Miks pätid mind vihkavad? (6)

12. juuli 2017

Kas nimi võib olla saatus? Sünge ettekuulutus või midagi taolist? Või iroonia? Pööratud kombel lausa!?!

 


Miks pätid mind vihkavad? (5)

12. juuli 2017

Hapud uudised olid asjad, mida pressiesindajad kohustusekorras pidid tagant järgi uudistena lehes edastama. Võib-olla faabula oli ajakirjandusele ahvatlev, et tunnistajaid kolm nädalat hiljem leheloo kaudu püüda! Vene noormeeste kamp tegi ettepaneku vette hüpata või jalavarjud ära anda – väga originaalne ja vähemalt pool sajandit (selleks ajaks) Tartus pärismaalastele tuntud dilemma!

 


Miks pätid mind vihkavad? (4)

11. juuli 2017


Miks pätid mind vihkavad? (3)

11. juuli 2017

Mind tabas tõsine üllatus, kui selgus, et Tartu linna keskraamatukogus ehk Lutsus pole talletatud 1992.aasta Tartu ja terve Lõuna-Eesti hitt-tabloidi “Liivimaa kroonika”. “Liivimaa kuller”i numbrid on järelsaadavad 1995.aastast. Tegelikult on see väga oluline mäluauk, mis aitas kasvõi tagantjärgi korrigeerida ja dekonstrueerida korruptiiv-Eestit, mida seaduse vaimu nöökides lasti ehitada ja “omi poisse” sokutada ametitesse partei poolt, kelle rahastajad pole siiani selged. Kas tõesti läheb Eesti ajalukku kõige jõukamate ja poliitiliselt motiveeritumate anonüümsete ämmade poolest?

1992.aasta I EW Riigikogu-valimiste aeg oli täidetud lootusest ja vahel välkus lausa vaim. 1992.aastal külastas kodanik Tarmo Udras USA-st kodu väisama tulnud kunstnik Kostabi näitust ja jättis endast jälje kõige väärtuslikuma maali nurgale!


Criwa kodu

3. juuli 2017



Miks pätid mind vihkavad?(2)

30. juuni 2017

Mõni võib öelda, et selle vana nn hitt-teemaga on võimalik lõpmatult blogiruumi täita ja neil on õigus. Tööd oli 90.aastate alguses eesti politseil palju!


Miks pätid mind vihkavad?

29. juuni 2017

Tagasivaade curriculum vitae‘le aitaks valgustada nii mõnegi häbiteo tausta. Politsei lähtub reeglitest ja ei tohiks seaduse silmis teha erandeid, ehkki võib end lasta mõnikord ära petta üleastuja ametikohast, tuntud nimest või endale nahaalselt omistatud sugulusest. 1992.aastal polnud Tartu ka suviti sugugi unine provintsilinn, sai kriminaalset nalja ja viinavõtmine viis noortel inimestel aru. Siin on mõned näited asjadest 1992.aasta augustikuu Postimehe Musta kroonika rubriigist. Pärast keskkooli läksin kohe tööle, Tartu politsei pressisekretärina, sest ülikooli sisseastumine polnud ei kindel ega tõotanud olla kaetud finantstoega. Mind pole ükski KGB kloun finantsiliselt toetanud kõrgkooliõpingute ajal!