Loogilise tetraeedri puhul ilmneb kaks vastandite paari: 1. contraria vs subcontraria ja 2. subalternus vs contradictio. Kolmemõõtmeline figuur suudab, seejuures, väljendada vastuseatuste põhimõttelist erinevust – kontraarsused kokku ei sobi, kuna subkontraarsused on komplementaarsed. Seevastu subalternatsiooni ja kontradiktsiooni vahekord ilmneb pigem huvitavana, arvestades asjaolu, et kaasaegne ruut tunnistab ainsa kandva relatsioonina vasturääkivust, heites teised klassikalised opositsioonid kõrvale. Vasturääkivus defineerub loogilises tetraeedris kui perspikuiteerivas instrumendis kontraarsuste ja subalternatsiooni suundade varal. Kontradiktsioon on tetraeedris olemuslikult vastuoluline operatsioon: subalternatsiooni suunad jooksevad siin kokku. Ühenditena on need seesmiselt vasturääkivad, sest ei saa samaaegselt kehtida (st I alluda nii A kui Y väärtusele samaaegselt, samas suhtes).
Teiselt poolt on loogilise tetraeedri vastandite paarid teine-teisele ristipidised: ootuspärasem oleks subalternatsiooni lõikumuslikkus ja kontradiktsiooni tasandlikkus. Abstraktsete mõistete-otsustuste suhete projitseerimise korral geomeetrilistele figuuridele on nii kontrolliks kui ka literaalselt igakülgseks perspikuiteerimiseks vajalik figuure teisendada st konverteerida. Muutujate hierarhia pahupidi pööramist ehk “loogilist perverteerimist” saab seejuures käsitada reductio ad absurdum’i alaliigina diagrammoloogias.
II Reductio
III “Perversio logica”
