Kuidas Saksamaa eksportis vabadust, vendlust ja võrdsust!

Lenin eintritt in russland geglückt

Ettekanne – Lenini sisenemine Venemaale õnnestus. Ta tegutseb täielikult meie soovi (nach Wunsch) järgi.

“Wenn die deutschen Kapitalisten so dumm sind, uns nach Russland zu bringen, schaufeln sie damit ihr eigenes Grab!” (Lenin-Uljanov)

Vene revolutsioonist tingitud kannatusi on pandud süüks erinevates historiograafiates nii mitmetele etnostele (läti punased kütid, juudi vasakpoolsed haritlased, eesti pankurid, kes pesid tsaari kulda ja tunnustasid kõrilõikajate terrorivalitsust esimestena etc), rivaalitsevatele riikidele (Suurbritanniale, kes tahtis kõrvaldada konkurenti Lõuna-Aasias; US, kelle huvi olnud Vaikne-Ookean ja Ida-Aasia ressursid etc) kui ka ideoloogiatele, mis nägid Venemaas takistust oma eesmärkide täitumisel.

Fakt on see, et Prantsusmaa ja Inglismaa üritasid iga hinna eest takistada luureandmetele tuginedes Lenini jõudmist Venemaale, nende huvi oli hoida Saksamaad jt kahel rindel sõdimas. Algusest peale lasti välja info Lenini ja tema marginaalse sotsiaal-demokraatide fraktsiooni tegelikest rahastajatest, mille bolševikud kuulutasid laimuks ja antipropagandaks. Neid valeteateid lecitatavat selleks rahvusvahelises ajakirjanduses, et vältida revolutsiooni levimist ja julgustada “järgima vene proletariaadi eeskuju“.

Mis see oli? Ilmseks saanud dokumentide valguses otseloomulikult demagoogia. Ehkki alati eksisteerib võimalus, et dokumendid on võltsingud, milles ei saa enne veenduda, kui pole neid võrrelnud ja käes hoidnud. Kahtlustele räägib vastu ilmne keset suurt ressursi ja elatusvahendite puudust. Bolshevikud pidid leidma väga jõuka sponsori, sest kuidas suutis väike töötu ja pagendatud intelligentide vähemus üleöö mahukaid poliitilisi kampaaniaid rahastada?

Blogis on olnud juba juttu sotsiaalse kirjamehe Alexander Parvuse (Алекса́ндр Льво́вич Па́рвус), kodanikunimega Israel Lazarevich Gelfand/Helphand (Изра́иль Ла́заревич Ге́льфанд) (1867-1924), rollist vene riigivõimu kaaperdamises. Parvust hakati sotsiaal-demokraatide ringis tõrjuma seoses Gorki tööde publitseerimisest saadud summade omastamisega. Sellegi poolest pidas ta end endiselt revolutsiooniliseks literaadiks, ehkki talle rahatu Gorki teenistuse ülelöömist kunagi andeks ei antud. Revolutsiooniks saab seda vaevalt nimetada. Sihtriigi elanike seast palgatud sõdurid ei tee riigipööret revolutsiooniliseks liikumiseks, tegemist on sofistikeeritud terrorismi ja diversiooni sümbioosiga.  Saksa Keisririik teadis, millise pleki see nende riigile jätab, kui sellised rahastamis- ja huviskeemid ilmseks ja kinnitatuks saavad (riik jäänuks diplomaatilisse isolatsiooni ja seda koheldakse vähemalt põlvkonna jooksul paariana), seetõttu üritasid saksa ametnikud igati vett segada ja jälgi peita. Kui esialgu kavandati ainult Lenini toimetamist Bernist (Shveitsist) Taani-Rootsi kaudu Soome, siis esitleti seda lõpuks emigrantide väljasaatmiseks, tänapäevases keeles “julgeolekuriskide leevendamiseks”. Teatud mõttes järgnev seda ju õigustaski – nad olidki ju ohtlikud, mõelda, kui nad jäänuks tolknema saksa kultuuriruumi, nüüd lõhkusid nad päriskodus! Saksa rahaga.

suur tabel lenin saksamaa

Parvus oli juudi päritolu Venemaa kodanik, kes oli Saksamaal õppinud majandust ja filosoofiat. Lapsepõlves osaks saanud alandused olid teda kasvatanud Venemaad võimu vihkama, Karl Marxis leidis ta tudengina eeskuju ja riigiprohveti. Sõja puhkedes saatis ta esimesed märgukirjad saksa välisministeeriumisse, mis seal prügikasti saadeti, sest oodati kiiret võitu ja triumfi.

1915.aasta jaanuaris astus ta sisse Istanbuli ehk Konstantinoopoli saksa saatkonda, kus otsustati, et mees peab olema vene välisluure teenistuses. Sellele vaatamata lubati ta Berliini. Kunagi sellele ajal külastas ta I korda Leninit Bernis, kes teda jutu järgi kiiresti saksa agendiks nimetas.

1915.aasta keskpaigas tegutses ta neutraalses Taanis, Kopenhaagenis, kus hangeldas erinevate pehmete sõjatarvetega, kuni 1915.detsembris saksa kindralstaap otsustas, et kahel rindel korraga pole võimalik sõda võiduka lõpuni viia.

29.detsembris tulid esimesed summad – vene rublades. Parvuse sidemeheks vene sotsiaaldemokraatidega Venemaal oli Jakob Fürstenberg Ganetski/Hanetsky, kes esimesed 10 miljonit vene rublades maale viis. Revolutsiooni siiski ei puhkenud, väga vähesed lasid end propagandast kaasa vedada.

Valuutarezhiimi päritolu?

Enne 1917.aasta veebruari-revolutsiooni, kui keiser sunniti troonist lahti ütlema, Parvus rahalisa ei saanud. Kuna Kerenski kiirustas liitlaskohustusi täitma, siis mõistis saksa kindralstaap – tuleb nn gaasi juurde anda. Siis otsustati Lenin toimetada pitseeritud vagunis märts-aprilliks Venemaale. Kõik asjaosalised andsid allkirja saksa riigile, rongi varustas hädatarvilikuga samuti “saksa rahvas”.

Richard Pipes the Russian revolution

Richard Pipes – The Russian Revolution

Ka vene sisejulgeolek Ohranka ei maganud. 5.mail 1917 kutsuti vestlusele medõde Ksenja Ivanovna Sheljahovskaja, kes jutustas edasi seda, mida nägi oma silmaga. Tänaval muidu hulkuvatele lastele anti suurtest pakkidest rahatähti, et need koguneksid, võtaksid kätte plakatid “Maha Kapital!” ja marsiksid tänavatel. Nii edendati saksa rahadega vene laste õigusi ja rajati oktoobrilaste organisatsiooni tuumik!

Juunis-juulis oli ilmne, et võimud tahtsid Leninit iga hinna eest tabada. Piiteri konspiratsioonkorteris kraapinud seltsimees partei liinis Jossif Stalin isiklikult oma kindla ja raudse käega Uljanovi lõua tundmatuseni karvatuks, et see saaks pageda Soome. Sügiseks oli kodanliku Venemaa sõjaline kampaania lootusetult nurjunud ja sõjavastased meeleolud/tüdimus kõrgem kui eales varem. Võim lebas tänaval maas, see tuli vaid üles korjata, karjatas sm Lenin. Oktoobris sisenesid relvastatud jõugud valitsuse peakorterisse Talvepalees ja võim blokeeriti veretult. Et võim kindlalt peos püsiks, siis bolševikele lisati 15 miljonit “toetusraha” valuutas (sic!) ehk saksa markades, sest vene raha väärtus oli lootusetult alla käinud.

eugenia sumenson

Hiljem tuli veel 40 miljoni marga ulatuses lisa, Brest-Litovskisse Saksamaaga separaatrahu sõlmimiseks. Kogu selle aja üritas Lenin end distantseerida Parvusest, kellele kohalikud kommunistid üritasid atentaati teha.

Kui 1918.aastal 11.novembril oli Saksamaa lõplikult lüüasaamist tunnistanud, siis katkestati sotsiaal-demokraatide kätte läinud nn Weimari vabariigis kõik suhted Parvusega. Seltsimehed suhtlesid otse. 20.aastatel käis Heinz Guderian ja tema meeskond ennast tuleviku tankiarmeede taktika osas alaliselt Venemaal täiendamas, sest Versaille rahu tingimustega oli nende armee kahandatud 100 000 mehele, keelatud oli arendada-omada moodsat relvastust.

Mees, kes oli pennitult Bernis aega surnuks löönud, asetati 1924.aasta jaanuaris rahvarohkelt Kremli müüri äärde, kuna Parvus, kes oli Mefistona andnud eluvõimaluse ja teinud kõik, elas luksuslikus tõrjutuses Berliini villas. Sama aasta 12.detsembril lahkumise järel tuli vaid mõni üksik vana seltsimees teda krematooriumisse ära saatma.

reetmine

Kui Saksamaa kindralstaap andis Venemaale raha, siis kuidas võimu ülevõtmist 1917.aasta oktoobris tõlgendada? Milline oleks ajalooliselt adekvaatne vaade?

Kas Saksamaa ostis bolshevikele Venemaa? Või ostsid bolshevikud Saksamaale Venemaa?

Nali naljaks. Oma riigi ja rahva vastu tegutsemine on ka see, kui võetakse toetust vastu vastaselt/vaenlaselt, kelle riiklikud huvid on vastupidised. Seda nimetatakse klassikalises moraaliteoorias ja õiguses reetmiseks, riigireetmiseks.

Kas ikka kõik nii oligi? Sakslaste lugu kõlab 2007.aastal valminud dokumentaalfilmis Ostetud revolutsioon (Die gekaufte Revolution) just nii.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: