Pervmacht greift an!

Kõik daamide heaks

See sünteetilist laksu sisaldav toode oli läbimurre Saksamaa kondiitritööstuses!

Spordi puhul on vaieldamatult selge, et steroidi või lausa virgatskeemia kokteili avastamisel verest, ka narkootikumide pruukimisele pealesattumise korral, kaotab spordiheeros kõik. Lugupidamist pole. Parimal juhul, kui eluaegset keeldu ei saa, oodatakse puhast kerepeale andvat kangelast nagu juhtus Lewis-Tyson vastasseisu korral.

Pole vahet rattur Lance Armstrongil ja Arnold Schwarzeneggerit jäljendanud steroidisõltlastel. Nende saavutused maksavad sama vähe, kui oopiumiuimas vastu võetud nn märtrisurm tsirkuseareenil.

(kärbitud sisukuse nimel)

***

Võib vastu öelda, et mitte kõik kehaväliselt sünteesitud ained pole iseenesest vastunäidustatud. Näiteks efedriini kasutatakse hingamisteede ravimites ning kas nohusprei kasutamine diskvalifitseerib eksami, kursusetöö või artikli kui ausa saavutuse, kuivõrd seegi kõrgendab kontsentratsioonivõimet ja heaolutunnet!?

Või peaksime ütema, et sport ja tarvidusel põhineb argipäev kuuluvad erinevatesse kategooriatesse? Kui teeme hädatarvilikku, siis ei austa me tervist ega puhtust, vaid hoiame püsti tsivilisatsiooni! Kui see aitab iga päev maast üles rebida ja tootmisliini ääres kontsentratsiooni hoida, teenida lastele kooliraha ja maksta majalaenu pangale etc!?

Hildebrand

Kas ka sõja puhul? Mass puhtaid ehk ausalt surma läinud laipu on parem, kui morfiini või metamfetamiini varal elu säilitanud kodanikud?

Või säilitagem rahu ja vaadelgem asja kontekstis – polnud nad mingi superarmee. Hind oli sõjajärgne santkond, kelle igapäevane mure oli mustalt turult järjekordse metamfetamiini doosi hankimine.

2014.aastal jõudis aeg nii kaugele, et saksa telekanal Die Erste tegi tervele germanofoonsele eurooplaste osale dokumentaalis  Die Wunderpille der Wehrmacht: Pervitin im II. Weltkrieg teatavaks, mis seisis III Reichi võidukate Blitzkrieg’ide ja rutiinsete kuni 60-kilomeetriste jalgsirännakutel Prantsusmaa territooriumile kolonnides sisenemise taga. NL teadvust arendati aastaid üliinimliku preisi drilli näitamisega, kui väeüksused heerosliku rühi ja sportliku kiirusega paradeerisid ülem-sõltlase Adolf H. ja tema kaaskonna ees. Adolf H. ei pidanud suukaudset manustamist üldsegi meditsiiniks, seetõttu talle süstiti kõiki virgatsained, 44.aasta suvest peaaegu 20 korda päevas. Sest pärast atentaati, kui füürer külastas haavatud võitluskaaslasi, olid tema jalad tugevasti põletada saanud ning talle lisati valuvaigistavad süstid. Saksamaa ei saanud lubada neil rasketel aegadel oma esi-üliinimese kadumist mittehetkekski!

katsetada-katsetada-katsetada

Katsed novembris – piinlik täpsus ja hoolikus alati!

Fritz Kurt Hauschild (1908-74) oli napilt teinud diplomitöö (1932) ja riigieksami (1934) kui farmaatsiakeemia ettevõte Temmler, millest 1937.aastal sai tema leivaisa, ostis assistendikohavääriliselt leiutajalt üles parandatud skeemi metamfetamiini tootmiseks, mis pidi esialgse kava kohaselt leevendama astmat ja parandama südame-veresoonkonna funktsioone. Uuele tootele pandi nimeks Pervitiin. Neil aastatel oli legaalne müüa isegi maiustusi farmakoloogilise täidisega – nii müüs juhtiv kondiitrivabrik Hildebrand daamidele šokolaadi-pralineed, milles oli nii kokat kui metamfetamiini. Depressiooni ja väsimuse vastu.

Prof Ranke

Ei, see ei ole tavalise päti profiil, see on Professor Otto Fritz Ranke

Samal ajal hakkas preparaadi vastu huvi tundma saksa sõjaväeakadeemia Berliinis. Akadeemia professor Otto Fritz Ranke otsustas ohvitseridehakatiste peal katseid läbi viia, millist virgatsainet peaks armee ostma efektiivseks toimimiseks, et vahisõdurid unetusest-unest kokku ei kukuks või vanemad ohvitserid ülesannete ajal staabis magama ei jääks. Ta katsetas erinevate ainetega, muuhulgas bensedriini ja tavalise kofeiiniga, pannes katsealused päevaks-ööks-päevaks ülesandeid lahendama. Lõpp-otsust ei aidanud kujundada mitte ainult idee, et pervitiin mõjub kange tee-kohvi 2-3tunni asemel 8-10 tundi, kui mitte kauem, vaid ka maksumus: toop kohvi maksis 50 penni ja kahe tableti pervitiini omahind oli 16 penni!

Kui sama loogika alusel oleks relvastust toodetud, siis olnuks Wehrmachti vastupidamise väljavaated paremad paistnud, ehkki ilmselt oleks siis meil Berliini asemel klassikaline Fat Mani sooritust tähistav Ground O, millele igaastaste kooliõpilaste külaskäikude puhul ei lastaks kahest kilomeetrist lähemale Riigikantselei  asemest. Igatahes on ilmne, et nii Poola kui Prantsusmaa vastu sööstis speed-zombie’de hüper-jõuk, mille toimemehaanikat mitte-mõistes, tegid mõlemad klassikalise taustaga kindralstaabid matemaatilisi väärarvestusi. 1870-71.aasta Prantsuse-Preisi sõda oli oopiumil baseeruv sõda – sakslased tarvitasid ja võitsid, I maailmasõda morfiinil toimiv – mõlemad võtsid ja enamus jäi peale, kuna II maailmasõjas lõi esimesena droogipurgilt kaane jällegi sakslased. Paraku on igal kehavälisel droogil tolerantsuslävend sisse kirjutatud. Mida aeg edasi, seda enam  tuleb eelise säilitamiseks doose tõsta, kuni keha jõuab kurnatuse piirile – kontsentratsiooni tõstmise asemel võideldakse lõpuks vaid protsessides pildile jäämise nimel, kuna iga uus osaline saavutab vitsa esmakordsel painutusel suurema swingi kui “kogenud” 50.kordusele mineja. Vedru väsib, kuni murdub. Ainuüksi seetõttu töötas aeg sakslaste kahjuks. I maailmasõjaaegne õhuvõitluste äss Ernst Udet oli pervitiini esimesi kõlavamaid ohvreid. Ta tegeles Hermann Göringi alluvuses Luftwaffes relvaarendusega, kuni ühe telefonikõne ajal – 17.november 1941 – lasi ametirelvast kuuli pähe. Hüvastijätukirjas süüdistas “Sina, Raudset”. Veider epiteet mehele, kes ületas droogisõltuvuses isegi füürerit ennast! Tõsi, Hitler eelistas virgatsaineid, kuna Göring morfiini. III Reichi propaganda mätsis asja kinni – Unfall!

iga kaprali seljakotis on speedi

Saksa rucksack – ehk iga kaprali kotikeses on pakike speedi!

Juba varem oli SS-gruppenführer Leonardo Conti (1900-45), kes tegeles Reichi tervishoiuga, keelanud Pervitiini levitamise kauplustes ja tsiviilelus kirjutati ravimit välja ainult retsepti alusel. Amfetamiinil olid ebasoovitavad kõrvalmõjud nagu liigne muretus-hoolimatus, unetus, isutus ja meeleoluhäired. Vanematel härrasmeestel ütles pikemal kuritarvitamisel süda üles.

Ent need piirangud ei puudutanud armeed. SS olid need kohustuslikud sanitaarhügieenilised vahendid nagu spordiseltsis Spartak khm, vitamiinid. Üks Wehrmachti armeegrupp vajas kolmeks kuuks 9-20miljonit Pervitiini tabletti!

marder uboat ii reich himmelfahrt

Marder – saksa high-tech anno 1944!!!

Saksa merevägi tellis kokteilide jaoks, millega rasktest tingimustes vähese väljaõppega vabatahtlikke ühe (Marder, torpeedost tehtud), hiljem kahe-mehe allveelaevu, uuringuid SS-doktoritelt. Peamine probleem oli süsinikdioksiidimürgitus ja hapnikuvaeguse mõju ületamine stimuleerimisega.  Sachsenhauseni koonduslaagris valiti selleks erinevas vanuses vange, süstitava annustatava aine nime ei öeldud, ning nii jooksid nälginud vangid 12kg seljakottidega 40 kilomeetrit päevas veres enamasti kokaiini+pervitiini+kofeiini kokteil. Katseid tehti taluvuse peale. Surmajuhtumid polnud haruldased, ent ka neid, kes katsejänestena veel meie päevil intervjuusid saavad anda, tuli katsumusest läbi. Kas nad usaldavad sakslast, kui nende nime ette on kirjutatud dr või isegi dr prof?

Igatahes saksa mereväge need katsed nn poolinimeste peal kuigivõrd ei aidanud. 2/3 Marderite ekipaažist hukkusid või ei tulnud tagasi baasi.

Saksa armee kasutas mõlemal poolel piiri, nii sotsialistlikus kui ka kapitalistlikus süsteemis, pervitiini 80.aastate alguseni. Seda anti vahetevahel välja õppustel, kui oli tarvis langevarjuga maapeale tulla etc.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: