Sümmeetria vs asümmeetria
Eelnevast peaks olema ilmne, et klassikalise loogilise ruudu välisilme on tinginud ühelt poolt sümmeetriataotlus, teiselt poolt aleetiline interpretatsioon, mis orienteerub loogilisele vältimatusele, mida kontradiktsioon ruudu operatsioonina endast kujutab: üks vasturääkivustest peab olema ilmtingimata tõene. Samas on see olnud viljakas rõhuasetus, võimaldades ruutu laiendada heksagooniks loogilise kolmnurga idee ja kontradiktsiooni tsentraalsuse ühendamise teel. Sealt on 21.sajandi esimesel kümnendil edasi mindud teiste korrapäraste kehadeni – heksagooni on lihtne kujutleda kontradiktsioonide varal oktaeedrina ja laieneda nn loogilise heksaeedri (vt Moretti) suunas. Kuna subalternatsioon kui võimalus on kõrvale jäetud, ehkki ka seda on võimalik projitseerida sümmeetriliseks 3D kehaks nn loogilise triangulaarse prismana. Võib näida, et kontraarsusel põhinev Aristotelese ruut on erandlik ega võimalda sümmeetrilist 3D laiendust. Teisi sõnu, kõik seni tuntud ruudul ja heksagoonil põhinevad võimalused on sellega ammendatud!
Siiski ei pea ajalooline Aristotelese ruut jääma ummikteeks, mida peripateetilised interpretaatorid viljakalt korrigeerisid klassikaliseks ruuduks.
Kui me loobume ideest, et otsustusi peavad representeerima igal juhul nurkpunktid. Eeldada vastupidiselt, et otsustused on sirged, mis lõikudes moodustavad lõikepunkte, tasandeid ja kehi. Õigupoolest on selline kujutlemine kergemini konverteeritav Euleri või Venni diagrammideks, mille puhul on ühendatud idee mõistetest ja otsustest kui monaadsetest punktidest ja ekstensiivsetest lõikudest.
2 X 3+1 võidukas sümmeetria?
Kõigepealt tuli luua võrkdiagramm, lähtuvalt kontraarsusest kui tsentraalsest ideest ning seejärel kokku voltida (st sõna-sõnalt implitseerida). Sellisel moel moodustus neli tasandit ja neli lõikpunkti. Kontraarsus ja subalternaarsus on esindatud tasanditena, kuna subkontraarsus ja kontradiktsioon esinevad lõikumispunktidena. Mis peaks sellise võiduka sümmeetria varal ilmekalt demonstreerima, et kontraarsus ehk vastupidisus ongi igasuguste loogiliste konstruktsioonide fundamentaal-idee, millel rajanevad kõik teised loogilised operatsioonid. Võib vaid oletada, kas tasandilisus viitab loogilisele taotoloogilisusele (sümmeetriale) ja lõikepunktilisus vastavalt nende loogiliste operatsioonide olemuslikule ebasümmeetriale.
I
II
III
IV
V
