Daniel Cohnitz ja filosoofia I (kärbitud)

I am inspired by the great thinkers out there –

Aristotle, Plato, Shakira…

Brüno[1]

2007.aastal ilmunud artiklitekogumikus Metallica and Philosophy: A Crash Course in Brain Surgery võib teiste artiklite hulgast – Ratsuta kärgatusel[2]:  Miks mitte hukata kurjategijaid?, Elada tähendab surra[3]: Metallica ja elu mõte, Seesmine võtlus: Hetfield, Kirkegaard ja autentsustaotlus, Eneses lõksus: “One” ja vaimu-keha probleem, Uskuja, eksitaja: Metallica, taju ja reaalsus, Metallica, Nietzsche ja Marx: moraali amoraalsus – leida ka verivärske (2006) Tartu Ülikooli teoreetilise filosoofia professori DC ja MB kahepeale kirjutatud On see ikka Metallica? Rockbändide identiteedist ajas. Koomilise kadentsi hajumiseks on toimetajad loeteludes Metallica nime asetanud esimesele kohale. Pythagorase ajast on filosoofiat kui teadust vaadeldud kõrgema loomulike vahendite varal saavutatava vaimuvaldkonnana, mis asetub ilmutuse ja empiiriliste üldistuste vahele. Filosoofia on selles vaates peaaegu püha üle argilabasuse, hoidudes tühjast-tähjast, see on äärmisim teadmine kõigi erivaldkondade üldistest alustest. Klassikalise väärtuskäsituse alusel asetatakse siin filosoofia kui olemuslikult perenniaalne vahekorda efemeerse ja tühisega, millena popmuusikat senini on vaadeldud nii välises kui seesmises võrdluses, näiteks muusikaliste suurvormide ja kirikumuusikaga.

Alljärgnevalt huvitab ülevaate andjat:

  1. Kas sellise kirjutise puhul on tegemist filosoofiaga, või pigem õllesummeri-laadse nähtusega, kus õllemüüjate-tootjate laadale palgatakse popartiste helifooni looma,
  2. Milline on Daniel Cohnitzi mõtlemise kvaliteet – kas antud kirjutises arendatakse filosoofilist mõtlemist?

Milles on Cohnitzi probleem?

“Billil on eksemplar plaadist Kill Em All ja Ted’il vastavalt St. Anger. Kas Billil ja Tedil on mõlemal plaat samalt bändilt? Mõlemad plaadid on Metallica’lt, seega vastus peaks olema ilmne: Jah, Billil ja Tedil on plaadid samalt bändilt. Siiski, kahjuks asjad ei ole nii lihtsad.”[4]

Järgnevalt selgitatakse, et üritatakse leida rock-bändide ajalise identsuse piisavaid ja tarvilikke tingimusi. Kui need on olemas, siis millised?

“Tarvilik tingimus on nõuab asjalt midagi, mis on tarvilik asja olemasoluks, piisav tingimus garanteerib, et tegemist on küsimusaluse  asjaga. .. Me otsime siin tingimusi, mis on individuaalselt tarvilikud ja üheskoos tarvilikud bändi identiteediks.[5]

So far, so good – tarvilik ja piisav tingimus on selgeks saadud, tubli!

Probleem on asjatundjatele ilmne –  Kill Em All ja  St. Anger salvestamisel osalesid erinevad bassimängijad, vastavalt Cliff Burton ja Bob Rock, mis tekitabki küsimuse kas ikka on tegemist päris selle sama bändiga. Seega, kuidas mõjub identiteedile nimevahetumine, bändiliikmete asendumine, bändide liitumine, bändi lahknemine (keegi alustab soolokarjääri, või moodutub lahkunud osast uus kollektiiv jne).

Cohnitz: Nimi ei kuulu tarvilike tingimuste hulka – bänd võib nime muuta ja olla ikka see sama bänd, need pole piisavad, sest ainuüksi sama nimi ei taga, et on tegemist sellega, mis minevikus. Näide Van Haleniga: Mammoth liikmed ei muutunud, uus nimi valiti põhjusel, et oli olemas juba teine samanimeline muusikagrupp. Seega, nimi ei ole tarvilik samaks bändiks olemiseks.

Liikmete muutumine. “Tõsiasi, et Flemming vahetas poldi või trumminaha ei tähenda, et Larsi trummikomplekt kadus ja uus trummikomplekt on laval. Trummikomplekt tegi läbi pideva osade vahetumise, just nii nagu elujooksul uuenevad meil kõik rakud. Meie keha jääb samaks läbi kõigi muutuste ja samuti trummikomplekt. Maailmatuuri lõpus mängib Lars viimase etteaste samal trummikomplektil, millel mängis esimese etteaste korral. Kui esimese etteaste trummikomplekt on identne teise etteaste trummikompletiga (vaatamata väiksematele muutustele), mis on identne kolmanda etteaste trummikompletiga jne.., siis esimese etteaste trummikomplekt on identne viimase etteaste trummikomplektiga[6].”

Pööre loos selles, kui äravisatud osadest moodustada “uus” komplekt. Komplektid ei saa olla identsed. Millest Cohnitz tuletab Nothing Else Matters-printsiibi: see, kas hilisem entiteet on identne varasema entiteediga saab sõltuda ainult faktidest kahe eseme kohta ja suhtest faktide vahel.[7]

Autori näide pole selle kvaasifaktuaalse lähenemise korral kuigi õnnestunud. Osi vahetatakse välja kõlbmatuse tõttu, seetõttu oleks isegi kokkusätitavuse korral tegemist mittefunktsioneeriva trummikomplekti osade kolligatsiooniga. Äravisatud osadest auto kokkupanemine, eeldusel et need osad on äravisatud kõlbmatuse tõttu, ei moodusta vana ega “uut” autot, kuivõrd see ei ole võimeline funktsiooni osade kõlbmatuse tõttu põhimõtteliselt kandma. Seetõttu selline näide pole aktuaalne. Isegi mitte teoreetiliselt. Osa kvaliteet, mis on vahetuse motiiv, ei lahustu ka teoreetilistes konstruktsioonides defektsete osade eemaldades ja uuesti kokkusobitamise korral.

Loetletud printsiip ei ütle asja kohta mitte midagi, jäädes liiga üldiseks, sest kõne alla on eriline. Teiseks bändiks-olemine on eelkõige tähenduse mitte fakti küsimus, fakt on pelgalt selle tähenduse komponent.

Allpool Cohnitz küsib, kas 2006.aasta tuur Escape from the Studio Re-Visited hõlmas sama rockbändi, mis 1988.aastal võttis ette tuuri Monsters of Rock koos Van Haleni ja Scorpions’iga.

Kas Daniel Cohnitz tunneb filosoofia ajalugu?

Arutelu edenedes, selleks et saada ilmselt mõningast abi traditsioonilt, sedastab autor: “Ehkki filosoofid on seni suuresti ignoreerinud rockbändide ühtsussuhte leidmise probleemi, on neil olnud palju öelda teiste asjade ühtsussuhte kohta. Briti filosoof John Locke oli esimeste seas, kes andis süstemaatilise transtemporaalse identsuse käsitluse.”

Alustada võinuks palju varasemast. Mõned märksõnad. Elea linn Suur-Kreekas. Pütagoorlikust pinnasest arenenud vastandus näiva ja oleva vahel. Asjadest ei leita nende olemise viisi, vaid nimetamisest. Vastukaaluks Väike-Aasiast Herakleitose Πάντα ῥεῖ[8].  Need arutelud motiveerisid juba Platoni-eelses filosoofias ontoloogilisi opositsioone, mis ilmnevad substruktuurina platonistlikus mõtlemises:

näiv ja reaalne

arvamus (δόξα) ja teadmine

mulje ja tõde

Edasi, Platonil on dialoog Κρατύλος, mis keskendub nimetamisele. Aristotelese Metafüüsika Kratylos (4.5 1010a10-15) oli radikaalsem kui Herakleitos – ta väitis, et ühte jõkke ei ole võimalik ühtegi korda astuda. Plutarchos jutustab Vita Thesei’s (22-23) Theseuse 30-aerulisest laevast, mis oli 4.sajandil eKr pandud vaatamiseks välja ning mille mädanenud osade väljavahetamine ärgitas filosoofilisi vaidlusi laeva samasusest.

Muuhulgas arutlused asjade samasuse üle on motiveerinud filosoofia  jagunemist idealistideks ja materialistideks-füsikalistideks.

Cohnitzi tõlgitsus

Cohnitz jääb Briti empiristi John Locke juurde – “Üks asi on olla sama asi, teine sama inimene, kolmas sama isik.” Mateeria, elusolendid, individuatsioonid. Cohnitz sõnastab seda järgnevalt: “Kas me tahame teada, kas samad aatomiosakesed olid salvestusruumis Kill Em All ka St Angeri salvestamise ajal? Või kas me tahame teada, et sama isikute kollektiiv tegi seda? Või me tahame teada, kas sama rock-bänd lindistas?”[9] Locke mustri taustal on problemaatiline teise küsimuse isik (person), kuivõrd see on juba viimane Locke loetelust (individuatsioon), kuna rock-bänd on individuatsiooni kui partikulaarse substantsiks olemise aktsidentsiaalne ilming.

Järgnevat libiseb Cohnitz teele, mille puhul olnuks soovitav tema põikamine Gilbert Ryle manu. Selle asemel, määratledes bändi isikute vaimusisude, kavatsuste, muusikalise orientatsiooni jmt varal, läheb autor John Searle juurde, kes näib kordavat Gustav le Bon’i tõdemuses, et sotsiaalsed grupid on enam kui lihtsalt inimhulgad ja osutab Margareth Gilberti joint commitment-nõudele. Cohnitz loobub seejärel rock-bändide identiteedi isikuteooriast. Need ei sõltu isikutest.

Gilbert Ryle pakkunuks vastust bändi-brändiga haaratavale kogumi identiteedile meeskonnavaimu käsitlusega – bänd kui meeskonnavaimu ilming – innukus iseomasel viisil taotleda ühiseid eesmärke. Ehk kui me võrdleme kahte meeskonda, siis individueeritav summa ehk eripära ei moodustu inimeste individuaalseid omadusi aritmeetiliselt summeerides, vaid võimes ühise eesmärgi nimel koostööd teha.

Järgmises alapeatükis – Sad But True – küsib Cohnitz, kas sellest, et vähemalt üks bändi asutajaliikmetest on algusest lõpuni, piisab bändi identiteediks.

“Heavy-metal bänd Accept, mis salvestas Eat the Heat’i 1989.aastal ei hõlmanud ühtegi liiget algsest 1976.aasta nimekirjast. Siiski, intuitiivselt me ütleksime, et Eat the Heat’i salvestas sama bänd, mis võitis kolmanda koha bändide võistlusel Düsseldorfis.”[10]

Ehk line-up continuity (algnimekirja pidevus) asemel tuleb omaks võtta line-up connectedness (algnimekirja ühendatus). Selleks vajame sobivat genealoogiat, st pole vaja isegi mitte rajavat liiget.

Cohnitz tuletab selle arutelu põhjal Revised Musical-Style Theory of Rock Band Identity teesi: “Rockbändi olek teatud ajahetkel kuulub samaks rock-bändiks olemisele, kui varasem rock-bändi olek siis ja ainult siis, kui (a) nimekiri on pidev, (b) on stiilipidevus muusikalises väljenduses varasema astmega kõrgel määral, (c) pole teist rock-bändi astet, millel on nimekirjapidevus ja stiilipidevus varasema astmega.”[11]

Järgnevas alapeatükis – Eye of the Beholder – vaatleb Cohnitz grupi lahknemise ja poolitumise mõju bändsusele, näited lahknemisest Black Sabbath ja Ozzy Osbourne, Metallica ja Megadeth via Dave Mustaine. Viimase osas leiab autor, et poolitumise korral bänd lakkab. Sest kaks asja ei saa olla seesama – kuna mõlemal on täidetud kolm tingimust, viib see arutluse ummikusse, sest  Nothing Else Matters-printsiip on sattunud löögi alla.

Veel enne kokkuvõtet, alapeatükis Arrogance and Ignorance Go Hand in Hand, leiab ta, et sellistel puhkudel filosoofid, kui aine ei allu analüüsile järeldavad (a) entiteedi ebareaalsust – seda ei eksisteeri, (b) entiteet on seesmiselt mitte-analüüsitav. Ehk esimesest saab tuletada eliminativistliku vaate rock-bändsuse identiteedi osas. Mulle näib, et Daniel Cohnitz on jätnud kõrvale variandi, et analüüsi läbiviija võib olla ka ülesandeks mittekvalifitseeruv, kuna tal puuduvad olulised teadmised  nii filosoofilise analüüsi lähtepunktidest, ja nagu nähtub eelpoolt,  kui ka klassikalise filosoofia kujunemisest. Filosoofia ei tegele otseselt empiiriliste faktidega. Nendega tegelevad teadused. Filosoofia algab faktekäsitleva teadmise analüüsist.

Kokkuvõttes – Right Here I’ll Stay With A Bullet In My Back[12] – kirjutab autor: “Õigupoolest, kuigi rock-bändide mitte-eksisteerimine (mida on raske uskuda) või identsussuhte lihtsus (mis on liiga müstiline) võiksid seletada meie edutust, pole need mitte ainukesed võimalikud seletused.  Me paneksime selle samavõrd süüks   rock-bändide ja teiste sotsiaalsete gruppide metafüüsika uurimise lapsepõlvele/infantiilsusele (infancy).”[13]

Kas see on nali? Antud artikkel on üleloetletud Daniel Cohnitzi akadeemilises CV kui teaduspublikatsioon. Kuigi ETIS, näiteks, loetleb publikatsioonide sekka ka n.ö muu loomingu, siis näiteks Leo Luksi profiiili juurest osutus Sitatornile puudub! Või seni veel puudub?

Hieronymus Bosch - Het narrenschip (1494)

Hieronymus Bosch – Het narrenschip (1494)

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: