Roomet Jakapi: Teadlasiks maskeerunud humanitaarid paljastati kui logardid ja simulandid!

30.oktoobri Postimehe nn esoteerilises ja mittekommenteeritavas versioonis ilmus SCE jõulise kriitiku Roomet Jakapi sulest kirjatükk „Humanitaaride kohanemine“, mis lähemal vaatlusel laiendab kuue aasta-tagust publikatsiooni „Sokratese valuoiged teadusmasinas“ kultuurilehes „Sirp“. Enne lähemat pilguheitu olgu märgitud, et vaatlusalusel kirjatükil kindlapiiriline tees puudub, samuti probleem,  selge pole, kelle seisukohti autor esitab, ehkki finaal sedastab optimistlikult, et kõigile eelpoolloetletud raskustele vaatamata saadakse hakkama. Autor näib olevat asetanud rõhu värvikale keelele, mõtlemisaine pakkumise asemel pöördutakse lugeja fantaasia ja emotsioonide poole.

Ingli pisarad

Milliste raskustega seisab RJ tõlgenduses silmitsi kaasaegne eesti humanitaar? Ta seisab vastamisi tehnika- ja loodusteadlaste diktaadiga, kelle kätes näivad olevat teaduse rahakotirauad. Nende teadus on korraldatud ja indekseeritud, ühtlasi mõõdetav. Probleeme lahendatakse gruppides, mistõttu samuti publikatsioonidel seisavad kõigi töötegijate nimed. Humanitaarid olevat seevastu individualistid ja nende probleemide iseloom teistsugune. Reaalteaduslikud imperialistid üritavad humanitaare mõõta tsiteeringute ja rahvusvaheliste publikatsioonide põhjal. Enamgi, nad kohustavad neid aruandlusele ETIS’es, mis, sellele näib RJ vihjavat, on kaasa toonud vaimseid kannatusi („Selle võrdlemisi värske monstrumi vastu on humanitaarid juba nii palju kisa tõstnud, et raskematel hetkedel tunnen kiusatust kaaskurvastada, aga kergematel tahaks end sest oigamisest distantseerida.“) ja kergeid intellektuaalseid hälbeid („Pärast mõneaastast toimlemist süsteemis täheldan oma teadlaseteadvuses struktuurseid muutusi“).

Kirjutamata ajalugu

Küll aga rebib RJ katet Eesti teaduse telgitaguselt. Nimelt tulnud välja järgmised asjaolud:

„Ei ole nende ajakirju küllalt indekseeritud ega artikleid tsiteeritud. Teadlasiks maskeerunud humanitaarid paljastati kui logardid ja simulandid, kelle segane kisa pimedast metsatukast tekitas hirmu ja põlgust.“

Väidete loogikast lähtuvalt olnuks ootuspärane, et autor asub järgnevalt neid ränki süüdistusi kummutama. Apoloogilise kirjazhanri hindajad peavad pettuma. Kaitsmise asemel asub RJ neid süüdistusi kinnitama:

„Nad õppisid tegema eelretsenseerimist ja moodustama rahvusvahelisi toimetuskolleegiume, et tagada oma ajakirjadele teadusstaatus. Nad harjusid kuulama «teadusülikooli» retoorikat, mille pahupooleks on õpetamise alaväärtustamine, kohati alavääristamine. Nad õppisid jäljendama reaalteaduslikku tegevust neis aspektides, kus seda oli võimalik ja vaja jäljendada.“

Nende tekstilõikude põhjal ei jää kahtlustki, et asjalood on jätkuvalt niiviisi.

Filosoofia ese

Siinkirjutajas tekitasid intellektuaalset huvi järgmised laused:

A. Tihkest, selgepiirilisest, selgeksõpitavast sõrestikust välja meelitamine ning täpselt paikapanemata mõistete ja võimalike lahenduste paljuse juurde juhatamine nõudis tihtipeale ebakonventsionaalseid ehmatamistehnikaid ja intellektuaalset meelelahutust.

B. Kui tehnikatudengeile valmistas veidi raskusi filosoofia ähmaste piirjoontega põldudele maandumine ja mulle nende kohalemeelitamine, siis mitmetel kolleegidel-humanitaaridel mu koduülikoolis oli sama raske mõista, mis mõttes on tehnikaülikool ülikool või miks on kütte ja elektri asjus vaja kõrgharidust.

A. Vastupidi. Filosoofia jaoks pole vaja kedagi ratsionaalsest vaimsest kestast välja meelitada. Pigem sissepoole juhatada. Hea filosoofia lähtub loogikast ja on ranguselt võrreldav matemaatikaga, kuna vastupidine diskvalifitseerib filosoofia nimel aset leidvad arutlused parasoofilisteks. Jääb mulje, et lõigu A finaal püüab välja vabandada akadeemilises formaadis aset leidnud lubamatuid teguviise, mis on Eesti filosoofiahariduse tõsiseltvõetavust kahjustanud.

B Vastupidi. Filosoofia ese pole ähmane, selle metoodiline tuum põhineb loogikale, selgetele printsiipidele mõtteesemete käsitlemisel. Vastupidiselt arutlejad üritavad kuulajaid eksitada, veenda, et filosoofia on fiktsiooni valdkondi, st enam-vähem väljamõeldis, kuna teadus ei või kunagi endale sellist ebaranget vabadust lubada. Ma pean tunnistama, et ei tunne peale Jakapi ühtegi humanitaari, kes ei mõista, kuidas tehnikaülikool saab olla ülikool. Euroopa haridus on Bologna universitase asutamisest 1088.aastal märkimisväärselt edenenud – vedanud ühisteadvust ja vastavalt kohandanud end ühiskonna ees seisvate ülesannetega. Ning teadmine teadusena ongi õigustatud uuenemise ja originaalsuse varal, mitte vana teadaoleva kordamises või reinterpreteerimises. Inimene, kes omab või rendib majapidamist, ja ka see, kes teeb metsas puid, ei saa, mulle näib, kunagi langeda sellisesse ignorantsusse, et kahtleb elektri ja kütte osas kõrgema hariduse andmise vajaduses. Kaasajal on sellised teadmised elukorralduseks hädatarvilikud.

Peaküsimus

Kirjatüki pilootseerias suudab RJ välja võluda kaunikujulise poolpoeetilise figuuri, mis sobiks lausa Prohveti enda laudkonda:

Ent mis saab noortest töötutest seal ukse taga? Tõelised, vaiksed, eraklikud, tühja kõhtu kannatavad mõtlejad?

Parimal juhul õpivad nad vahet tegema vajalikul ja tarbetul, tõesel ja valel. Võib-olla nad unustavad kirjandustundide paatose ning mõistavad, et ilukirjanduslikul tarkusel, millele näib suure osa filosoofia ajaloolaste arusaam asjadest taanduma, on elutõega samavähe pistmist kui Startrekil astrofüüsikaga.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: