Eluloolisus

Kuidas me soovime, et meid meenutatakse? Kas sellel saab olla tähtsust? Või annab ainuüksi sellele mõtlemine tunnistust ebaehtsast kontaktist eluga, kuna keset keerist on mahti pelgalt reageerimiseks, põiklemiseks, punktide korjamiseks või jalust mahapaisatud saamiseks-jälle püstitõusmiseks?

Käesoleva aasta novembris toimub Prahas 1.konverents, mis on pühendatud kannatustele. Muuhulgas on filosoofiliseks menetlemiseks väljapakutud teema kannatustest vaikimine. Eluloolisuse lülitamist kirjanduslikesse projektidesse on seletatud teraapiaga – väljakirjutamine kui lahtisaamine, välja-asetamine, ära-asetamine. Paraku sellistel puhkudel on raske piirjoont tõmmata fiktiivse halva ja eluloolise kurja vahel – kes teab, tunneb ära, ent süüdlased ei pea tundma ennast halvasti, õiglus nendeni ei küüni. Vanas Roomas oli tavaks testamentidesse lülitada mahavaikitud, kompromiteerivaid jmt seiku, millega õiendati mahajääjatega invektiivsuseni laskudes arveid, ühtlasi näidates oma hinnangut välja – nimeliselt ja otse. Ajaloo jaoks konkreetsem, ent elava õigluse jaoks võib-olla lootusetult hilja. Arvestades kahju, mida moraalse puudega inimene võib aina teha või tõstes nurjatuse hinnaga sotsiaalset staatust (näiteks 30.aastate teisel poolel ja 40.aastate alguses natside rahapesuga panganduskapitali kogunud oportunistid) – kuidas saab õigustada neil minnalaskmist? Kas ei ole tegemist ainuüksi laiskuse ja argusega?

Kõndisin õhtupoolikul üle Inglisilla ja kahetsesin, et ma ei tea piisavalt palju Immanuel Kanti eluloost. Ta saanud „lõpuks“ 45-aastaselt loogika ja metafüüsika professoriks. Millised olid tema katsumused. Kas tema kolleegide ringi kuulusid mõni seda tüüpi inimene nagu Roomet Jakapi, Margit Sutrop või Eduard Parhomenko?

Lõpuks, kuidas pääsevad kannatuste kirjeldamisel mõjule privatsioon? Peksmisel ja ahistamisel on sisu, ent ignoreerimisel ja isolatsioonil ei ole sisu: näiteks saksa juutide, kelle äride külastatavus alates 1931.aastast järsult langes, kuna NSDAP noorteorganisatsiooni valvas silm hoolitses „äraeksijate“ teavitamise või „tallele panemise“ eest, kannatused majanduslikust kitsikusest. Ning kui ka muu maailm loobus vastukaaluks üha saksa kaupade tarbimisest, siis järgnes raevukas Kristallöö.

**

Võib olla oleks viimane aeg teha esimesed tõmbed joonistamaks eluloolisuse raamid – esimesed sümptomid 10-aastatagusest EÜS-st, kokkupuude reformierakondlasest koolidirektori Ants Serkiga 2004.aastal, 2006.aasta sügisesse ja valida hetkeliseks peatuspunktiks 2009.aasta septembri alguse Fort de Nogent Pariisis.

Pöörane?

Doktoriseminar 2007.aastal, Tartu:

Professor Daniel Cohnitzi kõrval on vaba koht.

Istun sellele.

Professor naeratab kavalalt ja vaatab üle laua kultuuritegelase Bruno Möldri poole.

Kultuuritegelane Mölder pöörab end laua otsas istuva ettekandja poole, kummardab ette, toetab küünarnuki põlvele, peo põsele ja punastab.

Siiski heidab ta vahetevahel ärevaid pilke professori poole!

**

Ma ei käi enam doktoriseminarides.

Et Tartu „mõtlemise intiimsuse“ suur saladus ja printsiipki on vitium sodomiticum?

Kas ma tõesti ei teadnud?

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: