1001 Stirlitzit (106): “Trauma-Artur”

Kõige suurem tatamil käija lebas keset ägedaid rünnakuid ja kontreerimisi kaarhalli vasakus küljes maadlusmati ääres ja tema kohal seisis lühem-kergem noor leningradlane käsi laiutades. “Tõuse püsti ja maadle edasi, Artur!”, ütles noortreener nõudlikult enne lõplikut Tsõganovi väljaviskamist. “Ma kaitsen ennast parteris!”, vastas paks tsõgan, tõmbas käsivarred veel tihedamalt külgede ligi ja teeskles maadlust edasi. Naaberriigi tumedavereline dünamolane oli nüüd veel nõutum, sest ta seekord isegi ei kummardunud ega passinud jaluletõusmise järel kiirrünnakuks võimalustki. Supertsõganile oli just süstitud kõigi juuresolejate nähes sooritust parandavat ainet ja meedik tegi märkuse, et tal on nn arstiabi tase ammu juba normeületavas kõrguses.

Aastaid hiljem ma vestlesin Arturiga jõusaalisooritustest. See oli 1995.aasta kevadsemestril, mitte varem. 1994.aasta novembris oli minu kaal pärast kahe aastast pausi langenud keskkooli-eelse taseme suunas – ca 79kg. Mõnes mõttes oli 2006.aasta sügis ju kordus. Kas ma siis olingi jäänud nõrgaks? Ehkki treeningkordi kahe aasta kohta tuli alla 20, ma tegin üsna suure arvu tunde füüsilist tööd, et toetada ülikooliõpinguid, sest minu vanemate raha oli KGB-tsõganite tasku rännanud. Kui ma alustasin uuesti jõusaali treeningutega, siis üsna kiiresti kahe kuuga suutsin oma kehakaalust 20kg enam üles tõsta – 80 kg puhul läks üles 100 kg, kuna lihasmassilt olin keskkoolilõpetamisajast tunduvalt maas. Kaalusin keskkooli lõpuülikonnas 87 kg ja kõverdasin rutiinselt rippes käsi 30 korda. Niisiis tuli rinnaltsurumine tudengite vahel jutuks ja Tsõganov (“Bruno Mölder”) väitis, et ta 120 kg olevat surunud. Mis hiljem meenutas mulle paksu tsõganimehe vingumist Tähtvere maadlussaali nurgas, et 120 kg kuidagi ikka rinnalt üles ei läinud. Ka +120 kg kehakaaluga ja sterodide hobusedoosiga. Ma olin sellel ajal 4.klassi poiss, kes käis tasulises judoringis. (Tasuta treenimiseks pidin ma kohe võitma hakkama – kõigepealt finaalmaadlus 1987.aasta laste jõuluturniiril Tallinnas, seejärel järgmisel kevadel super-Tsõganovi esimese rünnakuga perselitõmbamine o-uchi-gari´ga.)

25-aastasena, selles eas käis Tsõganov Tamme gümnaasiumi hoones õpetajaid õpikute tagastamisega naerutamas, oli 120 kg kangil mitte maksimum vaid põhitreeninguraskus, mida kesksetes seeriates surusin 8-12 korda. Minu enda kaal oli 110 kg sellel ajal. Tsõganovi kõrvaltjälgimisel paistis välja tavalise komsomolipasatski eluvaade. Ta ei saanud kuidagi aru, kui naeruväärne oli lapsevanemana saata asju siluma KGB-pervert Kalde: selles koolis käis ka teiste KGB ohvitseride enda-sugulaste lapsi ja haritud inimeste seas levib info kiiresti, kes on ohvitser ja kes pelgalt homopeldikute vastuluure vanemseersant. Mina lähtusin treeningsihtide seadmisel steroidideeelse raskejõustiku arengust ja profisporditulemustest. Lurich ja Hackenschmidt surusid puhtalt 160 kg. Mina siiski nii andekaks ei osutunud, sest Lurich tõukas 90kg mehena rinnalt ka 200kg. Mina olin jõusaalis alati tublisti raskem. Niisiis, ka hobusedoosiga ei suutnud +120kg Tsõganov rinnalt üles saada üle 120 kilo, mis viitab igati eelduste puudumisele.

Kui Tsõganov ilmus 1993.aasta hilissügisel tudengikandidaadina Marksu maja II korruse paremat kätt esimesse auditooriumisse, siis esimestena lasid tema ilmumisest ennast segada Tammaru ja Valdar Parve. Artur oli juba astunud ligi ja tutvustanud end ameeriklasena, väliseestlase Bruno Möldrina. Tema tegumood paistis tuttavana, ent varasemas elus polnud ma temaga kunagi näost-näkku väga harvadel trehvamistel, üle 4 minuti kokku puutunud. Valdar Parve seevastu end alt vedada ei laskunud. “Sina oled Tsõganov!”, ütles dotsent Parve korduvalt. “Sinul ei ole haridust, sinu kool jäi lõpetamata, et siia tulla, see on ülikool, sina pole kooli sisseastunud!”, lisas ta rangelt. “Sina ei pea ilmtingimata saama neid samu asju, mida teised!”

Psühhiaatrina oli tal mingisugune siseinfo tema isiksushäire iseloomust. Minu poolest võis ta olla ka Artur Tsõganovi noorem vend, sest olin tõesti seda väikest napakat 1982.aasta paiku Tamme staadioni kõrval kohanud, ent mul mul polnud aimugi, milline ta võiks välja näha pärast puberteeti! Mul oleks olnud ebamugav ka seda olukorda hakata seal torkima, sest andsin esmasel kohtumisel talle tänaval kere peale!

Keegi professoritest kinnitas hiljem lakooniliselt, et lektor Tool pole Arturile kunagi matriklisse kirjutanud üle rahuldava, vihjates et olid esinenud korduvad läbikukkumised. Seejärel lisas keegi sama märkamatult ja rõhuasetuseta, et kuivõrd vangla USA-s traumeeris Artur Tsõganovit, siis suuliste esituste asemel lasti tal tuua …. kirjalikke töid. Saate aru!!!!!!

Ta läks KGB pardina, pärast KGB kooli, mis ta nõukogude armeetenistuse läbimise nõudest säästis, vastasel korral pidanuks ta vanglaleiba taas suus leotama, USA-sse ei tea kellelt varastatud sünnisertifikaadiga ja kui täiesti õigustatult sisse kukkus, sest ka KGB part on jõuguliige, apelleeris isiklikule asjasse puutumatusele. Anglo-ameerika õiguses laieneb süü ka kuritegeliku assotsiatsiooni liikmetele ja inimene peab endale aru andma, enne kui KGB kooli vilistlasena uue nime all peavaenlase territooriumile elama asub.

Kelle tööd need olid, nüüd ikka teate, millega TÜ õppejõududele muljet avaldati?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: