Totaalne sõda (1): patriotism ja pornograafia

The Lucky One? Ehkki Inga Ley ilmselt oli ebavõrdne paariline Töörinde juhile Robert Ley’le, siis vaatamata tema sagedasele koosesinemisele Adol H. -ga ka kaamerate ees, ei peetud teda võrreldes Angela Raubali või Eva Brauniga Füüreri eluarmastuseks. Suitsiid viis ta seltskonnast 1942.aastal …

Mille poolest II maailmasõda peaks meie päevini õpetlik eeskuju olema on see, kuidas võitlus sisenes kõikidesse valdkondadesse ning eesmärkide saavutamiseks riietuti sõjaseadusi rikkudes vastaspoole mundrisse-naha alla. Ühelt poolt taheti säilitada väärikas ilme ka sõja lõppedes, teiselt poolt ei oldud valmis vastaspoolele mittemingi hinna eest kergelt võitu andma. Me arvame, et sõda on läbi või sõda on sõda, ehk rahuajal tsiviilelus, muuhulgas avalikus elus, ei lange meie parimatele ametikohtadele pretendeerijad n i i  m a d a l a l e. Avalike suhete firmadelt tellitud sõim, laim, võltsingud ja käsipidised provokatsioonid-olmeterror – selle taga ei saa seista ju rektorikandidaat!

Ehk seal, kus rusikatega vehitakse, ei kõhelda ammugi autuid sõnamänge, lihtsalt suurtel organisatsioonidel nagu poliitilised erakonnad, on võimalik apelleerida lõtvadele sidemetele ja käsuliinide puudumisele ka siis, kui laimu ja kriminaalse kallalekippumisega ollakse otse vahele jäädud. Tegelikult EW seadus peaks olema selline, et ekskommuniste hõlmavate organisatsioonide puhul liigitatakse taolised avaliku ehk kodanliku ühiskonna moraali-vastased väljaastumised terroristlikeks. Mõte on meile ajalooliselt pealesunnitud kultuurisituatsiooni ja seltskonna (keda ei saa ju itta oma kindralitele järgi saata) tegevus-kommunismi pärssimises, sest keegi teine pole rohkem valetanud kui kommunistlik partei. Samaks on jäänud terroristlike võtete brutaalsus, metoodika ja taktika!

Must-Propaganda

Tema Majesteedi valitsus ei saanud avalikult rahastada meediat, mis ütles pisidetailideni tõtt Saksamaa juhtpartei soosikute intiimelu äpardustest ja perverssetest kalduvustest. Ühelt poolt õigustanuks see avalikku vastamist samasuguste võtetega, teiselt poolt polekski see olnud nõnda mõjus, kui vastaspoole mundrisse pugedes. Infosõjaga tegelemiseks või psühholoogiliste operatsioonide läbiviimiseks moodustati 1941 aastal the Political Warfare Executive (PWE). Juba aasta varem (1940) oli avatud saksakeelne piraat-raadiojaam  Gustav Siegfried Eins. See oligi PWE musta-propaganda pilootprojekt, kus põhiprogrammis võitles Wehrmachti teavitamise eest Der Chef, kes saksa kuulajatele tutvustas end truu preisi ohvitserina, kellele oli vastumeelne pseudo-natside korruptsioon. Hääle andis tekstile tegelikult sünnipärane berliinlane Peter Seckelmann, kes oli sattunud pagulase rolli võimumuutustega 30.aastate Saksamaal. Selleks et kuulajates usaldust tekitada ei piisanud laitmatust saksa keelest, oli vaja jätta muljet ka marurahvuslusest, st lojaalsustekst Saksamaa ja armee suhtes pidi paistma üliägedana, kuna kõigis Saksamaa tagasilöökides süüdistati tublide sõdurite asemel impotentset juhtkonda, kellel polnud piisavalt mehelikku kõvadust. Näiteks, kui Rudolf Hess lendas rahukõnelusteks lennukiga Šotimaale, siis Der Chef karjus üle kaaperdatud Saksamaa raadioeetri, et “Niipea, kui saabus kriis, hakkas Hess pakkima end valgesse lippu ja heitis ennast koos meiega selle lampjalgse värdja ja purjus tubakasõltlase juut Churchilli meelevalda!”
Mõnikord öeldi Churchilli kohta ka “neeger”!

Kuninga kohta öeldi “värisev loll troonil”!

Meie päevil lõbustaks polkovnikust luuregeenius end libretode kirjutamisega “rohelistest putinoididest iluvõimleja süles”?!


Selleks, et nooremaid sõdureid kuulama tõmmata, lasti Saksamaal poollegaalset jazz muusikat. Hollywoodi helifilmides, kus mustanahalisi esinemas polnud, oli see tegelikult OK! Natsid kartsid lihtsalt, et selline muusikastiil, mida valitsesid algusest peale mustad tänavamuusikud, õõnestab nende intellektuaalset selgroogu. Muusika seos mõtlemisega polnud mitte ainult pütagoorlastele kuum postulaat, vaid äge arutlusteema saksarahvuslikes salongides Wagneri pidulike avamängude helifontäänide hindamisel. Britid nägid tõeliselt vaeva, et raadiotekst oleks võimalikult rindemeeste keelele lähedane. Pretendeeriti tegeliku koduse olukorra kirjeldamisele, kuidas juhtkond prassib, pervab, naised ronivad külalistöölistega abieluvoodisse, kuna tõelised saksa mehed peavad juhtkonna ebakompetentsuse tõttu ikka veel ootama lõppvõitu viletsa toidu ja ebapiisava uneaja-lõbustustega.

Pornograafia kui võitlusvahend

Der Chef luges peale avalikuks saanud ebadiskreetsetele (ja tõesti juhtunud) homoorgiatele ette ka SS-kindral Christian Weber (1883-1945), keda nimetati “Reimsi täkuks”, korraldatud Valküüride ratsakäigud alasti ooperi-primadonnadega, samuti orgiaid, milles pärast ettevalmistust tubli joominguga tehti seksruletti: ümarlauale käsutati prostituut ja valmisolekus SS ohvitserid pidid fortuna vastuvõtma just nõnda nagu ratas juhtus veerema. Võimatu? Uitmõttena ilmselt mitte, kuivõrd kedagi võis segada, et “tüdrukud jaotuvad ebavõrdselt, kõrgemad ohvitserid riisuvad kreemi ja see kahjustab ohvitserkorpuse ühtsustunnet”. The Irish Times kirjutas 1998.aastal, et nende käsutusse sattunud dokumentide alusel oli see tõestisündinud
praktika ja läbi aeti ühe prostituudiga, kes ruletimängu lõpus oli aktsiooni tõttu teadvusetu.


Rindesõduritele teatati ka Himmleri perenniaalselt rituaalsest seksiorgiasõltuvusest, milles tegevusi juhatanud sisse lausa Berliini ooperiprimadonna ja professionaalsete muusikute hääled. Tähelepanuta ei jäetud ka vähemate tegelaste harrastused. 61-aastane admiral Conrad Albrecht, kui oli võimetu, siis ajas läbi pealtvaatajana ja lubas särtsakal kaaslasel oma alluvate allveelaevnikega anonüümselt seksida. Saksamaa üritanud ka parimate meeste moraali stimuleerida laev- ja isegi lennukbordellidega, kui ujuv- või lendav pordutsirkus tegi tuuri Wehrmachti rindeväeüksuste juurde. Seevastu saksa konsul Casablancas armastas kohalikke ehk berberi mehi ja poisse.
Sõja arenedes lisandusid Der Chef‘i piraatraadiojaamale ka kanalid Soldatensender Calais and Kurzwellesender Atlantik. On teada vähemalt üks juhtum, kui tõsine kuulamine sai klientidele saatuslikuks. Keegi naine mõistetud laimu levitamise eest pooleks aastaks vangi  Töörinde juht Robert Ley luksuslike ekstranormides!

Britid erinevalt venelastest ei näinud vaeva mitte ainult allika maskeerimisega, mitte-huvitatud poole teesklemisega, vaid üritasid tõtt kõnelda – parim propaganda oli tõe põhjaline (räpane) propaganda. Andmeid koguti Šveitsi kaudu, kus töödeldi saksa ajakirjandust ja kõiki kuulujutte, mida võis raudtee- või lennujaamades ja haiglates sõduripalatites praalimas kuulda.

Inga laulatatud abikaasa Robertiga.

Füürer’i pehme kõhualune?

Gunnar Aarma on edastanud meile tema väidetaval kohtumiselt Hermann Göringiga kuuldud jutu, et Adolf H. olnud ühemunandiline mees, mis tõi kaasa elujõudude sublimatsiooni ja lennuka oraatori sünni. Sellegi poolest üritati leida mõni suhe, mille rikkumine teinuks AH araks või liigägedaks. USA-s tehti sama asi The Office of Strategic Services (OSS – 13.juuni 1942 kuni 20.september 1945.) ülesandeks, mille baasil, väidetakse, moodustati pärast II maailmasõda CIA. Seega infosõda, pornograafia ja laimaminegi ei tohiks CIA-le seminaalselt võõras olla! Psühholoog Walter Langer’ile anti 1943.aasta aprillis USA armeeluurelt tellimus teha põhjalik psühholoogiline analüüs, ja poole aastase töö tulemusel valmis 700-leheküljeline käsikiri, mis diagnoosis Saksamaa esikõnelejal erakordset sado-masohhistlikku kompleksi. Ühe järeldusena arvati teda (might) võivat ennast tappa. Igatahes oli selles analüüsis Adolf H. psühholoogiline portree algusest peale ekstraordinaarne. Hitler kasvas perekonnas, kus isa Aloisel ja ema Klara Pölzl-Hitleril oli suur vanusevahe, ning ema nimetas abikaasat onuksOnuks nimetas Hitlerit ka poolõe tütar Angela Raubal. Hitler käis kahe aasta jooksul, mil nad elasid Angela Maria Geli Raubaliga (1908-1931) Müncheni luksuskorteris igal pool koos, nii et baierlased pidasid neid ilmtingimata teineteisele intiimselt kalliteks. Kui Gelil tekkis klapp Füüreri autojuhiga, sest teisi mehi pikemaks vestluseks näha tal tegelikult polnudki võimalik, siis puhkes skandaal. Himmler haistis oma võimalust, autojuht Emil Maurice (1897–1972) päriolu polevadki olnud piisavalt puhas. SS ohvitseridel pidi sugupuu puhtus olema ettepoole 1750.aastani ehk kaks sajandit! 1931.aasta 18.septembri õhtul oli Münchenis kibe karjumine Hitleri ja Geli vahel. Adolf H. olevat kiirustanud seejärel parteikoosolekule teises linnas, kuna Geli asus kirjutama kirja sõbrale ja olevatki end onu püstolist kopsu tulistanud poolel lausel “kui tulen Viini, siis ..”
Otto Strasser oli SA Röhmi lähikondsete seas, tema vend Gregor Strasser käinud isiklikult vahetult sündmuspaigas. Geli suri piinarikkalt, sest tulistas end kopsu ja liikumisvõimetuna, suutmata abi kutsuda, jooksis korraga nii verestkui lämbus õhupuuduse tõttu. Otto Johann Maximilian Strasser (1897-1974), kes pärast Röhmi ja tema SA staabipidustusi pagema pidi, väitis, et Hitler mõrvas Geli afektis. Ka teine endine lähikondlane, AH usaldusisik ameeriklane Ernst Hanfstaengl ehmatati Saksamaalt ära 1937.aastal. Ta pakkus sõja ajal teeneid USA-le ja aitas luua kataloogi nende kalduvustest ja mõttemallidest. Adolf H. esines nietzscheliku piitsamehena, ent karta oli, et pakkus seda hoopis enda torkimiseks-peksmiseks neile, keda suutis üles korjata. Arvatakse, et nn vahekord seisnes mõlema poole lahti riietumises, kus AH lamas põrandal, lasi sõrmede vahel masturbeerimiseks, kuna nõbu kükitas tema pea kohal lähivaateks. Ekstaasi tipus pidi naine urineerima all-lamajale peale.

Eva Braun üritas enesetappu kaks korda. Esimesel korral, 1937.aastal tulistas napilt südamest mööda. Teisel korral võttis 35 tabletti. Seevastu Maria-Mimi Reiter (s Berchtesgaden (!) 1911–1992) oli Adolf H. suhtes juba 20.aastatel, ka tema üritas 1927.aastal. 30.aastatel veetis oma Juhiga vähemalt ühe öö ja väljendas rahuolu. Inga Ley (1916-1942) kõrval õnnestus enesetapp veel näitleja Renate Mülleril 7.oktoobril 1937.aastal. Filmirežissöör Adolf või Anton  Zeissler olnud stuudiobosside poolt seatud kohustus kupeldada nais-näitlejaid Riigikantseleisse PR üritustele. Seal Füürer ja Rene Müller tutvusid. Esialgu vesteldi tunde ja tehti ka trikke – Adolf H. seisis tunde käsi ette sirutatult, näitlejaga võidu. Zeissleri parimad ajad said ühel päeval läbi. Ta pages USA-sse. Seal jutustas ta juhtumist, kui hommikul kohtus masendunud Renatega. Vahekorra asemel oli kas alasti põlvitav või lamav Adolf H. palunud end püstiseisval naisel jalaga lüüa – “löö mind, ma olen vääritud, ma olen räpane, ma olen selle välja teeninud.” Maaslamajana naiselt peksasaamine erutas füürerit, ta hakkas masturbeerima, ja mida enam teda löödi, seda erutunum paistnud. Kuni lõpetas ja tänas kaaslast meeldiva õhtu eest!

Üleslöödud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: