Akadeemiline liputamine

Mihkel Mutt kirjutas 1.augusti 2017 Postimehes arvamusliputajatest, mis kipub nn performatiiv-nähtusena langema olemuselt ühelpoolt rigoristlikult defineeritud psühhiaatrilise nartsissismi, teiselt poolt eesti kultuurikontekstilise Vilde poolt kirjeldatud kuulsus-narride (Tatikas-Vesipruul) ja lõpuks ekshibitsionismi, mis seostub erootilise mõnuga enesepaljastamisest, kolmnurka. Teist võõramaalased ei taju, seda hakkavad eesti semiosfääri kuulujad ilmselgelt tajuma mõne aja pärast pärast esimest üllatust ja segadust.

Mihkel Mutt kirjutab:

“… tema arvamus peab teistest silmatorkavalt erinema ja šokeerima. Ka teiste arvajate mõtted ei tarvitse alati põhiliiniga haakuda, aga see tuleb neil loomulikult ja vahel koguni sisemisi takistusi ületades. Nad teavad, et nende mõtted pole populaarsed, aga tõevajadus on suurem.
Seevastu arvamusliputajal on keskne just isiklik rahuldus, tema tahab oma eriskummalise arvamusega silma torgata, nii et kõik kiljuksid uih ja aih.
Arvamusliputamisel on mitu vormi. Mõni kirjutab väga segaselt ja võõrsõnadega, nii et normaalsel inimesel võtab arusaamine aega. Lugeja vihastab, aga just seda liputaja taotlebki. Tema rinda täidab uhkus, sest tavaliselt kirjutada oskab igaüks, aga niimoodi nagu tema – väga vähesed, sest see on euroopalik ja progressiivne. Mõni kirjutab selgemini, aga maalib musta valgeks, selleks et näidata, kuidas tõde on väheste pärisosa ja et tema kuulub valgustatute hulka.”

Kohe hakati kommentaarides loetlema neid, kes liputajatena paistsid, arvates ennast loomulikult erandiks, vaatamata ilmsele korduvale sõnavõtmisele sama teema raamides, mida enesekriitiline või vähegi ebakindlam indiviid oleks pigem vältunud, et kahtlusvarju vähemalt enese kohal vältida!

Mihkel Mutt kirjeldab muidugi väga vana inimkonna häda ja vähemalt praktilisema meelega roomlased, kes hooti pagendasid metropolist filosoofe koos astroloogidega, pidasid just filosoofiat intellektuaalse nudismi plaažiks, kuhu enne varavalgustki kogunesid parimatele kohtadele (ehk kesksele) just kõige rängemate kõrvalekallete ja perverssuste harrastajad. Lõpuks tõmbusid arukad inimesed linnalähedastelt liivarandadelt maamõisate aedade ja pergolate varju, et välja puhata niigi koormavast Rooma pleebuse igapäevasest lärmist ja väljapressimistest. Mitte niivõrd teadus, kui just filosoofia on pakkunud antiigist saadik peavarju kõiksugu jampsijatele, vale-prohvetitele ja tähelepanu nimel kraaklevatele hullumeelsetele. Pöördun tagasi vana postituse juurde 2008.aasta oktoobrikuust:

Nicholas Petroditos on osundanud 6 joont, mida roomlased käsitlesid erakordselt negatiivsena ja vastandlikena enda hoiakutele:

1. volubitas ehk sõnadega keerutamine, asjast mittekõnelemine;

2. ineptia ehk jampsimine, uskuda end olevat tark asjades, mida ei tunta;

3. impudentia ehk häbematus;

4. valelikkus;

5. luksusega suurustlemine;

6. levitas ehk pinnapealsus.

Just selliseid asju võib täheldada ka igasuguste akadeemiliste lipujate puhul.

Märt Põder aastatetaguse Pekka-Eric Auvinen’i Delfi-imetlemise näiteks toomine oleks ilmselt liiga kerge juhtum punktikogumiseks, lausa Poksikoti juhtum, ehkki iseenesest langeb ideaalselt ta nii Muti kui minu diagnoosi kõigi tunnuste alla (tsiteerin SCE 2011 14.veebruar):

Kolm nädalat hiljem haaras sellest kinni Märt Põder Delfi portaalis kirjatöös Mõrv ja mõte. Inimolu ohud (30. november 2007 04:46).

Kirjutis alustab wertherlikes kannatustes heitleva noormehe sisemaailma portreteerimisega,  andmata endale aru, et sellise õilistava ilukirjandusliku tekstikatsetusega määritakse süüta ja relvitult hukkasaanute mälestust:

„Ta ei püüdnudki panna vastu relva kütkestavale jõule, mis küündib inimeste südametesse seal, kus sõnad ainult möödaminnes riivavad. “

Seetõttu pakuvad mulle siin huvi eelkõige mitte-nii-ilmsed ja sofistikeeritumad juhtumid, seda enam, et kommunistliku okupatsiooni-järgne ja sellest võrsunud establishment pakub siin erinevat laadi akadeemilise hulkurluse produktidele nii leiba kui ka peavarju.

Teadus tegeleb olulistes asjades kas tõe või rakenduste otsimisega. Olulisus on sõltuvalt teadusharust ette antud ka traditsioonidest. Üks moodus teiste tööd maha teha on kinnitada, et see on ebaoluline, ebakindel ja väheefektiivne. Mõned asjad on ilmselged ja ei läheks läbi. Näiteks öelda otse, et Cartesiuse koordinaadid ei ole Lääne moodsa loodusteaduse nurgakivi. Ent kui mõistus on koolipoisi tasemel, millest annab märku alati eesti keele külgehakkamatus ka aastakümne järel, siis on võimalik väita – loogiline ruut ei ole mingi keskne figuur loogikas, ja üldsegi ei mängi selles mingit rolli.

Inimesi peaks iseenesest tegema ettevaatlikuks, kuidas üks lõpetamata keskharidusega Viini kunstipederast 44% suurriigi, mis hoopleb siiani kunsti, teaduse, kultuuri ja muusikageeniuste kadumaläinud haudadega, kodanike toega diktaatoriks valiti, et seejärel ettevaatuse ja eelarvamusega suhtuda selle riigi kultuurproduktidesse. Kahjuks pole ka 800 aastat võõrast trampimist teinud targemaks. Lihtsalt ei saa aru, et neil on ikka seda maad vaja taskute täitmiseks! Mõned asjad ei muutu ja selle nimel tehakse mida iganes!

Ja kui ollakse erialase ebakompetentsusega vahele jäädud, siis asi otse selle riigi, mida ei teie ega teie esivanemad pole aidanud luua, vaid ainult lõhkunud, avalikes õpperuumides muuta isiklikuks. Minu lapsepõlves nimetati seda lihtsalt pedereerimiseks. Teema on mahukas, ma pöördun selle juurde kindlasti veel tagasi.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: