Keelatud film palgalistest KGB sadistidest: Child44

Miks te lasete sellistel Eestis üldse mingeid ameteid veel pidada?

Hollywoodi filmi Child 44, mida Venemaal lubati vaid videolevisse pealkirja all «Номер 44», hakati Ida-Euroopas Prahas, Rumeenias ja mujal üles võtma juba kaks aastat enne esilinastumist 2015.aasta aprillis. Venemaa valmistus parajasti 70. Suure Võidu pidustusteks ja kohe plahvatas tsensorite kabinettides skandaal – film võltsivat Stalini-aegset ajaloolist reaalsust liiga palju, et seda laiadele publikumassidele kinodes näidata. Otseselt Venemaa kultuuriministeerium ei keelanud filme ja vastutus veeretati peamisele distributsioonifirmale, mis tuntud vabatahtlikkuses levitas filmi Venemaal edaspidi vaid DVD ja online-formaadis. Küll aga kaebas mõni ametnik, et 1952.aasta Venemaad kujutati Mordori-taolise inimsööjate mega-urkana ja venelasi hallide alaminimestele, kellel puudub igasugune moraal ja inimlikkus. Olgu lisatud, et levitamispiirangud kehtestas filmile samuti Valgevene, Kasahstan ja Kirgiisia. Gruusia lükanud esilinastuse sama aasta oktoobrisse! Niipalju Kaukaasia julgest esikvabaduslapsest! Mida siis venelased, kelle laiatarbe-videolaenutustes osades Euroopa riikides pornokinodes esitletud Emmanuelle‘i melodraama rubriigist leiab ja Deep Throat’i erootika-klassikasse liigitatakse, pelgasid filmis, mille põhiversioonis mistahes alastuse ja seksuaalvägivalla näitamine puudub?

Väidetavalt olla 1952.aastal Stalin tellinud julgeolekuorganitelt mõrvastatistika allasurumise, selleks et veenda maailma sotsialistlikus paradiisis, kus tapavad vaid üksikud välisagendid ja õnnelik ühiskond ei produtseeri psühhopaate-tapamaniakke – Paradiisis ei tapeta! Kui julgeolek sellist statistikat ei tunnustanud, siis ilmselt ei saanud ka ajalehed edastada ohusõnumeid sõjajärgsetest röövmõrtsukate jõukudest või lapsi-naisi jahtivatest seksuaalmaniakkidest. Statistika allasurumine esines isegi veel Eesti Politsei esimestel aastatel ja selle päris eesti riik nõukogude poolsõjaväelise organisastiooni loogikast, milleks miilitsat peeti! Sest fakti sissekirjutamisega kaasnes kohustus kuritegu avastada! Kõige õnnelikumad olid konstaablid, kelle piirkonnas leidusid toimeka turvateenistusega suurkauplused, mis omal käel vargaid teolt tabasid ja politseile üle andsid!

Filmi peategelane on Holodomori-aegses näljas perekonna kaotanud Leo Demidov, kelle lapsendab nn polgu pojaks metsas Ukrainat valvava Punaarmee üksuse juht. Berliini lahingu ajal osaleb Demidov Riigipäevahoone vallutamisel, ja vaid juhuse tahtel satub tema lipuheiskamispropagandafoto peategelase rolli, kuivõrd esialgselt kangateiba kätte võtnud ja katusele vedanud Aleksei Andrejevi randmed on täis arvutuid röövimiste-varguste-marodöörluse käigus korjatud käekelli. Selline võigas enesestmõistetav õigusnihilistlik mentaliteet saadab filmi faabulat lõpuni. Kas see on ajaloolise reaalsuse võltsimine? Alistatud Saksamaal polnud mitte igal saksa naisel kohustus tulla vastu vabastajatele, vaid ka tsiviilriietustes mehed (kes võisidki seda olla) said armutult kuuli, kui pidasid ikka veel midagi isiklikuks. Igatahes rindelehe propagandafotole sattunud Leost tehti Nõukogude Liidu kangelane, kes olidki justkui omamoodi parunid, kes võisidki elada avarates 10-toalistes Moskva kesklinna korterites, mida sisustas Saksamaalt kokkuvarastatud trofee-mööbel jmt. Sellegi poolest leidub filmis rohkelt olmevigu nii riietustüüpide, olme-esemete kui ka autode osas. Kõik asjad, mis Moskvast 1941.aasta talve ees Itta veeti, ei toodudki sinna enam tagasi. Seega linnapilt oli mõnes mõttes vaesem, kui 1940.aastal. Küll võis enam näha inimeste juures Kesk-Euroopast riisutud trofee-esemeid. Fotoaparaadid olid sellel ajal, 1952.aastal, Moskvas, ma pakun, 80% ulatuses saksa päritolu. Seda oleks võinud julgelt näidata, et NKVD ohvitseridel esines sõjajärgselt šikke saksa ohvitseridele iseloomulikke isiklikke aktsessuaare. Tänapäevalgi makstakse oksjonimajades mõnede selliste võidutrofeede eest kopsakat hüvitist! 1952.aastal Moskvas kontserdijärgselt restoranis istuvad MGB-mehed (Министерство государственной безопасности СССР) võisid tõmmata peeneid sigarette, mida tavatseti koguda just sellisteks puhkudeks, meeste käekellade ja pistodade kõrval oli naistel lubatud kanda hõbe ja kuldehteid etc. Vene tsaari-armee ohvitseride laia joone jäljendamine oli kohati lausa tarvilik tingimus patriotismi demonstreerimiseks! Brodskit talumajapidamises varjanud naine ja mees tapetakse argpüksliku, ometi innuka professionaalse psühhopaadi-sadisti auaste madalal toimetava Vassili Nikitini poolt. Kui kapten poleks jaole jõudnud, siis jõudnuks järg ka lapseealiste tütarde Tamara ja Jelenani.  Ohvitser Nikitin pakub ei-tea-kellele näidet tsivilistide hukkamisega, Leo alandab meest alluvate ees, millest algab raske konflikt kangelase ja sitavarese vahel.  Filmi loosse ilmub peaaegu samaaegselt dissident Anatoli Brodski keemilise ülekuulamise tulemused kui ka Leo sõbra Aleksei Andrejevi poja Jura tapmine raudtee ääres. Ülekuulamiste meeleolu ja retoorika on minu arvates karismaatiline ja ajalooliselt täpne – ikka terroriseerimine, äraandmise loogika ehk teie kõik või ainult tema ainsana!  Teiste nimede seas käib paberitest läbi Leo abikaasa Raissa nimi. Vahetu ülem, major, teeb kapten Leole ettepaneku abikaasa peale kaebus sisse anda ja ta üles anda. Otseselt käib juttu vaid “kontrollimisest”, ent see, mida ta tegelikult tegema peab, on kõigile NL olustiku tundjatele päevselge. Raissa valetab, et on lapseootel ja Leo otsustab tellimust mitte täita. Kangelase kuldtäheke teda ei päästa. Vahepeal aga sunnitakse Leod sõpra “veenma”, et tema poega ei tapetud maniaki poolt raudtee äärest, laps polnud alasti ja teda ei lõigatud, vaid ta jäi rongi alla õnnetusjuhtumi tõttu.

Vastuhaku eest Leo arreteeritakse ja visatakse koos abikaasaga sita sisse. Temast tehakse julgeoleku lihtametnik ja saadetakse koos Raissaga itta Volga-äärsesse 60 000 elanikuga Volski provintsilinna (mis kõlab seal nagu Valga), kus nad alustavad “mitte-keegitena”  taas tööelu. Raissa jätkab tööd koolis peldikuid küürides. Gary Oldmani kehastatav raskejõustiku entusiast kindral Nesterov tundubki kõige karismaatiline karakter olevat kõikidest rollidest. See mõistlik mees kohtleb teda ettevaatlikult ja hästi. Kui homokohtingulised leiavad raudtee lähedalt järjekordse poisi laiba, siis plahvatab Leol, et see võib olla tema võimalus tagasi Moskvasse saada ja ta surub provintsikoroneri kindrali ees nurka, lugedes ette asju, mida kuulis Moskvas parimatelt kohtuarstidelt ohvri vigastusmustri kohta. Ilmselt lapsi piinati ja need lämbusid uppumise teel!

Nesterov aga “jätkab uurimisniidistikku” lähtuvalt tunnistaja homoseksuaalsusest ja laseb sellel üles loetleda kõik homod, keda teab, ehk siis raudtee ümbrus Volskis, kuivõrd mees töötas konduktorina, puhastatakse kõikidest potentsiaalsetest mõrvar-pederastidest. Minu arvates pole selles seigas karvavõrdki ajaloolist reaalsust moonutatud, pigem võiks ette heita, et süüdistused “pederastliku rakukese spionaažis” jäeti just siin millegipärast vahele! Konduktori avalik enesetapp raudteejaamas “lahendab” juhtumi!

Leo siiski ei jäta seda asja nii. Ta veenab Nesterovi, et selle alaealised lapsed on endiselt kooliminneski ohus, sest maniakki pole tabatud. Kindral laseb endale tuua kõik tapetud laste vanuses 9-15 aastat toimikud ja loeb kokku 43 ohvrit.

“44 !”, parandab teda Leo. Vähemalt üks tunnistaja Moskvas nägi mõnevõrra meest, kellega Jura vestles enne kadumist. Selleks rikuvad Leo ja Raissa keeldu ning sõidavad omavoliliselt tagasi pealinna. Hüsteerilised majanaabrid segavad naistunnistajalt tunnistuse saamist ja paar peab pagema. Naine loodab sõbrakspeetavale kaasõpetajale Ivan Sukovile. Tolle korteris mõistab endine julgeolekuohvitser Leo, et Ivan on tavaline koputaja, kuivõrd varjab telefoni olemasolu. Raissa seevastu märkab “verist” rekvisiiti, mida kasutati koolis toimunud arreteerimiselt kahtluse kõrvale juhtimiseks. Ivan oli tavaline provokaator ja koputaja. Leo tapab provokaatori telefonijuhtmega!

Ent rivaal Nikitin taipab hilinemisega Sukovi korterisse jõudnuna, et Leo on asjaga seotud ja varsti passib ta neid Volskis. Paari piinatakse ja kuulatakse keemiliselt nn tõeseerumiga üle. Seejärel pannakse loomavagunisse, mis veab GULAG-i materjali Siberi poole. Vagunikordnik ulatab spetsiaalselt eskorditud kriminaalidele noa ja puhkeb surmaheitlus. Neli meest saavad nuga (ka kordnik) ja paar hüppab liikuvalt rongilt. Nad lähevad Doni-äärse Rostovi poole, kus nad arvavad leidvat Traktoritehasest ametniku, kes käikudel erinevatesse suundadesse on kõik need aastaid poisikesi raudteel küttinud. Sealt leitaksegi töötamas lonkurist armeevelsker (kirurg?) Vladimir Malevitš, kes tunneb kangelas-Leo ära, ent ei pea teda endast ilmtingimata paremaks. “Me oleme mõlemad tapjad!”, ütleb ta viimases monoloogis jälitajale, enne kui Nikitini TT püstolikuul ajud metsaalusele paiskab. Lihtsalt üks kontrollib oma sadismi, ent teine ei saa sinna midagi parata – Holodomor ja Stalini päikesepaiste küpsetavad inimesi erinevalt. Professionaalset sadisti Nikitini ei huvita juhtumi lahendus, ta tahab kättemaksu Okuni karistamise juures aset leidnud alandamise eest. Ta jääb kakluses siiski alla, ja kui järelvägi sündmuspaigale jõuab, siis tutvustab purunenud peaga endist alluvat kangelasena, kelle maniakk tappis. Pärast neid arvukaid tapmisi taastatakse Leo Demidov ametisse. Tema uus ülemus, samuti majoripagunitega, alustab ideoloogilist vestlust, Malevitši vägivaldsuse olemuse üle – kaheaastane sõjavangistatus saksa laagris teinud temast värvatu ja nõukogudevaenuliku agendi, kes vägivaldselt õõnestas ja destabiliseeris laste laipade viskamisega harmoonilist nõukogude ühiskonda. Leo soovib hakata loodava keskse mõrvajuurdlusosakonna juhiks.

Leo ja Raissa lähevad lastekodusse ja otsivad üles Nikitini esimesed ohvrid – Tamara ja Jelena Okuni – , ning lapsendavad orvustunud tüdrukud.

Filmi moraal? Mina ei taha, et Eestis ükski selle süsteemi ehk okupatsioonivalitsuse kaastöötaja-kasvandik mõnda ametit peaks, samuti võiks nende lastele maksta väljarändetoetust! Võib-olla siis loojub Eestimaal ka kord palgaliste KGB sadistide päike!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: