1001 Stirlitzit (85): Kelle moodi kõlavad juutide vandenõust pajatajad?

5. apr. 2020

ENSV-s elamisel on Romero Küti-Rainer Kivi sildi taha peidetul olnud kaks sugupuuvarianti. Esimene kehtis 1979-80.aastani ehk ka selleni, kuni/pärast Ülle Karakulko-Melso (?) nime muutis Elsaks, sest USA-s 1974.aastal väljaantud sertifikaadil oli emalahtrisse trükitud “Elsa Eikelmann” ja teine joonistati KGB-seersant Kalju Kalde töölaual kastikestega pärast “Kinderstube-Ylo” etteastet Küttide Tartu-Tähtvere majas ehk täistegemist. Enne hüvastijätmist 2001.aastal EÜS-i ajaloolise majaga Tartus, küsisin tegevliige Tederilt, et kas juudid on talle peksa andnud. Ta etendas ÜLKNÜ-liikmete poolt moodustatud seltsi provokatsiooniteatris juudi-imperialismist pajataja rolli. Iisraeli riigi pindala on siiani 22 000 km2 ja elanikkond ligineb 10 miljonile, kuna Eesti territoorium on kaks korda suurem erakordse mageveerikkuse ja varjatud looduslike ressurssidega. Ehkki enamasti sellist möla EÜS-i majas ei kuulnud, siis teda seal siiski salliti ja mind ilmselt mitte. Ma arvan, et Kütt-Eikelmannide konflikti pärast “Kalde-Krebs” saksa juurtega luureperekonnaga. Ma tõepoolest sülitangi nende peale! Ja mitte ainult nende, vaid kogu kultuurikontekstile, mis neid produtseeris ja siiani varjatult toetab!

Ma olen juba kirjeldanud Henn Saari üht kohtumist KGB-seersant Kaldega. Henn oli väljaütlemistega tudengitele kitsamas ringis jällegi julgeoleku närvi torkinud. Pool-irvakil kabineti uksetagant oli 3-aastasel arestialusel võimalik nii kuulda kui näha toimuvat. “Ma tunnen sinu ema Lindat! Ta on hea inimene, kes on ka meie rahvast palju aidanud! Inimesed arvavad, et ta on mustlane, aga ma tean (!!!) – ta on juut! Vangi ma sind ei pane ja perse ei tee, ent karistuseta ka ei saa jätta!”, jätkas ta ja kusi vastutuleku märgina täis triipudega “loengukostüümi”, mille tuntud Narva linnavoliniku-pankuri peretütar oli pojale USA paremast riidekauplusest ostnud.

Mina kujutasin endast olulist tagatist, seetõttu vedas ta algul mind isegi oma suvilakooperatiivi kaasa, sest hiljem 4-aastane ju pätsatigi tagasi – reis viis läbi Venemaa ja üle Kaukaasia mägede Türgi territooriumile etc. Ma seisin kõrval, kui seersant-Kalde hooples suvilanaabruses pesitseva parteisekretäri ees. “Näed, ma võinuks talle kohe teha ka väiksema Eikelmannide liini, ent ta teeksid ta kuradi juudi ette tulevikus! Ma tegin talle dokumendid Martin Eikelmanni sugupuusse – see oli väga sitt mees !!!- ja seega ei saa nad seda väikest fašisti enam kuhugi ette seada!

Siiski pärast lasku läbi korteriseina sain ma võimaluse olla ka nõukogude elus potentsiaalselt Keegi!!!! Kui tänulik ma pean olema saksa bolševikele! Milline vastutulek! Minu suguvõsa veri on olnud põrandal, kus on “Nõukogude kultuuri” poiste fraktsiooni oma?