“Sõrmuste isandad” ehk Bósa ja Herrauðs´i saaga

Bósa ja Herrauðs´i saaga esimene käsikiri pärinevat enne 1350.aastat ja see on üks vanimaid omasuguseid nn infotarvikule kantud pulmapidustustenaljandeid. Saaga sündmused leiavad aset 760-95, mis hõlmab ajavahemikku, kus leiab aset Bravalla lahing (770) ja lõpuks sünnib Herraudsi pärija Ragnar Lothbrok (795-845). Jutustuse konstruktsioonis ja semiosfääris annab aimata 20.sajandi meediarevolutsiooni, mis kasvatas indogermaanlaste kultuuris tuure just sõnapaari seks ja vägivald ümber. Baga-Bosi (nagu Paha-poisi) seikleb Läänemere idakallastel kolmes detailselt edastatud ehk pornograafilises episoodis noorikute sängides ja kingib igal korral libeda vastutuleku eest kuldsõrmuse. Abiellub ta seevastu Bjarmalandi kuningatütre Edda´ga, mitte lahkete, ilmselt soometõuliste, talutüdrukutega. (Dr Leo Luks võiks tundliku sulega viikingikultuuri jõuliste kujunditega kaunistatud, kokku ca lehekülje pikkust, erootikat uurida ja edastada teadmised Põhjala ürgseksualiteedi ebanihilistlikust püsivusest laiemale lugejaskonnale mõne Eesti kultuurväljaande vahendusel.)

Saaga peakangelaste-kamraadide Bosi ja Herraudri tegevus keerleb pärimise, väärimise, isaheakskiidu ja kuninglike abikaasade leidmise ümber. Kellele ei ole tekst kätte sattunud, siis olgu lühikokkuvõttena järgmine siia lisatud enne põhiargumendi juurde minekut. Ida-Götamaa kuningal (ent võimalik ka Gotlandi kuningal) Ringil on kaks poega. Esimest abieluvälist last ta armastas sõltumata Sjödr´i ehk Dengelpunga omadustest, kuivõrd ta oli lojaalne ja tegeles edukalt riigi jaoks peamisega – maksude korjamisega sõltlastelt. Smalandia ehk kardetavasti soome juurtega kuningatütar Sylgjyga saadud poeg on spordimehevoorustele vaatamata vähem hinnatud. Mõnes mõttes meenutab lugu hilisemat Itaalia normanni Robert Guiscardi poegade Roger Borsa ja Bohemundi vahelist rivaliteeti. Tumedavereline Bosi oli legendaarse viikingi Tvauri poeg, kes suurekasvulisena ja temperamentsena suutis paljusid mängude käigus haavat – ühel murdis käe, teisel jala, kolmandal lõi palliga välja silma. Kuni kuninglik ihukaitse relvad haaras ja teda lihtsalt läbi pista tahtis. Herraudr astus kamraadi eest välja ning viis lindprii viie vana laevaga maalt välja: nii mindi Götamaalt Taani ja Saksamaa rannikualade suunas (Põhjamerel?), kus viie aasta jooksul mööda Põhja- ja Läänemere rannikut rüüstati ja sõdimisega end toideti. Siis aga otsustas Sjödr minna makse võtma Bosi isalt. Kamraadidel oli kokku kolm laeva, kui asi ilmseks tuli. Torm ajas laevad lahku ja kui Sjödr Austurwegrist ehk Eastlandi poolt Vindlandi ehk WeonodSysseli tuli, siis kasutas Bosi ainukese laevaga võimalust ning esitas väljakutse kuninga sohipojale. See jäi tapluses alla. Kuningas Ring aga ei kavatsenud asja andestada ja vaid nõid Busla sekkumine päästis Bosi hukkamisest. Kamraadid pidid maalt lahkuma või mitte enne tagasi tulema, kui on mere idakaldalt kätte saanud hiigelkotka või Tulilinnu-Pääri kullatud muna. See oli raske ülesanne, sest nendest aladest ei teatud midagi. Nad maabusid inimeste elukohtadest eemal paika nimega Vinuskogr, mis võiks olla tõlgitud Väinamets vmt. Bosi kasutas mehelikku võlu ja pärast vastastikusel nõusolekul aset leidnud vahekorda idateelase Hoketilli (Hakjala-Ohhekatko/Odenkatken-Ohhokatko?) majas sai kohalikult noorikult informatsiooni, kuidal Jomala-templi juurde pääseda ja mis neid ees ootab. Infosõrmuse jagab Bosi sealmail veel ühele noorikule, kolmanda saab Austurwegri idanaaber Glaesivöllumi talutütreke.

Tuleb välja, et Austurvegris võisid templiteenijad, ka preestrid, olla sõltlased-trollid. Nad mõrvavad jälgilt hallis rõivas lehmatooja trolli, tapavad Tulilinnu koos Ülempreestritariga, riisuvad väärisesemed, päästavad kultuse orjaks tehtud idakuninga tütre Hleidi (Leida?), leiavad muna ja panevad hoone põlema.

Ilmatu kõva saagiga koju jõudnuna, millest ainuüksi templikate vastanud Kreeka mere enam kui kolme laevatäie väärtusele, järgnes leppimine Ringi poolt, seda enam et kaks talve oli möödunud. Ent sellel ajal, kui Bravalla lahing kõik skandinaavlased enamasti kodust ära viis, tuli Glaesivöllumi kuninglik laevastik 22 laevaga Hleidi-Leidat otsima. Kuningas Ring ei tahtnud noorikut välja anda ja Austurwegi poolelt seal teenivad maakaitsjad-land-varnarmenn Hraerek ja Siggeirr tapsid terve ihukaitseväe ning seilasid tagasi Glaesivöllumi.

Lahingust kuu aega hiljem tagasi tulles nägid kamraadid sündinut ja 30-mehelise kiirjõududega otsustasid pruudi tagasi varastada. Ehkki iga sadamat ja linna valvati, suures lossis olnud 100 uksest iga juures kaks meest valvamas, suutsid nad Siggeirri pulmade pidu segada, jällegi Bondi-kombel voodis ammutatud nooriku tarkuse varal: muusik Sigurd nüliti selleks, et vembumees Smidur tema nahaga pillimeest saaks mängida (“Sigurd”) ja suure joomingu haripunktil löödi kuningas Godmundaril kolm hammast kurku, et siis akende kaudu pillikeeltesse mässitud Leida maapinnale viia ja sealt piraadipaati põgeneda.

Teel koju Götamaale leidus hargnemispunkt, millest teise teega saanud Austurwegri. Baga-Bosi läks sinna kuningatütar Edda järgi ja kuldpärlitega (?) õnnestuski tal eunuhh Skalkr (kolge on murdes kurikas (Mihkli) tappa, kes seisis nuiaga viimase pruudiviimise teel. Ebaausas heitluses said kamraadid purunenud kilpide jmt kiuste kahekesi munadeta orjast jagu, kui köiega kägistasid ja tammepuu otsa riputasid. See on võtmeline koht, mis viitab, kus see Biarmia asetsema pidi või tuleb kogusüžeed võtta vitamiinivaeguses Islandi kalurite fantaasiana.

Sellisele topeltsolvangule võibki vaid sõjaga vastata. 56 suurune laevastik (16 Biarmiast+40 Glaesivöllumist) seilab kättemaksuks Götamaapoole, kus fantastilises lahingus Austurwegri kuningas Harekr (Jarek, Jari, Joorik, Jüri, Horik, Hoorik?) korduvalt kuju muudab: temast saab LendDraakon-Päär, kes sülitab tuld ja mürki, seejärel hiid-Kult, kes Herraudr´ilt rinnanibud luuni ära hammustab. Neile imedele vastab keegi (arvatakse et Busla) teise müütilise linnu väljailmumise ja pikahambulise koera puremisega ei-tea-kust keset merd ja meeste taplust, kui idateelane on 12 teisega götamaatlaste alusele astunud. Loomulikult kamraadid saavutavad selles verises jäsemeid kärpivas lahingus ülekaalu ja Herraudr lubab anda Leida tütre Þóra borgarhjörtr´i (Doora-Tore) sellele, kes kuldsest munast koorunud esialgselt väikest kuldset ussi julgeb toita. Sellega saabki hakkama alles Ragnar Lothbrok.

Argument

See oli lühidalt sisukokkuvõte. Tavaliselt alustatakse selle teksti määratlemist Bjärmalandi järgi. Vanematel kaartidel on nii kaks Vitepski kui ka Biarmiat-Permi. Ent see ei sobi kokku teise samavõrd tihti tekstis kasutatud ajaloolise mõistega, mille kasutus on rangem ja tuntum, ehk Austurweg´iga. Raske on ka kujutleda, et Biarmiast idas on suur riik, mida vardjatena ehk professionaalidena tasu lootuses teenima minnakse. Samas on Austurwegi puhul see lihtne. Vaieldamatult osutab Jomala ja Austurwegi mõiste, et tegemist on läänemeresoome tsooniga, mille puhul haruldasemat kasutust tuleb otsida Samlandi, Kuramaa, Liivi, Eesti ranniku ja Ingeri-vadja aladelt. Ei maksa ka loobuda unelmast leida veel Eesti Väike-Trooja ehk selle templi alus või samalaadsete ehitiste kivistlaotud käärkambreid, kus hoiti toitu aga ka noviitse (et neid pühitsuskõlbmatuteks ei saaks muuta). Austurwegri tempel oli skandinaavlastele suur luksus: Keskset Jomala-alarit kuju (ilmselt kreekalikul viisil esitatud) riisuti kuldkroonist, millel oli 12 vääriskivi, +12 liitrisest hõbekarikast (sees punane kuld), 300 kuldmarka väärivast kaelakeest ja altariväärismetallist kate maksis enam kui Kreeka mere kolme laeva last. Altarit kaitses suur raisakotkaline (või Põhjakotkas?) või lausa müütiline Tulilind-Päär ise, kuna teises seinas passis täiskasvanud sigitusvõimeline pull, kellele lehmade ettetoomisega kinnitati jumaliku loomisvõime alalist kohalolekut. Ropuvõitu, ent arusaadav loodussümbol. Huvitav on ülempreestritari, kange võitleja, trolliks nimetamine – kui kõvad need mehed siis ikka olid, kui naisest ja loomast nõnda raske oli jagu saada või olid need nunnad sõdurid neil agadel? Igatahes suurest Idariigist asenduse toomine Leidana ju viitab, et tema sugu, vaatamata isa nimele Godmundur, pidi olema Jomala-rahva jaoks omavereline! Kokkuvõttes, kellel muinasajal Läänemere ääres perse paljas oli – kas nendel rahvastel, keda saamid üldistavalt sakslasteks nimetasid või läänemresoomlastel?

Mündileiud-peitepangandus tõendab, et Taanist Laadogani oli hõbe vääringuna suures koguses levinud. Me näeme siit samuti, et Austurwegr-Jumala tsoonist tulemine ei takistanud islandlaste teadvuses neid käsitamast Hraerekr ja Siggeirr nimede varal või siis oleks umbkeelsus takistanud kohalikel noorikutel printsile teateid anda. Hraerek on see sama, mis venelaste annaalides esinev nimi Rjurik, ehkki sajand varasem sündmustik ei luba neil olla riigirajajad Rjurik-Sineus. Jomala-sulane ja idateelane Rjurik oli Islandil võimalik!

Kõige olulisem argument on kohimees Skalkr´i tammepuu otsa poomine. Valge mere ääres ei kasva lehtpuid, kui need väga haruldased ja alamõõdulised pole. Tammepuu levikupiir on Wisu rahva Valgejärve piirkonnas. Teiselt poolt Perm-Biarmia toponüümi leviku uurimine näitabki enamvähem neid mitmeid kohti varases kartograafias: Permi-Koola, Karjala-Perm, Wisu-Permi, Põhja-Väina Biarmia ja Komi-Permi on võrdselt legaalne. Eesti aladelt leiab Ida-Virumaalt Permisküla ja Sakalapoolelt Pirmastu-Permesti. Kui kaevata põhjalikumalt, siis leiab veel.

Ma ei ole selle joonise õiguste omanik

II Argument ja hüpotees

Saagat lugedes oleks väga raske ette kujutada, et kuidas Sjödr sai Bosi ga torm järel Vindlandis (Pomorze) kohtuda, kui see poleks olnud see Austurweg või siis vastupidi Poola rannik (oletada Gröönimaa vabu veeribasid?). Kuidas sai pruudiröövijate teekond pärast Idast tulekut hargneda, kui Glaesivöllum, poleks see sama Gardarike algprovints, mida segadusi tekitavalt kord Holmgardi, kord Colmogardiana, mis on tõesti Biarmias, määratletakse. Neeva jõesuudmest väljudes saab rannikusõiduga suunduda lõuna või põhja poole, kuna Valge mere kaudu hargnemise ette kujutamine teise siirdeteena Götamaale oleks ülimalt keerukas. Laevade suurus (24-30 meest ühelaevalisel retkel) viitavad mitte ülevedamisteedekõlbulikele haabjatele väikejõgede-järvede rägastikus vaid suurematele alustele.

Meil on kuningas Alfredi hilisema kirjelduse seisukohalt kaks tundmatut selles loos: Biarmia ja Glaesivöllum. Viimane võib olla nii väli kui ka riik (velldi-wald), ent kindlasti astseb see esimesest idapool, kuna esimene on rannikul. Võib-olla aitab siin komplekti-hüpoteetiline lähenemine. Kui Biarmia nimi käib kaasas märkidega kveenid (Caiania), wisu-wizzi-ves-vepslastega, voloki-taguste tšuudidega ja Väina (-meri, jõgi etc), siis otsida seda Läänemere äärest sama moodi. Loomulikult ka häälikumuutuslik (W>B) Bjärma-Wärma-Wir(u)ma võib meid edasi aidata, ent ma lähen siin teist teed mööda.

Ma olen juba näidanud, et Wisu-wizzi-Wikke-Vid-Withing(-Vehi) on keskajal tunnustatud pööramised. Seega, kas mitte Wikke siiski Läänemaana pole Wisu (idapoolsetele maakondadele võhivõõraste) siirdeala ja homonüümia vältimiseks kasutati teist rööpvormi? Hiiumaal üle lahe asuv Käina on ilmselt see sama Kainu-Cajaani. Fiktsionaalne lõppheitlus skergripr ja kuningas-flugdreka vahel peaks veelkord sobima nii pääride kui Saarmaa lendava jumalusega.

Väheusutav, et Biarmia Põhjalas indogermaanlaste Bärnsten-Bernstein-Barnsteen etc tuletub (paremini ei sobi poola Bursztyn). Merevaiku minu teada seal korjatud pole. Küll aga sobib sellist oletada Glaesivöllumi puhul. Vene riik konföderatiivse ipeeriumina sündis alles sajand hiljem, kui jutustatud lugude taustaajad. Kui hiliskeskaegsid Islandi geograafiaid vaadata, siis põhjapoolne osa esineb nime all Palteisk ja lõunapoolne Kiievina. Austurwegr ilmneb seevastu juba killustunud piirkonnana. Ka Nestor tunnistab Polotski kui keskset punkti, kust kriivitšid liikusid suurjõgede ülejookusdele ja isegi aitasid kujuneda severjaanidel. Teiselt poolt on peetud algselt Pihkva ja Polotski provintsi samaks. Kui me vaatleme vene sõnapaari плеск vs блеск, siis Plescovia alusena sobib nii esimene kui teine! Ühelt poolt plesk on vedeliku või suure vee laksumise nimi, teiselt poolt blesk (nõrga häälikuga) iseloomustab nii päikesevalgust (Peibas kui Päikese poeg?) ka säravaid-helkivaid mineraale. Merevaik on soome keeles siiani meripihka, kuna linnana tuntakse Peipsi all Pihkvat. Kas 8.sajandi seisuga pole tõlgitud varasemat nime läbi glaesum ehk merevaigu vana nimetuse Läänemere ääres? Kaheldamatu, et 8.sajandil elasid Peipsi taga vaid soomeugrilased – kindlasti tšuudid ja suure tõenäosusega terra Criwicia põliselanikud kreevinid. Tuletagem ka meelde, et selle Idariigi land-varnarmenn Hrearek ja Siggeirr kõlavad nagu varjaagid, kuna Veliki jõgi, mis suubub Peipsi järve lõunast, ja Pihkva puutuvad otseselt vanasse maakonda nimega Kolbežki pogost, mis on see sama kylfing-kalev slaavipäraselt. Polotski tülid vürstide sknadinaavluse tõttu vajavad veel eraldi analüüsi. Ent kuivõrd Edda kosimisega Baga-Bosi olevat saanud siinmail kuningaks või nõudnud õigusega oma osa, siis võiksime esimest korda asetada selle Põhja-Wikke ehk Ranna-Rootsi kujunemise konteksti. Miks see seal on ja kas see alles 13.sajandil sai ikka sinna tekkida! Pigem dünastilised partitsioonid on provintse rebinud Lithvaniateks ja Bielska-Russia alba deks!

Jumala kultus laplaste juures veel uusajal

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: