Insomnia (25): Io, Leonardo (2019)

6. sept. 2020

Järjekordne Itaalia eluloofilm Leonardo da Vinci´st (1452-1519) režissöör Jesus Garcés Lambert´i juhatusel meenutab põhikontseptsioonilt 20.veebruaril 1974 esitlusele antud Roberto Rossellini Cartesius´t, kus narratiiv ehitatakse üles meistri kuldsuule ja tabamuste seeriale. Cartesius oli kahe ja poole tunni pikkune, katkedes ootamatult, Io, Leonardo kinoversioon seevastu tunnivõrra lühem.

Michelangeloga konflikti ei etendata. Maalikunstiga piirdumist ei narrita ja perfektsionism tuuakse veelkord välja, miks ta suure osa töid jättiski valminuna üle andmata. Ta võttis tellimusi vastu, tegi need mingi astmeni valmis ja jättis siis aastateks lõpetamata. Tema isa ja ema vahekord jääb veelkord radikaalse avanguta – isa, Piero Fruosino di Antonio da Vinci, oli Firenze õigusametnik ja ema, teismeline Caterina, väidetavalt 16-aastane Leonardo ilmaletoomise ajal, tema täpne sugulusjärglus pole siiani selge. Täisnimi olnud emal kas Caterina Buti del Vacca või Caterina di Meo Lippi. Ja Leonardo sündis siiski varuna, kindla kavaga jätkata ka siis, kui kõik seaduslikud abielud osutuvad õigusnõunikul viljatuteks.

Leonardo oli kaasaegses mõttes düsgraaf – vasakukäelisena ja peegelkirjas tegi ta olemasoleva itaalia (Dante) keelekorralduse vastu eksimusi, ent tema geenius seisnes muus. Üsna mitmed jazzmuusikud ei tundnud vajadust kirjalikult väljendamist omandada, mis ei vähenda nende helikeele tähenduslikkust. On üsna õige alustada jutustust rõhuga Verrocchio töökojale ja ka nurjatutele õpilastele nagu Gian Giacomo Caprotti da Oreno (Salaì, ka Il Salaino). Teised nn poisid õpilastena – Marco d’Oggiono ja Boltraffio – suutsid mõjutusi koolkonnastada. Francesco Melzi, viimane õpilane, oli krahv ja tema läbi Leonardo da Vinci pärand ongi kinnistunud Õhtumaade kunstidiskursuses vaatamata tõigale, et ta nii palju pooleli jättis ja Michelangelo maalikunsti naiste või diletantide astmele langetas.