Aristotelese puhul kõneldakase eraldiseisvalt loogilisest ruudust, mis ühendab vastandusi universaalsete ja partikluaarsete otsustuste ja nende eituste vahel, mida ta esitab-selgitab De Interpretationes ja Analüütikates, ning voorusi puudutavatest triaadidest liigsus-puudus-parajasus.
Üldiselt neil kahel lähenemisel seost ei nähta. Siiski 20.sajandi teisel poolel on loogikas aset leidnud muutused, mis ühendavad omavahel topeltvastanduse idee (kontraarne kolmnurk) ja loogilise ruudu, laiendades ruudu loogiliseks heksagooniks. Kuivõrd De moribus ehk Nikomachose eetika on Aristotelese kõige hilisem teos, mida ta jõudis ühtlasi viimistleda, siis pakuvad seal esinevad mõtlemise muster samuti huvi loogilisest vaatepunktist. Kui heksagoonile anda otsustuste kuju (A, E, I, O jne), siis on esmapilgul raske tervik-osa mustrit ära tunda. Ent kui lähtuda puhtalt 20.sajandi Prantsusmaa katoliikliku mõtleja Augustin Sesmat nn matemaatiliste kvantorite heksagoonist, siis võtab esmalt kuju tagurpidi pööratud pentagoon, millele 4.raamatus öeldu põhjal on võimalik liita ka U-väärtus ehk akraasia (ladina impotentia).
Seetõttu ei leia me NE 2.7 mitte 12 triaadi, vaid 12 viiskandse struktuuriga vooruse määratlust.
Latina
Estica
Esmalt valitakse tunnus indiviidi suhtes (näiteks julgus-hirm), seejärel määratletakse keskpunkt ja sealt edasi faktualiseeritav ja objektiveeritav liigsus ja puudus. Voorus, olles täpne keskpunkt kahe tõmbe-tõukejõu vahel, ühendab mõlemaid ja vastandub parajasusena kas liigsusele, milles on rohkem kui vaja, või puudusele, mille puhul mõõdetakse hälvet privatio poole (mitte üle selle, mis oleks absurdne), mis tõttu toodud diagrammil on poolitatud ringi tunnuse poolele (mustale) asetatud plussmärk, väljendamaks tasakaalule vastupidist suunda, mida ühtemoodi nimetatakse puuduseks.
Mis kohe esmapilgul nii eesti kui inglise tõlke puhul silma paistis, oli tõlkijate püüd olla võimalikult autori kavatsustemeelne. Paraku, ilmselt just seetõttu, muutusid mitmed traditsionaalsed voorused, mida me tunneme – kindlameelsus (fortitudo), mõõdukus (temperantia), heldus (liberalitas), (eelkõike roomalik voorus) seltsivus (comitas) – äratundmatuteks.
Sellisel kombel ei haaku tõlketekst vormilt traditsiooniga, samuti keskaegse ega ka mitte kirikliku moraaliteadusliku kõnepruugiga. Ent Aristotelse oli kirikuisade ja keskaegsete teoloogide arutlustes alati kohal. Nende ajalooliste momentide ignoreerimine võib „õndsate paganate“ tõlkimisestki teha kultuurivaenuliku saavutuse, mis segab omavahel kokku ja lahku etinevaid kõnepruuke, millel on vähemalt 1500 aastat ladina keeles olnud selge kuju, resulteerudes kontseptuaalse paabeli segadusena.
Üritan näidata II, III ja IV osa väljavõtete alusel, kuidas Aristotelese heksagoonsus siin ilmneb. Aristotelse eetiline heksagoon pole klassikaline loogiline ruut, ent kindlasti on selle arendus ja teisend. Ühtlasi võib selle põhjal kinnitada, et küpse ehk hilise Aristotelese mõtlemine saavutas heksagoonse ilme.
(jätkub)
