1001 Stirlitzit (647): U M B K O T I N

Keegi võib muretseda, et kuidas korraga kolme kogudusse (mh criwe- või eesti-gnostiline) saab kuuluda, ent ilmselt vaatab ta pühitsuse teemasse väga madalast horisondist, mis ei reeda mitte ainult tema enda päritolu vaid teeb ettevaatlikuks sugulaste keskkonna suhtes! Kui ka inimesed on kindlalt katoliiklased, siis tuleb neil arvestada alati vereliinide ehk esivanematega, millest hoolimine võib paista asjatundmatutele sünkretistlikuna. Mina olen katoliiklane Kuuba koguduse pühitsuse kaudu, ja sama kogudust jagan ma ka nende sugulastega, kes salmi-jõust täiendavaid teateid saades läksid ikkagi igaks juhuks üle uurima, kas neile omal ajal vahetult sündimise järel väärtuslikku võiet üle keha ja küllaldaselt ka kanna jaoks erinevalt Achilleusest jätkus!

Aadlikogemusest peaks ju olema küllalt, et sugulasi võib olla igasuguseid ja isegi lähedalt hargnemine ei takista võõrandumist või isegi kõige räigemat vaenulikkust. Piisab ju Esimese maailmasõja puhkemisloost, kui kolm keisrit Euroopas üksteisega poole sajandi vahemikus olid verd seganud, ent see ikkagi ühtegi lihtinimest sõttaminemisest ei säästnud!

Olen sellest jutustanud, kuidas puujala-Melso Eduard Eikelmanni mängis. Säilitasin pikka aega kahtluse, et nõukogude kord kellelegi teistpidi kasulikum võis paista valemängu korraldamiseks. Siiski aeg on selle kindlalt välistanud. Mis teeb Lõuna-Eesti Mustajõe-äärsest lihtlabase ehkki osavaks kelmiks, ja mitte ainult.

Kui puujala-Melso üritas väikesele Kaldele pojukese hingekergenduseks t a g a s i t e h a, siis oli see talle invaliidsuse tõttu raskem kui mõlemapoolse toega inimestele. Ta ei saanud väledate jalgadega nooremale sihtmärgile lihtsalt järgi joosta või maadleja kombel teda trepilt köögi valamule pea-alaspidi riputada! Ta pidi teda enamvähem samasse sundasendisse saama sättida, kui ühe tugeva atleedi käega oli saakloomast kinni saanud! Ta kasutas Kalde-söödana murde-ealist poissi, kellega tšekist tuli suvilatuppa date’ile, kui too tekk peaaegu paljal ihul kušetil uinakut võttis. Kuidas võis Melso jääda märkamatuks ja seejuures nullida vastase väledate jalgade eelist? Oma asju ta välja jätta ei saanud, need pidi ta peitma keldrikorrusele. Tal võis vahenditeks olla varjamispaik, suur-massiivne aiatool ja köis! Kui õhevil pederast oli tuppa sisenenud, siis kontrollis ta et läheduseks poleks hingelistki. Siiski mõne aja pärast reetis kääksatus kušetiäärele nõjatumist ja arvatavalt sirutas saksa Himuline käe tekiserva järele. Sellel hetkel haaraski GRU-legend voodi alt tema käest. Andis korralduse söödal teise ukse kaudu märkamatult lahkuda ning väikese rabeluse järel sidus käed-jalad kinni. Ka appi karjuda väike tšekist ei jõudnud, sest osava liigutusega fikseeris ta rätikuga super-tšekisti lõuad! Ka mina olin seal samas hoones, eesruumis köögis ootamas tagasitulijaid olengult, kuna Onu Ülo oli ennast ühte vähestest kappidest sisse seadnud, et sealt võidukalt välja astuda.

Nagu kogu progressiivne Tartu juba samal õhtul teada sai, siis Onu Ülo otsustas koheselt saksa verega loomakese vabadusse lasta! Nagu saunaline, tuliselt punetavana, tormas Kalde suvilast kruusasele tänavateele. Oli vale arvata, et sellisest tõsisest katsest pahandust ei tulnud. Puujala-Melsol tuli konfronteeruda nii vana Kalde kui ka tema vale ehk pojakesega. Kes identsete ilmetega seisid küsivate nägudega tema ees, et kas ta ei näe enam, ei suuda vahet teha! Puujalg hakkas nagu vana piraat ülbelt ja lausa rämedalt naerma, et tema neil vahet tegema ei peagi. Kalded vihastasid sedavõrd, et vanem tõotas anaalkomando võtta ja tulla talle taha tegema. Ent enne läks praalimiseks, kellel millised volitused ja rang on! Melso oli GRU allohvitser (?) ja arvas Kaldeid KGB süsteemipaariaid olevat – “teie organisatsioon minuni ei küüni!” Ent need soovitasid kangekaelselt asja üle kontrollida, seda enam, et kellelgi oli talle kätteandmiseks ja numbri kontrollimiseks GRU-žetoon ette näidata. Isegi teises ruumis viibimisest piisas, et tema jahmatust tajuda. “Kui te mulle kallale tulete,” sõnas puujalg ägedalt, “siis ma tapan väikese Küti ära ja teil tuleb ikkagi elu lõpuni persesaamisega leppida!” plahvatas ta.

1001 Stirlitzit (404): S Ä Ü

Küttide Tähtvere kinnisvaral ei asjatanud ja klaarinud asju mitte ainult KGB seersant Kalde. Ühel neist oli jultumust panna mind tagaust ja esikut passima, kui ta lukustamata ukse taga nn trahvikorda läbi viis. Ma ei hakka siin üksiasju täpsustama, küll aga asjaolu, et eesti ühiskond omariikluses kohtusaagana KGB-ga neid režiimikuritegusid klaarida pole tahtnud ja Kalde-taolisi kasvõi paariaastase vangistusega kui pikemat ei saa kriminaliseerida, käib ilmselt olemasoleva eesti põlvkonna au pihta. Mina ei tea, kust te tulete, mina teid ära ei tunne! Vanemohvitseri eesti ohvitseride Vastupanu armee küll võis suhtuda pragmaatiliselt vene võimu teotamispoliitkasse (“Mis see persekepp mehele teeb!?“), ent luges pedantselt iga auhaava nagu olümpiapoksiraundiskoore ja ei unustanud kokkuvõttes midagi tasa tegemast! Istmikku näen aga musklit mitte – kes teid kartma peab, rääkimata lugupidamisest, kui te kallalekippumiste auhaavu ei suuda tasandada ja mingisuguse kõva-mehe tundmine jõuab alati ringiga Kütt-Eikelmannideni. Mina ei võlgne teile midagi, eriti punaste organisatsioonide endistele liikmete.

Neljakümnendates vanem naine oli tulnud klaarima pikajaliste puudujääkidega kaubandust. Tal oli valida, kas kohtu otsusega vangi minna või siis sellisel nn diskreetsel viisil trahviseeria vastu võtta. Ta oli mitte-eestlane, tüse, prillidega ja sugugi mitte (enam?) kena. Minust vanem varateismeline punaste juuste ja punutud patsidega tütar ootas samal ajal tänaval. Minu jaoks olid need võõras kodanlikus elamus endiste tehastetööliste ja sulaste-moonaka seast selekteeritud KGB munnikõvatajate kontingendiloksutamised alati grotesksed vaatepildid. Ma ei saanud sealt ära minema, vaid pidin lukustamata ust passima. Ma polnud ikka veel eluga ENSV-s harjunud, sest selleks ajaks olin suurema osa ajast ikkagi lühikesest elust elanud väljaspool Imperium sodomiticum’i. Muidugi oli Reagani väljend täiesti täpne ja asjakohane – see on siiani Kurjuse Impeerium südamega Moskoovias!

“Ära situ, raisk!”, karjatas keset trahvimist KGB ohvitser raevukalt. “Sa ikka situd, raisk!”, sai ta aina vihasemaks. Ta katkestas oma tegevust mitu korda, ent minu arvates oli naisel ka kerge vaimupuue, kui ta ümberpööramisel täissitutud KGB-lase riista nägemisel emotsioone ei suutnud valitseda ja vastaspool seda väljanaermisena tõlgendas. Ta läks raevu nagu need vene sõjaväelased, kes mõnes üksikus kaadris on tunnetele voli andnud Ukraina tsiviilelanikkonna kohtlemisel. “Selle asja peale lähed nüüd vangi, värdjas!“, karjus KGB ohvitser ja peksis väga toorelt ülekaalulise naise oimetuks. Kutsuti välja kiirabi ja naine viidi toibutamisele. Kas see asi jäi nii? Ilmselt Punapäine tüdruk jäi ilmatuma ajaks ilma peale KGB meestele kompensatsiooniks torkida, sest naise vene mehike tuli ja passis KGB tänaval. “Lasi munad ribadeks!”, tuli mõne aja pärast ähmis seltsimees, kui persekangelane ribadeks lastud pükstega lippaiale seljaga toetudes omakorda kiirabivooru ootas!

1001 Stirlitzit (341): V A S T U P A N U

See juhtus Tamme gümnaasiumi, toonase Tartu 5.keskkooli hoovis, sügispoolel pärast 1982.aastat ja enne 1985.aastat. Võib-olla mõni omaaegne pedagoog paneb sellest rääkimist pahaks, ent arvestades ikka ja jälle lainetena tõusvad “nende armsate vene multikate”-nostalgiat, on siiski vaja alaliselt valvata okupatsiooni-haarde igatsevaid momente. See oli kohe septembri alguses pärast kooliuste avamist. Puud olid rohelised ja väljas soe, ühtlasi ma pidin ka veel õhtuses vahetuses käima, et pärast kella 18:00 Moskva aja järgi kooli juures viibida. Võib-olla keegi suudab täpsustada mitte ainult aastat vaid ka kuupäeva. Kõrval-asetseva ehk kurtide-poolse kvartali elanikud pelgasid alaliselt nn voolava elemendi rüüstetegevust. Elukogemus oli neid õpetanud, et esialgu tulevad nn skaudid ja seejärel kaardivägi! Võõraid tsõganipoisse pandi kiiresti tähele. Kui nad olid umbkeelsed ja ei suutnud seletada, miks nad jõlguvad kaugel elukohajärgsest (venekeelsest) koolist või korterist, mõnikord üldsegi suutmata välja mängida kooliskäimist, siis aeti neid sõimuga minema. Kui vedas tutvusega miilitsas, siis mitte ei võetud skaudikese andmeid vaid pandi miilitsakonkasse ja transporditi Kompanii tänavale Lutsu raamatukogust kiviviske kaugusele, mis omakorda tegi ärevaks raamatukogupedagooge. Sest mõne aja pärast pidi alaealisi ikka vabastama ja tuleva jalavaeva pärast frustreeritud proletaraarne noorus haaras Victor Hugo bursuipõlgusest esimese ettejuhtuva kivi ja põrutas selle esimese korruse lastelugemissaalide akendesse. Kiired jalad ja miilitsale etteantud tegevus võimaldas kaduda silmapiirilt! Kas sai olla nii nahaalne? Sellepärast iga kord vabastamisel seisis kordnik tänaval ja silmadega saatis vihast tsõganit nii kaugele kui hämar tänavavalgustus õhtutundidel võimaldas kesklinnas. Oma silmagagi tunnistasin selliseid bussijaama saatmisi! Ent KGB pidi poliitilisi juhtnööre täitma. Vanglad olid ülerahvastatud ka pärast Hruštšovi amnestiat ja liberaliseerimist, iga vangi ülalpidamisele kulutatavad kopikaid arvestati nende ajutegevuses maha nõukogude relvajõudude relvaarendus ja isikkoosseisu vankumatust arvest! Kangekaelsust oli vaja karistada, ka pikalt GULAG´is istujaid, kes kuraditki ei kartnud nõukogude vabaduses, seda enam, kui juba kahvel ja kööginuga olid lubatud, pidid ikkagi kartma või hoiduma konfrontatsioonist. KGB-seersant Kalde oli endine režiimi paaria, kelle seksuaalkäitumispuuet kasutati ära EW kodanike alla-laskmiseks, kuni asi jõudis lõpuks selleni, jõuan sellest veel pajatada, et KGB ohvitser tema enda juuresolekult kinnitas endistele ohvritele, et Kaljo Kalde pole kunagi KGB-s teeninud ja “klaarige see asi omavahel ära!” Muidugi oli see vale! Samas salateenistused ei tööta kunagi paberimajandusena, mistõttu igasuguseid nõukogude julgeoleku nn metsavendlustoimikuid tuleb enamasti mälestuspropagandakirjandusžanri makulatuurina ja tudengipahnana võtta! Kes kannatab, see kaua elab!, ütleb eesti vanasõna!

Ehk vangipanemise ja rahulejätmise vahel oli suur hulk väiksemaid käike, kuidas KP juhtkond asju klaaris ja kontrollis. Pepsitajate komnoorikute jaoks oli BAM’ile lähetamine üsnagi suureks katsumuseks.

Nii nagu ühte endist elementi, kelle oli mõjuvõimsa saksa papa katus, ära kasutati, võidi lõo otsast lahti lasta teisigi: vene joodikutel pirtsutajatest võõrastemajapidajaid mõnitada, retsidivistidel lastemänguplatside ääres elukohta üürida ja lõpuks tsõganitel kottida nõukogude korterijärjekordi lootusetuks pidavaid individuaaleramutesse investeerijaid. Parteist ja valitsusest sõltumatus võis kodanikke võõrandada maailma tulevikust! Ma pean tunnistama, et kui mulle algkooli ajal kinnitati KGB osalust sellistes karistusmissioonides, siis ma olin alati segaduses, kuivõrd vabalt loksuvat ka väikekriminaalset elementi polnud võimalik ju kontrollida, et nad tellimuse läbi viivad. Vanemohvitser oli ajalooklassik nn misjonäride ülesostmise teemal, teiselt poolt oksajupp istmikus ei ütle ka kõige kallutamatule kiirabikommarile ilmtingimata, kas seda vahest õhkrelvast sinna ei põrutatud. Nad ei pruugi isegi mitte riskida, kui aimavad nn Metsalise viibimist 100 km raadiuses!

Igatahes jõlkus Tamme puiestee kurtide poolsel tänaval poolumbkeelne tsõganipoiss. Mis ta seal tegi ja keda ta passis jäigi ebaselgeks. Teada oli, et keegi lähedalasetsevatest eramajadest pidi majapidamise tihti hooleta jätma, sest keegi oli haiglas ja keegi eeluurimise all. Või oli see ainult jutt. Kui miilitsapatrullist ei piisanud, siis pidid eesti armee noor- ja pesakotkad asja joonde ajama! Miilits ütles, et pole alust tsõganipoisi jalavaevavabadust piirata ja kvartalielanikud, kes oma varanatukese pärast muretsesid, vastasid, et poistel on omavahelised suhted, sest nad värelevad Ferenc Molnár’i “Pal-tänava poiste” kirjanduselamuse lainetel! Aga KGB oli teinud tellimuse ja ilmsele ohule vaatamata tsõganivanemad saatsid lapse välja tähelepanekuid tegema! Filtriga või filtrita noorkotkaste mänguversioon finaliseerus loomulikult keretäiega tsõganiskaudi jaoks. Järgmisel korral tuli tsõganipoiss ihukaitsjaga, küll väikest kasvu aga väeteenistusealise tsõganimehega, kellel esimene naine juba rabatud ja titki tehtud! Nemad on mužikid muinasaegsete kronograafiate alusel ju! Ta ei kavatsenudki ka endast 6 aastat nooremate poistega maadelda või poksida. Ta võttis välja noa!!! Mida edasi teha, et keegi kaelakohtuliku menetluse alla ei satuks, ning magamatusest kuskil pederastide eeluurimisterroris murtuks ei saaks? Ei, noale noaga vastamine ei tulnud kõne allagi! Isegi mitte kivi haaramine, mis ju tõsise kehavigastuse võis tekitada! Selle asemel tuli platsile kevlariga noorkotkas ja murdis 1:1 kähmluse järel tsõganil noa käest. Sellega olukord sai lõpetatud, tsõganikangelane jalutas mitte just suurelt lööduna Suur kaare tänava poole. Kevlari-kotkal oli särk noatabamustest ribadeks, ent kuivõrd ta pidi kaitsma eelkõige kaela ja pead, siis oli tal eelis. Siiski ka käsivarde sai ta kriimustatud, ehkki ta oli mõnesuguse minimaalse vehklemiskoolitusega, mida vanavanem kuuri all oli treeninud. Selline oli Ilja Ilalõua rahva ja Vesnini poisi hõimu panus eesti vastupanusse. Pärast noa ära võtmist ilmutas tsõganimužik ju mõistlikkust, ega üritanud veelkord noaga lüüa!!! Tõsi-tõsi, “ideoloogiline teadlikkus oli põhjakotkastel madal”, me ei koostanud ruudulisel vihikulehel neljalauselisi põrandaaluseid organisatsioone, sest üldiselt vanavanematel olid vanad EW põhiseadusprojektid köidetena kapi peal koos omaaegsete Kaitseliidu malevate jaoks moodustatud õppematerjalidega, mis tegid puustpunaseks geomeetriliste figuuridega armee hierarhia ja jaotuse muude kõige üldisemate asjadega! Persesaamine ei tohtinud olla küll võitleja surm, mis see mehele ikka teeb, võrreldes suurekaliibrilise relvahaavaga käsivarde, ent enne selleni jõudmist eelistati kibedalt viimseni võidelda. Ja selle jaoks oli vaja olla vormis – joosta, maadelda ja (savate-)poksida kõigest väest, kui ka nõukogude lasketiiru sisse astuda ei lubatud!

1001 Stirlitzit (296): Ei pääse te kuhugi!

Mõned inimesed pole lihtsalt võimelised ajaloost õppima, rääkimata enda isiklikust kogemusest. Eestil ei ole jõupositsiooni. Ka mitte enam moraalset kõrvalseisja õigustust: kõik asjad on siin sündinud nn suveräänse algatusena ehk korruptsioon panna põhikooli õpiraskuste tõttu pooleli jäänud homoseksuaalne tsõgan ostetud akadeemiliste tööde alusel kõrget õpetuspositsiooni pidama läheb kõigi muude ilmsiks saanud hämarate rahapesemisskeemidega siinse rahvastikuloome arvele. Seda te naabrite-venelaste kaela ei veereta! Ja ka nuhelda on teid lihtne. Sest teid on vähe ja teil pole oskusi, rääkimata vahenditest vastu hakata. Võtke lõpuks aru pähe, sellisel Eestil pole midagi tegemist vana eesti tõuga ehk I Eesti Vabariigiga, mis rajati edukale ja võimekale sõjategevusele. See oli samavõrd mõõdetav nagu sport oma olemuselt. Mis oli ENSV-s ja nüüd – vaid PR-itamine ja ülbe jutupuhumine. Keegi ei tunne ega tunnusta teid seal Läänes. Eesti maine oli 1991.aastal tulnud vahetu II maailmasõjajärgse eesti pagulaskonna arvelt, Lauristin ja tema seltsimehed olid kõigile asjast ülevaadet omavatele inimestele paariad. Kuna igasugused Ilja Ilalõuad ja KGB-Kalde talli rautatud isamaalased on nagu poisikesed või tolad, kes armeekolonni kuulumist imiteerivad tee kõrval marsisammu jäljendamisega.

Eesti Superpiirg (2): Puhtusrituaali kõla ehk neli armu-armastust või tõmbumist!

1960.aastal ilmus C. S. Lewise aimeraamat The Four Loves, milles selgitab Kristuse armuõpetuse aluseid ilmikutele. Ehk kui leidub armastuse-käsk, siis vastab sellele neljane jaotus: 1. Storge-στοργή, 2. Fiilia-φιλία, 3. Eros-ἔρως, 3. Päris-arm-ἀγάπη. Kristlus on algusaegadest peale olnud hädas kelmidega. Mõnest eksitusolukorrast, kui mõni Nõid-Siimon asub apostlite asemele, sest messia-kuulsus on teinud juba maailmale ringi peale, toob kaasa jumalikkuse tuleproovi. Selline tüütus, et turupetised kristlaste raha korjasid, samal ajal kui tema pühitsusjärgsed tallekesed koobastes tagakiusatuses-äärmises puuduses varjasid ennast või gladiaatorite asendusena areenile aeti, viis vimma kogunemisele ja samavõrd räigete vastusteni. Igasuguseid nihiliste ja valetajaid hakati omakorda jõudu kogunenud kiriku hukkamõistmise järel avalikult põletama! Ja kui tänapäeval karistust ei järgne ja kirikud on need samad kohad, kus keskkoolide oivikud esitavad oma versioone Les Miserables-muusikali kontsertsaali-kogemuse saamiseks, võib lillas rüüs kasvõi Sõrmuste isanda raamatuga geinäitleja pastori pähe revolutsioonilis-ahleaid purustava etteaste teha. Mitte et noorteteatri piletikassat rüüstades vaid eelistades varjatult, ülekannetega oma revolutsiooni jaoks raha koguda!

Moonika Helme võinuks piirduda lakoonilise ülevaatega neljast kristlikust armastusest, millest jätkub siiani kõigile. 1. Storge on see sama sõnatüvi nagu vene drug ja hõlmab sümpatiseerivaid avaldusi kaasinimestele kas kirikukuuluvuse (katoliiklased), rahvuse (ema itaallane) või riigi poolest (USA-s sündinud), 2. Fiilia on päris- ja intiimne sõprus nagu rindekaaslastel Landeswehri päevist, 3. Eros ehk erootiline armastus hõlmab naise-mehe vahelisi, mh kehalisi liikumisi ja see pole masturbatsioon vaid funktsioneerib vilja andmiseks (kui inimesele vastassugupoolega kehaline lähedus naudingut ei paku, siis seda isutust tuleks ravida mitte pasteedi puudumisel kõiki külmkapi kõrval agressiivselt tülitada), 4. Agape ehk jumalik armastus on jumalale ja tema suurmeestele.

Masturbatsioonihaiged saavad siiski elada kristlikus armus nii storge kui fiilia varal ning abielu kui järglaste kaitsesakramend´i mittevajamine ei tee neist paariaid.

1001 Stirlitzit (136): Kes alustas?

USA-s oli turvaline elada. Ehkki kino võis olla palju lärmakam ja ebaviisakam koht kui ENSV-s, ei lubanud endale seal keegi kergelt kätega kõnelemist, vähemalt mitte avalikus ruumis. Esimene kiusaja oligi Guantanamo-poolel blond nõukogude nomenklatuuri-venelase karjääripritse, kes vene keeles asus läbi tõlgi valgustama minu keerukaid sugulassuhteid, ehkki iga taibukas oleks mõistnud sõnastada selle nii nagu too väidetavalt politseiründajast ameeriklane, kes pages 1976.aasta sügisel sotsialistlikusse Kuubasse Kalveti-onu autos – “Intelligence child”! Mida on kaasajalgi lihtsam aduda “Erasmuse laste” jmt uute võimaluste taustal. Undercover-elu vaevad ei tooda vastutulekuid neile, kes minusugustele kallale kipuvad! Debiilse tsõganiga on solidaarne vaid tema enda hõim ja homorongike, mitte vanad ja keerukate ülesannetega infojälitusorganisatsioonid. Samas, kuidas sa karistad inimest, keda rajoonipolikliiniku hoovis sadade silmapaaride all on prügikasti peal trahvitud? Suure rahasummaga, mida ta maksta ei jaksa või vangistusega, mis on kulu töötavale-produtseerivale elanikkonnale!? Mõnes mõttes on nn anaallunastusega raskestikasvatatav ammu surnud ja lootusetult autu, kui järgmisel ringil vahele jääb!

Esimene reaalselt peksasaamise olukord tekkis mul ENSV-s Eerika paneelamaja hoovis 4-aastasena. Oskate te ettekujutada 13-aastase varapuberteetse Tsõganovi ja minu kasvuerinevust? Et see nn suurema poisi autoriteediga ässitab mulle kallale 7- ja 8-aastaseid. Tulevad teevad mulle fašistile kambaka. Mulle pandi käsi külge ja üritati pikali tõugata. Keegi samaealistest tüdrukutest pani seda sündmuste arengut hoovis liivakasti juures tähele ja täiskasvanud mees väljus asja hoovi klaarima. Kui Tsõganov pani tähele, et see läbi ei lähe, siis üritas ta 30 meetrit eemalt tulles sekkujat ehk Messiast mängida. Kusjuures ma teadsin, et tema oli ässitaja, ent tema nahaalsus kallale minna oma kuuletujatele tegi temast lootusetu paaria. Täiskasvanud mees sai kohe teemast aru, ta uskus kooliminejate ütlusi ja üsna konkreetse hoiatusega selgitati Tsõganovile, mis tema istmikuga juhtub, kui ta mulle veelkord läheneda üritab või lapsi eksitab. Pole olnud? Ega tsõganid ei pea olema ilmtingimata seal, kus neil pole taskukohane elada. Tsõganovil oli mingisuguse Hiinalinna lobudiku kasutusluba, mida ta üritas pakkuda loana elada EW ohvitseride peenemate linnaosade majades. Ikka aru ei saa? Kui sakslased on nõus, las ostavad turuhinnaga teile kinnisvara välja, Kütt-Eikelmannid ei pea suguhälvikute hõimlasi spondeerima.

1001 Stirlitzit (49): Mingit hoiatamist ei tule!

See oli samal aastal, kui pensioneerunud KGB-seersant mängis “meest, kes tundis Nikolai Kütti”. Ülle, kes pole olnud kunagi Elsa Eikelmann (minu sünnisertifikaadil), lähetas mind koos Ivaniga sinna linnaliinide vanasse bussijaama. Ivan ütles Eerikal talle siga, et avalikult sinna tõprasuhu saatis meid. Siis ühel õhtupoolikul tuli Ivan kortermaja sama trepikoja ülakorruselt, mina seal enda mäletamist mööda kunagi sees käinud pole, ja teatas, et andis ka minu eest vaikimis-allkirja! Et ma ei räägi KGB-suhetest! Ma küsisin, kuidas nii, sest minul juhet enda teada polnud olnud, ent keegi seletas, et inimsusevastaseid kuritegusid menetletakse iga juhul. Ma arvan nüüd, et see oli jutt koolipoisile, kes keskkoolis õiguskursus läbinud polnud. Ja kuidas üks kuradi venelane sai minu eest sellist all-kirja anda? Ainult Meeme Karolin kohtles mind suhteliselt ausalt, et tutvustas, teades et ma Kütt olin, ka oma suguvõsa. Ülle ja Ivan ei ole seda siiani teinud, et näe Liidia – minu ema – ja Leo – minu isa! Ainult mölakas saab öelda, et ma olevat lausa reetur, kui läksin Meemet matustele ära saatma. Milliste esivanemate alusel sai Ivan kodakondsuse? Need ei olnud meil samad!

Erinevalt paljudest teistest kaasealistest, kellega hiljem ENSV-s kokku puutusi, ei sisendanud kolm esimest aastat Kuuba villas minus usaldust nn luuraja ameti vastu. Juba siis jättis see mulje sadismist täidetud liigategemismängust. Kord võttis Linda Eikelmann mind villa penthausi ärevalt kaasa, sest “Koll ja Nikolajev-? on jälle kokku saanud”! Kui neid ei takistata, siis jälle lehed langevad puult! Nad mängisid luureruletti – kumbki võis teisele kolm küsimust esitada, millele pidi (kohustusena) ausalt vastama. See oli vana traditsioon ja petta ei tohtinud. Ent see nõudis oskust küsimusi laadida ja ka piisavat vastamisseadevõimet. See oli veel tribunali kohtuotsuse langetamise eel.

8.november 1939.aasta pommiplahvatusest andis eelteate Stalin!

Nõukogude kutselisel persetegijal ja hernekasvatus-provokaatoril oli ka õrnem pool. Ta usaldas mulle muuhulgas loo Konstanzi kommunistlikust kandlemängijast, kes oli olnud tema väga hea sõber. Tema kaudu andis Stalin natsidele teada, et saksa kommunistid planeerisid 8.novembril 1939.aastal atentaati Hitlerile ja tema kaaskonnale. See lugu on juba jutustatud Insomnia puhul, kuivõrd kangelasest kolm filmi on vändatud. Loomulikult marssis pühendatud seltskond Õllekeldrist nagu enne suurtükirünnakut kärgatuse eel välja, ehkki kümnendik jäigi hoonesse. Natsidega kehtis luureliinis kokkulepe, et selle hoiatuse hinnana sissekukkunud pommitegijat ei hukata. Sakslased siiski lubadust ei pidanud, mistõttu saksa riigist sai paaria terveks põlvkonnaks.

Mind šokeerisid 2001.aasta septembris, see oli 13.kuupäev juba, EÜS halli laua ümber kogunenud teoloogid, kes sugereerisid, et “kui teed, siis ütle meile!” Kuidas kurat te teada üldse võisite, et mul motiiv peaks olema?

Permanentne provokatsioon (1): KGB-ÜLE=PEKSMINE

Дети по одному входят в класс и здороваются с учительницей. Только Вовочка
всех растолкал и сразу плюхнулся на свое место. Учительница строго:
-Вовочка! Выйди из класса и зайди нормально, как твой папа домой приходит!
Вовочка вышел из класса. Вдруг дверь с треском распахивается:
– Ну что, суки, не ждали?

 

Kuuba villas elades oli suvekuudel raske uinuda, mitte ainult palavuse pärast, mäletan pidevat janutunnet mõnikord ja toanurgas jooginõu juures käimist. Ent see polnud peamine. Allpoolselt korruselt kostus hilisööni KGB-anaalurinisti teravat ja sõjaliselt valjut dotseerimist, kuidas tribunali ees tunnistada. Istungid käisid samaaegselt kahes saalis korraga – see oli sõjaväeluure-alaste tribunalide eripära, sest süüdistus ei pruukinud ju püsima jääda ja kui iga salateenistust saab suvaliste süüdistustega valguse kätte tõmmata, siis varsti ei tehta ühtegi tööd enam nii nagu vaja. Mõned tunnistajad punnisid vastu, teised olid ilmselt anaalmajori sugulased mustlasliinist, kes tahtsid ametlikult surnuks tunnistatu vara, nii nad teda ette kujutasid, kompensatsioonina laiali kanda. Ja kujutate ette – ikka istuvad siin Eesti Vabariigis ja mängivald lausa Eikelmann-Küttide sugulasi!

“Evakueerimistiim” palgaliste valetunnistajatega pole suguvõsa kõrvalliin, seltsimehed! Pigem osa kuritegelikust KGB sündikaadist, kes provokatsioonidega ja organiseeritud kuritegevusega üritas USA-s siseelu destabiliseerida. See krabamine ja autoreis sotsialistlikku Kuuba Vabariiki valveta teelõigult, nagu ma olen juba maininud, tegi ühe heki juures peatuse, et korjata üles kaks ebameeldivat tegelast – “jänkukest“- , kes pagesid USA-st õigusemõistmise eest väidetava politseiniku tapmiskatse või haavamise eest! Mees istus autosse ja küsis, miks laps seal kaasas on. “It’s generals child!”, vastas meri-tsõgan uhkelt konarliku aktsendiga. “You are crazy!!!”, sõnas higine ja närviline jänkuke selle peale pead raputades.

Te jätsite oma kodutöö seal tegemata – ma rääkisin mõnevõrra ka inglise keelt juba siis, kui Ülle mind krabama tuli vastavalt abikaasa (?) juhendile, kes õhtul enne küüditamist hoiatas “Me läheme homme koju!”  Ja kuidas teile suur kodumaa tasus? Marginaal-teoloogias leidub küsimus, tavaliselt lükatakse see kaasajal halvamaigulise esoteerika nime alla, kes on suutelised pühakuid ja vahevaime-teenijaid nagu inglid eksitama või petma. Tsõganitele on antud väga kõrge asetus, ent kaasajal on see poliitiliselt ebakorrektne ajastarust arutlus.

Transpordilennuki episoodi refraseerimise jätan vahele ja ka selle tuleviku-Kuuba liidri jõllitava näo kirjeldamise. Eestlased olid tõesti “NSVL Lääs”, kui vaid kõik need eesti luuregeeniused valguse kätte tõmmata, kes Kuubal jänkide peale urineerima õpetasid, siis ilmselt saab sellest kiiresti “Lääne Paaria”. Karl Vaino pojal on tõesti “oma mees Havannas”!

Nõukogude Eestis selgus, et midagi lubatust polnud tehtud. Korterit poilnud. Ülle järgis protseduuri, et ühiselamust minnakse nagu kõik teised korterisse elama! Ja siis tabas seda KGB silmakirjalikkust tagasilöök: üks väike poiss uppus! Kuivõrd KGB-pervert nimetas Rauli oma pojaks, siis tema täisnimi võiski olla Raul Kalde! Ent väike poiss pidas EW kaptenit kõbvemaks tegelaseks kui KGB majorit ja see maksiski talle traagiliselt lõppenud kogemuse.

KGB kurat oli tagasiteel ja vihast lõhkemas ka sedavõrd, et nagu ta hiljem teravmeelitses “kõva munniga autojuht” oli tema sängi (?!?) roninud! Nagaaniga vehkiv anaal-Stirlitz sihtis pahaaimamatut meest munadesse ja kui see püksi tegi, siis küsis pilkavalt, et ka sa üritad “mulle püssitorust sisse kusta, et püssirohtu kahjutuks teha?!“

Razborka ühel hetkel veeti Ülle hoovist majja – “tule räägime!” See oli väiksem pesuruum, millest möödumisel, üritasin tegelikult sinna vahele joosta, Kalde seisis ja keegi lamas, lööke anti jalaga, nagu märga kotti oleks trambitud pesupesemisel. Peenike ja hale naisehääl palus eestikeelselt, et “ära löö, ära tee etc!”.

See kestis üsna kaua – tunni vähemalt – ning mõnda aega ma enam Üllet ei näinud. Ent kaks nädalat hiljem viidi mind tema elupaika järele, see oli tegelikult korter seal samas kvartalis uues kõrvalmajas. Anaalpervert heitis talle ette, et ta võinuks kogu selle aja hoidagi meid seal riskimata kellege eluga või soovimatute kontaktidega: Raul (mitte segi ajada Iwaniga (“Raul Kivi”) kakles seal kolhoosis mitme suure poisiga, ka endast 3 aastat vanemate koolipoistega ja väga napilt suutis neist olukordadest, tegelikult, keretäieta pääseda.

Ülle nägu oli üleni kollane ja loppis, huuled endiselt armililised (?), silme alla sinise jutid. Ühel silmal oli ka senini nähtav vigastus valgel sarvkestal. Ta liikus ka vaevaliselt ja oli väga arglik, tema uljast ennasttäis nõukogude kodanikujulgusest-nahaliteedist polnud enam jälgegi. Korteris viibis ka alati üks majori kolleegidest. Tookord oli seal suitsukimuv sale Eesti-venelane, kes oli majorit assisteerinud ka razborka ajal vasaku käena. Ta kimus alaliselt  koridoris või rõdul (?) suitsu – neil oli hirm, et Ülle end vigastada võiks päras sellist avalikku vaeseomaks peksmist!

“Kalljeegid KGB-st pjoleks tjemast jenam ljugu pidanud, kjui ta pjoleks sjeda tjenud!”, seletas ta ka mulle.

“Za jei zaa aru!”, vastas ta mulle, kui tahtsin, et ta lähemalt seda nõukogude õiguskuulekat lähenemist seletaks. Ma lootsin, et pärast vene vägede väljaviimist teeme vanadele KGB pederastidele ohvritena kohtus kambakat. Aga seda ei juhtunud, selle asemel ronis Kütt-Eikelmannidele nii kalliks maksma läinud riigi etteotsa ühe “kalljeegi” spermapritse ja siis oli selge,  miks see vaikus nii kaua kestis. Ma ei suuda seda endale andestada!

Ülle ei ole oma elus ühtegi meest suutnud õiglaselt kohelda, ehk ära trampida halb ja hoida häid mehi, kes teda poleks eales söendanud läbi klohmida, sest nad pidasid teda liiga võluvaks olendiks.

Tule löö nüüd, Lampjalg!

***

“Ei-ei, kõik oli vastupidi!”, kostus hääl allruumist, kus Kalde järgneva päeva tunnistust sisseharjutas süüpinki sunnitud mehe omas villas.

“Kütt tuli justnimelt vahele, et kui tahate kedagi abikaasa pärast nimetada pooljuudiks, siis lasku ka teda – Nikolai Kütti – maha! Sest tema naise Linda Eikelmanni ema oli juudiverega olnud! Kõik kohalolnud ohvitserid vastasid, et see temast juuti ei tee! Soodla ja … olid need, kes tahtsid kõiki ebapuhtaid hävitada, mitte tema!”

“E-iii, onn v a j a!”, katkestas teda KGB anaalurinist, “et Kütt ütles nii nagu Soodla – kõik sellised tuleb koheselt maha tappa!”

Lihtsustus: 20.sajandi strateegia

Никому и в голову не пришел

что этот пьяница-разгильдяи

может быть разведчиком,

еще и советским!!!

Nikolai Dolgopolov,

vene luurekirjanik Guy B. kohta

 

Kui 19.sajandil Preisimaa, mis pole ju tegelikult “päris-Saksamaa”, vaid keskaegne sõjaliste liitudega tekkinud laiendus-ekspansiivne osa saksakeelsele kultuurile, võitles varem konföderatiivselt seotud indo-germaani kontinentaalsete rahvaste tsentraliseerimise nimel üheks riigiks Hohenzollern’ite dünastia alla, siis Prantsuse vabariik ja Suurbritannia konstitutsiooniline monarhia kasutasid ära industraliseerimise ja ekspluateerimisega tekkinud üleolekut, et alistada või peale suruda kontsessioone Aafrikale, Lõuna-Aasiale ja Okeaaniale. Mõlemad jätkasid varasemat poliitikat, mis oli Põhja-Ameerikas tagasilööke andnud, ühtlasi olid need õppetunnid seemneks, kuidas mitte lasta koloniaal-Kassal taas käest libiseda. Ilmselt olekski me näinud 21.sajandi lõpuski veel 1/4+ gloobusest, kui Union Jack sümboliseerinuks loojumatut Päikest! Saksamaa paistis selle kõrval vaeslapsena – isegi Portugalil oli tegelikult Brasiilia (nominaalne iseseisvumine 1822), rääkimata Venemaast, mis juba ülejõukäiva administeerimise tõttu, aga ka seal puuduvate maksutulude pärast võrdselt loovutas 30.märtsil 1867 USA-le  7,3 miljoni USA dollari eest (!!!) Alaska ranniku. USA leidis selle raha vaatamata kodusõja laastamistööle ja Venemaa ei  sekkunud Mehhiko või USA siseheitlusse. Me võime vaid oletada, milline olnuks ajalugu, kui Aleksander II (valitses 1855-81) toiminuks nõnda nagu vähem kui sajand hiljem Saksamaa ja Venemaa ehk põhimõttelagedalt, ja oleks saatnud väed nii Texasesse kui ka ise põhja poolt jänkidele  peale pressides. Ent Aleksander oli “naiivne” vene aristokraat, kes pidas Abraham Lincolni enda mõttekaaslaseks, kuivõrd mõlemad vabastasid osa töötavast klassist orjusahelatest! Kui ühed võitlesid orjuse pärast, siis teine vabastas Venemaa pärisorjad. Austria-Ungari impeerium seejuures preislastele väga seksikas ei tundunud. Nad tahtsid olla nagu prantslased (meenutagem sümptomaatikana kasvõi Friedrich II flöödimängu!), eriti pärast 1870.aasta võitu.

Esimene maailmasõda näitas, et vaatamata “germaani teljele”, omaenda jõududest ümbritsevate riikide alistamiseks ei piisanud. Tuli olla kaval ja alatu, ning abikäe ulatas teiste seas Aleksander Kesküla.

Ilmnes, et kardetud-põlatud Marx-Engelsi revolutsioonilise proletariaadi teooria pakub abinõu üleüldise strateegia kontekstis, kui iga riiklikku üksust kohelda kas klassideks või esimesteks/mitte-esimesteks st imperiaalseteks jaotununa. Rahvas ja riik, mis loobub vanadest piirangutest võimu käsitlemisel, ja jookseb nagu punane viisnurk ehk Jumalele osakssaanud haavade nuhtluse sümbolina rongi ees, ehk leiab võtme koondada kõik jõud lähtuvalt enamustunnusest (milleks sakslastel sai klassi asemel natsioon) ja suudab lõhestada võistlejad ehk süvendada siseriiklikke vastuolusid, pannes pooli kurnavalt sõdima, saavutab lõpuks otsustava strateegilise ülekaalu. Võib arutleda selle üle, et kui Esimese maailmasõja järel Wilhelm II pooduks sõjakuritegude ja reetmise eest, mis viis sugulaste ehk Romanovite dünastia valitsemise lõpetamiseni Venemaal, kas siis olnuks Teist maailmasõda, ent tõenäoliselt hoidnuks saksa sõjaväeluure ja kindralstaap ikka bolševike mune oma taskus, kuna neil puudusid tegelikult logistilis-industriaalsed juhtimisoksused. Niisiis, väliselt oli Saksamaa pärast Versaille alandavat ja pealesurutud rahulepingut vanadest ja uutest vaenlastest ümbritsetud. Kuna uusi vaenlasi terroriseeris nende uus salasõber, kellega olid säilitatud salasuhtes, kui meenutada vaid 1928.aastal Kaazanisse ühiselt rajatud tankistide kooli ja polügooni. Toona oli tõesti veel sotsiaaldemokraatide Weimari vabariik, ent Stalini tehing saksa sõjaväeluure kaudu nn industrialistidega (ikkagi sõjaväeluure endaga tegelikult), tagas täiendava relvastuskoostöö tingimusel, et saksa kommunistid, kellele saksa kindralstaap viskas raha laua-põrkega ehk Moskva kaudu, ei hääleta üheski küsimuses nii kaua koos sotsiaaldemokraatidega, kuni natsionaalsostialistid saavutada otsustava parlamendienamuse ja saavad valitsusse. Nii ka sündis ja vaevalt, et Stalinit üllatas, kui 1933.aastast jätkas Saksamaa diktatuurina! Niisiis, kui ühel poolt Komintern otsis aktiivseid paariaid ja kasulikke idioote Marxi agendast lähtuvalt kõikjalt, siis natsionaal-sotsialistid segasid vett:

• a. ühelt poolt riigikorra traditsioonidele ja kindlusele (tavakodaniku hoiukassa summa palgel) panust tehes, haakides end Mussolini külge, kes oleks pidanud seda ilmtingimata vältima,
• b. teiselt poolt germaanlaste ühisminevikku propageerides, mis pidi tõmbama ligi Skandinaaviat ja uinutama Suurbritanniat koos Põhja-Ameerikaga.

Loomulikult oli a. tarvilik Itaalia, kes Esimeses maailmsõjas suure ohverduse hinnaga osales sõjas Teljeriikide vastu, neutraliseerimiseks ja see läkski neil korda, kuna Hispaania kodusõja puhul 1936.aastal leidis kinnitust Kesküla Topeltmängurluse Jokkeri-vägi! Hispaania oligi esimene uue 20.sajandi strateegiaga äralollitatud-lõhkikistud elanikkonnaga riik, kus polariseerimise ja vastuolude õhutamisega tõusti jäiga vastanduseni, sest igaüks oli kindel oma seljataguse raudkindluses. Ent see ei saanud olla õige! Mõlema poole taga kloppis vahtu üles saksa sõjaväeluure präänikukott, millega kasulikke idioote iga särava X-faktorilise etteaste eest ajakirjanduses premeeriti.

Ja ka b. külg töötas, kui ainult meenutada briti aristokraatiat, keda kohutas, et leiboristid-tööparteilased nõudsid nõrkushetkil vabariiki (igasuguse seisusliku süsteemi seadusväliseks kuulutamist) ja seega ka impeeriumi – n e n d e  suure töö ja vaeva – laialisaatmist. Kuningas Edward VIII esindusaeg kestis vaid 1936.aasta ja nominaalselt taandus ta Wallis Simpson’i sooja puudutuse pärast. Ilmselgelt oli põhjuslikkus ja laiemalt karma siingi siiruviirulisem kui sibulgi, ent aristokraatial on reeglid, mis ei lubanud isegi Wilhelm II oksa tõmmata bolševikke tapmisele kihutamise pärast!

Nõukogude Liit seevastu tõmbas klotse laiali teiselt poolt, rohkem põhimõttega kui tegeliku olukorraga, mis kuulub Venemaa kõige jälgimate türannia perioodide hulka. Tööliste töö- ja rahuparadiis – Cambridge homoseksuaalid olid alaliselt elevil Venemaalt saabunud uudiste pärast, eriti nende lembemomentide pärast, mis privaatsemates tingimustes oli osaksaanud revolutsioonilise väliskomissar Georgi Tšitšerini (ametis 1923-30) emissaride seltsis. Kas Kim Philby oli tõesti siiras, kui uskus, et nõukogude riigikorras elavad homoseksuaalsed aristokraadid paremini kui kuninglike aiapidude seltskonna liikmetena? Elas Moskvas suhtelises suletuses, kus kolmiku liikmeid isegi ei informeeritud üksteise asukohast või suhtlemisvõimalustest. Kui oli kaine, siis lahendas päevade viisi nädalaid vanade The Times ristsõnu, ja kui jõi mõne seltsimehega, siis vannuti maa mustemaks kui eeslitallis. Võib-olla asjaolu, et me ei suuda uskuda, kuivõrd idiootsed võivad ka paremate perekondade liikmed olla, kui Iwan-orvukesi lapsendavad, kes siis käivad vaenuhoogudes tagurlastest kasuvanemate peale kaebamas, ja millise lihtsameelsuseni nad langevad usaldades neile tundmatute rahvaste ja keelte-kultuuride jõujooni!

Jah, Philby pidas Kurski lahinguks antud sõjaväeluurelist informatsiooni enda kõige suuremaks saavutuseks, ent kuidas ta ei teadnud siis seda, mis oli pärast 1936.aasta raudkindlalt teada Eesti armeeluurele – et sakslased teevad venelastega relvastusalast koostööd, mis ei ole katkenud sellest ajast, kui Aleksander Kesküla “kõige usaldsväärsema bolševikuna” saksa sõjaväeluurest vene revolutsionääridele trükiste ja relvastus-rahasid vahendas?

Karta on, et Philby pettis ennast, kui arvas, et punaarmee ei tea midagi saksa mõtlemisviisidest või tankisoomusest väga lihtsalt põhjusel – see oligi saksa sõjaväeluure looming! Pärast 1939.aastat võis MI6, millel (sõjaväeluurel) tegelikult oli kuni 21 osakonda (a la MI21), vaid taktikalistel kaalutlustel venelasi usaldada, ehk kahtlus jääb, et need 3X20 banderalast, kelle Philby venelastele teiste diversantide seas välja andis, võis olla ka Die Spinne putrefaktsioon. Pärast II maailmasõda tõmmati natside jt kaasajooksnud ning nende värvatud ohtlikke jõmme teistpidi polarisatsiooni ja vastuoluga. Ehkki milleks kuninglike relvajõudude raha raisata nende meeste väljaõppe ja varustuse peale! Ta ikka polnud mitte ainult siga vaid pidi olema ilmtingimata ka idioot!

Ent 20.sajandi strateegia ei ole mitte kuhugi kadunud. Odava propagandaga nagu Läänes kasvaks raha puu otsas ja II maailmasõja reparatsioone Saksamaal polegi, kui Esimese maailmasõja omad alles said makstud, leidub endiselt igatlaadi teisenenud vasak-internatsionaalsete liikumiste killustunud otste ja metamorfooside pooldajaid, kes peavad kõige kurja juureks “natsionalismi” ja riiklikke erihuvisid. Need inimesed võitlevad uute impeeriumite nimel justnimelt Eesti perspektiivilt vaadelduna (ent kui ajalugu sellele aina vastu räägib, siis kuidas see saab olla kunagi väikerahvastele hea?), et eesti selg oleks jälle mingi üliõpetuse või selle originaator rassi/rahva ees küürus ja nende inglid-eestkõnelejad oleksid samavõrd materiaalselt kindlustatud nagu mõisakupjad või politrukid, sest NEMAD TEAVAD TÕDE JA VALVAVAD INIMESTE JÄRELE!

Kui aru ei saa, siis olen mina esimene, kes kuuli rauda tõmbab!

Геро*й*  (enne Moskva aastaid)

*не выучил этот язык

Revolutsionäärid (1): Tagasivaade SCE sisusse