Insomnia (22): Kuidas saada vabadel valimistel ÜKS hääl ehk L’Empereur de Paris (2018)

Eugène-François Vidocq (1775-1857) oli legendaarne revolutsiooni-aegne seikleja ja kriminaal, kes desertöörina ainsa püsimajäänud distsipliini hammasrataste ehk Prantsuse armee eest põrandaalusesse frankofoonsesse ilma sukeldus ja vahialuste seast vuhvade hüsteerilise kaasaaitamiste-põgenemistega endale nime tegi. Temast on mitmeid suure-eelarvelisi filme tehtud, ja kui ajalugu ei tunneks, siis võikski olla Javert ja Valjean ühes isikus kapist päevavalgusse päriskangelasena astunud! Kaasaegsed prantslased salongiliteratuurist ennast äralollitada ei lasknud: kui ta kuulsa ametnikuna II vabariigi valimistel 1848.aasta detsembris nn teises ringkonnas enda kandidatuuri üles seadis, siis sai ta vaid ÜHE hääle!!! Kuivõrd naistel valimisõigust veel polnud, selle said prantslannad eestlannadestki hiljem, siis kindlasti andis ta selle endale ise!

Isegi Honoré de Balzac (1799-1850), kes veel enne vanakelmi igavikku astus, lasi end tema sarmist võrgutada ja nii ilmub Vidocq äratuntavalt vähemalt kuues tema loomingulises tükis – Illusions perdues, Splendeurs et misères des courtisanes (peategelane), La Cousine Bette, Le Contrat de mariage, Le Père Goriot ja 1840.aastal näidendis Vautrin. Eesti keeles leiame ta teostes Isa Goriot, Kaotatud illusioonid, Kolmeteistkümne lugu ja Kurtisaanide hiilgus ja viletsus (kõik 1962.aasta väljaande tõlkes). Victor Hugo’ Les Misérables (1862) ehk kooliprogrammi kohustusliku lektüüri Hüljatud joonistatakse tema lõhestunud natuur välja nii Jean Valjean´i kui ka inspektor Javert´ina. Alexandre Dumas Pariisi mohikaanlased võtab ta kuju Monsieur Jackal. On pakutud ka Alland Edgar Poe romaanitegelasi, kelle prototüüp võis see aferist olla, ent kindlasti ei tõuse ta Conan Doyle´i Holmes´ini!

Vidocq oli pärit Arras´st ehk pigem Belgia-poolelt. Tema isa oli jõukas pagar ja jahu-hangeldaja, keda poeg hakkas varateismelisena muserdama kodu-vargustega: esimese kahenädalase ehk 15 päeva sai ta isa pealekaebusena, kuna oli hõbenõud viinud turule ja seal odavalt maha parseldanud. Koolis käia Vidocq ei viitsinud, ent temast vormiti hea vehkleja, sest kulutas oma teismeea vehklemissaalides. Sealt saigi ta stiili tõttu hüüdnime Vautrin ehk Kult! Liitus 16-aastaselt Prantsusmaa armeega ja võitles Esimese koalitsiooni vastu kahes 1892.aasta suuremas lahingus. Seiklused noorte naistega ja pidamatu suuvärk põhjustasid kaasteenijatega konflikte. Oma mälestustes väitis ta enne deserteerumist olevat võidelnud 15 duellis, milles kahel puhul põhjustas vastasele surmava haava. Ootas ära ametikõrgenduse 17-aastaselt, ent samas pööras juba kapralina tülli seersandiga, kes duelliettepanekust kõrgema aukraadi kandjana äraütlemisel vastu lõugu sai. Vidocq pidi oma üksusest nüüd pagema. Ta asus teenima hussaaride rügementi. Ent ka seal ei saanud rahu, sest teda otsiti väejooksu pärast taga. Ta pidi armeest lahkuma, ent nooruse ja oskuste tõttu kujunes kriminaalide seas kiiresti autoriteediks. Kuni 34.eluaastani elatus ta end otseselt kuritegelikult või poollegaalsetest tegevustest. Seistes silmitsi kaheksa-aastase vangistusega võltsimise pärast, mida ta põgenemisega vältis, tegi ta ettapaneku koostööks pärast naiskaaslase noahaavadega leidmist. Just naised oli aidanud tal seni pageda ja pussitamise lugu sulges tema mõnuringi. Ja nii lüheneski kaasvangide usalduse kuritarvitamistest, legend ju!, tema kinnipidamine pooleteisele aastale. Nii et viimatises filmis ei maksa midagi tõsiselt võtta – ajalooline Vidocq, kirjanduslik Vidocq ja filmi-Vidocq on kõik väga erinevad nähtused. Muideks, ta teeniski nooremas eas nn freakshow etteastega elatist – ametikõrgendus seisnes toore liha metslase rolli saamises. Ta üritas ka tsõganitega itta rännata, ent kiiresti taipas sealsete rohumaade karmivõitu rohelust.

1811.aastal 25.märtsil, kui ta vabastati, alustas ta imperaator Napoleon I süsteemis ametnikuna, kui Surete ehk tsiviilpolitsei ülemana: maakohtades hoiab siiani korda gendarmerie ehk sõjaväeline politsei, mis näitab, keda keskvõim Bretagne´is või Provance´is kardab. Corsica jätame vahele seekord. Linnades on seevastu meie mõistes kodanlik mundriga politsei, mis pole vastav munitsipaalmiilitsale. Surete-vajadus tuli Pariisi omapärast, eriti revolutsioonijärgsest, ehk ametivõimudele protestina suletud piirkonnad on Prantsusmaal olnud pigem ajalooline traditsioon kui erand. Surete läks tsiviilriietes agulitesse ja kriminaalide abiga veeti härrade riisujad kohtu ette! See on esimene näide nn seaduslike varaste või vargad seaduses-nähtuse tekkimisest. Sellel brigaadil oli esialgu kaheksa endisest kriminaalist töötajat Pariisis, seejärel 12 ja alles 1823.aastal kasvas see 20-liiikmeliseks. Muideks, Vidocq il oli ka Les Faiseur´ide kogemus – mõnesuguse armeekogemusega seltskond liikus suure armee väeüksuste insiigniaid jmt kopeerides või järele tehes kelmide tsirkusena mööda maad korjates hektiliselt provianti ja daamide poolehoidu, ent tegelikultmittekunagi lahingus osaledes. (Sarnast nähtust kujutatakse saksa filmis Kapten (2019) ja minu kogemuse põhjal üritas NKVD-KGB nõnda diskrediteerida Kütt-Eikelmanne. Üks ahvidest oli Jakapi perekonnaliige, teine seersant Kalde. )

Armu anti talle kõigist kuritegudest 26.märtsil 1817.aastal kuningas Louis XVIII poolt – seni oli ta süsteemis olnud tegelikult tagaotsitav, lihtsalt Pariisi ametivõimudel oli teda vaja ja teda ei peetud kinni. (See on vihje seersant Kalde ja Super-Artursi elulooliste lünkade täitmiseks. )

Pärast Sureteśt poliitiliste intriigide pärast lahtitegemist asutas ta oma detektiivibüroo Le bureau des renseignements (1833–1848), mis tegi nii eraisikutele kui ka riigile lepingulisi töid. Talle omistatakse peale mälestusraamatute ja argoo-sõnaraamatute väljaandmise ka kriminalistikaga maailma rikastamises – tema kasutas esimesena sündmuskohtadele jalanõudest tekkinud jälgede jäädvustamiseks kipsi vmt. Ta leiutanud ka spetsiaalse paberi paganduse jaoks, millelt oli võimalik töötlusega välja selgitada tindi varasemad ja hilisemad jäljed võltsingute paljastamiseks. Samuti kogunud ta toimikutesse käekirjanäidiseid ja modus operandi ehk tegevuskäekirja kirjeldusi. Seevastu kuuli ja raua võrdlemine temast ballistika isa kriminoloogias ei tee. Tal olnud fotograafiline mälu ja võime muudetud välimusega kriminaale-kaasvange aastaid hiljem ära tunda.

Filmis (2018) tutvustatakse Vidocq´i elukäiku Anette-nimelise naisega. See on tõepoolest fakt, ent fakt on ka kehtiv abielu samal ajal 1805.aastani teise naisega. Casanova elulugu oli, siiski, tema seiklustega võrdluses, liivakastis hullamine. Tema hauakoht on teadmata, ehkki tema ema maeti varem avalikult ja auliselt st ka temale oli loodud aulise ärasaatmise võimalus. Kas oskas koputajate vürst savate´i nagu ilmneb Gerard Depardieu rollist 2001.aastal? 1797.aastal vanglas olnud tal tõesti kokkupuude ühe väljapaistva adeptiga.

Mis 2018.aasta filmi puutub, siis vaid duc de Neufchâteau lugu mõjub usutavalt ja kaasahaaravalt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: