Roomet Jakapi: “Ma tapan su komsomoliga ära!!!”

saxa-selektsioonMa olen pikalt kõhelnud, kas kirjutada neist asjadest, millest mõnel on lähem ja üksikasjalikum kogemus või lausa mälestused, ja millest blogijal on suhteliselt, et mitte öelda üsna vähe, koomiliseks loetavuseks detailseid kirjeldusi pakkuda. Teiselt poolt aastate jooksul eesti meedia kommentaariumi jälgides on ilmne, et tema päritolu ja minevik pole unustatud. Pigem valitseb ükskõiksus, mille foonil ühel poolel suguvõsa, teiselt poolt kärgperelased, et mitte olla homofoobselt järsk, annavad panuse kõnealuse isiku tuntuse tõstmiseks. Mitte professionaalsete ideede levitamise teel, olgu selleks mõni uus avastatud episteemiline (olgu või unustatud vana)  muster või töömahukas monograafia, vaid ametikoha täitmise alusel!

1988.aasta novembris hakkas ENSV Ülemnõukogu ja täitevvõim Moskvast kavandatavatele ümbermängimistele, et mitte öelda puhastustele, vastu. Perestroika katte all kardeti võtmekohtade kaotamist venemeelsetele liberaalidele. Soome televisioon oleks olnud ENSV-s legaalne, ent kõiki võtmekohti pidanuks idaslaavlased.

Laulva revolutsiooni ja protesti laineharjal loeti kõigi hämmastuseks ENSV ainsa telekanali uudistesaate Aktuaalne Kaamera otseeetris Marite Kallasmaa (?) poolt ette Eesti ja Tartu komsomoli (?) avaldus, milles distantseeriti end Toompeal toimuvast: nemad ei toeta Eesti iseseisvumist. Allakirjutanute seas loeti ette nimed Jakapi ja Jukk. Jukk seostus Tartu Tamme Gümnaasiumi komsomoliaktiiviga. Ma pakun, et ta oli viimane 5.keskkooli komsomolisekretär.

tombas-endale-alati-tahelepanu

Eesti Ekspressi artikli kommentaarium ehk rahva hääl!

Mina hängisin sellel ajal  ERSP-le järgnevate mitteformaalsete kooli-lõpetajatega (vanemate õpilastega enamasti), mitte iseenda pärast, vaid vanem vend ilmselt ema juhendamisel pidas tarvilikuks mind alati kaasa võtta või meelde tuletada Tartu rahu aastapäeva koos Kuperjanovi haua külastamisega Raadi kalmistul. Sellel alternatiivliikumisel oli omaette stend Tartu 1.keskkooli Raekojapoolse ristmiku ehk tänavanurga diagonaalsel vastasnurgal, kus avaldati fotoülesvõtteid mitte-punaste liikumise ettevõtmistest. Enda pilte ma seal üles riputatuna nägin, Roomet Jakapit loomulikult mitte kunagi!

Kuidas siis on juhtunud, et Hando Runnel mängis juba 2006.aastal Jakapi-parteis? Nagu alljärgnevalt näete, siis vastus on ilmselge.

***

Kas mind üllatas  selline Jakapi-nimelise tegelase komsomoliaktivism? Vahest see polnudki tema? Muideks selline võimalus ongi olemas! Kui ma esimest korda temaga kokku puutusin, siis kandis ta teist nime ja see polnud mingi saladus!

Meeme Karolin, kes põllutöömasinate insenerina kogus EPA dotsendina andmestikku Eesti põldude kivimite kohta, kuivõrd nende statilistilistest parameetritest pidi hakkama sõltuma põllutööriistade materjalitöötlus ja tehnoloogia (mitte kulutada rohkem energiat ühe instrumendi tootmiseks kui on hädatarvilik), siis andis see talle ettekäände vurada valge mikrobussiga erinevatesse Eesti otstesse. Sellisel viisil sain maast-madalast ülevaate nii Eesti geograafiast kui põldude seisukorrast.

Nii sattus ta üsna tihti Võnnu kihelkonda ja üleliia sageli Mäksale. Meeme Karolin tundis zootehnik Konsapit, ent ma pole päris kindel, kas just tema juures tuli mikroka peatuskohas minu juurde väikest kasvu poiss, kes kaebas, et see seal ajab hullu juttu, ta räägib vaimudega ja kuuleb hääli! Ma olin nendega samaealine, ent kasvult juba üle. Kui ma samal ajal nägin esimesele järgi sörkimas väikest poissi, siis olin üllatunud, kuivõrd ta pidanuks olema minust aasta vanem. Ta jooksis ühe kartulihoidla juurde, tõstis plekk-kaane üles ja varjus sinna ilmselt luurekaks. Ma vastasin kurtjale, et vaimud võivad siiski eksisteerida!

jakapi-muusik-venekeelne-vikipeedia

“Ka sina ajad nüüd hullu juttu!”, vastas ta mulle. Kas  Karolin oli vastutustundetu, et materialistlikus propagandasüsteemis oli mulle tutvustanud alternatiivmaailmade mõistet? Pigem pani see mind tähelepanelikum olema. Ma tõesti üritasin olla avatud sellistele nähtustele nagu vaimud või kodukäijad. Siiamaani pole ma ühtegi küll suutnud visualiseerida. Lendavad objektid, mida ma lennukitena pole suutnud ära tunda, jätan ma praegu kõrvale.

Me vahetasime mõnda aega mõtteid, kui järsku hakkas jõepoolselt alalt, iidsete puude hämarusest kostuma naise hüüdeid:

“Grigoriii, Grigoriii!”

Ja nii mitu korda.

“Grigoriii, sööma!”

Minu üllatunud ilmet märgates seletas väike juurdeastunud kavalpea, et nii nimetavad teda vanavanemad, kes on usklikud venelased. Grigori olevat hakanud vaimujuttu ajama pärast lapsepõlves kogetud majapõlengut. Jäi selgusetuks, kas ta ise võis selle põhjuseks olla, sest minu vestluspartneri sõnakasutus polnud selles sugugi ühene.

Kui Meeme sellest hämarast hoovist välja tuli, siis seletasin, et näed selline haruldane tegelane peitis ennast kartulikeldrisse. Ta läks ja vaatas Grigori üle.

***

Minu teada ei käinud Roomet esimestest klassidest peale Tartu 5.keskkoolides. Ma märkasin teda, kas III või IV klassis, kuivõrd üritas igati käitumisega, seletamata põhjusel, silma paista. Tal oli klassikaaslane Seli, ma pole kindel, kas ärimees-sportlase Seli sugulane, sest jooksjana ta silma ei suutnud paista, kes väitis, et see pole tema nimi, kuivõrd “märkas tema vihikutel mingit venekeelset nime”, mis olnud lausa mõlemas osas venepärane. Ta õppinud esimeses klassis vähemalt mõnda aega vene koolis ja tema vihikud olnud samuti venekeelsed, ent siiski olnud tal raskusi, sest olid kasvanud eestikeelsete sõprade seltsis. Ei saanud hakkama! – nii väitis lausa üks algklasside õpetaja. Mitte seesama, kes mäletas Salme Eikelmanni, mille peale ma kaotasin kõnevõime. Pioeerijuht väitis küsijatele lahkelt, et Roomet valis endale ise nime 1. eesti lapsed teda ei võõrastaks ja 2. sümpaatiast nõukogude tankide suhtes, kuivõrd Roomet kõlas nagu roomik!

Kui keegi väidab, et need asjaolud tema identuteedist polnud teada, siis ilmselt valetatakse. Kellel on ükskõik, ja kes naudib mängu ilu!

komsomol-viskab-mind-eesti-vabariigist-valja

***

Roomet üritas silma paista. Üsna sageli tavatses ta vahetunni ajal maadelda Üllar Petersoniga, kuivõrd mõlemad päritolult seostuvad Võnnu kihelkonnaga (?), III korruse aula esises sopis. Ma ei tulnud toona selle pealegi, et Üllar üritab nii teda suuremate poiste kiusamise eest säästa, mitte tõestada teda sitke kähmlejana.

Algklassides poisid ärplevad ja üritavad jõudu proovida. Kas neljandas või viiendas klassis tegin Tamme staadioni-poolses koridoriotsas Roometile, mitme oma klassikaaslase juuresolekul, ettepaneku jõudu katsuda. Kallaletungist või kaklusest oli asi kaugel, sest kellegi pikali lükkamiseks ei tehta ettepanekut ega küsita luba.

Ja teate, mida see väike venelane siis tegi?

Ta lubas mu ära tappa!

Ta läks endast välja ja karjus täiest kõrist üle koridori, röökis nagu röövel ratta peal!

Ehkki ta polnud veel komsmomoliealine, küll juba kandis punast rätti (minust ei saanud Karolini sekkumise tõttu kunagi ühegi okupatsioonivõimu noorteorganisatsiooni liiget), lubas ta, pange tähele, mind KOMSOMOLIGA ÄRA TAPPA!

“Ma tapan su komsomoliga ära!!!”

Ja karjus nii hüsteeriliselt vähemalt 20 korda!

Mina ja minu kaaslased vaatasime teda jahmunult.

Oma naiivsuses ütlesin, et komsomol sellega küll tegelema ei hakka! Kui naiivne minust! Meeme Karolin oli 1949.aastast komsomoliga kodukoolis suures hädas, sest tema isa taheti kooliõpetaja ametikohalt kodanliku natsionalistina lahti kangutada.

See tapmisjutt Roometile kasuks ei tulnud. Varsti pidi ta kooli vahetama, ent enne seda püüdis ta tähelepanu uue trikiga. Kui küsiti, mida tema nimi tähendab ja kes tema vanavanaisa oli, siis võttis ta taskust välja paberi ja luges sealt kuupäevalise täpsusega Krüüdneris elanud esivanema nime maha! Ma küsisin, et kust ta selle sai. Ta vastas, naljamees, kujutate ette –“Ühest (Tartu) Vanemuse tänava majast”. Ja lisas naeru puksudes, tähtsalt, et “võib-olla antakse sinulegi sealt selline ühel päeval”, ehk siis mina ei saa sealt kunagi sellist!

Läksin jälle Seli käest küsima, mis asi see selline oli. Ta ütles, et see anti talle, ent pika pilguga üritas mind hüpnotiseerida, mitte ette öelda. Päris aru ma ei saanud, miks KGB pidi Jakapi-tatikast geeniuse tegema, ent mul on piisavalt hea mälu, et selline kummaline seik meelde jätta.  Lisaks sellele, et kõigile kuulutas – tema eesti nimi Jakapi tulenevat eesti sõnadest jagab abi! Tema esivanem olnud väga-väga vaene ja hea inimene!

Ta üritas igati tähelepanu saada, saate aru!!!

***

Kord lõpetas vanem klass treeningtundi võimlas ja kui vanemad poisid vormi end rõivastasid ja mina võimlakõlbulikesse hilpudesse, siis küsisin kuidagi, et kas ta tunneb Vommi, kes tegi algkoolis judot ja paistis silma toore stiiliga, mille peale keegi mainis “nende vanaisad olid Tammelinnas kõvad pätid”. Roomet ei vaielnud vastu. Ja mõnesuguse vaikuse järel lisas kommentaator – “vanast ajalehest lugesin”. Mis ongi sulatõsi, selline uudis leidub 19.sajandi lõpu Postimehes.

***

Nagu öeldud Roomet vahetas kooli. Ühel hetkel, 1990.aastal astus üks tuttav minu juurde (Marksu maja ees Tartu tänaval!) ja märkis, et “Roometiga on nüüd kõik!”. Ma ei saanud seosest aru. Ma olin selleks ajaks juba alustanud teed noortesportlasena, Virumaal ehk mitte kaugel klannijuurtest, kus Eikelmannid nime said ja talumaasid omasid, olin võitnud kuni 15-aastaste Eesti elanike seas ENSV raskekaalu tšempioni tiitli. Tulevik paistis paljulubav.

Ma ei saanud aru, miks pidi mulle korda minema see, millega ta tegeles!

***

Telepilti ehk ETV uudistesaatesse sattus Roomet järgmisel korral EW valimiste vaatlejana Narva maantee ühiselamus valimisjaoskonnas: tema kõõm tema pikkades õlgadeni ulatevates juustes oli isegi telepildis nähtav, ta silmad tõmblesid närviliselt ja kuub paistis olevat paar numbrit suurem ehk humanitaarabist paar aastat varem üleskorjatud riietusese.

Ma ei ole kindel, kas enne seda või pärast puutusin tapjakomnoorega kokku Rein Vihalemma seminaris. Ta liikus alaliselt koos kahe tudengiga vastavatud usuteaduskonnast. Kummaline, et keegi väitis Roometit mitte ülikooli konkursiga sisseastununa, vaid eksternina seal figureerivat. Kui ma tegin kolm sisseastumiseksamit 1992.aastal, siis eksternidelt, kuivõrd riigieelarvelistele kohtadele ei pretendeeritud, polnud need nõutavad.

EÜS maja hallilaua taga kuulsin, et need kaks rämedat ja pastori kohta kasimatu suuvärgiga noormeest olid enne 25. eluaastat surnud. Ja kõik need asjad on alati hästi teada olnud!

Sedavõrd, et Roomet pole kunagi andnud nõuetekohaselt, formaalselt kõiki hädatarvilikke eksameid-arvestusi ei usuteaduse ega filosoofia eriala läbimiseks. Ma ei oska kommenteerida mõne ajalooeriala kursusekaaslase väiteid, et Roomet pole kirjutanud kaitstud töid, vaid tema positsioon on puhtalt NLKP liikme, ja seal ei olnud dissidente, Tõnu Luige valik!

Ma ausalt öeldes ei kujuta ette, et minu õpinguraamatus oleks mõni nimi inimeselt, kellega ma oleksin suguluses või intiimselt läbi käinud! Kui keegi tahab seda väita, siis väitku seda avalikult nagu see postitus on avalik, ja ma vean ta kohtu ette! 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: