Insomnia (4): Cold Blood (2019)

Pärast Leon’i (1994) on iga Jean Reno (1948- ) etteaste kinolinal assassiini rollis erilise tähelepanu all – ega ülesäratamisega järge ei taheta teha nagu Mihhalkovi Päikesest põletatud (1995), mis sai parima võõrfilmi Oscari, ent järg pani õlgu kehitama. Kõik tapetud oleks võinud jääda mullasängi ja see võinuks olla noore naise välis- ja kodusõja kujutamine enesetõestamisega Hruštšovi sulani. Cold Blood tuli 5.juulil välja ja seda peetakse nii kesiseks, et isegi Wikpeediaski pole veel artiklit kirjutatud. 71-aastane palgamõrvar laseb saunas jääkuuli rindu 200-miljoni dollari mehele. Talle tuleb keset Kanada loodust järgi tapetu noor tütar, kes on 10 kuu jooksul treeninud ennast selleks, mida teine on ilmselt 50+ aastat teinud. Lähedale ei maksa minna – see on esimene nõu-anne sellisteks puhkudeks. Väike kalastushütt järve ääres on talvel elamiskõlbmatu pikemal ajal. Sellise ukse taga pole mõtet ahju kütta. Nii ebausustavat pikema aja elamiskohta polegi filmikunstitamises olnud. Killerid võivad väga suure lugemusega olla, kes läbiloetud ilukirjandusega ahju kütavad, mitte et neil kunagi hiina Sun Zi Sõjakunstist enamat polegi. Film on madala tempoga ja ebaustava finaaliga – nii kaua metsas elanud inimene ei liigu, ta teeb võimalikult vähe kära, jätab vähe jälgi ja säästab materjali. Eriti ilge ebausutavusülekohus on finaalis, kui politsei asju ekspertidega üles korjama tuli, see ülbe prillidega tibi kalurihüti ukse kõrval. No ei usu, ei usu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: