Sõjafilm Poola Vabariigi eksiilvalitsuse ohvitseridest Briti kuninglikes õhujõududes võiks paista suurematele rahvastele 10 miljoni dollarilise eelarvega väheesinduslik et tähelegi panna, ent (välis-)eesti filmitegijatel oleks sellest oma ajaloo rekonstrueerimisel õppida. Filmi finaalis näeme stseeni Londoni hotelli magamistoast 1946.aasta suvel, mis jutustab teistpidi ajaloolist kibedat tõde, kui Poola armee esindajad ei marssinud brittide võiduparaadil, isegi lendurite üksus mitte. Mida ükski blondiin ka ei kompenseeri. Kõik 300-suurusjärguga lennuüksused koosnesid esialgu Rumeenia-Ungari kaudu Prantsusmaale lülitunud Poola Vabariigi ohvitseridest ehk professionaalsetest sõduritest moodustatud briti eskadrillidest. 300 ja 301 olid pommituslennukitele pandud hävituslendurid. 303 moodustati omamoodi lennuspordimeestest – 13 ohvitseri ja kaheksa NCO koos 135 hooldemehega – ja ilmselt sellega seletubki nende üsna hea esinemine lahingus Britannia pärast (10.juuli-31.oktoober 1940). Ehkki nad lubati lahingusse kaks kuud hiljem lasid nad alla 126 saksa lennukit, millest reaalseteks on ajaloolased hiljem ümberhinnanud 44-60 võitu, millegi ikkagi oldi kolme parema eskadrilli seas. Esimene tabamus tuli treeningväljalennul Ludwik Paszkiewicz poolt. Ent sellisid ümberrehkendusi tehti kõigiga. 1945.aasta 8. maiks lisandus vaid natuke enam samast arvust (kokku 297+300maapinnal hävitatud). Olgu lisatud, et poolakad endiseid auastmeid säilitada ei saanud, ohvitserid alustasid esmasest koolitusjärgsest tasemest, otsast peale nagu Võõrleegionis. Õhumarssal Sir Hugh Dowding oli üsna kahtleval seisukohal esialgu poolakate võimes panustada kuninglikku sõtta. Filmis mängitakse see luuseritemaine ka välja – mis neist laiakslöödudest veel oodata. Aga isegi ÜLKNÜ võib veel vastu hammustada!
Kõige edukam oli seltskonnas tegelikult tšehh 17 tabamusega, mis näitab et benzentriiniga 1940.aasta septembris 32+-tunniseid ärkvel-lende sooritades omati olulisi kaotusi. 145 poola kogupilooti 1940.aasta saksa õhusõja tõrjumisel lasid alla 203 lennukit, mis moodustas ca 20% RAF-i koguedust. Hawker Hurricane (MkI) toodeti 1937-44 ühikuliselt 14500 koos modifikatsioonidega ja oli eskadrilli baasrelvastus. Mõnel hinnangul mitte kõige parem, ent Prantsusmaal lendasid nad edasi mahajäänud kohaliku tööstuse toodanguga – Caudron C.714 – ka siis, kui sõjaminister omad mudelid käskisid lennuradadele jätta, sest kaotused inimjõus paistsid korvamatud. Koolhoven FK58 oli parem, sest 450kmh võis kiirendada täidetud paagiga 500 peale mõneks hetkeks. Üldiselt jahitigi Britannias neid saksa piloote, kes kütust säästes – sest kurnavad kiirendused ammendasid varu kiiresti – ikka koduvetesse vähemalt soovisid hõljuda, sest mootorivõimsuselt ja kokkupanemise üldkvaliteedilt oli saksa sõjalennutehnoloogia esialgu parem. 1944.aastal eraldati poola lennuüksused RAF-ist vaba Poola armeesse. Enne filmi lõputiitreid loeme kurba statistikat: “an opinion poll showed that 56% of the British public thought the Poles should be repatriated. Many of those who did return [to Poland] were persecuted, imprisoned, or sentenced to death”
Sellist optimistlikku suhtumist vene õiglusse pidid 70.aastate lõpus Nixoni-jobult taluma ka eesti päritolu vanemohvitserid Kuubal.
Studia Cartesiana Estonica 