Εὐαγγέλιον ῠ̔́βρεως*

Kuidas saksa ülikoolid ühiskonda teenisid

1945.aasta maikuus jaotasid võidukad armeed Saksamaa neljaks okupatsioonitsooniks ja kooskõlas Nürnbergi protsessivaimuga viisid vähemalt kolm osapoolt läbi denatsifitseerimisprotsessi, et jõuda jälile, kuidas üks ajalooline rahvas langes vabal tahtel sügavale õigusnihilismi (Führerprinzip!) ja tööstusliku mastaabiga kõikehaaravasse julmusse. Lisaks Heidelbergi kasulikele idiootidele sattus aja kohtu ette võrdselt nii isikuvooruste kui ka akadeemiliste võimete poolest kõrgelt hinnatud luterlikke kirikutegelasi, kellest kolme tõstetakse esile justkui “kolme Idamaade tarka “(888), kes lõpetamata keskharidusega “Jeesuslast” Adolf H. Messiana tervitasid:

  • Göttingeni ülikooli professor Emanuel Hirsch (1888-1972)
  • Erlangeni ülikooli professor Paul Althaus (1888-1966)
  • Tübingeni ülikooli professor Gerhard Kittel  (1888-1948)

Nende motiividele ja ühiskondlik-poliitlisele aktivismile heitis anglo-ameerika maailmas valgust Robert Ericsen raamatuga  Theologians Under Hitler (1985), keda huvitas Saksamaa 20.sajandi teoloogia eelkõige seetõttu, et “just siis hakkas kõik viltu (valesti) vedama”. Ma kinnitan, et selline lähenemine Saksamaa ajaloole on ääretult lihtsameelne, saksa kultuuri levikuga olid asjad mädad juba vähemalt 1000 aastat, juba siis, kui tulevane kreeklaste keiser Alexios Komnenos pidas neid palgasõduritena kõlblikuks, erinevalt osade eestlaste esivanematest varjaagidest, äraandmisläbirääkimisteks. Teutoonid pigistasidki silma kinni raha ja hüvitiste nimel, lasid Komnesed ründerühmadega Konstantinoopoli, ning Anna kirjutas mälestusraamatus teiste seas Thule saare varjaagidest eesotsas Nempitasega.

Peamine küsimuspüstitus lähtub teesist nagu kirik peaks alati kaitsma ja väljaastume nende eest, kellel hääl on nõrk või lausa puudub: Miks saksa kirik ei avaldanud vastupanu? Selline küsimusepüstitus pole päris aus. Kirik avaldas vastupanu Otto von Bismarckile (1815-98) ja sellega episood finaliseeruski suure ülekaaluga Preisimaa-kultuurikeskse ühendatud Saksamaa kasuks. Ühendatud Saksamaal oli kaks suurt kirikut – üks osa allus Rooma paavstile ja teine osa oli nn saksa ehk Martin Lutheri reformeeritud kirik. Saksa keiser ja riik pidi olema kõigile leivaisaks ja ihuturvajaks. Seda perioodi katoliiklaste tasalülitamisel (jesuiitide ärakeelamine etc) hõlmatakse positiivse epohhina saksa riikluses – der Kulturkampf. Pikem ülevaade sellest tegelikult eesti keeles puudub, sest okupeeritud Eestis vaadeldi seda vana ja ebaproblemaatilise teemana, mis enam midagi seletada ei aidanud hilisemates või kaasaegsetes arengutes. Mis on lühinägelik arusaam!

Valgustusajastu ja industrialiseerumine-urbaniseerumine tõi saksa religioonielus kaasa uue keskklassi aga veel enam proletariaadi plahvastusliku kasvu. Viimaste muredega haakumiseks kirikul traditsioonist antud abinõusid polnud, vastupidi, linna-asunud paupereid tõrjuti,  mistõttu olid nad kerge saak sotsialistlikele või otseselt kriminaalsetele poliitilistele ideoloogiatele. Just sellelt kihilt kooris lõpuks ka natsionaalsotsialism oma poliitilise võimu andnud koore. Uut olukorda ehk urbaniseerumist on väljendatud sõnadega mõistuseajastu, kus evangeelne usk vajas ratsionaalset reinterpretatsiooni, mis suudaks võistelda teesidega valgustatud stsientismist kui “väljapääsuga keskaegsest vaesusest ja julmusest”. Maa oli siiski planeet, mis mitte ainult ei pöörelnud telje ümber, vaid tegi kooskõlas Newtoni astronoomiaga kellavärgilisi tiire Päikese ümber. Teisi sõnu neile, kes olid midagi kuulnud Galileo ja Kopernikuse võidukatest debattidest usuteaduslike kraadidega ülikooliidiootide vastu, oli vaja pakkuda versiooni katekismusest, mida valgustatud-ratsionaalne inimene võiks vastu võtta. Samavõrd nagu Kristuse neitsistsündimine ja imeteod olid mõistlikule inimesele hoomamatud, kui mitte otsesõnu skandaalsed, nõnda võis ju tema keskkond ja päritolu – juutlus – olla ümbermõtestatud. Jumalinimese asemel kõneleda pigem jumalikust inimesest, eetilisest eeskujust ja moraalsest majakast, Christus Rex’ist, kes vooruse varal jääb peale ja pöörab ajaloo käigu enda kasuks. On ilmne, et juba sellised väikesed nihked algnarratiivi-usutunnistuse rõhuasetustes annavad tunnistust nõrgavõitu usust ja vajadusest olla igavlevate bürjerite poolt heaks kiidetud. Profaniseerumine ehk usuelu sidumine maise käekäiguga, kui tasuga äravalituses, algas 1813 ja 1870.aastal, kui traditsioonide giljotineerimist sümboliseerunud Napoleoni-märk kaks korda lüüa sai. Ehkki Christus Rex polnud sõjamees, vaid ravitseja isegi ratsionaliseeritud teoloogias, ometi arvas isegi osa saksa teolooge, et usutasu peab kuidagi vabariiklaste ja naabrite äralöömises kuju võtma. Selline skeem on vähemalt VT arhetüüpia – ürgjuutlik – nagu JHWH osalenuks alati  klientrahva (kes teda eksklusiivselt ainsana tunnustas) sõjaliste võitude sepistamises, kiites ühtlasi heaks alistatud meespoole genotsiidi, kui mitte tegelikult seesama jälg vanast germaanlaste sõjajumal Odin-kultusest, kelle vereliin elanud keskajalgi “veel kuskil Austrwegr piirides“. Võib-olla oleks pidanud nad üles otsima ja vähemalt üritama kuidagi ära osta?

Igatahes 20.sajandi 20.-30.aastate saksa luterlik teoloogia tegeles muuhulgas retoorikaga, justkui kaotus I maailmasõjas oli “valitud rahva” proovilepanek ja Jeesuse ristilöömisega analoogne episood saksa rahva oleluskatsumuses. Jeesus polnud mitte Rahuvürst vaid Tasuja-Ülestõusja, kes valib vaenlaste jätmise roomlaste meelevalda – tappa ja pagendada. Pole üllatav, et rooma tervitus oligi märk, mis hakkas ikoonina hõlmama revanšismi ülikehastust natsionaalsotsialistlikku parteid.

Göttingeni ülikooli usuteaduse professor, kes kaitses doktoritöö Fichte religioonifilosoofiast, kirjutas 1920.aastal raamatus Deutschlands Schicksal:

Meie sakslased peame saama vagaks rahvuseks (Volk), kellel evangeelium võtab võimust südametunnistuse üle. Vastasel korral ei saa me oma saatuse seppadeks (1). Usk Jumalasse annab meile kaks asja, mis on hädatarvilikud meie rahvale. Esimene on … selge arusaam inimsusest ja ajaloost, rahvusest ja riigist,  mis teravdab õiget ja kohusest lähtuvat meie südametunnistuses, nii et me teeme ja kannatame kõike oma rahva nimel ja riigi jaoks, mis läheb kaugemale meie personaalsest piiratusest …  Teine on üsna isiklik (mida usk annab). Usk Jumalasse äratab meis need iseloomu- ja hingejooned, mida meie, sakslased, meeleheitlikult neil aegadel vajame.”

“Me olime maailmarahvas, üllas rahvas, võibolla kõige õitsvam ja parim kõigist … rahvas, kes oli väga uhke sellisena Jumalast loodud olemise pärast. (2)

(1) Wir Deutsche müssen ein frommes Volk werden, ein Volk, in dem das Evangelium Macht hat über die Gewissen. Sonst werden wir unsers Schicksals nicht Herr.

(2)Wir waren ein Weltvolk, ein adliges Volk, vielleicht das blühendste und beste von allen“ (143) und wünscht sich „ein Volk, das sehr stolz auf die ihm von Gott gegebene Art is.

Ta oli varem tervitanud I maailmasõda kui võimalust saksa rahvast proovile panna, nüüd aga soovitas fanaatiliselt uskuda kõikvõimalikesse imetegudesse kümnete-tuhandete morfiinisõltlastest ja amputeeritud sõjasantide hordide taustal. Teiselt poolt pakub ta indulgentse luterliku kiriku poolest neile, kes tõstavad riigi ja kollektiivsed militaarsed-geopoliitilised eesmärgid üle individuaalsete, olgu inimese päritolu või peresugupuu milline tahes! Sellises luterluses pole jälgegi üldinimlikust printsiibist – enne poolakaks, tšehhiks või hollandlaseks olemist – ollakse inimesed. Või siis pole selles kübetki arvestust, et ka baltlased ja skandnaavlased kuuluvad luterlaste sekka. Saksa riik, kultuur ja rahva päevapoliitilised huvid tõstetakse üle kõigi. Milleks peaks neile sellist sitast “saksa kirikut” vaja olema, kui mõned eestlased on jumal Odini soost?

Sakslased pole olnud kunagi maailmarahvas, kui pidada silmas nende levikut ja avastustegevust, Liivimaa inimeste tööst ja vaevast nuumamine kuulub vaevalt ülluse definitsiooni juurde. Liivimaa mõisad õitsesid vaid kohalike moonakate ja retnike tööst-maksudest.  Üsna ülbe ja valetaja tõuna paistavad sakslased siitpoolt vaadatuna! Kui sakslased polnud ka sõbrad ehk ei saanud ju tehniliselt reeta baltlasi, siis astusid nad Ribbentropi vabatahtliku ettepanekuga ehk Moskvasse lennuga 1939.aastal, millega sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt, eesti rahva vaenlaste sekka. Sarnast hävingut ja laostamist pakub ajaloost vaid Liivi sõda.

1933.aastal kirjutas ta vabatahtlikult alla ustavusvandele Adolf H. suhtes:

Wir deutschen evangelischen Theologie Professoren bitten den Führer und Reichskanzler die von Martin Luther geschaffene Verbindung der deutschen evangelischen Kirche mit dem Staat zu wahren. Im Sinne des deutschen Aufbruchs bekennen wir uns zu der schicksalhaften Zusammengehörigkeit des deutschen evangelischen Kirchentums mit der nationalsozialistischen Bewegung.

1937.aastal liitus parteiga ja oli SS organisatsiooni patroonliige.

Paul Althaus (1888-1966) alustas pastorina põlis-Poolas Lodzis ja võimuvahetudes oskas nagu tark madu sõnu ümber seada, kõneledes juba 1945.aasta suvel “kurjuse vaimust, mis viimased 12 aastat” kõikidesse saksa ühiskonna valdkondadesse tungis ja kuritegelikkust dikteeris. Ta tuli kergelt denatsifitseerimisest läbi ja võis 1947.aastast jätkata õpetamisega, näitamata üles mistahes kahetsustunnet 1930.aastate avalik-poliitiliste väljaütlemiste ja seikluste üle. Seevastu 1933 ehk III Reichi algaastal, mis oli ühtlasi Martin Luther Reformaatori suur juubeliaasta luterlikus kirikus, avaldas Die deutsche Stunde der Kirche, milles võrdles katoliiklast Adolf H. paavstluse Esi-demoniseerijaga: Unsere evangelischen Kirchen haben die deutsche Wende von 1933 als ein Geschenk und Wunder Gottes begrüßt. (Meie evangeelne kirik tervitab 1933.aasta saksa pööret kui Jumala kingitust ja ime!)

Kuidas siis nii? Pärast balletilemb Wilhelm II pagendamist Hollandisse vaadeldi Weimari Vabariiki ehk demokraatlikku riigikorda kui midagi saksa kultuurile ja moraalile (mentaliteedile) võõrast, mis lõhub ja viib saksa rahva-Volki allakäiguteele! Demokraatia pole sakslastele omane, erinevalt kreeklaste ürgpoliste traditsioonist või isegi Nygardia-Aldeigo vabariigi (slaavi-venepäraselt Novgorodi vabariik) väci-inimestest (väci ehk vägi vadja-ingeri pärane nimetus oma rahva meeskodanikkonnale), kellelt saigi nime idaslaavlaste rahvakoosolek veetše.

Althaus oli seda meelt, et demokraatia pole sakslastel veres, see viib riigi võõrandumisele (?) Volk’ist ehk rahvast!!! Selline saksa loogika on v ä g a  h u v i t a v just meditsiinilisest vaatepunktist!

Demokraatia asemel peaks ühiskonnaelu olema dikteeritud Volki ehk rahva kogusumma mõistest. Polnud üldsegi problemaatiline, et pidi leiduma mingi otsustusprotsess ehk demokraatia valimistena rahva tahte väljendusena – see lihtsalt polnud luterlike teoloogide arusaamises objektiivne mõõdupuu! Saksa rahvas ei ole selline!!!!!

Viimane nael, mis Althausi nurjatute nimekirja kinnitas oli Deutsche Christen-liikumine, mis sarnaselt gei-kristlastele hakkas Uut Testamenti toimetama, soovitades hoiduda apostel Pauluse õpetus-sõnades ja lõpuks üldse eemaldada juut ja hiline isehakkaja apostoolse traditsiooni tunnistusena Raamatust! Nad kujutlesid end tegevuskristlastena, kus noored hakkamist täis mehed tõestasid end uutes oludes vanade kommete austamisega – noorikute vedamisega kirikusse, selle asemel et ilmaliku laulatusega rahuldada, mida oli lihtsam õmber teha, kui põlev armastus oli altari ette vannet andma seadnud prostituudi ja pornostaari nagu juhtus esimese Adolf H. militaargeeniusena väljahüüdja Reichi’i sõjaministri ja feldmarssali Werner Eduard Fritz von Blomberg’iga. (Hitler ja Göring olid isamehed laulatusel. Skandaalsete eluloofaktide ilmnemisel vana sõdur von Blomberg siiski keeldus lahutusest.)

Deutsche Christen disainis analoogse lipu natsidele, punasel kanga ja valge ringi keskel asus svastika asemel rist, mille alusel leidusid tähed D ja C – need lipud kaunistasid edaspidi mitte ainult kaasahaaratud kogudushoonete seinu vaid ka kirikualtareid. Selline lihtsustamine ja sissetung kohutas siiski väga paljusid, isegi rahvuslikult meelestunuid – Barmer Theologische Erklärung 29.-31.mai 1934.aastal ehk Barmeri deklaratsioon distantseerus end teoloogilisest nihilismist ja paganlike sümbolite-päevapoliitika viimisest katedraalidesse. Paul Althaus alla ei kirjutanud ja pooldas tuliselt rahvuslikku äratamistegevust just sellisel madalalaubalisel ja agressiivsel viisil, et kõikvõimalikku saksa soost elementi kirikusse saada!

Gerhard Kitteli väljapaistvaid uurimusi evangeelse traditsiooni kohta kasutatakse ülikoolistuudiumites meie päevini. UT Teoloogiline Sõnaraamat kuulub siiani protestantlike kirikute käsiraamatute sekka (Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament, Bände 1–4 (von 11). Kohlhammer, Stuttgart 1933–1942.).

Arvamus temast oli erinevalt paljudest kaasmaalastest väljaspool II Reichi ehk keisririiki nii kõrge, et Oxfordi õpetlane Herbert L.M. Loewe kirjutas talle kaunilt, et südametunnistusele koputada:

“No one in England, Jew or Christian, troubles about the views of Nazi professors who have given themselves to Hitler and sinned against the light. It is just not worthwhile. … But about you we are troubled and grieved because we reckoned you to be on the side of the angels.”

Ta oli juutluse ja rabinistika uurija, varastel aastatel imetles nende religiooni, kinnitas et Jeesusel pole midagi sellist õpetustes, mida ei leidu juba Talmudis. Natsionaalsotsialismi valimisvõidu puhul ilmus avalikult antisemiitide sekka. 1934.aastal levitati 9000 koopiaga uurimust Judenfrage, milles laitis maha juutide hävitamise ja assimileerimise – seda olevat varem proovitud, ent ebaõnnestunult ja juudid on germaanlastest liiga erinevad, et kokkusulamine õnnestuks. Juutlus on talutav saksa kristlastele vaid siis, kui see rabinistlikus formaadis püsib. Mis otseselt satub opositsiooni sellega, kuidas Viini kunstipede alustas kirjeldust “oma võitlusest valede ja argusega” – mingi tumedas rõivas tont hulkuvat “puhtaverelistes” saksa linnades, loomulikult oli see ortodoksne juut!

Gerhard Kittel soovitas neile anda nn külalis-staatust. Mida saksa kultuurieripäras orienteeruvad haritlased kommenteerisid, kui mõttetut käiku: sakslastel puudub külalislahkus ja võime pakkuda sisulist kaitset. Mis kreeka polistes võis olla aastatuhat toimiv praktika, ei sobivat sakslastega. Ometigi isaliinides on ju I ja J-haplogrupp teineteisele väga lähedalseisvad – üks on lausa teise esi-isa!

Oma kitli sai ta siiski kätte: 1945.aastal suvel tulid prantsuse sõdurid talle järele, ta istus koos teiste pättidega 17 kuud luku taga, ja kui vabanes 1946.aastal, siis keelati tal 1948.aastani Tübingeni ülikooli siseneda. Ta suri üsna murtud mehena veel enne, kui tema osalust “teadusliku antisemitismi” formuleerimises kriminaalkohtu ees menetleda jõuti!

On ülimalt kahetsusväärne, et Eesti Vabariik akadeemiate seinade vahele seatud punaste suuvoodtritega pole sama resoluutselt toiminud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: