“Освободители”

anonymos eine frau in berlin

Max Färberböck lavastas 2008.aastal Saksamaal kahetunnise olme-horror-filmi Eine Frau in Berlin nõukogude vabastusvägedest Berliinis. Film algab vastikult (võidukast naabreid okupeerivast Wehrmachtist) 1941.aastal ja läheb veel vastikumaks võiduka Puna-armee toimetamiste kujutamisega Berliini kvartalites. Keskendutakse ühe kvartali, enam-vähem üksteist tundvate, sõjategevust üleelada üritava naiste nn kogemustele. Saksa naiste igapäevastes vestlustes, alates esimestest tervitavatest sõnadest (Wie geht es Ihnen?), asenduvad küsimused meeste ja laste käekäigu kohta – “Mitu korda?” -, millele perverssel kombel õnnelikumad vastavad “Neli!”.

Filmi aluseks on elulooline anonüümselt ilmunud raamat Anonyma, mis 50.aastatel lugejateni jõudes tekitas pahameeletormi nagu Nabakovi Lolita selle erinevusega, et kaks miljonit saksa naist ja nende pere liiget teadsid, kuivõrd asjakohane see jutustus nõukogude armee kriminaalsest mentaliteedist juhtus olema. Vabandus peenislikust kättemaksust fashistlikele anastajatele ei päde, kuivõrd Punaarmee käitus sarnaselt kõikjal – Poolas, Ungaris ja Jugoslaavias. Vägistati ka koonduslaagritest vabanenud okupeeritud alade naisi. Võimetus vägesid distsiplineerida tõi kaasa Jugoslaaviaga suhete jahenemise. Tegemist oli kriminaalse mentaliteediga. Saksa naiste katsed katkematust vägistamisrattast välja murda kaitse või varju leidmisega, see ei erine Gulagi arhipelaagis jutustatust, kus kriminaalsed jõugud samavõrd jaotuspunktides kõiki terroriseerisid.

Teistpidi oli kõigile punaste ainete lugejatele nn vaimu-kollaboratsionistidele, varastest 50.aastatest teada, kuidas vene armee nn vabastas territooriume. Punane esteetika või punane-poliitökonoomia – nende südametunnistusele oli vägivald vastuvõetav, kuivõrd nad arvasid end võitjate poolel asuvat. Vene armee teeb Ida-Euroopas taas jõulisi liigutusi ilma igasuguse lootuseta tervelt sellest konfliktist väljuda, kuivõrd pool miljonit lend-lease Studebaker-veoautot jmt on ammu ära kulunud ja kui gaasiraha enam Läänest endisel määral ei laeku, siis läheb raskeks armeed moderniseerida.

Loe ka Postimehe artiklit. (uuendus 8.mai 2015)

Tagasi filmi juurde. Peaosas (Anonyma) on Stuttgartis sündinud Nina Hoss, nõukogude major Andrei Rõbkinit mängin tuntud filminäitleja Jevgeni Sidikin. Kahju, et vaatamata kunsti pingutustele maailm nii vähe muutuda on suutnud!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: