7.veebruarist alustas ETV BBC kolmeosalise aimesarja – Kood (The Code) – näitamist. Kolme tunni jooksul üritab Oxfordi Ülikooli matemaatikaprofessor Marcus du Sautoy populariseerida matemaatikat universaalse koodi varal, mida looduses võib täheldada nii intervallide, geomeetriliste figuuride esinemise kui ennustusarvutuslikkuse puhul. Katse äratada huvi matemaatika vastu lugude jutustamisega, mis seni on olnud vaimuteaduste privileeg, ja pakkuda kõigile vähesegi arunatukesega tähelepanijatele kultuurset meelelahutust, mille pärast ei tarvikseks keskmisel kodanlasel tagantjärgi süümepiinu tunda. Ehkki saatejuht on end avalikult ateistina määratlenud, alustab ta Cathédrale Notre-Dame de Chartres’ist - 130-meetri pikkusest ja 113/105-meetriste tornidega arhitektuursest Meistriteosest – , milles ühinevad püha geomeetria ja kaunistatud ehituskunst ehk stiliseering, mida tuntakse tagantjärgi nn gooti stiilina. Katedraali ruumilahendustest intervallide leidmine, mis teeb arhitektuuri lähedaseks muusikaga (meenub Artur Schopenhauer – arhitektuur kui “tardunud muusika”), järgib antiikset ja keskaegset arusaama muusikast kui matemaatilisest distsipliinist kvadriiviumi koosseisus. Autor võinuks “Alzheeria kirikuisa” Augustinuse asemel alustada ka Pythagorasest, kelle raamatu kohale kummarduv eremiitlik raidkujuke asub seal samas Chartres katedraali Lääne portaali parema ukse kohal. Reisid erinevatesse maailma paikadesse ja tsirkusemaigulised näitlikustamised (3. osas 30 kilone raudkuul 5 meetri kõrgusel kukkumas Union Jack’i kõrvale) aitavad muidu ühe märkmiku lehekülje pikkusele akadeemilisele statistikale anda värvika ilme. Peab tunnistama, et leidlikkusega on vaeva nähtud. Ehkki I osa näib kõige parem olevat, üllatab teine osa mullikunstniku mulliteadusega – kuidas kahe liituva mulli vahele moodustub tasand, nelja vahele tetraeeder, kuue vahele kuup kuni dodekaeedrini välja. Ja nagu ilmselt “alles hiljuti” sai teaduslikult tõestatuks, et mesilaste heksagoonne kärjeehitamine tarbib võimalikest kõige vähem mesilasvaha. Kui midagi ette heita, siis sensualistlikku naivismi (teesina kokkuvõetav – “me näeme päris-asju”), mida akadeemikud ei tohiks endale lubada (vähemalt võiksid häbeneda), sedavõrd kui Immanuel Kanti Ding an sich ja Ding für uns eristus kuulub iseenesestmõistetavusega uusaegsesse teaduspropedeutikasse. “Heksagoonsete kivimite” nägemine Põhja-Iirimaal kuulub just sellesse rubriiki. Kes ei läbe järgmist ega ülejärgmist nädalat ära oodata saab järgmisi osi vaadata
siit (Shapes) ja siit (Predictions).
Mulliteadus II osa (kollaazh)
Pii ja “suurim kala” I osa
“Raudpallur De Sautoy!” III osa
