Kaitstud: Artemidoros – Oneirocritica: Pallimängud, raskuste tõstmine, kergejõustik

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Märkmeid Isidor Levini meenutuste kohta

2009.aasta 7.numbrist kuni 2010.aasta jaanuarikuu väljaandeni on ajakiri Akadeemia olnud lugemisväärne järjena ilmunud TÜ kasvandiku ja folkloristi Isidor Levini meenutuste tõttu. Isidor Levin sündis 1919.aastal Daugavpilsis, tema juutidest vanemad tegelesid jaekaubandusega. Tema koolipõlv möödus Lätis, ent kõrgema hariduse omandamise koha – Tartu – tingisid nii ainelised võimalused (lähedus) kui ka soov akadeemiliselt edasi jõuda. 1937.aastal 29.juunil jõudis ta Tartusse ning tema saatus jäi olude sunnil Eestiga seotuks järgnevaks 20 aastaks. Väärtuslikuma osa meenutusest moodustavad sissevaated Eesti Vabariigi viimaste aastate haridusoludesse ja meenutused nendest inimestest, kellega tal TÜ juures tuli kokku puutuda. Neist kõige sügavama jälje jätsid rahvaluule ja folkloristika professor Walter Anderson ning Uku Masing. Isidor oli just see, keda Uku aitas saksa okupatsiooni esimestel aastatel enne pagemist ajutisse pelgupaika Petseri kloostrisse, millest, ilmselt ühe endise kaastudengi öördamise tõttu, julgeolek, siiski, leidis ta üles ning koonduslaagrisse sulges. Samas meenutuste osa ennesõjaaegsest Tartu juudikogukonna kultuurilisest läbikäimisest kattub internetis ligipääsetavale ettekandele Jidiš-raamatutest Eestis ja Pajensonist. Nende meenutuste tugev külg on ülepingutatud korrektsusest hoidumine. Need heidavad valgust TÜ sovjetiseerimise tagamaadesse, kiiresse ümberorienteerumisse, näiteks sellesse, kuidas filosoof Alfred Koort, hilisem rektor, hakkas 1940.aastal dialektilist materialismi lugema sarnaselt kursusele platonismist vmt, kui ka koonduslaagrite õudusse ja õõvastavasse küünilisusse – vangistatud poolakate antisemitismi muuhulgas, mida ei hillitsenud isegi okupeerijate puhastuse mastaabi teadmapidamine, st tõik et enne IIMS elas Poolas 3,2 miljonit juuti, kelle elulootused totaalses interneerituses olid võrdsed usule Poola riikluse taastekkimisse Saksamaa võidu korral. Levinil puudub aukartus: värve säästmata kirjeldab ta August Annistit heatahtlikult kui Toslemit, nimetab Hans Kruusi tunnustavalt kavalaks ja suursuguseks, ning kuigi hindab Paul Ariste andekust ja avatust, ei jäta tema iseloomunõrkust markeerivat hüüdnime (Pau Lariste) enda teada.

Jean Fouquet - Iiob ja ebalohutajad (1452-60)

Ometi esineb Levin iiobliku vitaalsusega, arvestades tõika, et sõda võttis temalt kõik lähedased. Juba esimesel saksa okupatsiooniaastal tapeti tema Lätisse jäänud vanemad, jäljetult kadusid koolikaaslased ja sõbrad. Mistõttu koonduslaagrist, kus tal õnnestus mingi ime läbi oma juutlust varjata (ümberlõigatusele vaatamata?), vabanemisel 1945.aastal, oli tal ainult üks koht – Tartu – kus ta võis leida inimesi, kes teda tundsid ja vastupidi. Nõukogude Eestis tema väntsutused sellega ei lõppenud. Kõigepealt oli kahtlane tema ellujäämine, siis istus ta 6 kuud eeluurimise all nõukogude vangistuses ning lõpuks oli tal väga raske leida sõjajärgsel nõukogudemaal peavarju ja tööd, ning nagu sellest oleks veel vähe olnud, 1952.aastal tühistati TRÜ dotsent Eduard Laugaste eestvedamisel 1941.aastal väljaantud ülikoolilõpetamise sertifikaat. Motiiviks oli tema kuulumine Uku Masingu sõprade ringi (2010: lk 173). Järgnev on aga kinnituseks sellele, et isegi neil stalinismi ränkadel aastatel oli kohapealsetel võimukandjatele jäetud oluliselt avar otsustamisvabadus. Kuna diplomi olemasolust sõltus Levini töösaamise väljavaated, siis kaebas ta tühistamisotsuse edasi Moskvasse, kes andis talle õiguse, mille täitmise TRÜ õppeprorektor Richard Antons tagasi lükkas (lk 2392). (Kuigi samal ajal pidi ta ühtlasi olema juba EPA esimene rektor 1951-54!). Kuna tema teoloogialane haridus ENSV ei kehtinud (kuigi näib, et NL ei olnud see probleem!), siis meldis ta end toonases Leningradis Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi aspirantuuri. Leningradis puutus ta esimest korda kokku Juri Lotmaniga, kellel oli samuti rakenduse leidmise häda: Levin peab seda enda teeneks, et Lotman tuli kohta otsima just Tartust. Kuigi nõukogude kõrgema hariduskorralduse kirjeldamisel on Levin varjamatult avameelne, mille puudujääkidele osutamine ei mõju uudsena, pakub ta juba alguses seletuse põhimõttelise erinevuse kohta Lääne ja vene haridusparadigmade vahel: viimasel pole kunagi olnud nn klassikaliste keelte – ladina ja kreeka – astet, mistõttu humanitaarteaduste üldkäsitused ja sellest johtuv suutlikkus erinevad neis tsivilisatsioonilistes ruumides (?) fundamentaalselt. Vaatamata suurele hulgale ja kõrgel tasemel võõraste keelte oskusele (väiksemad – läti, eesti, jidishi, suuremad – vene, saksa, inglise) ei õnnestunud tal ka nõukogude süsteemis leida ei Moskvas ega Leningradis püsivat akadeemilist rakendust. Mis peaks kummutama anonüümsete kommentaatorite müüdi juutide eriliselt eelisrollist nõukogude teadussüsteemis. Otse vastupidi, kahel korral meenutab ta juhtumeid, kus „internatsionaalsed“, iseseisvalt ettevõetud kontaktid said tema töökäigule saatuslikuks. Pikk nn erateaduri põli ajendas teda iseseisvalt looma teadusalaseid kontakte, pidama kirjavahetust ja postitama avaldamiseks arvustusi ja artikleid. Esimesel korral olid nõukogude kolleegid pettunud, miks nendega asja läbi ei arutatud (artikkel oli lähetatud enne vastava töösuhte sisseseadmist Saksamaal), teisel korral tundus kolleegidele Leningradi Ehitusinstituudi parteiorganisatsioonis kahtlasena, et vastne võõrkeelte osakonna juhataja saab tasuta õppealast kirjandust saksa kirjastusest Huber. Mistõttu tekkisid tal võimalused Andersoni meetodit õpetada kaugemates impeeriumite punktides nagu Tadzikistan ja Armeenia. Kokkupuutumine lootusetu rikutuse ja ebaaususega. Esimese puhul kisub ta katte juhtumitelt, kui lihtsalt Levini loengutekste ja isegi tema enda 1968.aasta doktoritöö osasid esitati enda omade pähe selleks, et saada teaduslik kraad ja suurem sissetulek, millele järgnes tavaliselt kaheaastane töölkäimise puhkus, ning lõpuks jutustab loo kellestki S. Mahdijevist, kes kollektiivset, Levini toimetamisel tehtud väljaannet naljanditest esitas kui oma doktoritööd. Kolleegid teadsid, vaikisid ja lahkuma pidi kallis õpetaja. Üldiselt paljud sissevaated nõukogudeaegsesse teaduskorraldusse (akadeemikute valimisega kauplemised ja vangerdused parteist teadusse jne) ei üllata. Küll aga hämmastab, et saanud lõpuks Jeltsini ajal Peterburi Usundite ja Filosoofia Kooli piibliteaduse professoriks, vallandati ta päevapealt ettekande Religioon ja sotsioloogia eest rahvusvahelisel konverentsil Teoloogia pärast Auschwitzi ja GULAGi: ta kritiseerinud õigeusu preestrite juuresolekul Tshetsheeniasse lähetatavate tankide veega pühitsemist. Nagu Arvo Pärdi puhul muusikas, on tunnustused tulnud tema teadustegevusele Austriast, Saksamaalt ja Itaaliast. Ning vaatamata sellele, et dotsent Laugaste piiramatu Masingu viha tõttu sundisid olud teda Tartust ja Eestist lahkuma, kuigi saatus pakkus talle korra revanshi võimalust, kui talle anti arvustada Laugaste eesti keeles koostatud doktoritöö ja tal ei olnud kaua aega seda lugeda, ning Walter Andersoni komparatiivset meetodit õpetamata NL perifeeriates, jääb tema meenutustes Tartule ja neile inimestele, kellest enamus on nüüdseks lahkunud, oluline ja hinnatav koht, kuna Venemaad, vaatamata kodakondsusele, ta oma uuest kodust Hamburgis, taga ei ole jäänud igatsema.

Kirjandus

Levin, Isidor. Jidiš-raamatutest Eestis ja Pajensonist.