Sedelid (393): Veeuputuse-sugupõlv?

Iisaku vabastamine vereohvriks tegemisest märgistas lepingu uuenemist eelkristlikus judaismis. Foiniiklased semiitidena siiski jätkasid ilmselt Kartaago purustamiseni Mooloki käte vahel väikelaste tulle pillamist nagu arheoloogiagi pigem kaldub kinnitama. Riitusmineviku uurimine on olnud antropoloogide, võrdleva usuteaduse ja ajaloolaste teema, kus teatepulga on haaranud muu hulgas feministid. Inbar Raveh Chicago ülikoolis vaatab feministi pilguga rabinistlikku kirjandusse 2014.aastal ilmunud Feminist Rereadings of Rabbinic Literature. Seal on vanu praktikaid lahti seletatud. Hirmu ebajumalate kurjuse ees. Imikute uputamine on justkui maailmapurustamine algelementi, ürgainesse tagasiandmine. Elu alguskoht saab surmaks. Juuditraditsioon näeb seda õela teguviisina. Julmus sünnib armu ja helduse puudumisest ainuüksi. Paraleeltekstikohast olevat ilmne, et paganlikku ohverdust viidi läbi kurja sügaviku vaigistamiseks: “Kõik (ohverdajad) võtsid oma väikelapse ja asetasid selle sügava vee kohale ja surusid nad vee alla, selleks et vesi ei tõuseks üle nende peade!” Veeuputussugupõlv nägi veesügavust Verejanulise Jumalannana, selleks et vähendada temapoolset kahju ülejäänutele.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: