema õla alla ja mõlema käega tõmba  tema paremat kätt kontrolli saavutamiseks enda vastu.

7. Aseta üle vastase õla enda vasak jalg tema kaela juurde. Fikseeri vasak jalg enda paremas põlveõndlas. Mõlemad sinu pöiad peavad olema täisnurga all.

8. Seejärel hoia mõlemaid põlvi koos selle kägistamishaarde sooritamiseks.

OMOTESANKAKU-JIME  RÜNNAK (altpoolt)

1, 2. Aseta parema põlve sisekülg vastase kaela vasaku külje vastu. Parema käega, tõmba vastase parem käsi nii kaugele kui võimalik enda parema külje vastu.

3, 4. Painuta enda paremat pöida täisnurka ja tõsta see üles, lukustades selle enda vasaku põlvega. Nüüd fikseeri enda vasak pöid täisnurga alla.

5. Pööra enda puusi vasakule ja kägista vastast jalgadega. Kui lukk pole tõhus, tõmba vasaku käega enda paremat säärt ülespoole.

Kansetsuwaza: käelukud

UDE-GARAMI: väänav käelukk

Ude-garami on lukk, mille puhul, kui hoiad parema käega vastase rannet, haarad sa vasaku käega omaenda paremast randmest ja väänad sema küünarliigese kohalt tahapoole. Sinu keha peab olema risti üle vastase. Vastase vasak käsi peab olema painutatud peaaegu 90° alla. Rakenda mõlema randmele survet alla ja tõmba mõlema käega vastast enda suunas. Tegemaks lukku tõhusamaks, rõhu kindlalt vastase kehale ja säti see nii, et ta ei saaks liigutada enda vasakut õlga. On kaks meetodit selle luku sooritamiseks: seestpoolt ja väljastpoolt.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Kõigepealt kontrolli vastase ülakere pealtpoolt.

2. Kui vastane pistab hooletult välja enda vasaku käe, haara parema käega tema vasakust randmest. Lükka enda avsak käsi vastase vasaku käe alt läbi ja haara omaenda parem ranne sellesse.

3. Selle luku sooritamiseks tõmba parema käega vastase rannet enda suunas.

RÜNNAK 2 (pealtpoolt)

1. Pista vasak käsi vastase vasaku kaenlaaluse alla ja haara tema vasakust randmest.

2. Hoides end vastasega tihedalt ligistikku, rõhu talle paremale esipoolele peale (suru diagonaalselt vastase parema õla ja vasaku puusaga).

3, 4. Aseta enda parema käsi vasakule käele ja tõmba vastase vasak käsi sirgeks.

5, 6. Siruta keha paremale, asetades oma vasaku küünarnuki vastase vasakule õlavarrele, luku sooritamiseks rõhu mõlema käega tema vasakule randmele.

RÜNNAK 3 (altpoolt)

1. Haara vasaku käega vastase vasakust sisekraest ja tõmba ta enda vastu. Kui ta üritab enda tasakaalu taastada ja asetab enda vasaku käe sinu põlvele või matile, kasuta seda juhust haaramaks parema käega tema paremast randmest.

2. Pista enda vasak käsi tema kaenla alla ja haara enda paremast randmest

3. Luku sooritamiseks suru parema käega ülespoole.

UDEHISHIGIJUJI-GATAME: käe ristlukk

Udehishigijuji-gatame (või lihtsalt jujigatame) on tehnika mille puhul oled üle vastase nii, et teie kehad moodustavad ‘risti’-kuju. Hoia vastase paremast randmest mõlema käega ja seejärel tõmba tema parem käsi sirgeks kui oled põlved selle ümber klammerdanud. Sinu keha peab olema vastasega täisnurga alla. Lukk on siis tõhusam, kui on sooritatud pöial ülespoole käsivarrele. Mõnevõrra jala sirutamine teeb sulle lihtsamaks vastase parema käe lukustamise mõlema enda reiega. Kui sa asetad enda istmiku vastase õla ligi,  saab õlg kindlalt paigal olema.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1. Seo käte ja jalgadega vastast selja tagant. Haara parema käega tema kaenlaaluse alt vasakust varrukast pealtpoolt. Vasaku käega haara üle tema vasakust õla tema pealmisest vasakust varrukast.

2, 3. Liigu ettepoole, tõmmates mõlemat vastase kätt. Kui liigud, haagi enda parem jalg üle tema alakõhu.tema vasaku reie välisküljele.

4, 5, 6. Kui rullid vastast ümber, pööra enda keha temaga täisnurga alla; tõmba tema vasakut kätt enda poole ja hoia enda puuis tihedalt tema keha vastu.

7. Hoia vasaku käega vastase paremat kätt ja tõsta üles vastu kõhtu selle luku sooritamiseks.

RÜNNAK 2 (altpoolt)

1. Haara vasaku käega allpool olles vastase paremast käest; seejärel võta parema käega tema paremast sisekraest ja tõmba teda enda poole.

2, 3. Moodusta ristikujulisus, tõstes enda puusi, tuues vasaku jala ümber tema kaela vasaku külje. (Sa võid risti moodustada haarates parema käega seestpoolt  vastase vasaku pöia.)

4, 5, 6. Siruta mõlemad jalad ülepoole, tõsta kõhtu ja too jalad luku sooritamiseks alla.

Seisangust

1, 2, 3. Migi-shizentai’st hoogle paremat jalga üles ja istuta see kindlalt paremasse kaenlaalusesse.

4, 5. Samal ajal, viska enda vasak jalg üles ja moodusta vastasega ristikujulisus.

6, 7, 8. Lukusta vastase parem käsi kindlalt enda põlvede vahele, samas madaldades jalgu tõmba vastane üle enda ja ümber ning soorita see lukk.

UDEHISHIGIUDE-GATAME: käelukk küünarvarrest

Udehishigiude-gatame on tehnika mille puhul, olles sirutanud vastase käe välja ja kinnitanud tema randme enda paremale õlale asetad sa mõlemad enda käed tema küünarliigese välisküljele ja surud luku sooritamiseks alla. Oluline on, et sa kiiresti haarad vastase käe, kui ta selle välja sirutab. Kui sa tood mõlemad käed natuke allapoole tema õlavarrelt küünarliigesele, on tehnika tõhusam.

RÜNNAK (seisangust)

1, 2. Kui vastane sirutab enda parema käe hidari-jigotai’st välja, liigu vasakule ja pista  viimaks enda parem küünarnukk vastase vasakule küljele.

3, 4. Aseta parem käsi vastase vasakule küünarliigesele ja säti vasak käsi üle parema. Tõmba vastane ette pikali ja soorita see lukk.

UDEHISHIGIHIZA-GATAME: käelukk põlvega

Udehishigihiza-gatame on tehnika, mille puhul, olles väljasirutanud vastase vasaku käe ja kinnitanud tema randme enda paremale õlavarrele asetad sa mõlemad enda käed vastase vasaku küünarnuki välisküljele ja parema põlve paned tema vasaku abaluu kohale ning rõhud luku sooritamiseks allapoole. On olemas ka teine meetod, mille puhul sa hoiad vastase vasakut kätt enda paremal küljel ja asetades enda parema põlve tema vasakule abaluule sa rõhud luku sooritamiseks allapoole.

RÜNNAK (altpoolt)

1. Vasaku käega haara vastase vasakust kraest ja tõmba enda poole.

2. Kui ta paneb vastu, asetades enda vasaku käe sinu põlvele või matile, vii parem käsi ümber tema vasaku käe ja aseta see väljastpoolt tema vasakule küünarliigesele.

3. Pane vasak käsi üle enda parema käe ja lõksusta vastase vasak käsi enda parema käe õlavarrega; vasaku jala survega ja siruta vastase parem jalg välja. Kui tood vastase matile, siruta tema vasak käsi.

4, 5. Suru parema põlvega tema vasakule abaluule ja soorita see lukk.

UDEHISHIGIWAKI-GATAME: käelukk kaenla alt

Siin sa lõksustad vastase vasaku käe kindlalt enda paremasse kaenlaalusesse ja sirutad käe välja, kuna pöörad küünarliigese kohalt tahapoole. Vastase vasaku käe väike sõrm peab osutama ülespoole, et see lukk võiks tõhus olla. Ära hoia enda vasakut kätt liiga sügaval sees. Kasuta enda paremat küünarliigest fikseerimaks pealtpoolt vastase vasakut küünarliigest ja tõsta randmeid sooritamaks seda lukku.

RÜNNAK 1 (pealtpoolt)

1, 2. Kui vastane on käpuli pista enda parem käsi ülevalt ja vasaku külje alt tema õlgade juurest sisse.

3, 4. Lükka parema küünarvarrega vastase vasak käsi küljele ja lõksusta see enda vasakusse kaenlaalusesse.

5. Tihenda enda kaenaalust ja kukuta enda luku sooritamiseks vastasele.

RÜNNAK 2 (altpoolt)

1. Vastane üritab sind katta ja pista enda parem käsi sinu keha vasaku külje alla.

2. Haara vastase paremast põlvest ja kitsenda enda vasakut kätt parajalt tema küünarvarre kohalt lõksustamaks tema kätt.

3, 4. Kleebi enda pea vastase parema külje taha; pööra enda keha vasakule ja kuklaga rõhu tema kehale selle luku sooritamiseks.

UDEHISHIGIHARA-GATAME: käelukk kõhult

Siin võtad sa parema käega vastase paremast randmest, säti see enda kõhu alaosale ja olles haaranud vasaku käega vastase parema krae kontrollimaks tema kaela, soorita käelukk (A).

Teine moodus on parema jalagasiduda vastase parem käsi ja pannud vasaku jala paremale, kukuta end vastasele tema parema köäe väljasirutamiseks ja soorita lukk (B).

RÜNNAK (pealtpoolt)

1. Ründa pealtpoolt okuri-eri-jime’ga.

2. Kui vastane üritab tõusta haagi parema jalaga vastase paremat kätt.

3. Hoides end vastase vastu, tõmba tema parem käsi sirgeks, kuna samal ajal rõhud tema kehale. Hoia enda paremat jalga üle vasaku samal ajal kui hoiad vastase kätt.

4, 5. Muuda jalgade asendit (parem jalg allpool ja vasak jalg peal) ja ikka veel vastase kehaga ligistikku, kääna enda vasakut puusa selle lukku sooritamiseks.

HEA JUDO: Heitetehnikad

2. Heitetehnikad

Heitetehnikaid kutsutakse nage-waza’ks. Judomatšis sooritatud heitega, mis paneb vastase selili, võidakse saavutada võiduks vajalik täis-ippon (täispunkt). Nagewaza’sse kuulub tachiwaza (heitetehnikad, mis hõlmavad käsi, jalgu, puusi) ja sutemiwaza (mille puhul sa heidad vastast end maapinnale kukutades). Tehnikaid harjutades alusta alati korralikust seisangust ja sobivast haardest. Ära murra pead selle üle, mida sinu vastane võib edaspidi teha; keskendu selle asemel nende tehnikate valdamisele, mille abil suudad neid alistada. Kuigi sa peaksid tundma nagewaza’t tervikuna, tuleb sulle kasuks see, kui sa sellest leiad ühe või kaks, mis iseäranis sulle sobivad ja tööta nende kallal nii kaua kuni sa täielikult valdad neid.

Tewaza (käetehnikad)

TAI-OTOSHI: keha kukutamine

Tai-otoshi on heitmise meetod, mis kaasab üheskoos töötavaid käsi, puusi ja jalgu kasutades heitmiseks ära vastase katkestatud tasakaalu. Ajastus on ülioluline. Tai-otoshi’t kasutatakse sageli võistlustel just seetõttu, et vastase kogu pole tähtis. Isegi väiksemat kasvu mees võib kasutada seda suurekasvulisema heitmiseks.

1, 2. Seisa migi-shizentai’s ja lükka vastast tahapoole.

3, 4. Kui vastane tõukab tagasi, kasuta tema tõuke jõudu tõmbamaks teda ettepoole. Ajastus on ülioluline.

5. Kui tõmbad vastast ettepoole, pööra end ümber, teljeldes enda paremal jalal ja vii enda vasak jalg tagasi.

6, 7. Kui vastase tasakaal on katkestatud, aseta enda parem käsi tema parema jala ette. Vaata, et sa asetad enda sääre risti üle vastase parema sääre.

8. Seejärel heida vastast ühe liikumisena ettepoole.

Näpunäited

Käte-kasutamine: tõmba vastane tasakaalust välja tõmmates teda ettepoole. Pööra vasaku käe väikese sõrme-poolset külge välja (mis on hikite või tõmbav käsi), tõmmates vasaku käega hoides küünarliigest liikumas horisontaalsel tasandil. Lükka paremat kätt üles, viies enda parema küünarvarre vastase vasaku kaenlaaluse alla.

Jalgade ja puusade töö: lõdvesta end põlvedest ja jälgi, et nad liiguksid vastaseni madalalt. Parema jala varbaotsad on sissepoole pööratud. Tõuka rindkere nii üles, et sinu istmik ei puuduta vastase keha.

Ipponseoi-nage: ühe käe õlaselja heide

Ipponseoi-nage kasutab ära maksimaalselt ära vastase tõukejõudu heitmaks teda üle õlaselja. Kuna sinu ja vastase raskus toetatakse sinu kahele jalale ja kuna palju lihtsam on heita vastast siis, kui tema rasakukeskus on kõrgel, on see tehnika kõige efektiivsem pikema mehe vastu. Ülidünaamilisuse tõttu peetakse ipponseoi-nage’t üheks judo mustertehnikaks.

1, 2, 3. Migi-shizentai’st lükka vastast tahapoole.

4, 5. Kui vastane tõukab tagasi, kasuta seda ära katkestamaks tema tasakaalu paremasse esinurka.

6, 7. Vastase tõmbamisel vasaku käega ette, telgle paremal jalal, pöörates keha vasakule. Lõksusta parema käega vastase parem käsi kaenlaalusesse ja tõsta ta seljale.

8, 9, 10. Siruta enda põlvi ja heida vastast üle enda parema õla matile enda ette.

Näpunäited

Tõmba vastast piisavalt ette tema tasakaalu täielikuks katkestamiseks. Hoia tema paremat kätt kindlalt vastu enda rinda. Painutades enda paremat väikest sõrme rusikasse lükka rindkere ülespoole ja vii parem käsi tihedalt vastu vastase kaenlaalusesse. Enne heidet, peavad mõlemad põlved olema täielikult painutatud ja sinu raskuskese peab olema sinu varbaotste kohal.

Parema käe haardest: Sa võtab parema käe haarde, kuna vastane jääb vasaku käe haarde juurde. (Seda ja teisi võitlushaardeid nimetatakse kenka-yotsu.) Ipponseoi-nage on väga tõhus sellest haardest. Lükka vastast tahapoole ja kui ta üritab tagasi tõugata, siis kasuta tema vastutegevust heitmiseks. Silmapilkne kiirus on vajalik sooritamaks seda heidet. Vastane kaotab tasakaalu, kuna sa nihkud paremalt vasakule (fotod 1-6).

Variatsioon 1

1, 2, 3. Kui sinu puusad ei lähe ipponseoi-nages vastaseni või kui vastane liigub paremale küljele, rõhu parema käega vastu tema parema põlve piirkonda. Mida madalamalt survestad, seda tõhusam see on, kuna see ei lase tal ettepoole liikuda.

4, 5. Seejärel heida vastast, justkui pühiksid parema käega tema põlve. See heide on kõige tõhusam just siis, kui vastane on väga ettevaatlik ja viib puusi tagasi või ajab parema käe jäigalt sirgeks.

Variatsioon 2: seda varianti kasutatakse siis, kui sinu parem hikite pole piisavalt tõhus.

1. Sa üritad ipponseoi-nage’t, ent vastane pöörab äkitselt vasakule.

2. Ta astub ette ja haagib enda vasaku jala ümber sinu vasaku jala. Haara parema käega tema paremast varrukast, kuna suurendad vasaku käe tõmbejõudu.

3, 4, 5. Vasaku käega, pühi vastase vasak jalg, mis on haagitud sibu vasakule jalale, endalt ära ja heida teda üle enda õla.

Moroteseoi-nage: mõlema käe õlaselja heide

Moroteseoi-nage kuulub samasse kategooriasse kui ipponseoi-nage, kuna kasutab samavõrd ära vastase tõukejõudu heitmaks teda täielikult üle õla. Moroteseoi-nage’t võib lihtsalt sooritada loomulikust seisangust ja on sedavõrd väljapaistev heide, et on saanud tänaseks päevaks väga populaarseks. Siiski on tal üks puudus, nimelt vastase raskus kaldub täielikult kanduma sinu paremale küünarnukile. Samuti on seda raske sooritada siis, kui vastane hoiab sind jäigalt väljapoole tõugatud kätega. Inimesed alustavad üldiselt moroteseoi-nage’st ja lähevad sealt edasi ipponseoi-nage juurde.

Tobikomi (sissehüppamine)

1, 2. Hidari-shizentai’st telgle vasakul jalal.

3, 4. Keera enda vasak küünarnukk vastase vasakusse kaenlaalusesse; painuta põlvi ja langeta puusi ja tõsta vastane enda seljale.

5, 6. Heida teda üle enda ette.

Hikidashi (välja tõmbamine): moroteseoi-nage hikidashi variant on hea heitmaks suurt kasuvu vastast, kuna sellega on lihtne teda taskaalust välja tõmmata.

1, 2. Hidari-shizentai’st tee parema jalaga suur samm tahapoole ja tõmba vastane enda vastu.

3, 4. Astu vasaku jalaga paremale järele ja soorita heide.

Näpunäited: Hoia vasakut kätt vastase kaenlaaluse vastas. Et ära hoida küünarliigese vigastusi, haara vasaku käe nelja sõmega tugevalt vastase jakist.

Kata-guruma: õla ratas

Kata-guruma’t kasutab samuti ära vastase tõukejõudu kui langetad puusi ja haarad tema jalast tõstmaks teda enda õlgadele ja sooritamaks heidet. See on väga suur heide, ent mõnikord võib juhtuda, et sa kukud vastase raskuse all kokku, kui ta pole piisavalt tasakaalust väljas.

1, 2. Hidari-shizentai’st tõmba vastast korralikult vasaku käega ette, astudes samal ajal vasaku jalaga tagasi.

3, 4. Langeta puusi ja säti tema parema jala haaramisel enda näo parem külg vastase parema reie vastu.

5. Upita ta enda õlgadele.

6, 7, 8. Seejärel ühe liikumisena heida teda enda ette vasakule.