Loogiline ruutsus ja sellele teisendid põhinevad tervik-osa vastandusele
“Kõiges, kus tervikut võib ka jagada, saab võtta suurema, väiksema või võrdse osa — seda kas lähtuvalt asjast endast või meie suhtes. Võrdne on aga midagi vahepealset liialduse ja puudulikkuse vahel. Vahepealseks nimetan ma nähtuse juures seda, mis on mõlemast äärmusest võrdsel kaugusel, mis on kõikide jaoks üks ja seesama, kuid meie suhtes — et pole midagi liiast ega ka puudu, see aga pole üks ja seesama kõikide jaoks.”
(NE 1106a1-a29)
Aluseks võetakse tervik – milleks on teema teatava tunnuse alusel. Näiteks suhtumine raskustesse või naudingud.
Näide
Seega on aluseks loogiline ruutsus, millele 3.mõõtme lisamine annab Aristotelese käsitusele heksagoonse kuju. Tervikuks on tunnus ja selle tunnuse kvalitatiivne jaotus kaheks opositiivseks väärtuseks. Võrdne on liialduse (>) ja puudulikkuse (<) vahepealne, kuna vahepealne defineeritakse mõlemat poolust teatud määral hõlmavana, kuivõrd sellel „pole midagi liiast ega ka puudu“.
Vastanduvad kaks mõõdet – „mis on kõikide jaoks üks ja seesama“ vs „pole üks ja seesama kõikide jaoks“ -, mida võrdne ja vahepealne (=) n.ö lõimib. St kalibreerimine leiab aset juba esimese opositiivse joone tõmbamisel – meie suhtes näiteks julgus ja hirm -, mida sätitakse vastavusse sotsiaalsest normist väljuvaga – äärmustega.
I-O ja A-E
Seega peripateetilise eetika meetod praktilise õpetusena algab esimese opositsiooni tõmbamisega täpselt toimijale sobivast. See asetub meie võimete – julgusevõimelisuse ja hirmuvõimelisuse vahele (näiteks), kuna nende võimete põhjal objektiveeruvad ühtlasi äärmused – liialdus või kvaliteedi puudus. Vastuolu võib näha tõigas, et vastamisi seatakse justkui vastandeid. Siiski see näiv vastuolu ületub, kui nn O vormi vaadeldakse privatio‘na. Tühi ruum eseme ümber ei välista eset, küll aga mõõdab selle kontuure. Et vahepealsel on lubatud sisaldada mõlemaid pooli nii esse’t kui privatio’t, kuivõrd tegemist on võimetega, sellele osundab järgmine lõik:
„Nii võib hirmu tunda, olla julge, himustada, vihastada, kaasa tunda ja üldse tunda naudingut või kannatust kas rohkem või vähem, mis pole kumbki hea, küll on seda aga siis, kui peab, mille pärast peab, mis suhtes peab, mistõttu peab ja nii, nagu peab — see on vahepealne ja ülimalt hea, kuuludes loomutäiuse juurde.„ (NE 1106a30-b24)
Märgistamise puhul tuleb silmas pidada, et nn AE telg on terviklikud mitte-rohkem tähenduses, millele saab omistada kvantoreid, kuna IO telg on võimetel põhinev justkui potentia (millele vastandub impotentia). Seega praktiline eetika meetod on pigem induktiivne, kus terviklikkus ehitatakse alt ülevale. Esialgselt diagramm lähtub nn induktiivsusest, kus võimete märgid on terviklikud ja äärmused, tegelikult tervikud, kas liidetud või puudulikult segatud.
E elik “puudusega segatud”
„Mis puutub hirmu ja julgusesse, siis siin on vahepeal vaprus. Neil, kes liialdavad kartmatusega, polegi nime (mitmel asjal pole ju nime), kellel on julgust üleliia, on hulljulge, kellel hirmu üleliia, julgust aga puudu — argpüks.“ (NE 1107a17-b14)
Lineaarse diagrammina, asub kartmatus vapruse-julguse suunas, see on nn minor privatio. Et Aristoteles käsitas neid võimeid komplementaarsetena sellele osutab -“ kellel hirmu üleliia, julgust aga puudu — argpüks.“
(jätkub osutustega U-väärtusele)
