“Keegi pole süüdi!”

Zooloog ja lingvist Urmas Sutrop, kes meelsasti esimeses isikus on manitsenud eesti avalikkust vaenuliku Venemaa propaganda ja mõjutustegevuse eest, sattus viimati kolmandas isikus ajaleht Postimees lehekülgedele väidetavalt nõukogulikult järsu-toore töösuhte ülesütlejana ja privaatsete viie-aastast salastatust lubavate EW määruste rakendajana töövaidlusküsimustes. Ma olen SCE blogis juba kirjutanud sajandi esimese kümnendi alguses Eesti Roheliste Liikumise katsest manada esile Risti-isa stsenaariumit, palkamise-teisele andmise skeemi teel. Ma korra päras seda siiski trehvasin Peep Mardistega TÜ raamatukogus, ta hindas juhtunut sõnadega, et “keegi pole süüdi!”

See demonstreeris poliitikasse pürgiva seltskonna korruptsioonitundlikkust ja ennustas kaugelt ette valjult läbipõrumist. Mida te siit Eestist veel tahate pärast selliste ristiisa muinasjuttudest tuntud järelandmiste normiks pidamist? Keegi peabki tõsiselt võtma, et te kavatsete kapitalistlikku majandust äraostmatult keskkonna puhtuse nimel kokku lükata? Te kukkusite juba ukselingist haaramist kavatsedes läbi!

Kas ka mina tegin midagi? See on algusest peale olnud suur küsimus, mida on tahetud kuidagi ära proovida, kas CIA ehk kapten Küti vari või “nähtamatu käsi” tõesti kuidagi osaleb veel läbisugulaste elude kujundamisel. Ma olen sellist hundikutsumise kavatsust ka algusest peale teadnud, ehkki lootsin, et “EV taastulek” asja kardinaalselt muudab. Selle juurde tulen ma veel järgnevates postitustes. Ma pakun, et Eesti ratturite pantvangistamine Süürias (Liibanonis) oli vastus mõne provokaator-idika, võimalik tekli all pilotka survejälge varjava nüüdse korporatiiv-alkohooliku, poolt vallandatud venelase või kohaliku armeenlase kottimisele. Oli see odav? 

USA väed on Eesti pinnal ja selle nimel olin ka mina valmis palju taluma.

Meisterlaskur Kütt oli muidugi sedasorti mees, kes kuulus eelkõige GRU huvisfääri, KGB mehed Makarovi püssiplõkatsitega tegid neile alati teenistuskonfliktide korral teed, sest sõjaväeagentidel kehtis lõpuni (ilmselt siiani) SMERŠ-litsents kasutada tarvidusel piiranguteta tulirelvi.

Kui kaugele läksid KGB ja GRU, mis rivaalitsesid, okupeeritud rahva vastupanu murdmisel?

On teada, et näiteks STAS’i seadis üles püünisrakukesi, kus sm Sööt, kes võis olla ka lihtsalt sarnane inimene, kellele anti (lähi-)sugulusidentiteet, kutsuti julgeolekuteenistuse konspiratiivkabinetti ja öeldi: “See siin on sinu abikaasa, meie parimaid (sõjaväeluure) intellektuaalraudvarasse kuulujaid, teil sünnib varsti tütar, ning siin on n.ö lapsed varasemast abielust, tema on juhtivkommunisti abieluväline laps, halastage talle, aga see teine ongi Sihtmärgi veresugulane, nii et  t e d a  hoidke igaks juhuks viimase võimaluseni mängus!” Asi pidi oli olema usutav, seega pidi püünis aastaid paistma usaldusväärne, ehk kadude korral inimesi asendati rakukestes. Juhtivkommunistil ärkas südametunnistus, vahest hakkas häirima, et sosistati “sellest asjast”, ning ta ei tahtnud selle riskiga oma nime karjääri tõttu seostada, siis vahetati laps välja. Mõni osaline ei pruukinud pingele vastu pidada, võis kodust ka ära joosta või isegi auto rataste alla kukkuda. Liigsete küsimuste ja kõmu vältimiseks, milleks nõukogude ühiskond võrreldes kaasajaga oli kuubis enam aldis, tehti selliseid vahetusi välkkiirelt, mis ei viita muule kui ettevalmistusele ja panuse suurusele.

Nii püüti Ida-Saksamaal kõrgeid natsiohvitsere, eriti Abwehri-mehi  ja isegi sõjakurjategijaid. Jälgiti kuidas ja kes välja ilmus, asja tegi, ühendusse püüdis astuda. Ja tõepoolest, sellised rakukesed ei pruukinudki omada mingeid sugulussidemeid. Ja ka vastupidi – on teada, et ka CIA on sarnasel kombel enamasti lühiajalisteks missioonideks ad hoc team‘e komplekteerinud. Mossadi puhul aga märgati, et kõige efektiivsemad ongi tegelikus partnerluses elavad agendid, mistõttu parimaid ärakoristamisi võisid korda saata lihaste lastega reisivad imekenad noorpaarid. Igal organisatsioonil oli oma taktika välja selgitada vastasmängurite taust. Mõnikord võis reeta ainuüksi igati saleda naisagendi suur sitkus ja jõud lihtsate toimingute korral. Sakslased riietasid mõnikord noormehi naisteriietesse, nii et need võisid mitte pelgalt kuusid vaid aastaid kleite kanda ja falsetiga hotellide-hostelite vastuvõttudes külalisi tervitada ehk seirata kohtumispaika.

Võib näida, et vahepealne teemaarendus ei oma suhet sellega, millest alustasin – vallandamine ja vastutus selliste “töö-õnnetuste” korral.

See on sihilik käitumine esimesel võimalusel inimesi välja lükata ja sellist taktikat “eesti rahvast säilitada” viivad läbi endised komsomoliaktivistid. Nad teevad sellega endale hingamisruumi, sest teavad et nad on mineviku tõttu tegelikult kõlbmatud. Niipea, kui kuuldub kasvõi õrnalt, et inimene on tüdinenud komnoorte jampsimisest, hakatakse omalt poolt kaasa aitama, et plats iseseisvalt tühjaks tehakse. Näib, et ei ole kedagi jäänud, kes ütleks teile – te olete oma teenete läbi siin mittekeegid ja teid komsomoliväliste võrgustike alusel saab tunnustada vaid KGB koputajad või äraostetud-šantaaži alused tossikesed. Ma olen selliseid EÜS seinte vahel kohanud mitmeid!

Mis te mulle ütlete? Et veri ei voola nagu vesi? Kui teie ei suuda väänata mu käsi, siis kes väänab? Kes selle väänaja selja taga seisab? Kas see sama pool, kus seisis Kütt? Ei saa IKKA aru?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: