Lugemisringid (1): lääne-harjulaste olme-uskumused 17.sajandi keskpaigas

Johann Haquinus Forselius (1607?-1684) alustas hästi ja püsis kaks aastat Tallinna Toomkooli rektori ametis, 1641.aastast surmani hoolitses ta Harju-Risti õpetajana Tallinnast 50 km läänes elavate eestlaste hinge-elu eest. Nagu paljud teised reformeeritud protestikiriku entusiastidest pidas temagi hoolikat arvet katoliku kiriku tegematajätmiste üle jättes saksa kultuuriruumile artikli eesti ebausu kommetest, mille väljajuurimise ja kaotamisega protestikiriku esipuhastajad pidid kiiresti toime tulema, et vana korruptsioon inimesi valgustatud valitsejate rüpest tagasi pimedusse ei veaks. 19.sajandil hakati seda vaatlema etnograafilises võtmes, ent algselt reformikirik tegelikult nalja ei mõistnud, millest annavad tunnistust kümned tuhanded  nõiaprotsessid ja sisuliselt lintšikohtud.

Ma olen Johann Forseliuse tekstiga – Der Einfältigen Ehsten Abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten –  esimest korda kokku puutunud üle 25 aasta tagasi ja üksikasjadest teisele ringile minemise ajal suurt enam ei mäletanud. Mõnda uskumust 19.sajandi lõpp enam ei tundnud või andis Forseliuse tähelepanek märku piirkondlikust tavast. Noorpaari kirikust pagemine polnud üldine ja mitte ka hea toon, vähemalt mitte kõikjal Ida-Eestis, mis võis meelde tuletada esimese inimpaari pattu sööstmist. Ent eestlased ongi isemoodi. Poisslaste pruudile sülleasetamine näib seevastu olevat üldine komme. Pudelist joomise tabu oli vähemalt minu ümbruskonnas veel 20.sajandil toimiv komme. Neljapäeva esiletõstmine ja seevastu reedese päeva õnnetuks pidamine polnud Eestis üldine, ehkki noorkuu faasi üritati igasuguste elu-algatuste puhul järgida. Kirde-Eestis ehk Virumaal ja ka Vadja-Ingeri-poolses eluruumis, käidi kosjas reedeti, kuna läänepool eelistati teisipäeva, eriti neljapäeva õhtut ja laupäeva.

Ülo Teder – Eesti pulmad

Mis mõneti haakub SCE hüpoteesiga, et Viru-Wiru-maa võib olla saanud nime müütilises esi-Ema kujust, keda saamid austasid Wirkku-akka ja komid Kuldse-Emandana, väljendudes siiani viienda päeva omanimes ehk reedes, mis Skandinaavias on Freya-päev. Esiema päev ei saa noorkuu ajal olla ju peretegemisel õnnetu!?

Mind üllatab, et Eesti kujutavas kunstis pole kuigivõrd suurte sümbolitena väljendunud eesti häll punase lõnga, noa ja võti-ristiga. Viimast võib siduda kuidagi ju Peetruse mõjutustega, ent punane lõng tõstab meid easterlingide punaste purjedeni ja nuga meenutab mitmeid asju, mida hunnide vastsündinute iluta kasvamise kohta ning ro’uz rahva tavast sündinud pojale mõõk visata, kohta on öeldud!

Tegelikult on mind teisele ringile sattumise puhul ajendanud kommete-arheoloogia ehk erinevad kihid uskumustes, mis peegeldavad minevikku ja rändeid-kohamuutusi. Vastla-päeva ehk algse uue aasta Siga-sea-Sika kontide metsa viimine meenutab midagi vanast essedoonlusest, kuna armulaua-õnnistuse tiibadel lendamine, mida Forselius kuratlikuks kombeks nimetab, meenutab hunnide stravat ehk ülikute matuste puhul mängude jmt kaasnevat pummelunge-ümberhulkumist. Meil on siin peale mõningate šamanistlike elementide üsna arenenud zoroastrismi märkidega (millest ka kuufaaside fetišeerimine ju tunnistust annab) arenenud tulekummardamiskultus. Musta kana tulle viskamine mõjub siiani ülimalt võimsa kujundina!

Kas on võimalik, et kristlik armulaud on vähemalt mõnedes paikades kui sukk tõmmatud sküütlikule strava-pidustusele. Kui katolik kirik oli saanud nn oma osa, siis ei sekkunud enam traditsioonilistesse pidustustesse kuulunud muu osa ehk kultuurikonteksti muutmisel, sest võib-olla oli see veenmise alus, et need olevat algelt sama päritolu: Suur-Kuninga surma ja taas-sündimise tähistamine!

Et tubakat pühapäeval keelatakse, kuna tubaka varal aevastamistki jõuluajal sobivaks peetakse heaendeliste täideteni jõudmiseks, süvendab muljet püha-päevase armulaua leinalisusega seotusest.

Pange ka tähele, et välgu ehk Pikse sisselöömise kohad on olnud kuradi kohalolu tunnistusteks lääne-harjulaste uskumustes, mis viitab ilmsele eelkristlikule dualismile Tuli-Isanda ja pimeduses käija vahel, kes üritab talupoegadegi elamutest raju ajal varju leida.

Mulle on teisel ringil kõige enam avaldanud muljet, et oma põllult ei anna nad mulda ära ja muld on õnnistus maale!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: