Sõnast ja sõjast: dispuut abielu mõistest – Varro Vooglaid vs Linnar Priimägi

Rääkigu homoaktivistid mis tahes, Eesti on suht salliv riik.

Linnar Priimägi, 2007

Eesti demokraatial näib olevat õitsenguaeg – miski ei näi juba pikemat aega rohkem eesti kommentaatoreid erutavat kui dispuut abielu mõiste üle. Ühel pool seisab Varro Vooglaid, kelle arusaam abielust lähtub katoliku kiriku sakramendiõpetusest, teisel pool homoaktivistid, kelle poolel võtab 15.septembri Postimehes (15.09.2010 13:13) sõna Linnar Priimägi.

I Autori kavatsused. Priimägi oponeering elik kummutus põhineb Varro Vooglaiu intervjuul (intervjueerija Priit Pullerits). Siiski ei ole artikli sissejuhatuse põhjal ilmne, kas kaheldakse proponendi moraalses integreedis või püütakse lugejat veenda moraalse absolutismi põhimõttelises kokkusobimatusega faktuaalsuse ehk elupraktikaga: oponent tsiteerib Napoleoni 200-aasta vanust retoorikat ja tõstab esile sallivuse ja moraali. Sellest võttest jääb mulje, et järgnev peaks viima selgusele, kas proponent on tolerantne-intolerantne ja moraalne-immoraalne. Selle asemel reinterpreteerib Priimägi moraali mõistet sotsiaalse konstruktivismi vaimus.

Alljärgnevalt lühike ülevaade Priimäe arutluskäigust, millele on lisatud provisoorsed märkused.

II Analüüs. Priimägi loetleb Vooglaiu moraali määratluses kuut tahku, mille puhul saab nõustuda vaid nelja esimesega, kuna kaks viimast on pigem moonutused.

III Moraali allikas. A. Priimägi pakub naturalistlikku dilemmat geeni ja kokkuleppe vahel. Kuivõrd esimest pole, siis peaks (järelikult) olema tegemist teisega. Mõned nimetaksid sellist konstruktsiooni eksitavaks disjunktiivseks süllogismiks, teised väärdilemmaks. Moraali võib vaadelda samuti kaitsereaktsioonina keskkonnatingimustele analoogilisena päevitusele (või selle puduumisele), mille puhul melaniin kaitseb nahka: st ehkki päevituse tekkimise võime on geneetiliselt määratud, siis selle olemasolu sõltub keskkonna päikese-aktiivsuse määrast ja organismi tervisest. Seega, pakutud dilemma on väärdilemma.

B. Priimägi pakub sotsiaal-konstruktivistliku seletuse, mille kohaselt moraal teenib grupi huve, olles hädatarvilik initsiatsioonilävi indiviididele gruppi kuulumiseks. Ja toob rida näiteid vastastikku üksteist mittetoleerivatest rühmadest, mis identifitseerivad end mõne idee alusel. On tõsi, et muhameedlased ei kuulu kristlaste hulka, sama oleks tõsi ka väidete kohta, et naised ei kuulu meeste hulka, kurjategijatel pole asja pühakute sekka ning sodomiidid ei päri Taevariiki! Sellegi poolest kuuluvad kõik inimeste hulka ning inimolendi sünnipärane väärikus on kõigi humanistlike religioonide lähtepunktiks. Mis väljendub muuhulgas põhimõttelises erinevuses inimese ja looma käsitamisel. Teistpidi on seltsimistungist lähtuv koodeks impulsilt mitte-ratsionaalne – tees, mis ajaloolise tõe poolest tuleb jäägitult tagasi lükata. Vahemere kultuuriruumis, neid märke kannavad nii latiinide, juutide kui hellenite mõtlemine, käsitati juba antiigis moraali erilist hoolt vääriva-ülima teadmisena. Kogu juutide käsuõpetus ja Mishna oli sellele ideele üles ehitatud. Erinevalt kreeklastest põhines juutide moraal Ilmutusel ehk jumalikul üleloomulikul teadmisel. Mõlemal puhul oli moraal teadmisena hädatarvilik inimliku heaolu, st nii indiviidi kui ka sootsiumi kui terviku hüve, saavutamiseks. Seega, moraalne absolutism, mida esindasid nii pütagoorlased, Sokrates kui ka Platon, kreeka filosoofias, põhines arusaamal, et tõeline moraalsus saab rajaneda ainuüksi teadmisel. Tõeline moraal peab olema teadus või teaduslik. Olles enimsoovitud tagajärgede pärast, allus selline teadmine enne omaksvõttu samavõrd intellekti igakülgsetele tuleproovidele. Sofistide moraalne relativism poliste seadusandluste mitmekesisusest tõrjuti ammuse pütagoorliku arusaamaga, mille kohaselt õigesti tabada sai ühel viisil, kuna mööda panna arvutult. Pikajaline ühiselu praktika akumuleerib muuseas tabamusi. Just seetõttu suhtuvad traditionalistid pika aja vältel väljakujunenud alusväärtustesse ülima aukartusega. Teiselt poolt suur hulk paralleelselt esinevaid valesid vastuseid ei sea kahtluse alla õigete olemasolu!

IV Perenniaalne moraal. Priimägi üritab kummutada sellist teadmist osutusega Platonile, kes püüdis, ometigi, näidata vastupidist, seega ilmselt moonutades asjaolusid tutvustamata tema üldisemat mõttekudumit ja kavatsusi.

Ning taoismi ärapidine loogika ei tohiks kedagi ära petta – kõikeületav Kulg kui origo vitae on taosti ainus paleus. Põhimõtteliselt oleks võinud sarnasel moel tuua vastunäiteks kalviniste, kelle predestinatsiooniõpetus välistas inimeste jõupingutuste (pürgimise) osakaalu lunastuse saavutamisel. Mis ei väära kalvinisti usulist indu.

Väide – Inimkultuuri ajalugu ei tunne mitte ühtki käitumisseadust, mis kehtiks kogu aeg ja kõikjal. – on umbmäärasel viisil sõnastatud ning ei puutu eelneve pütagoorliku teesi valgusel üldsegi asjasse. Me ei eita füüsikat põhjusel, et selle õpetus ei ole kunagi olnud sama, on tekkeline, samas ei oleks mõeldav, et Newton’i seaduste jõud tuleneks ainuüksi kokkuleppelisusest ja neist pole midagi olemuslikult universaalset.

V Normide avaldumine. Priimägi eristab nn nelja normi – seadusloomet, tavasid, taktitunnet ja südametunnistust. Siiski on võimalik kahte viimast taandada teisele kui pöördume tagasi distinktsiooni esialgse mõtte juurde vastandada omavahel fikseeritud st kirjutatud ja elavat kirjutamata reegleid. Taktitunne on tavade avaldumise tahk ja südametunnistus ehk kaasteadmine (arusaamine) kuulub käitumise nn järelvalve fakulteedi juurde.

Ülejäänud osa arutlused, väljapakutud määradega, kuuluvad seni akadeemilise blufi valdkonda, kuni pole näidatud meetod, millisel moel tulemuseni jõutakse. Marxi ja Schlegeli tsiteerimine näitatud viisil muudab lähenemise doksograafiliseks, mitte filosoofiliseks diskursuseks. Enamgi, kui moraal tegeleb reaalsusega, ning hea inimene ei tohi eksida (olla ebaõiglane, põhjustada kannatusi süüta inimesele), siis fiktsiooni ehk väljamõtlemise puhul (Schlegeli tsitaat), otseloomulikult, ongi fantaseerija vabadus piiramatu, ent mis on sellel pistmist determineeritud maailmas toimetulemisega?

VI Kui moraali asemel on sõda?

Moraali aktsidentside hulka kuulub see, mida võib nimetada siduvuseks ja samuti lähtub juhtimisest ja jäljendamisest tõik, et suur osa norme omandatakse kokkulepetena, ometi substantsiaalsena on moraali funktsiooniks olla teadmine, kuidas elada head elu. Tasakaal ühiskonnas võib osutuda hapraks kui kokkuleppeid ei peeta miskiks, õigusi ei järgita ning tõe peale kehitatakse õlgu! Tulemuseks saadakse pikad ja laastavad sõjad nagu näitab minevik ja veel kaasajalgi Somaalia kogemus.

Teiselt poolt on üha ilmsem, et vähemus mitte ei osale ühiskonnas, vaid peab pigem sõda, milles kasutatakse vaheldumisi eksitamist, laimamist, otsest valetamist ja lõpuks sotsiaalsete sanktsioonidega või kohtulike repressioonidega hirmutamist.

Kirjandus

Linnar Priimägi. Moraalist ja kultuurist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: