“Sotaromaani 2010” ehk Karjala Maximus

Ma poleks hakanud selle sissekandega vaeva nägema, kui poleks lugenud kursavenna Erkki Bahovski kolumni Väino Linna Tundmatu sõduri (1954) kolmanda filmiekraniseeringu kohta. Varasematest esimene järgnes kohe 1955.aastal romaani ilmumisele ja 1985.aasta variant tundub paljudele parima saavutusena Soome filmikunsti sajandis. Filmi lavastamistõukeks sai 2010.aastal avaldatud Linna käsikiri (“Sotaromaani”), ja juba 2014.aastal eraldati 30 000 eurot projekti arendamiseks, kuna filmine algas 2016. aastal, kestis 72 võttepäeva, vabatahtlikuna pakkus end välja 14 000 inimest, üles võeti salvestusketastele 458 tundi materjali, millest mina vaatasin kolmetunnist versiooni. Postimees on reklaaminud “2h 15” varianti. Filmimise käigus hukkus ka üks 58-aastane statist Vekarajärvil. Täiesti oodatult kujunes projektist kõige kallim film Soome Vabariigi ajaloos: kulutusi tehti 7 miljoni euro eest, lisaks suur hulk spondeerivaid annetajaid, ja tagasi on teenitud juba 15 miljonit. Enne, kui vaielda Bahovskiga, pean vajalikuks ära märkida, et Jätkusõja jooksul (1941-1944 19.september) hukkus Soome poolel 63 200 võitlejat ja nõukogude armee kaotas vähemalt 265 000 sõdurit (1:4) suhe, kuna vangilangemine näitab veel paremini sõjamoraali – 3500 vs 64000 ehk 1:20!

See, kuidas Linna ja lavastaja mängib karakterite-natuuride loomise ja tegelaste tapmistega paneb proovile, kui hästi eestlased mõistavad soome kultuuri ja üldse armeeloogikat. Ma väidan, et tegelikult ei mõista meie ÜLKNÜ sugupõlv ei vabadussõja-aegset ega II maailmsõjaaegset-metsavendlikku põlvkonda. Nõukogude ajast leidub kõikides kasvatusastustes “sõjardite-“vastase retoorikaga väärtuskasvatustädisid, kes Punaarmee poolt loodud võimusuhetes ENSV territooriumil kasvanuna ei ole suutnud empatiseeruda kontekstiga, kus agressori vägivallaga loodi nendesuguste ullikeste jaoks hädatarvilik hingamisruum poliiträmpsu puhumiseks.

Seevastu Antero Rokka tegelaskuju ongi see tarvilik ja kasulik eljeefne meeldetuletus, milleks on vaja sõdida ja mida allajäämine maksab. Varasemates lavastusversioonides ei näidata Antero kodu ega ka tema naist Lyyti, kelle õlul oli ka lapseootel nisulõikus ja majapidamisraskus tervikuna (9hektaril?). Allohvitser Rokka on nagu Karjala Maximus, kelle jaoks Jätkusõja võitlus on õiglane ja eluline. Väike Maximus, kes pole olnud kindral, ent tema perspektiivil ja kahevõitlustel on selle fiktsionaalse kindrali mõõde – tema tegude taga pole päti õhin (nagu näeme sõjavangi seljatagant hukkava sõduri puhul) või poisikese püssirohuvaimustus, vaid enda ja oma rahva elatusvahendite eest võitlemine. Ta on selles plaanis vastand leitnant (kapten) Kariluotole, kes võitleb aateliselt abstraktse Suur-Soome rahva eest, kui seletab vastsele abikaasale, et ka Ingerimaa eest on vaja sõdida. Pole Karjalat, pole ka kodu ja põldu, millest pere elatuda saaks. Nende viljakate väljade, oma töövaeva juurde jäämine, on eduka jõurakendamise küsimus. Kui sõdida ei taha ega oska, siis pole omandit, tulevikku ja kõik isandad kõnelevad võõralt.

Tema vabatahtlik ilmumine Jalkaväkirykmentti 8 koos vaikiva ja ustava Susi’ga (Suen Tassu) on lausa sümboolne.

Rokka esinemine ohvitseride juuresolekul ja konfrontatsioon oli armeemäärustike valguses vaieldamatult skandaalne. “Minu naine on kodus rase ja lõikab nisu”, ütleb ta, ja keeldub munakividest distsiplinaarseid karistusi täitmast! Sõjas on kogenud ohvtseridel lihtne vabaneda suudpruukivatest alluvatest, sest ülesanded ja positsioonid pakuvad erineval määral kaitset riskide eest. Rokka ohustab sõnavõtmisel end kogu aeg mahalaskmise ja tribunaliga. Bahovski lihtsalt ei saa aru, mis juhtuks Võõrleegionis, kui kõrgema auastmega ja oma juhtiva ohvitseriga nõnda läbematult söendatakse esineda. Rokka kojutulekud-minekud, haavatasaamine ja lüüasaanult naasmine, ka oma vana Karjalata, on ikkagi võit kahe Strigoi üle korraga.

Ja huumor filmis – see oli võrratu! Kapitalistide pettusest ja evolutsiooniteoorist vatrav sotsialiste valiv sõdur (kas meie lavastajad julgeksid (??) teha nalja Johannes Lauristini tsiteerijatega), ülipüüdlikult ja korrektse esinemisega rügementi meldiv igiliikuri leiutaja, Petroskois-Äänislinnas Lenini pildid seintel, ettepanek kuulata vene plikadega kohtingu ajal Stalini kõnet (?), lõpuks Äänisjärve ääres purupurjus juhtkonna nõukogude linnatänavatel trallitamine.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: