Oletuste ajalugu (3): Rongo-ORongo gloobuse kuklapoolel?

Kõige vastuolulisem eel-ajaloo küsimus Okeaanias?

Kui Te-Arawa laeva ehk esimesed polüneeslased 13.sajandil (?) jõudsid seitsme esimese kanuuga Uus-Meremaale, siis nende legendide järgi sügaval metsas ja järvedel elasid juba nii väikesekasvuline hele rahvas kui ka kõrgematel aladel punapäised hiiglased. Neid mägedel elavaid heledanahalisi ja karvalisi nõidu nimetasid juurdelisandujad Patupaiarehe-rahvaks, kes muutus neile aja jooksul omamoodi mütoloogiliseks haldjarahvaks. Alati rõhutati, et nad olid heledanahalised ja punakas-blondide juustega. Mõnikord samastatakse neid ka Ngati Hotu ehk whaka-valge rahvaga, Turehu hõimu ja Urukehu (punapead) mõistega, ehkki see ei ole suulise traditsiooni järgi päris õige.

Tillukesed blondiinid olnud öise eluviisiga ja käinud waka paatidega ehk monoksülonitega, mida meil materjali järgi eponümiseeritult (?) haabjateks nimetatakse, järvedel võrke välja võtmas. Pärimuse järgi elanud nad Uus-Meremaal Okataina järve ääres. Polüneeslased võrkudega, vähemalt esialgu (?), kalastada ei osanud. Reverse engineering sai teoks puhta juhuse tõttu. Pimedas liitus kord tumedam ja väikest kasvu maori noormees vetel toimetajatega, ent kui need märkasid võõrast, siis pagesid saagist täidetud püügivahendit hüljates. Whai-punumismäng meenutavat seda vana haldja-ajaloolist seika.

Turehu rahvas olnud samuti hele. Kaevasid põldude jaoks kanaleid. Olid erinevalt metsahaldjatest ka külainimesed ja maaharijad. Nemad kujundanud looduslikke amfiteatreid, kus laulsid ja kõnelesid valjult. Mõnevõrra meenutab ynga-inkade maastikuarhitektuuri.

Mitmed alternatiiv-versioonide autorid viitavad reale autoritele, kes Uus-Meremaa, Tahiiti ja Lihavõtte saare eelpolüneesliku asustusloo juures mainivat “valgeid ja punapäid”. Pean tunnistama, et ühelgi korral pole ma vastavaid kohti kirjanduses üles leidnud. Seetõttu hindan kõrgelt, kui viited “kuldkollastele, valgetele või punastele” juustele leitakse järgnevate autorite-rännumeeste teostest (mida ma seega ei suutnud välja selgitada):

A. Maggie Papakura “Puhi ariki” The old-Time Maori (maininud Whaka blondi);

B. Elsdon Best (1856-1931) Tuhoe;

C. Keulap ja Chachapoyas Andides (27. peatükk (?) Crónica del Perú: el señorío de los Incas – Pedro de Cieza de León).

Seni tuleb kaunistatud fassaadidega hoonete ja ühepuupaatide, isegi Putorino (võluflöödi) saamislugu, endogeensete kreatiivsuspuhangute varal seletada. Monica Matamua (Kuia) ütlustest ja isegi tema perekonna DNA-st ei piisa selleks, et ilmtingimata võtta tõe pähe nagu whaka valgetel ongi teistsugune Whakapapa (sugupuu) kui polüneeslastel.

Kuia väidab, et ta on ühe viiest hõimudevahelise 1860.aasta tapatalgu, milles notiti maha kohalike valgete ehk Ngati Hotu hõimu 3000 inimest, mis oli viimane suurem androfaagia-pidustus Uus-Meremaal, üleelaja järeltulija. Ei oska arvata kumbapidi, ent süžee sarnaneb liiga H.G. Wells’i eloide ja morlokite klassivõitlusele. Isegi kui Ihaka Whanga oligi kuulus europiidsete jootnega Whaka hõimuliider (nagu kahva), ning meil on alust võrrelda tätoveerimist kui märgistamist samuti punapäiste agathyrside, arii-harii või gelonite (kes siiski kaldusid olema ka brünetid) tavadega, siis ka Alpide Jäämees Ötzi kandis märke ja tema eksistents viiakse 5300 aasta ette juba! On arvatud, et kiviaja šamanismi ravitsusvõtted seisnenud muuhulgas taimetinktuuride viimises naha alla geomeetriliste mustritena! Ja me ei tohiks end lasta meelitada isegi mitte 887 moai-hiidkujust, mille silindrikujulised peakatted kujutavat samuti punapäiste harii-arii rahva-laadset juustekorraldamisviisi siduda juukseid peakohal kokku ja paista nii vastastele suuremad!!! Neil pidi kindlasti olema Põhja-Euroopa geene selle tunnuse alusel sideme loomiseks. Baski-keldi liin siin töötada ei saa!

Mitte kõikjal Polüneesias on mehed tätoveeritud ja naised mitte. Mõnes kohas on ka vastupidi. Nõidadel on tätoveeritud vaid parem silm ja selle ümbrus. Seal, kus tätoveering nagu agathyrsidel sotsiaalset positsiooni näitab, tätoveerivad nägu ja eriti ülahuult vaid hõimuliidrid.

Kuia narratiivis kõneldakse legendaarsest sõjast India kontinendil või Pärsias ehk 165 põlvkonda tagasi (arvutasid, et 3500 aastat tagasi?), mille tõttu võeti ette exodus tumenahalise rahva genotsiidi eest üle Vaikse ookeani itta. Hiljem on vaieldud nii selle üle, kas nad ikka elasid üle hõimusõjad ja kas USA-s tehtud DNA, mis näitas kahte suunda –  Peruu ja Loode-India -, on piisav ajaloo rekonstruktsiooniks. Peruu poolelt soovitakse end sidudada Chachapoyas ehk Pilveinimestega (liivi-türgi keeles pila-bolot etc). Väidetakse et Uus-Meremaa Ngati-Hotu eelsiirde rahvale vastavat Lihavõttesaarel (aka Rapa Nui=te Pito o te Whenua), Hotu Matua. Chulpa>Tupa sõnad mõlemad suhestuda eesti keeleski tuntud mõistega tulp, kuivõrd märgistab silindrilist monumenti, mis muutub eriti kummaliseks, kui moodustatakse teisegi tuttava sõna nagu Rongo abil: Rongo tupa! Nagu Ring-tulp või tulp+ring …

Kartuli-Jumal RONGO!

Polüneesia tunneb jumalust nimega Rongo. Temagi olnud kunagi vähemalt lihalik avatar, kuivõrd olnud punapea, kes toonud rändega itta ja Uus-Meremaani välja endaga kaasa kumala-kumara ehk kartuli-kasvatuse. Enamasti austatud teda põllumajanduse (mitte rukki) ja rahujumalusena. Ent rände oletatavale alguspunktile ehk Taiwanile lähemal olnud ta ka sõja- ja Kuu-jumal. Huvitaval kombel ka siinkandis on Kuud seostatud nii sõja kui ka taimekasvatusega. Igatahes sarnanevat Rongo Orongo-nimelise külaga Rapanui saarel, mis võiks ju siirdealalist ühendust kinnitada, peale arhitektoonsete kokkulangevuste, mis põhineb enamasti nööriga (sirkel-tehnika) telje ümber kivi-ladumiste tsentreerimistes. See on kõige lihtsam-lollikindlam ehitusladumisetehnika ja samas efektiivseim ruumikasutusplaneering. Sest ka inimene on ümar, ehkki salvede puhul on mugavam rektangulaarsete ühikutega rehkendada. Niisiis Orongo oli punapea. Muideks μαύρος on kreeka keeles “must”, mis kõlab justkui tumeda ja valge vastanduses, ent seegi võib olla kokkusattumus. Waitaha tuli Rapa Nui-saare kaudu Uus Meremaale.

Wai-taha lugu

Waitaha hõim tulnud enda pärimuses 77 põlvkonda tagasi Uus-Meremaale ja juba siis elasid seal inimesed. Huvitavalt kõlab Tangata Whenua – Maa-inimene, kelleks saadakse läbi abiellumise põliselanikega. Sarnast narratiivi pakuvad veel Ngati Porou hõim Idarannikul. Nagu eelpool viidatud, siis kapten Samuel Wallis näinud 1767.aasta käigul Tahiitile HunaHine (NaistePüha saar?) ja Ra-haietea saarele seal elamas 1/10 ulatuses puna-blonde inimesi, ja kui kapten Cook kaks aastat hiljem sealt läbi seilas, siis ei leidnud enam neid, sest haigused olevat nad maha võtnud. Waitaha rahvas sõdimise ega inimsöömisega polevat kunagi tegelenud, kuivõrd uskusid, et tappa teine inimolend on lõhkuda iseenda oma.

Prantsuse kuulus immunoloog Jean Dausset tegi DNA teste Rapanui inimestele ja leidis, et neist, kes 19.sajandi hädadest-haigustest läbi tulid, olnud geenidelt 76% Polüneesia, 8% põlis-Ameerika, 16% Euroopa päritolu.

Lõpetuseks, olgu lisatud kummaline lugu Uus-Meremaa Waipoua metsast, kust leiti vanu kivikalmeid. Kohaliku koduloolase Noel Hillam teadetel raadiosüsinikmeetod 2250 eKr, millegipärast aga kohalik administratsioon salastas materjalid ja ligipääsu väljakaevamiste fondile 2063.aastani.

Kui mõni Eesti telekanal rendiks antud 2016.aasta Uus-Meremaal vändatud dokumentaali esitusõigusi, siis nii asjaliku ja haritud mererahva nagu eestlaste kaasamisel oleks minu arvates üsna produktiivsed tagajärjed:

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: