Järelmärkused (7): “Tamppu” ja Vaigele arheoloogiline eripära

Et vadjalaste seas sõna või märk “tamppu” on tehtud kuradile sünonüümseks nagu hiis (hiitto), mis kaardistub Põhja-Tartumaal pühapuulise tühimikuna, ütleb mulle, et mitte ainult vadjalased vaid lausa kylfingid-kalevid kas vahetasid formaalselt religiooni (usuvabaduse ainuusu kasuks) teistest Eesti piirkondadest varem (kui mitte 948.aastal nagu Iirimaal easterlingid) ja vabatahtlikult või olid nn seitsme magaja (unimehe) kombel gnostiliste sünkretistide siirdealad Põhjalas. Kuna teiste maakondade või enamuse kihelkondade suhteline paganlus jätkuva pühade väljasirutajate väljavalimisega salvestab protesti või rituaalset võlga – võõra jõuga läbiviimine õigustab vastupanuga esivanemate eksitusegi austamist.

Arheoloogias tähendab see teistsugust lähenemist piirkonnale. Mitte Lääne-Euroopale omast veneratiivsete esemete või mudelite levikut vaid kõige jõukama Euroopa linna Konstantinoopoli peent lähenemist usu artefakteerimisse.