Loogika geomeetria vs loogika arhitektoonika
Geomeetrilistel korrapärastel figuuride, mh platoonilistel kehadel, ei ole alumist-ülemist ega vasakut-paremat poolt. Küll aga on need omadused olemas arhitektuursetel objektidel. Teisi sõnu, matemaatika puhul osutused “all vasakul nurgas” või “ruudu kagunurgas” osutavad kirjeldaja positsioonile. Nagu sai varem juba näidatud, on loogiline ruut ruut ainult ülekantud tähenduses ja sellel on ajalooliselt olnud, arvatavalt, teistsugune kuju, kui keskel ristuvad diagonaalselt kontraarsused. Sarnaselt on võimalik mängida sub ja super-alternaarusega ehk implikatsiooniga, mille varal me saame nn implikatiivse ruudu, kus diagonaalid seovad, mitte EI tõuku.
Kui skolastilist ehk traditsionaalset ruutu saab laiendada loogiliseks heksagooniks (Blanche-Sesmat) just seetõttu, et keskele on sümmeetriliselt asetatud kontradiktsioonid (mille interpretatsioon on aleetiline eelkõige, mitte lingvistiline nagu nimetuse ja tuletamise järgi võiks arvata), siis korraldades mängu korras sümmeetria üles subalternatsioonile, nõuab Y ja U kvantorite sissetoomine automaatselt 3D tasemele siirdumist, mille tulemusel, moodustub implikatiivne või loogiline triangulaar-prisma. Sellisel prismat näib olevat alumine ja ülemine pool, mistõttu see loogiline hoone võib omada kas “eeterlikku” (subkontraarused üleval) või emanatiivset (loogiline kolmnurk peal) kuju.
I
II
Millest omakorda on võimalik stiliseerida (ornata) pseodopentagramm. Igal juhul saame me alternatiivsed geomeetrilised figuurid, mille abil loogilisi suhteid demonstreerida, olles võimalikuks abivahendiks filosoofilises didaktikas.
