U-tipp Aristotelese eetika meetodis
21.sajandiks on lepitud, näib, et Aristoteles kas mõtleski ebajärjekindlalt või teatud juhtudel nn induktiivsete praktiliste otsustuste kujundamisel arutles muuhulgas mitte ruutse, vaid viiskandse ehk pentagoonse struktuuri varal. Siiski on võimalik Nikomachose eetikas öeldu põhjal eeldada, et Aristotelese mõtlemine saavutas heksagoonse kuju. Ühelt poolt märgib ta, et “kombetäius (teadus eetikast) seostub kannatuse ja naudinguga” (II.3), teiselt poolt ta vastandab omavahel kohustust järgivaid (“nii nagu peab”) ja neid rikkuvaid-eiravaid-hälbivaid (“nii nagu ei pea”) teguviise (vt 1104b18-1105a12). Nii saame kaks telge – horisontaalse võimete telje (nauding-kannatus) ja seaduspärasust väljendava vertikaaltelje, mille alumises otsas asub parajasus ja ülemises liigsuse ja puuduliku teguviisi printsiip.
Harjumus teha kiiduväärseid tegusid lähtuvalt iseloomust – seda nimetatakse vooruseks, kuna pahet nimetatakse vastandiks. Siiski, järgides Aristotelese enda loogikat, on positio kui lähtepunkti (antud puhul vooruse) vastandiks samasoomõistelisuse piirides kaugeim. Eetiline heksagoon, siiski, nõuab teadlikkust, kuivõrd vooruse ja mitte-vooruse (pahelisuse) vahel valik peab leidama aset teadlikult: “Nagu öeldud, ei hakka taltsutamatu inimene kahetsema, sest ta püsib valiku juures, ohjeldamatu aga kahetseb pidevalt. Ja üldiselt kuuluvad ohjeldamatus ning pahe eri soomääratluse alla: pahe jääb teadvustamata, ohjeldamatus ei jää teadvustamata.” (VII.8)
Seega nimeliselt ei saa U-tipp olla “pahe” (ehkki kristliku modifikatsioonina Aquino Thomase esituses võiks seal mööndustega olla patt kui alati teadlik valik). Samuti mitte “taltsutamatus” (lad intemperentia), mis on liigsus kehalistes naudingutes (söömises, joomises ja seksis). Et sinna just ohjeldamatus elik akraasia sobib, seda võiks järeldada selle mõiste sõnasõnalisest tõlkest – otsustusnõrkus või tahtenõrkus. Inimest kiidetakse või laidetakse tema valikute pärast, seetõttu üldisemal kasutusel hõlmab tahtenõrkus nii liigsust kui puudust. Aristoteles selgitab erinevaid kasutusi, mille põhjal on selge et taltsustamatus on küll vähem üldine kui akraasia, ent nende vahekord on ebasümmeetriline: “ka taltsutamatut peetakse ohjeldamatuks ja ohjeldamatut taltsutamatuks läbisegi, kuid mõned nimetavad neid siiski erinevateks.” (VII.1)
Ohjeldatus ehk enkrateia lõikab ruudu ja moodustab ohjeldamatusega kui U-tipuga heksagooni: Ohjeldamatu inimene teab, et käitub tunnete mõjul kõlvatult, ohjeldatud inimene aga teab, et himud on kõlvatud ja ta ei järgi neid loogilise arutelu tõttu. (VII.1)
Valikulisus
“On selge, et inimene ei mõtle ju ohjeldamatult käituda enne, kui see tunne tekib.” (VII.2)
“Järelikult pole sel põhjusel ka loomad ohjeldamatud, kuna neil puudub otsustus üldise suhtes, neil on aga kujutluspilt ja mälu vastavalt üksikjuhtumitele.” (VII.3)
Akraasia on üldisem kui taltsutamatus
“Järgmiseks, kas ohjeldamatus ja ohjeldatus käib kõikide asjade kohta või mitte,
sest üldises mõttes ohjeldamatu inimene pole selline mitte igas suhtes, vaid ainult selles, milles ei saa end taltsutada. Ja ka mitte nii, et ta on üldiselt selline teatud asja suhtes, sest see iseloomustaks taltsutamatut inimest, vaid et ta on seda liiki inimene. Taltsutamatut ajendab ju valik, ta arvab, et tuleb alati jägrida olemasolevaid naudinguid. Ohjeldamatu aga ei mõtle, küll aga järgib neid.”
“Mis puutub kehalisse nautlemisse, millega seoses rääkisime tasakaalukast või taltsutamatust inimesest, siis nimetatakse ohjeldamatuks seda, kes liialdab naudingutepüüdlusega ja väldib kannatusi, nagu nälga, janu, kuuma, külma ja kõike muud puudutuse ja maitsmisega seoses - ta ei toimi valiku järgi, vaid vastupidiselt valikule ja mõtlemisele; tema puhul ei lisata täpsustust, et mingis suhtes, näiteks viha poolest, vaid räägitakse üldises mõttes.” (VII.4)
Akraasia hõlmab liigsust ja puudust
“Ohjeldamatus esineb kord tormakuse, kord jõuetusena. Mõned inimesed, olles kaalutlenud, ei jää tundeelamuse mõjul kaalutletu juurde, teised lasevad end tunnetest kaasa viia ilma kaalutlemata.” (VII.7)
Passioonide valitsemine on abinõu liialduste ja puuduse vastu
“Seega ei toimi ohjeldamatu inimene teadja ja nägijana, vaid magaja ja joobnuna. Ta tegutseb küll vabatahtlikult, sest teab mõningas suhtes, mida teeb ja mille pärast, kuid pole siiski alatu, kuna püüdlus on hea. Nii on ta poolalatu. Ja pole ka ebaõiglane, sest pole salakaval. Üht liiki ohjeldamatu ei jää selle juurde, mida on kaalutlenud, aga teine, kergelterutuv, ei kaalutle üldse. Ohjeldamatu inimene sarnaneb riigiga, kus küll võetakse kõik vajalikud otsused vastu ja kus on väga head seadused, kuid neid ei kasutata. “ (VII.10)
