Milleks oli vaja vene armeel ja kommunistidel Narva härrastemaju?

Posti tänav ei jäänud eesti-Narvas kaugele ei jõest ega Narva Raekojast, esimesest lähimast kohast 370 meetrit, teine 450 meetrit. See oli nn Peetri linnaosa. Sellel tänaval elavatel inimestel oli kerge viia lapsi kooli (44), saada uusi trükiseid või ise publitseerida (88), käia kinos Skating vaatamas uuemaid helifilme ja loomulikult tüdrukutel oli lihtne saada isadelt luba minna vaatama Narva teatri etendusi, seda enam et maja jagati kohaliku karskusseltsiga. Peale sauna ja haigekassa apteegi oli tänaval rohkelt ärisid. Posti 53, mis kuulus ühele Eikelmannidest, oli näiteks ärikorrusel raamatukauplus ja antikvariaat. Johannes Lauristin oli eesti ja vene töörahva jaoks kõigeks valmis. Peale äride natsionaliseeriti ka Posti 53 maja eravaldusest Stalini rahva vajaduseks. Kes vene ohvitseriprouadest poleks siis tahtnud sarnast komforti? Aga muidugi, kuradi vereimejad juba küllalt saanud vene tööliste arvelt kinos ja teatris käia!

Ja te kujutate ette, et Linda Eikelmanni abikaasa kapten Kütt kohustus sellise “helde globaaljuhi” teenimiseks “saksa fašistlikke anastajaid” tapma ja sandistama! Pärast Narva purukspommitamist punaarmee poolt 1944.aastal hakkas Posti tänav kandma tšuhoonsetest soodest luuletava Aleksandr Puškini nime. Ent ilmselt võinuks hulleminigi minna, sest mõned eesti-narvalased peavad oma krunte otsima Ansis Dauman’i tänava äärest – see mees (1885-1920 Poola) oli esimene bolševike linnapea, kelle ajal avalikult terroriseeriti linnaelanikke ja viidi läbi esimesed avalikud hukkamised vastupanuvaimu halvamiseks. Poola armee tegi narvalastele üsna kiiret õigust 1920.aastal Visla ääres.