Vidocq ja savate

16. sept. 2020

Kahelda ebaselges on igati lubatud. Ent tarvilik on arvamusel, erahuvil ja faktil vahet teha. Savate´i õppimisest 1797.aasta algul Bicetre vanglas kirjutab Eugène-François Vidocq (1775-1857) Mälestustes. Ta oli konkureeriva gängsteri käest saanud õppetunni ja lasi samuti kinniistuval Jean Goupil, väljapaistval tänavavabavõitluse valdajal, treenida ennast parimate õpilaste tasemele. Nii Vidocq vähemalt ise kaldus arvama enda oskustest. 2001.aasta prantsuse kinolavastuses Vidocq leidub mitmeid võitlus-stseene, ent mis kindlasti pole ajastukauge vahelepistmine, on sofistikeeritud jalgade tehnikad, mida idas omandati Lääne eeskujul, kuivõrd 1924.aastal Pariisi olümpial tutvustati prantsuse kickpoksi vehklemisreeglitele lähenevat versiooni näidisalana.


Insomnia (27): Kuidas sakslased läksid Norrale kuninglikku ettepanekut tegema ehk Kongens nei (2016)

8. sept. 2020

Phoney War ehk Vale-Sõda, mis ei erine KGB provokaatoritest valede või teisikute vale-vabaduse etendamisest, kestis enne Sedaani lahingut, mis kulmineerus saksa soomuskolonni eepilise läbimurdega Ardennes´ides, Läänerindel sõjakuulutamisest ehk 3.septembrist 1939 kuni 19.maini 1940. Ent veel enne pidi Saksamaa strateegilist põhjatiiba kindlustama, sest sõjakestust oli võimatu prognoosida – Saksamaa sõltus Rootsi ja Norra maavaradest, mis võinuks olla kontrollitud ka ülekaaluka kuningliku mereväe poolt. Brittide invasioonist (!!!) tulidki kuu aega varem 8.-11.aprillil 1940 saksa armee norralasi päästma! Kuningas Haakon VII esindas neutraliteedipoliitika riiki ka siis, kui nägi, kuidas vanem vend, Taani kuningas, alistus saksa okupatsioonile. 8.aprillil uputas Norra rannakaitse Lillesandis saksa sõudureid invasiooniks vedava transpordilaeva. Siiski suutsid saksa laevad väiksematesse sadamatesse juba siseneda. Peaminister Johan Nygaardsvold teatas, et Norra on jätkuvalt neutraalne riik ja palus vägedel tagasi tõmbuda. Peamist diplomaatilist peibutusrolli hakkas mängima saksa saadik Oslos Kurt Bräuer. 9.aprillil annab kolonel Birger Eriksen käsu uputada Drobak isse isenev saksa ristleja Blücher. Ent sakslased üritavad ikka veel poolmuidu valitsemist üle andma veenda. Kuningas ja valitsus lahkuvad Oslost Hamarisse, kus saksa saadik soovitab tal valitsuse delegeerida partei Nasjonal Samling liidrile Vidkun Quisling´ile. Valitsus koos kuningaga peavad Elverumis nõupidamise, milles kuningas Haakon VII lükkab saksa ultimaatumi tagasi ning edaspidi, kuni vabadel valimistel volitatud parlament kokku ei saa tulla, kuulub koguvõim valitsusele, mis siirdub eksiili Suurbritanniasse. Saksa dessantüksus üritab kuningat vangi võtta ja 10.aprillil leiab aset tõsine kokkupõrge Midtskogen´i teeristil.

Eitava vastuse peale kuulutas Saksamaa Norrale sõja! Ei ole nali, see on ajalugu!

Kui on selge, et saksa väed mägisel maastikul eelisega võidelda ei osanud, siis pommitas Luftwaffe 11.aprillil kella viie ajal pärastlõunal kuningliku äraütlemise peale Nybergsund´i: norra ametnikud põgenesid kõrvalasuvasse tihedasse metsa varju ja kes polnud piisavalt kiired said kannatada. 34 inimest saanud kas surma või tõsiselt viga. On ilmne, et kommunkatsioonikeskuste ründamisega jmt taheti vastupanu tappa, teiste seas kuningat. Sellel kohal filmijutustus katkeb. Tee viis sealt kaugemale põhja Moldesse ja lõpuks Tromso juures korjas evakuatsioonilaev nad pardale kursiga Šotimaa poole. Nybergsundis avati hiljem samas metsas Kongeparken.


Insomnia (26): Kuidas britid infi tervitasid ehk The Last Witness (2018)

7. sept. 2020

Poola-briti ühisfilm Viimane tunnistaja eelarvega ei hiilga, ka mitte kunstilise tasemega, ent see laseb lool ennast veelkord jutustada. Tegevus leiab aset 1947+ aastal ühes Inglismaa rannikul asuvas sõjapõgenike laagris, kus peamiselt poolakad ootavad pääsu kas USA-sse või mujale vabasse maailma. Mõned lasevad ka Nõukogude Poola suuvoodritel endale augu pähe rääkida ja naasevad Stalini okupatsioonitsooni. Väikelinnakest häirivad vahel põgenikke puudutavad kõlakad, vahel leitakse enesetapjaid veest või ka padrikust nööri otsast. Silma tõttu armee kutsealuste seast välja jäänud ja ajalehekse korrespondent Stephen Underwood hakkab suitsiidi vastu huvi tundma. Ta satub Loboda nime taha varjuva venelase peale, kes kannab kaasas hukatud noore ohvitseri päevikut, mille ta töölisena kaevas välja Katõni metsa massihauast. Underwood kasutab ära oma ohvitserist venda ja usub end olevat osav ka noore naisohvitseriga, kelle abikaasa MI5 ehk sisejulgeolekust palub end uurimisega kursis hoida. Ilmneb, et sõjajärgne leiborist ehk tööparteilasest Clement Attlee valitsus (1945-51) pole huvitatud nõukogude sõjakuritegude uurimisest okupeeritud Ida-Euroopas ja teeb omaltpooltki palju, et diskrediteerida Tema majesteedi maksumaksjad, kui nad selle poliitika vastu nurisevad või välispoliitilistest puudujääkidest teatada tahavad. Ajakirjanik kaotab selles olukorras kõik, mida vabas ühiskonnas on võimalik minetada – töökoha, libeda tüdruku, venna toetava õla ja soodsa üürilepingu.

Katõni sõjakuriteo all mõistetakse ajaloos kuni 22 000 Poola Vabariigi sõjavangi hukkamist NKVD poolt 1940.aasta aprillis-mais. Mitte kõik hukkamised ei leidnud aset samanimelises metsas. Küll aga on tähelepanuväärne, kuidas sakslased selle teo jälile jõudsid. Pärast 1939.aasta topeltlööki maailma tugevaima armee ja suurima poolt Poola vastu, oli nõukogudelaste meelevallas pool miljonit püssi alla mobiliseeritud vangi. 125 000 meest jäid laagritesse – neist 43 000 vahetati saksa poolele ja vastu saadi 13500, ca 45 000 ukraina ja valgevene tegelast samuti vabastati talveks. Ülejäänute hukkamiskavale kirjutas Stalin isiklikult alla. 3.aprillist algas raske töö elluviimine, neist 14 552 oli sõjavangid ja 7305 režiimivangid. Ehk 8000 sõjaväelast, 6000 justiits ja politseiametnikku ja 8000 riigitegelast ehk preestrid, ametnikud ja haritlased. Katõni metsas hukati üks admiral, kaks kindralit, 24 koloneli, 79 alamkoloneli, 258 majorit, 654 kaptenit, 17 mereväekaptenit, 3420 allohvitseri ja seitse kaplanit, 200 pilooti, vürst, 20 ülikooliprofessorit, 300 arsti, mõned sajad insenere-kooliõpetajaid ning autult visati auku paarkümmend kirjameest-ajakirjanikku. Nii kõrvaldati pool Poola ohvitseride koosseisust! NKVD tappis 14 Poola kindralit selle käsujärgselt: Leon Billewicz, Bronisław Bohatyrewicz, Xawery Czernicki (admiral), Stanisław Haller, Aleksander Kowalewski, Henryk Minkiewicz, Kazimierz Orlik-Łukoski, Konstanty Plisowski, Rudolf Prich, Franciszek Sikorski, Leonard Skierski, Piotr Skuratowicz, Mieczysław Smorawiński ja Alojzy Wir-Konas.

Esimesel korral veeti metsa varahommikul 390 meest, ent töö käis üle jõu, järgmisel korral oli kaasas juba jõukohane 250. Hukkamiseks kasutati peamiselt saksa püstolit .25 ACP Walther M2, sest nõukogude nagaanimudel 1895 kuulus eelmisse sajandisse produktiivsuselt. Hilisem kindralmajor Vassili Mihhailovitš Blohhin olevat kuu jooksul omakäeliselt saatnud teise ilma 7000 poola seotud kätega vangi. Hukatute seas oli ka 50 naist, Katõni metsa ainus naine oli leitnant Janina Lewandowska, kindral Józef Dowbor-Muśnicki tütar (1867-1937).

Kuidas sakslased jälile said?

Mitte kõik ohvitserid ei usu sama endast nagu ülemus. Ilmselt Poola sõjaväeluure oli esimene, mis julgestas ennast ja ka põranda alla kolis. Igatahes oli see vana poola sõjaväeluure, mis Poola raudteetöölistelt okupeeritud alalt korjas informatsiooni, et Katõni ja Kozelski vahelt on leitud hukatud poola ohvitseride massihauad. 1943.aasta algul kuulis sellest Abwehr, kui parun ehk Rudolf Christoph Freiherr von Gersdorff, kes koordineeris Wehrmachti ja Abwehri teabevahetust, edastas andmed edasi nii, et Goebbels kuulis Katõni metsa Kitsemäest!


Insomnia (25): Io, Leonardo (2019)

6. sept. 2020

Järjekordne Itaalia eluloofilm Leonardo da Vinci´st (1452-1519) režissöör Jesus Garcés Lambert´i juhatusel meenutab põhikontseptsioonilt 20.veebruaril 1974 esitlusele antud Roberto Rossellini Cartesius´t, kus narratiiv ehitatakse üles meistri kuldsuule ja tabamuste seeriale. Cartesius oli kahe ja poole tunni pikkune, katkedes ootamatult, Io, Leonardo kinoversioon seevastu tunnivõrra lühem.

Michelangeloga konflikti ei etendata. Maalikunstiga piirdumist ei narrita ja perfektsionism tuuakse veelkord välja, miks ta suure osa töid jättiski valminuna üle andmata. Ta võttis tellimusi vastu, tegi need mingi astmeni valmis ja jättis siis aastateks lõpetamata. Tema isa ja ema vahekord jääb veelkord radikaalse avanguta – isa, Piero Fruosino di Antonio da Vinci, oli Firenze õigusametnik ja ema, teismeline Caterina, väidetavalt 16-aastane Leonardo ilmaletoomise ajal, tema täpne sugulusjärglus pole siiani selge. Täisnimi olnud emal kas Caterina Buti del Vacca või Caterina di Meo Lippi. Ja Leonardo sündis siiski varuna, kindla kavaga jätkata ka siis, kui kõik seaduslikud abielud osutuvad õigusnõunikul viljatuteks.

Leonardo oli kaasaegses mõttes düsgraaf – vasakukäelisena ja peegelkirjas tegi ta olemasoleva itaalia (Dante) keelekorralduse vastu eksimusi, ent tema geenius seisnes muus. Üsna mitmed jazzmuusikud ei tundnud vajadust kirjalikult väljendamist omandada, mis ei vähenda nende helikeele tähenduslikkust. On üsna õige alustada jutustust rõhuga Verrocchio töökojale ja ka nurjatutele õpilastele nagu Gian Giacomo Caprotti da Oreno (Salaì, ka Il Salaino). Teised nn poisid õpilastena – Marco d’Oggiono ja Boltraffio – suutsid mõjutusi koolkonnastada. Francesco Melzi, viimane õpilane, oli krahv ja tema läbi Leonardo da Vinci pärand ongi kinnistunud Õhtumaade kunstidiskursuses vaatamata tõigale, et ta nii palju pooleli jättis ja Michelangelo maalikunsti naiste või diletantide astmele langetas.


Insomnia (24): Siegfried Lenzi Überläufer (2016) Erste (2020) tulemine!

5. sept. 2020

Käesoleva aasta 8.aprillil istus Saksamaal 5 miljonit inimest telekanal Erste ees, et näha esilinastust Siegfried Lenzi (1926-2014) postuumselt avaldatud teosest Der Überlaufer. Novelli tüvitekst (?) valmis 1951.aastal, ent raamatulettide kõlblikuks toimetati kaks aastat pärast surma. Lenz´ile annetati 2000.aastal Frakfurti Goethe preemia ja inimesi üllatas 2007.aastal, et 18-aastane mereväelane Lenz uskus veel 1944 hiliskevadel Endsiegi kui liitus natsiparteiga. Vana kirjanik pareeris süüdistusi mittemäletamise ja kollektiivse arvestusega – küllap neid visati sinna leheküljena neilt endilt isegi küsimata! 60.aastatel oli ta jõudnud arendada lähisõprust WaffenSS mehe Günther Grassiga – siis võitlesid nad progressiivse, sotsialistliku ja avatud Ostpolitik´i eest!

Eesti keeles pole Lenz tundmatu, kõik väliskirjandushuvilised keskkooli õpilased hindasid teda kolme tõlketeose varal: Eeskuju (1987), Einstein läheb Hamburgi juures üle Elbe (1979), Saksa keele tund (1975). Ärge Super-Artursilt küsige, tema ei tea sedagi, millised Hugo teosed kuulusid kohustuslikku kirjandusse juba põhikoolis.

Kolme tunni jooksul saab selles ekraniseeringus kaasa elada mitte mereväe vaid lausa veteranist jalaväelase Walter Proska rukkikuristikele ja elukäänakutele. Aasta enne sõja lõppu on ta sõduripuhkuselt Preisimaal, suurtalus õe ja õemehe juures, naasmas, kui teda keelitatakse – jää koju, peidik on valmis. Aga Walter ikka läheb, sõidab üksi sõjalises postirongis, kui ühes veetankimisjaamas üritab erootiline poolatar Wanda samuti vagunisse lipsata. Professionaalne ja relvastatud rongisaatja pole naiivne – ta tahavad pommi panna, ent Walterile sihvakas partisan hakkab kohe meeldima. Too jätabki enne pagemist kontrolljaamas riiulile purgi, mille Walter ettevaatamatult sillalt vette viskab ja detoneerib selle. Mõne aja pärast siiski rong rööbastelt maha lastakse Poola metsavendade poolt. Walter vaevu pääseb, sest Sileesia sõduril on kütile omane vaist erinevalt teistest.

Peab ütlema, et kogu filmiettevõtmise kohta vaid Rainer Bock teeb Wilhelm „Willi“ Stehauf´ina karismaatilise rolli. Kõik katoliiklased haaravad kabuuri järgi, kui on ära näinud preestri kohtlemise juhtivallohvitseri poolt. Poolakad tahavad teada, kes ta tappis, kui Wehrmacht on lähialevist lahkunud, siis võetakse kõik raudteevalvurid poola vastupanu poolt vahi alla. Tuleb välja, et pärast taaskohtumist Wandaga küpsel väljal, oli tal õnne ka metsas üksi uitav vend partisanina maha lasta. Wanda tahab tema verd! Siiski Willi elab vastu ootusi nii poola kui kanõukogude sõjavangistuse üle ja teises seerias ajab nõukogude tsoonis sõbrad tülli.

Regimekritiker Wolfgang Kürschner päästab 1945.aasta varakevadel peategelase nõukogude sõjavangis mädanevate jalgade tõttu varemete vahelt puhastavatesse voogudesse viskamisest. Ta veenab teda poolt vahetama ja propaganda osakonnas teeb veenvaid ettasteid, üritades muljet jätta, et tal nõukogude poole matslusest ja nurjatustest aimu polnud varem. Nõukogude armee poolt hõivatud maalossis kohtab ta venelaste meelt lahutavat Wandat. Nad saavad jälle kokku ja plaanivad põgenemist. See ei õnnestu. Järgmises etapis on nad Wolfgangiga sotsialistlikku Saksamaad üles ehitamas ja tegelevad okupeeritud elanikkonnale dokumentide välja kirjutamisega. Neid üllatab Willi, kes tahab uusi dokumente. Wolfgang tahab sadisti vanglasse saata kui mitte maha lasta otsemaid. Proska paneb püsti eetikakeskuse – kes oleme meie, et kellegi üle preestri tapmise pärast kohut mõista! Willi seikleb nõukogude eeluurimisisolaatoris mõnda aega veel elu eest, kuni põgenemiskatsel nõukogude soldatitelt lähilasuga vabastuse saab! Vene okupatsiooni kujutamine hiilgab ühelt poolt olme täpsusega ja naiivsusega – mis mõttes oli Proska seal Wandaga üksi?

Sekretärin Hildegard „Hilde“ Roth teab Walteri valust, ent veenab teda oma tugeva õla vajalikkuses: nad põgenevad vene okupatsioonitsoonist brittide sektrorisse ja 1956.aastal on neil Proska maja elades pereeluga kõik joones. Kuni telekasse ilmub poola laululind!


Insomnia (23): Kas Sonja Wigert oli topeltagent ehk Spionen (2019)

4. sept. 2020

Kui sõda oli lõppemas, siis unistas Vidkun Quisling (1887-1945 okt) 400 000 maal viibiva saksa sõduri naturaliseerimisest – see elektoraat oleks kindlasti tema partei võimu kindlustanud, kui ka nn kodakondsuse 0-variant saanuks Rootsi sotsiaaldemokraatide õnnistuse. Ent skandinaavlased unistasid vaid vägede lahkumisest ja igasuguste asenduste vältimisest. Siiski okupatsioon leidis aset ja kuidas kohelda kuulsate naiste mälestust, kes küll saksa lihtsõdureid vältisid, ent siiski Reich´i kõrgete komissaridega õhtusööke ja sängi jagasid. Prantsusmaal ja Itaalias said sakslastega kokkuelajad tänaval peksa, nende pead aeti kiilaks ja vedas kui pesu selga jäi!

Kas 30.aastate keskpaigast okupatsiooniaja lõpuni 34 filmi teinud Sonja Wigert (1913-80) oli nende-taoline? Sõjaväeluure pidavat teadma, et ei olnud – ta tegutsenud nende juhtnööre järgides. Isegi kui jättis mulje, et Ungari saatkonna pressiesindajat Andor Gellertit (1907-) üritas sakslastele mängu käigus üles anda.

2019.aasta pseudo (?)-biograafilises lavastuses võtab blond Sonja ülesande välja selgitada, kes on Maria! Tuleb välja, et ongi sakslane saatkonnast, ent selle käigus saavad mitmed inimesed haiget, kui mitte kuulihaava.

Päriselus üritas Sonja 1960.aastal New Yorkis Andoriga kokku saada, ent mees olevat ta tagasi lükanud.


Insomnia (22): Kuidas saada vabadel valimistel ÜKS hääl ehk L’Empereur de Paris (2018)

3. sept. 2020

Eugène-François Vidocq (1775-1857) oli legendaarne revolutsiooni-aegne seikleja ja kriminaal, kes desertöörina ainsa püsimajäänud distsipliini hammasrataste ehk Prantsuse armee eest põrandaalusesse frankofoonsesse ilma sukeldus ja vahialuste seast vuhvade hüsteerilise kaasaaitamiste-põgenemistega endale nime tegi. Temast on mitmeid suure-eelarvelisi filme tehtud, ja kui ajalugu ei tunneks, siis võikski olla Javert ja Valjean ühes isikus kapist päevavalgusse päriskangelasena astunud! Kaasaegsed prantslased salongiliteratuurist ennast äralollitada ei lasknud: kui ta kuulsa ametnikuna II vabariigi valimistel 1848.aasta detsembris nn teises ringkonnas enda kandidatuuri üles seadis, siis sai ta vaid ÜHE hääle!!! Kuivõrd naistel valimisõigust veel polnud, selle said prantslannad eestlannadestki hiljem, siis kindlasti andis ta selle endale ise!

Isegi Honoré de Balzac (1799-1850), kes veel enne vanakelmi igavikku astus, lasi end tema sarmist võrgutada ja nii ilmub Vidocq äratuntavalt vähemalt kuues tema loomingulises tükis – Illusions perdues, Splendeurs et misères des courtisanes (peategelane), La Cousine Bette, Le Contrat de mariage, Le Père Goriot ja 1840.aastal näidendis Vautrin. Eesti keeles leiame ta teostes Isa Goriot, Kaotatud illusioonid, Kolmeteistkümne lugu ja Kurtisaanide hiilgus ja viletsus (kõik 1962.aasta väljaande tõlkes). Victor Hugo’ Les Misérables (1862) ehk kooliprogrammi kohustusliku lektüüri Hüljatud joonistatakse tema lõhestunud natuur välja nii Jean Valjean´i kui ka inspektor Javert´ina. Alexandre Dumas Pariisi mohikaanlased võtab ta kuju Monsieur Jackal. On pakutud ka Alland Edgar Poe romaanitegelasi, kelle prototüüp võis see aferist olla, ent kindlasti ei tõuse ta Conan Doyle´i Holmes´ini!

Vidocq oli pärit Arras´st ehk pigem Belgia-poolelt. Tema isa oli jõukas pagar ja jahu-hangeldaja, keda poeg hakkas varateismelisena muserdama kodu-vargustega: esimese kahenädalase ehk 15 päeva sai ta isa pealekaebusena, kuna oli hõbenõud viinud turule ja seal odavalt maha parseldanud. Koolis käia Vidocq ei viitsinud, ent temast vormiti hea vehkleja, sest kulutas oma teismeea vehklemissaalides. Sealt saigi ta stiili tõttu hüüdnime Vautrin ehk Kult! Liitus 16-aastaselt Prantsusmaa armeega ja võitles Esimese koalitsiooni vastu kahes 1892.aasta suuremas lahingus. Seiklused noorte naistega ja pidamatu suuvärk põhjustasid kaasteenijatega konflikte. Oma mälestustes väitis ta enne deserteerumist olevat võidelnud 15 duellis, milles kahel puhul põhjustas vastasele surmava haava. Ootas ära ametikõrgenduse 17-aastaselt, ent samas pööras juba kapralina tülli seersandiga, kes duelliettepanekust kõrgema aukraadi kandjana äraütlemisel vastu lõugu sai. Vidocq pidi oma üksusest nüüd pagema. Ta asus teenima hussaaride rügementi. Ent ka seal ei saanud rahu, sest teda otsiti väejooksu pärast taga. Ta pidi armeest lahkuma, ent nooruse ja oskuste tõttu kujunes kriminaalide seas kiiresti autoriteediks. Kuni 34.eluaastani elatus ta end otseselt kuritegelikult või poollegaalsetest tegevustest. Seistes silmitsi kaheksa-aastase vangistusega võltsimise pärast, mida ta põgenemisega vältis, tegi ta ettapaneku koostööks pärast naiskaaslase noahaavadega leidmist. Just naised oli aidanud tal seni pageda ja pussitamise lugu sulges tema mõnuringi. Ja nii lüheneski kaasvangide usalduse kuritarvitamistest, legend ju!, tema kinnipidamine pooleteisele aastale. Nii et viimatises filmis ei maksa midagi tõsiselt võtta – ajalooline Vidocq, kirjanduslik Vidocq ja filmi-Vidocq on kõik väga erinevad nähtused. Muideks, ta teeniski nooremas eas nn freakshow etteastega elatist – ametikõrgendus seisnes toore liha metslase rolli saamises. Ta üritas ka tsõganitega itta rännata, ent kiiresti taipas sealsete rohumaade karmivõitu rohelust.

1811.aastal 25.märtsil, kui ta vabastati, alustas ta imperaator Napoleon I süsteemis ametnikuna, kui Surete ehk tsiviilpolitsei ülemana: maakohtades hoiab siiani korda gendarmerie ehk sõjaväeline politsei, mis näitab, keda keskvõim Bretagne´is või Provance´is kardab. Corsica jätame vahele seekord. Linnades on seevastu meie mõistes kodanlik mundriga politsei, mis pole vastav munitsipaalmiilitsale. Surete-vajadus tuli Pariisi omapärast, eriti revolutsioonijärgsest, ehk ametivõimudele protestina suletud piirkonnad on Prantsusmaal olnud pigem ajalooline traditsioon kui erand. Surete läks tsiviilriietes agulitesse ja kriminaalide abiga veeti härrade riisujad kohtu ette! See on esimene näide nn seaduslike varaste või vargad seaduses-nähtuse tekkimisest. Sellel brigaadil oli esialgu kaheksa endisest kriminaalist töötajat Pariisis, seejärel 12 ja alles 1823.aastal kasvas see 20-liiikmeliseks. Muideks, Vidocq il oli ka Les Faiseur´ide kogemus – mõnesuguse armeekogemusega seltskond liikus suure armee väeüksuste insiigniaid jmt kopeerides või järele tehes kelmide tsirkusena mööda maad korjates hektiliselt provianti ja daamide poolehoidu, ent tegelikultmittekunagi lahingus osaledes. (Sarnast nähtust kujutatakse saksa filmis Kapten (2019) ja minu kogemuse põhjal üritas NKVD-KGB nõnda diskrediteerida Kütt-Eikelmanne. Üks ahvidest oli Jakapi perekonnaliige, teine seersant Kalde. )

Armu anti talle kõigist kuritegudest 26.märtsil 1817.aastal kuningas Louis XVIII poolt – seni oli ta süsteemis olnud tegelikult tagaotsitav, lihtsalt Pariisi ametivõimudel oli teda vaja ja teda ei peetud kinni. (See on vihje seersant Kalde ja Super-Artursi elulooliste lünkade täitmiseks. )

Pärast Sureteśt poliitiliste intriigide pärast lahtitegemist asutas ta oma detektiivibüroo Le bureau des renseignements (1833–1848), mis tegi nii eraisikutele kui ka riigile lepingulisi töid. Talle omistatakse peale mälestusraamatute ja argoo-sõnaraamatute väljaandmise ka kriminalistikaga maailma rikastamises – tema kasutas esimesena sündmuskohtadele jalanõudest tekkinud jälgede jäädvustamiseks kipsi vmt. Ta leiutanud ka spetsiaalse paberi paganduse jaoks, millelt oli võimalik töötlusega välja selgitada tindi varasemad ja hilisemad jäljed võltsingute paljastamiseks. Samuti kogunud ta toimikutesse käekirjanäidiseid ja modus operandi ehk tegevuskäekirja kirjeldusi. Seevastu kuuli ja raua võrdlemine temast ballistika isa kriminoloogias ei tee. Tal olnud fotograafiline mälu ja võime muudetud välimusega kriminaale-kaasvange aastaid hiljem ära tunda.

Filmis (2018) tutvustatakse Vidocq´i elukäiku Anette-nimelise naisega. See on tõepoolest fakt, ent fakt on ka kehtiv abielu samal ajal 1805.aastani teise naisega. Casanova elulugu oli, siiski, tema seiklustega võrdluses, liivakastis hullamine. Tema hauakoht on teadmata, ehkki tema ema maeti varem avalikult ja auliselt st ka temale oli loodud aulise ärasaatmise võimalus. Kas oskas koputajate vürst savate´i nagu ilmneb Gerard Depardieu rollist 2001.aastal? 1797.aastal vanglas olnud tal tõesti kokkupuude ühe väljapaistva adeptiga.

Mis 2018.aasta filmi puutub, siis vaid duc de Neufchâteau lugu mõjub usutavalt ja kaasahaaravalt.


1001 Stirlitzit (113): VEERIJA-BRUNO EHK HÕIVE-ARTURS

2. sept. 2020

1995.aasta paiku üritasin uurida, mida Bruno Mölder ehk Artur Tsõganov USA keskkoolis luges kohustusliku kirjandusena. Ilmnes, et klassikalisest eesti kirjandusest ei teadnud ta midagi – ta polnud August Gailitist kuulnudki, midagi lugenud Tammsaarelt (ühtegi Tõe ja õiguse raamatut!), ning tal polnud aimugi, kuidas kõlas Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson, Henrik Visnapuu ja August Alle ühisnimetus. Mitte ainult kogu ENSV põhikooli ja keskkooli kohustuslik kirjandus, rääkimata omavalikulisest, polnud talle võõras, vaid ta ei osanud isegi Moby Dick´i, mis kuulub angloameeriklaste kohustuslikku kirjanduisse, autorit nimetada! Herman Melville oli esimene homonovellist? Või oli selleks keiser Nero? KGB-lt oleks oodanud rohkem, millise nn kivi alla peidab end Eikelmannide kompromant pärast II maailmasõda. Jah, Johannes Semper! Kaasaegne Eesti on häbi-Eesti, sest keskpäraselt inglise keeles nämmutamine kvalifitseerib igasuguseid muudetud nimega Moskva venelasi kõrgeteks poliitilisteks ametiteks. Vanemale põlvkonnale ka kõige kõvem-mitmekesisem keeleoskus ja ekspertiis ei vabandanud selgrootust ja poliitilist ilalõugsust. Ja kui Semperile andeks ei antud, siis miks peaks KGB-majori persesõber saama koha eesti igavikus!

Lühidalt kokku võttes ei osanud Bruno Mölder öelda, mille poolest järgnevad inimesed said väljapaistvateks ja milliste kirjandusteostega on nad maailma kaunistanud:

Günter Grass
William Golding
Heinrich Böll
Saint-John Perse
Boris Pasternak
Albert Camus
Aleksandr Solženitsõn
Mihhail Šolohhov
Ernest Hemingway
Winston Churchill
Hermann Hesse
Ivan Bunin
Knut Hamsun
Selma Lagerlöf

Mida Super-Arturs vabanduseks ütles? Et aega polnud!!! Põhikoolis käimise ajal oli mul kohustus laulda poistekooris ja mängida orkestris. Tahtsin omal valikul ka võitlussporti teha, mis tähendas tavaliselt pärast kaheksat õhtul korterisse maandumist, ent see ei seganud mul tõlkekirjandust lugeda, sest Hennu saadetud teised raamatud olid KGB tsõganite kapi peal.


Sedelid (479): Kas geenikaart korreleerub litoraal-indogermaanlaste toponüümiaga?

2. sept. 2020

I2a2 haplogrupp korrelleerub nn nordiliste toponüümidega, ehk anglid või taanlased on esindanud sidet kontinentaal-indogermaanlastega Saxonias. Mõnevõrra üllatav on ka R1a esinemine samades regioonides.


Diagrammatica (10): The Square and the Esthonian language

2. sept. 2020

Just a try from many options. (There are others!)