Film ka koerasõpradele: Under sandet (Taani, 2015)

Taani kesk- ja varauusaegne mereimpeerium on kaasajaks taandunud ca 43 000 ruutkilomeetrile, ehk mõnevõrra vähem kui Tartu rahu-järgne Eesti Vabariik, ehkki elanikkond on neli korda suurem (5,7 miljonit). Taani oli 20.sajandiks imperiaalsetest ambitsioonidest loobunud neutraalne riik, mis deklareeris neutraalsust, ehk suurriiklik tabatud-saamine “rahvuslike huvide kaitsmiseks” tõstis ühe suure “kultuurkollektiiv-rahva” eluhuvid paratamatult kõrgemale tagasihoidlikes poolkelpkatusega rannataludes elavatest taanlastest. Kuidas taanlased tundsid ennast pärast paari päevast invasioonisõda ja alistumist? Tänutunnet vennaliku enesekäestpäästmise eest? Või küsigem nii – kui eestlased usuvad, et väikerahvad mõistavad positsioonilt üksteist paremini, siis kuivõrd ikka Wehrmachti sääreväristajatega riiki vuranud Ribbentropi militaar-inglitele lilliviinud linalakad erinesid taanlastest? Eestlased ei teadnud, et tegelikult Adolf H. lubas Baltimaad ja Soome puna-armeelastele?

2015.aastal  Taanis filmitud Under sandet (ek Liiva-alune (!!)), mis ingliskeelsena – Land of Mine (Miini-maa) – on vähemalt venekeelsed filmilevitajad ärapetnud (Моя земля), jutustab ühelt poolt väikese rahva raevust okupeeriva suure naabri vastu ja teiselt poolt propaganda-tuhinas saksa armeesse värvatud ka saksakeelse Läänemere-ruumi poisikestest, kes lapseealistena pannakse vastutama saksa insenerivägede leidlikkuse ja tehnilise ekspertiisi ülesharutamise eest. Viie-aastasest okupatsioonist on Jüüti poolsaare läänerannikule inglise dessant-invasiooni kartuses kaevatud kaks miljonit maamiini, millest pool miljonit sõjajärgselt 2000 saksa sõjavangi poolt demineeriti. Välja pääses sellest vaid töölõpetamise, sandistumise või surmaga. Pool 2000 sõjavangist ei jõudnudki kojunõudmiseni või töölõpetamiseni. Vene noored kurdavad mõnikord, et neisse suhtutakse Baltimaades teistmoodi. Ka neile on see film! Keegi pole teile siin ametlikus korras pealelasknud, pannud koerakombel palli tooma või igapäevaselt väärkohelnud! Ometi sattus nõukogude-vene avangard siia Adolf H. lepingupartneritena!

Filmikangelasteks on rühm saksa poisse, kes sõjavangidena kuulekalt vanemate kamraadide järel Taani rannikusektorit miinidest puhastavad. Briti vägedes (?) teeniv insenervägede seersant vastutab eelkõige töö eest, kuna sakslaste heaolust, näljast või töötingimustest, on tal ilmselt ükskõik. Küll lubab ta kõik tööga hakkamasaamise järel koju saata. Kolm algse satsi poissi surevad nn töö-õnnetuste järel ja seitse aga tehniliste defektide tõttu, mis masstootmisega ikkagi alati kaasas käivad ja ka juba demineeritud kraami kokkupanemiselgi ohtu endast kujutavad.

Ja eestlased võrdlevad end taanlastega! Siin pole mitte ainult eneseväärikusest tugevalt puudu!!! Pehmelt öeldes.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: