Eetikaprofessor Margit Sutrop: Sexy! II

Daniel Cohnitzi juhtum

Ihnus, kurjus, kõver meel

halvad teod ja kaksikmeel

usalduse petmine-

see on häbi tõeline!

Milarepa

Selle sissekande tagamõte on lahutamatult seotud veel teise figuuriga ja samuti kannab endas loo moraali, milliseid tagajärgi võivad suutmatus positsiooni tunnetada ja asjaga tuttav olla kaasa tuua.
Ma olen seda meelt, et Daniel Cohnitz sai professoripositsiooni enneaegselt, läbimata kõiki hädatarvilikke astmeid.
Eesti soost inimestest on vähestele selline varane tõus võimalikuks tehtud. Ning konflikt on paratamatu, kui eeldatakse “provintsi laskumist” ja enda kvalitatiivset üleolekut. Eestlased tunnevad teatavat rudimentaalset aukartust saksa akadeemilisuse ees, sest nõukogude haridusstandardit räsis eelkõige korruptsioon: töid kirjutati maha ja “variautorlus” oli avalik saladus (vt samas Isidor Levini mälestusi).
Daniel Cohnitzi kirjutised veenavad, et ta on saanud koolitust analüütilise filosoofia kirjanduse tundmises. Ent filosoofia allikaks ei ole teiste arvamuste ja mõtete tundmine, vaid probleemide ja mõttetehnikate interaktsioonis elamine.
Kas on ta ilmtingimata andekam kui kohalikud mõtlejad? Ta kirjutas doktoritöö saksa keeles, st emakeeles, eestlastel selline privileeg enamikel erialadel puudub. Humanitaarias on isegi harulduseks ainult ühe võõrkeelega läbiajamine.

Prantsuse keelt ta ei oska, ladina keelt ei oska, vene keelest rääkimata. Seega ei ole talle isegi hea tahtmise korral jõukohased vene loogiku Vassiljevi originaaltekstide või Charles de Bovelles‘i Ars oppositorum‘i tundmine. Küll aga veenis ta üsna edukalt 17.novembril 2006.aastal, et tegemist on enneolematu nurimõtlemisega.  Mida ütleb pilguheit Bovelles’ile? Ta on pool tuhat aastat ennetanud teatud diagrammeerimise põhimõtteid, millele on rajatud samuti laiendatud loogiline ruut. Või Vassiljevit, kelle tööd olid sihitud samuti kvantori “mõni” ümberhindamisele. Või lugeda vahetult tuntud prantuse loogiku Robert Blanche töid loogilisest heksagoonist. Need materjalid ei ole Daniel Cohnitzile keelelise piiratuse tõttu võimetekohased. Samuti ei ole ta viie aasta jooksul õppinud eesti keeles kõnelema, mis iga Saksamaal elava eesti inimese jaoks (olgu ta teadlane või mitte) oleks ka aasta hiljem vaimse paralüüsi ja küündimatuse tunnus.  Cohnitzi kaitseks saab öelda nii palju, et dotsent Paul Mćlaughlin on elu aeg ajanud läbi inglise keelega, kuna emakeelt (gaeli keelt) nad enamasti ei õpigi rääkima.

Ent maailmas on asjad imperiaalse loogika kohaselt, vastupidiselt võrdsuse ja üheõiguslikkuse retoorikale. Ja selle on kallis külaline ära tabanud, ning mis veel kurvemgi, asunud algusest peale piire proovile panema. See, mis oleks igale teisele idaeurooplasele, sõltumata rahvusest, toonud kaasa keretäie, on talle õnneks läinud ja õigust jääb veel ülegi. Olen blogis puudutanud ühte seminari, ent kinnitan teile, et provotseerivat enesenäppimist tuli Cohnitzil ette näiteks “Suudlevates tudengites”, kui seal kord sai, võib olla viimast korda filosoofidena üldse, istutud – Kangilaski, Jakapi ameeriklasest sõber, Cohnitz. Miks oli seda vaja teha?

Kahtlustan, et isiklike religioossete veendumuste riiveks – aga mis ma teha saan? Ära minna! Aga mine, see ongi asja mõte!

Siiski, elanuna nii sakslaste kui shveitslaste seas kinnitan – ainult paadunud ülbik käitub nii.

Veel hullem on aga tulemas – filosoofilis-loogilise kontseptsiooni mahategemine, mille osi on teatud määral võimalik samuti taandada kolmele mainitud autorile, ja mitte ainult neile, näitab põhimõttelist intellektuaalset sobimatust või ebaausust akadeemilise filosoofia jaoks.

Minu jaoks on siinse äpardunud selektsiooni, mille eest antud juhtumil vastutavad Margit Sutrop ja Endla Lõhkivi, tulemused olnud ülejõukäiv koorem ja lõppu ei näi tulevat.

Raske uskuda, ent milline peab olema selle inimese vaimne tervis, kes üle kahe aasta üritab järjekindlalt homondus-mustusega avalikus ruumis teist akadeemilist üritajat tülitada?

Ent nii see oli (2006-2009), sellel oli vallandaja, kõrvalseisjad ja initsiaatorid. Siiski, vaatamata sigatsemisele, õnnestus mul kaks korda reisida loogikakongressidele ja enda ideesid mingil määral tutvustada, kuigi ettevalmistamistingimused olid pehmeltöeldes kesised. Tundsin end vaimses plaanis äärmiselt halvasti. Provotseerimistele järeleandmine oleks sellegi võimatuks teinud. Kuigi ma olen talumise käigus kaotanud selles aja jookul tüki tervisest, mis ongi kogu asja juures kõige ülekohtusem.
Ühelgi akadeemilisell figuuril ei tohiks olla teise saatuse üle sellist meelevalda, et see mitte ei vii teda ainuüksi ainelisse kitikusse vaid ka rikub tema tervise.
Ja siinjuures ei olegi tähtis, millised olid motiivid – kas paljas nartsissism või mingi queer’lik armukadedus (mille osas mul ei ole kahjuks empaatilises plaanis võimalik aimuda, st ma lihtsalt ei mõista seda) – olulised on tagajärjed, mille eest ei ole võimalik vastutavaks pidada kelletahes loogilis-filosoofilisi projekte.

Kas siis ei ole võimalik läbi saada?

Tagajärgedes on küsimus, need on mulle liiga kalliks läinud.

Paraku on see Ida-Euroopa argipäev, et äpardumiste korrale ei tõtata vabandama-hüvitama-korvama vaid kinni mätsima, maha vaikima, sotsiaalselt survestama, taga kiusama ja ka kriminaliseerima.  Viimast – kriminaalkaristusega inimene blokeerida – üritas osakond eesotsas Margit Sutropi ja Birute Klaasiga aasta tagasi läbi suruda. Nurjunult. (Endla Lõhkivi andis meie omavahelise kirjavahetuse üle politseile).
Mis ei jäta omalt poolt muud võimalust kui tõega kooskõlas “tõelisi inimesi” sellisest autoriteedi koormast vabastada.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: