René Descartes: Viisist, kuidas aurud muunduvad veeks

Art. 129

Niisiis nagu ma kirjutasin Meteoorides, selgitades millisel moel õhuaurud muutuvad vihmaks, mis tuleb sellest, et need aurud kas on vähem liikuvamad või rohkearvulisemad kui tavaliselt; nii usun ma, et kui need, mis väljuvad kehast on palju vähem liikuvamad kui tavaks, kuigi nad pole sedavõrd rohked, ei muundu need veeks: mis põhjustab külma higi, mis tuleb mõnikord nõrkusest, kui ollakse haige. Ja ma usun, et kui need on üliarvukad, tingimusel et need aurud pole ühtlasi väga liikuvad, muutuvad need samuti veeks.  Mis põhjustab kehalistel harjutustel tekkivat higi. Ent silmad ei higista, sest kehaharjutuste ajal läheb suur osa nende liigutamise ülesandega hingusi lihastesse, ning aurusid läheb optiliste närvide kaudu vähem silmade suunas. Ja see on see sama aine, mis moodustab vere, sel ajal, kui see on veenides või arterites; ja hingused, kui nad on ajus, närvides või lihastes; ja aurud kui väljudes moodustavad õhu; ja lõpuks higi või pisarad kui see tihendub veeks kehapinnal või silmades.

René Descartes: Pisarate päritolust

Art. 128

Nagu naer pole mitte kunagi põhjustatud kõige suurematest rõõmudest, nii ka pisarad ei tule sugugi äärmisest kurbusest, vaid ainult sellisest, mis on mõõdukas ja saadetud või järgenud teatavast armastuse ja samuti rõõmu tundmusest. Ja selleks, et mõista hästi nende päritolu, tuleb tähele panna, et ehkki kogu aeg väljub kõigist meie kehaosadest suurel hulgal aure, pole ometigi ühtegi kehaosa, millest väljuks neid sedavõrd rohkelt kui silmadest suurte optiliste närvide tõttu ja paljude väikeste arterite tõttu, mille kaudu aurud sinna lähevad; ja nagu higi koosneb ainult aurudest, mis väljudes teistest kehaosadest muutuvad nende pinnal veeks, samuti pisarad tekivad aurudest, mis väljuvad silmadest.

René Descartes: Milline on selle põhjus nördimus puhul

Art. 127

Naer, mis mõnikord kaasneb nördimusega, on tavaliselt kunstlik ja tehtud. Ent kui see on loomulik, näib see tulevat rõõmust, mis tuleb sellest, et nähakse end suutvat kahjust, mis pahandab, puutumatuks jääda ja koos sellega, et tuntakse üllatust olevat uudsusest või kahju ootmatust osakssaamisest. Edasi viisist kuidas rõõm, vihkamine ja imestamine seda tagavad. Ometigi tahan ma uskuda, et see võib olla tekitatud ka ilma mingi rõõmuta, ainuüksi vaenulikkuse liikumisest, mis saadab põrna vere südame suunas, kus see on hõrendatud ja lükatud kopsudesse, mida veri paisutab kergesti kui kohtab peaaegu tühjust. Ja üldiselt kõik see, mis võib paisutada äkitselt kopse sellisel moel põhjustab naeru väliseid märke, välja arvatud siis, kui kurbus muudab selle ägamisteks ja karjatusteks, mis saadavad pisaraid. Mille kohta Vives[1] enesekohaselt  kirjutas, et kui ta oli olnud pikka aega söömata, siis esimesed söögipalad, mis ta suhu asetas panid teda naerma, mis võis tulla sellest, et tema kopsud, olles toidu puudumise tõttu verest tühjad, olid paisusid kiiresti esimesest mahlast, mis läks maost südame suunas ja ainuüksi söömise ettekujutamine võis seda tekitada, isegi enne kui lihatükikesed, mida söödi makku jõudsid.

---

[1] Descartes osutabveerul: J. L. Vives, 3. de Anima. Cap. De. Risu. 1538

René Descartes: Millised on selle esmased põhjused

Art. 126

Ja ma suudan esile tuua ainult kahte põhjust, mis niimoodi äkiliselt panevad kopse paisuma. Esimene on imestamise üllatus, milline, olles ühendatud rõõmuga, võib nii kiirelt avada südame avaused, et suur hulk verd, sisenedes korraga paremasse külge veeniuurdest, hõreneb siin ja läbides seda arteriaalse veeni kaudu, paisutab kopsu. Teine on teatava vedeliku segu, mis aitab kaasa vere hõrendamisele. Ja ma ei leia selleks muud sobivat kui kõige vedelam osa sellest, mis tuleb põrnast, mille vereosakesed olles surutud südame suunas, teatavast kiirest vihkamise emotsioonist, aidatud imestuse üllatusest ja segunedes siin verega, mis tuleb teistest keha osadest, mida rõõm paneb sinna rohkel voolama, võib tingida, et see veri paisub siin enam kui tavaliselt. Samal moel nagu täheldatakse paljude teiste vedelike hoobilt paisumist, näiteks kui nõusse, mis on tule kohal olles visatakse veidike äädikat. Sest kõige vedelam osa verest, mis tuleb põrnast, on loomult äädika-laadne. Kogemus näitab meile samuti, et kõikidel puhkudel, mis võivad tekitada seda lõkerdavat naeru, mis lähtub kopsudest, on selles alati teatav väike osa vihkamist või vähemalt imestamist. Ja need, kellel põrn pole päris terve, pole mitte ainult kurvemad vaid samuti, intervalliti, rõõmsamad ja naerule altimad kui teised; sedavõrd kui põrn saadab kahte sorti verd südame suunas, esimene on väga tihe ja paks, mis põhjustab kurbust, teine on väga vedel ja peen, mis põhjustab rõõmu. Ja sageli, pärast seda kui ollakse palju naernud, tuntakse end loomupäraselt kalduvad kurbusele, sest, kõige vedelam põrna vereosa, olles tihenenud, teine, kõige paksem, järgneb sellele südame suunas.

René Descartes: Miks ei saada see kõige suuremaid rõõme

Art. 125

Niisiis, ehkki näib, et naer on üks peamisi rõõmu märke, ei pea rõõm alati naeru põhjustama, väljaarvatud siis, kui rõõm on mõõdukas ja kui sellesse on teatavat imestust või vihkamist segatud. Sest kogemus näitab, et erakordsel rõõmustamisel ei pane selle rõõmu ese naerust lõkerdama; ja isegi kurvastamisel ei võida olla selleks ärgitatud mõne muu põhjuse poolt. Mille põhjus on see, et suuremate rõõmude korral on kopsud alati niivõrd verd täis, et seda ei saa hingamisega rohkem paisutada.

René Descartes: Naermisest

Art. 124

Naer seisneb selles, et veri, mis tuleb südame paremast uurdest arteriaalse veeni kaudu, paisutades kopsu ootamatult ja korduvalt, tingib, et õhk, mida kopsud sisaldavad on sunnitud sellest väljuma kiiresti kitsasse kõritorusse, kus moodustub artikuleerimata ja lakatav hääl; ja niivõrd kui kopsud on õhust paisutatud, see õhk lükkab väljudes kõiki diafragma, rindkere ja kurgu lihaseid: milliste varal need panevadki liikuma näo lihased, millistel on nendega teatav ühendus. Ja just seda näo liikumist koos artikuleerimata ja lakatava häälega nimetataksegi naeruks.

René Descartes: Miks ei minestata kurbusest

Art. 123

Näib, et suur kurbus, mis tabab ootamatult, peab südame avausi nii ahendama, et see on võimeline kustutama südames tule: ent sellele vaatamata pole täheldatav et see juhtub või kui juhtuks, siis väga harva: mille puhul usun põhjuse olevat selles, et südames ei saa olla  nii vähe verd, et ei piisaks soojuse ülevalhoidmiseks kui selle avaused on peaaegu suletud.

René Descartes: Minestamisest

Art. 122

Minestamine pole väga kaugel surmast, sest surrakse siis, kui südames olev tuli kustub täielikult; ja minestusse langetakse ainult siis, kui tuli on lämmatatud sellisel viisil, et säilib veel mingi jääkkuumus, mis pärastpoole võib seda uuesti süüdata. Niisiis on mitmeid kehalisi ebakohti, mis võivad tingida niiviisi minestusse langemist, ometi passioonide seast on eristatav vaid äärmine rõõm, mis võib omada selleks võimu. Ja ma usun, et viis, mis põhjustab seda tagajärge on see, et avades erakorraliselt südame avausi, siseneb veenide verd sinna korraga ja suurel hulgal, nii et kuumus ei suuda seda piisavalt koheselt hõrendada tõstmaks veenide avauste sulgemiseks olevaid väikesi klapikesi; mille varal see lämmatab tule, mida on tavaks seal säilitada kui seda siseneb südamesse ainult mõõdukalt.

René Descartes: Jõuetus võib olla põhjustatud ka teiste passioonide poolt

Art. 121

On tõsi, et vihkamine, kurbus ja isegi rõõm võivad samuti põhjustada teatavat jõuetust, kui need passioonid on väga ägedad; sest need seovad hinge täielikult oma esemega; peamiselt siis, kui ühe asja soovimine, mille saavutamiseks olemasoleval hetkel ei saada midagi teha, on sellega ühendatud. Ent kuna jäädakse pigem esemete juurde, mida ühendatakse endaga tahteliselt, kui nende juurde, millest end ealdatakse ja kõigist ülejäänutest; ja jõuetus ei sõltu üllatusest, vaid vajab moodustumiseks teatavat aega on see kohatav pigem armastuse kui kõigi teiste passioonide puhul.

René Descartes: Kuidas jõuetus on põhjustatud armastuse ja soovimise poolt

Art. 120

Passioon, mis põhjustab tavapärasemalt sellist tagajärge on armastus; ühendatuna asja soovimisega, mille omandamist ei kujutleta olemasoleval hetkel võimalikuna. Sest armastus paneb hinge vaatlema niiviisi armastatud eset, et hing rakendab kõiki ajusolevaid hingusi, representeerima talle kuvandit ja peatama kõik näärme liikumised, mis sellele kaasa ei aita. Ja soovimise osas tuleb tähele panna, et omadus, mida ma olen talle omistanud keha mobiilsemaks tegemiseks sobib hingele ainult siis, kui kujutletakse soovitud eset olevat sellise, et võidakse alates sellest hetkest teha midagi, mis viib selle omandamisele. Sest kui, vastupidiselt, kujuteldakse, et on võimatu selleks midagi kasukstulevat teha, jääb kogu soovimise tegevus ajusse, minemata mingil moel närvidesse; ja olles täielikult rakendunud siin soovitud eseme idee tugevdamisele, jätab see ülejäänud keha lõdvestusse.

René Descartes: Jõuetusest

Art. 119

Jõuetus on dispositsioon end lõdvestada ja olla liikumatult, mis on aistitav kõigis kehaliikmetes. Nagu värisemine tuleb jõuetus samamoodi sellest, et närvidesse ei lähe piisavalt palju hingust, kuigi teistsugusel moel. Sest värisemise põhjus on hingustes, mida ajus pole piisavalt näärme käskudele allumiseks kui aju surub neid mõne lihase suunas; seevastu jõuetus tuleb sellest, et nääre ei korralda neid minemast rohkem ühe kui teise suunas.

René Descartes: Värisemistest

Art. 118

Värisemisel on kaks erinevat põhjust: üks see, et mõnikord tuleb ajust liiga vähe hingust närvidesse ja teine, et mõnikord tuleb liiga palju, millest piisab lihaste väikeste läbikäikude korralikuks sulgemiseks, mis vastavalt sellele, mida öeldi 11.artiklis, peavad olema suletud kehaosade liikumise määramiseks. Esimene põhjus ilmnes kurbuse ja hirmu puhul, nagu ka siis, kui värisetakse külmast. Sest need passioonid, samamoodi nagu külm õhk, tihendavad verd nii, et see ei taga piisavalt hingust ajus, saatmaks seda edasi närvidesse. Teine põhjus ilmneb sageli nende puhul, kes soovivad midagi palavalt, ja nende puhul, kes on vihast liigutatud, nagu ka nende puhul, kes on joobunud: sest need kaks passiooni, nagu ka vein, panevad mõnikord sedavõrd palju hingust ajusse minema, et neid ei saa sealt korrapäraselt juhtida lihastesse.

René Descartes: Kuidas kurvastuse puhul sageli punastatakse.

Art. 117

Ent sageli juhtub, et kurvastades ei kahvatuta ja vastupidiselt muututakse näost punaseks. Mis tuleneb teistest passioonidest, mis ühilduvad kurbusega, nimelt armastusest või soovimisest ja mõnikord samuti vihkamisest. Sest need passioonid, kuumutades või ergutades verd, mis tuleb maksast, soolestikust ja teistest sisemistest osadest, suruvad neid südame suunas, ja sealt, suure arteri kaudu, näo veenide suunas, ilma et kurbus, mis ahendab osaliselt teisi südame avausi võib seda takistada, väljaarvatud siis, kui see on väga ülemäärane. Ent, ehkki see on vaid mõõdukas, see takistab lihtsalt seemoodi näo veenidesse tulnud vere suundumist südame suunas sel ajal kui armastus, soovimine või vihkamine ei lükka seda teistesse sisemistesse osadesse. Just sellepärast see veri, olles peatunud näo läheduses, teeb näo punaseks; ja veel punasemaks kui rõõmu ajal, kuna vere värvus ilmneb sedavõrd paremini, kuna voolab aeglasemalt ja samuti põhjusel, et see võib nii  koguneda näo veenidesse, kui südame avauste enama avatuse korral. See ilmneb peamiselt häbenemise puhul, mis koosneb enesearmastusest ja sundivast soovist olemasolevat teotust vältida; mis paneb verd sisemistest osadest tulema südame suunas, siis südamest arterite kaudu näo suunas; ja sellega mõõdukat kurbust, mis takistab sellel verel südamesse tagasi pöördumast. Sama ilmneb samuti tavaliselt siis, kui nutetatkse; sest nagu ma olen rääkinud eespool, põhjustab armastus ühenduses kurbusega rohkelt pisaraid. Ja sama ilmneb viha puhul, kus äkiline kättemaksu soov on sageli kokku segatud armastuse, vihkamise ja kurbusega.

René Descartes: Kuidas kurbus paneb kahvatama

Art. 116

Vastupidiselt kurbus, kitsendades südame kodasid, paneb verd aeglasemalt veenidesse jooksma, ja muutudes külmemaks ja tihedamaks, tarvitseb see haarata vähem ruumi, nii et taandudes kõige suurematesse (ruumidesse), mis on südamele kõige lähemal, lahkub veri kõige kaugematest kohtadest, millistest kõige nähtavam on nägu, mis paneb seda ilmnema kurva ja kõhnana: peamiselt siis, kui kurbus on suur või kui see saabub äkitselt, nagu ehmatuse puhul, mille üllatus soodustab südantahendavat tegevust.

René Descartes: Kuidas rõõm paneb punastama

Art. 115

Niisiis rõõm tekitab värvi kiiremini ja erepunasemalt, sest südame lüüside avamisel tingib see vere kiiremat liikumist kõikidesse veenidesse; kui muutub soojemaks ja peenemaks, see liigub nobedalt kõikidesse näoosadesse; mis muudab ilme lõbusamaks ja rõõmsamaks.

Botticelli kood III

Niisiis, aasta eest vihjasin ma esimeses sissekandes, et Sandro Botticelli Veenuse sünnina (Nascita di Venere, 1483–1485) tuntud chef-d’œuvre, mis valmistati Lorenzo di Pierfrancesco de Medici tellimusel Villa di Castello jaoks, representeerib tuntud katoliku hümni Ave maris stella ehk Ole tervitatud Mere Täht!

Teises sissekandes selgitasin ma renessansliku kunstikeele otsinguid ja gnostilis-hermeetilise mõõtme sisenemist sümboliseerimiskeelde, kus idee ühendab antiigi kristliku ajajärgu religioosse kujutlemise vormidega. Nii nagu Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni ja Albrecht Düreril sai keskaegse kunsti askeetlikust Jeesusest renessanslikult atleetlik Apollo-Kristus, nii esitab Sandro Botticelli Neitsit veel enne emadust Veenusena ehk Ilu etalonina, püüdes sümboliseerida ilmselt mittereligioosse mõtlemise jaoks kõige kummalisemat hetke – sigitamisakti sigitamiseta (ehk pärispatuta saamise), Jumal-Isa tahteaktina.

Sandro Botticelli - Ave maris stella (1483)

Veenuse sünd – Hetk, mil Üks tõsteti rahva seast Üles

Hümn	Piktograafia
1. Ave, maris stella . Ole tervitatud Mere Täht!	Tervitamine: Paremal pool on lapseootel naine, kes ulatab punast tekki. Eliisabet, preester Sakariase naine ja Ristija Johannese ema, jäi lapseootele enne Maarjat. Ristija Johannes sündinud (juttu ei ole faktidest, vaid retseptsioonist) 24.juunil, st 6 kuud enne Jeshua ilmaletulekut. Ühtlasi olnud Luuka evangeeliumi järgi Maarja täditütar esimene, kes nimetas teda “Jumala emaks”:“Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili! Miks saab mulle osaks, et mu Issanda ema tuleb minu juurde?“ (Lk 1:42-43) Maarja ja Eliisabeti loo representeerimine oli sümmeetriline Jeesuse ja Johannese kooskujutamisega. Samuti tundis keskaja ja renessansi kunst Maarja kui Jeesuse ema sünni kujutamist. Meretäht: Meretäht  (või õigupoolest meritäht ld Asteroidea)** kui elusorganism on viisnurkse välisilmega ehk pentagramm. Pentagramm sümboliseeris juba Mesopotaamias Koidutähte, mida hakati samastama hiljem ilujumalanna Ishtariga (täpsemalt viljakus, armastus, seksuaalsus aga ka sõjakus) 1].  Maapealsed astronoomilised vaatlused joonistasid Veenuse trajektooriks pentagrammi (vt allpoolset joonist). Kuna kreeklased laenasid mõjutusi nii religioonis kui astronoomias Väike-Aasia kaudu, siis kasvas Vahemere ruumi sisse seos – planeet Veenus  – jumalanna Veenus – pentagramm. Ühtlasi oli pentagramm kreeklastele kuldlõike mudel, inimese korral tähistas pentagramm täielikkust, veatust. Niisiis, gnostilis-hermeetilises tõlgenduses sümboliseeris meri rahvast ja täht lihtrahvast tõusvat suursugust persooni. Sellisel viisil kristlik poeetiline keel põimub ja sulab ühte varasema paganliku gnostilis-hermeetilise traditsiooniga. Ning selline ülemineku võimalus ei pidanud jääma pelgalt märgiliseks, kuna Laitmatul ehk Inimpojal kui täiuslikul inimesel pidi olema kaunis ilmaletooja: vigasus vmt ei sobinuks kokku Jumala väärikusega, näiteks oli keelatud puudusega kariloomadegi ohverdamine.
2. Déi mater alma,. Toitev Jumalaema	Parem käsi ja vasak rind: Oluline on tähelepanu pöörata Neitsi Maarja-Veenuse parema käe sõrmedele, mis rangelt võttes ei varja vasakut rinda südame kohal, vaid pigem osutavad ja teevad märgi (zhest). Parema käe plastikast peaks olema ilmne nii Jumalaema sündsus – kaetud parem pool kui imetamisele kohane sõrmede asend.
3. atque semper .virgo, ja ometigi neitsi	Juuksed ja vasaku käe sündsus: Pikad, vabalt-langevad ja põimimata juuksed ja nende kasutamine vasaku käega katmiseks sümboliseerivad siin neitsilikkust. Need on kontrastis Eliisabeti abielunaisele kohaste põimitud ja korraldatud juustega.
4. félix caeli porta . õnnelik taeva värav	Mere või jõekarp: Ristija Johannes viis pärimuse järgi veega märgistamist läbi jõekarbiga. Karp on selles jumaliku armuakti sümbol, esimene samm lunastuse poole. Logose, keda sümboliseeriti vesica piscis’ega, mis geomeetriliselt moodustub kahe ringjoone lõikumisest, ilmaletoomine avas võimaluse saada lunastatuks läbi usu.
5. Sumens illud «Ave» .Saades selle “Ave”	Topeltfiguur vasakul: Ingel Gabriel ja Eeva. Nende kooskujutamine on tavatu, ent mitte hümni representatsioonina. Võti peitub AVE lugemises – tagantpoolt ettepoole lugemisel saame me esimese naise ja ürgema EVA nime, kelle eksituse läbi inimsugu kaotas surematuse, lootuse lunastusele ning järeltulevad põlvkonnad määrati  peccatum originalis raskust kandma. Ingli kaaslase jala asend küljel näib osutavat loole esimese naise valmistamisele Aadama küljeluust (1 Mo 1:21-23)
6. Gabriélis ore, . ingel Gabrieli suust	Ingli ilme, suu, langevad roosiõied: Ilmselt kõige eripärasem viis Lääne maalikunsti ajaloos kujutada Ingli kuulutust. Luuka evangeelium: “Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!” “Ära karda, Maarja, sest sa oled leidnud armu Jumala juures! Ja vaata, sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned talle nimeks Jeesus. Tema saab suureks ja teda hüütakse Kõigekõrgema Pojaks ja Issand Jumal annab talle tema isa Taaveti trooni. Ja ta valitseb kuningana Jaakobi soo üle igavesti ning tema valitsusele ei tule lõppu.” (Lk 1:28 ja 30-33) Siiski, kuivõrd lähtetekstiks ei ole evangeelne traditsioon, vaid veneratsiooniakt hümnina, st tekstuaalsed kujundid, siis tuleb ka representatsiooni vaadelda lähtuvalt hümni kujunditest.
7. funda nos in pace,. sea meid rahusse	Meri, roosiõied ja hundinuiad: Rahvas, puhastumine (vabanemine läbi Jumal-Isa sõna) ja lunastus.
8. mutans Evae nomen !. pöörates Eva nime!	Aadam ja Eeva olid ühtlasi esimesed languseajastu ehk vanad inimesed, kuna Neitsi Maarja oli esimene Uus Inimene veel enne Jeesuse ilmaletoomist, kelle läbi pärispatt sai võidetud. Kuigi Botticelli pildikeel on sümbolistlik, pole raske selles ära tunda 9.sajandist pärineva hümni teksti (varaseim käsikiri asub St Gallen’is), mistõttu on raske uskuda, et keegi ei ole sellisest tõlgitsusest kas järjekestvalt teadnud või varem selle peale tulnud.

Veenuse astronoomiline trajektoor, mis joonistub pentagrammiks: Maa on keskel, kollane on Päike, punane on Mars, sinine Merkuur

Huvitava detailina täheldasin, et internetti on ilmunud esimesed ingliskeelsed loengud teemal Botticelli kood, 2009.aasta sügissemestriks. Jääb üle vaid kaasa elada võimalikule tõlgitsuslikule pöördele kunstiretseptsioonis.

---

[1] Ishtari on muuseas sümboliseeritud ka oktagrammi varal, ent mitte kunagi samaaegselt pentagrammi käibelolemisega.

** Eristuse tegemiseks okasnahksete hõimkonda kuuluvate organismide – meritähtede – ja Mere Tähe vahel kasutan edaspidi vormi Meretäht.

René Descartes: Värvimuutused

Art. 114

Kui mõni passioon selleks seab, ei suudeta end kergelt takistada punastamast või kahvatumast: sest need muutused ei sõltu närvidest ja lihastest nii nagu eelmised; kuna need tulevad vahetumalt südamest, mida võib nimetada passioonide allikaks sedavõrd, kui see valmistab verd ja hingust ette neid ilmnevusi tootma. Niisiis on kindel, et näo värvus tuleb ainult verest, mis, voolates pidevalt südamest arterite kaudu kõikidesse veenidesse, ja kõikidest veenidest südamesse, toonib rohkem või vähem nägu, vastavalt sellele, kuidas see täidab rohkem või vähem väikesi veene, mis lähevad näo pealispinna poole.

René Descartes: Silmade ja näo tegevused

Art. 113

Pole ühtegi passiooni, mida silmade vastav eritegevus ei avaldaks; ja see on mõningate puhul sedavõrd ilmne, et ka kõige rumalamad toapoisid võivad märgata oma isanda silmadest, kas ta on tema suhtes vaenulik või mitte. Ehkki need silmade tegevused on kergelt täheldatavad ja teatakse, mida need märgistavad, pole kerge neid selleks kirjeldada, kuna iga üks neist koosneb paljudest muutustest, mis leiavad aset silmade liikumiste ja kujudena, mis on sedavõrd erilised ja nii väikesed, et ei saa iga ühte neist eraldi märgata, kuigi seda, mis tuleneb nende koosesinemisest, on väga kerge märgata. Peaaegu sama võib täheldada näo tegevuste osas, mis samuti kaasnevad passioonidega: sest, ehkki need on märgatavalt suuremad kui silmadel, on ometigi neid raske eristada, ja need on nii vähe erinevad, et on inimesi, kes teevad peaaegu sama ilmet nutmisel nagu teised naermisel. On tõsi, et nende hulgas on mõningaid, mis on  küllaltki märgatavad, nagu laubakortsud viha puhul, ja teatud huulte ja nina liikumised nördimuse ja pilkamise puhul; ent need paistavad olevat pigem tahtlikud kui loomulikud. Ja üldiselt kõik tegevused, nii näo kui silmade omad, võivad olla muudetud hinge poolt, kui soovi korral peita passiooni, kujutab hing tugevalt endale ette vastupidist: nii et need võivad sama hästi kõlvata nii hinge passioonide dissimuleerimiseks kui avaldamiseks.

René Descartes: Millised on passioonide välised märgid

Art. 112

See, mida ma olen eelpool kirjutanud teeb küllalt arusaadavaks pulsierinevuste ja kõigi teiste omaduste põhjused, mida ma olen omistanud neile passioonidele, ilma et oleks vajalik sellel peatuda edaspidiseks selgitamiseks. Ent, kuna ma olen täheldanud iga passiooni puhul ainult seda, mida saab sellest vaadelda eraldiolevana, ja mis lubab teada saada vere ja hinguse liikumisi, mis passioone toodavad, on mul jäänud veel üle käsitleda paljusid väliseid märke, millel on tavaks passioonidega kaasneda ja mis on paremini märgatavad siis, kui need on segatud mitmekesiselt, nii nagu neil on kombeks olla, kui et siis, kui need on eraldi. Peamised neist välistest märkidest on silma ja näo tegevused, värvimuutused, värisemine, jõuetus, minestamine, naer, pisarad, ägamised ja ohked.

René Descartes: Soovimise puhul

Art. 111

Lõpuks, kõik esimesed soovid, mida hing võib omada kui oli äsja ühendatud kehaga, oli vastu võtta asju, mis olid sobivad ja tagasi lükata teda kahjustavad. Ja just nende tagajärgede pärast on hingused hakanud sellest peale liigutama kõiki lihaseid ja kõiki meeleorganeid kõikvõimalikel liikumisviisidel. Mis põhjustab nüüdhinge soovimise korral, et kehas muutub kõik väledamaks ja enam võimeliseks end liigutada, milleks tal pole olla tavaks soovimiseta. Ja kui juhtubki, et keha on niiviisi seatud, muudab see hingesoovid tugevamaks ja ägedamaks.

René Descartes: Kurbuse puhul

Art. 110

Mõnikord juhtub vastupidiselt, et kehal on olnud toidu puudus, ja see on just see, mis paneb hinge tundma esmast kurbust, vähemalt seda, mis pole sugugi ühendatud vihkamisega. See sama tingib, et vähese vere tõttu südame avaused kitsenduvad, ja piisavalt märkimisväärne osa sellest verest on tulnud põrnast, kuna seal on justkui viimane tagavara, mis tagab seda südame tarbeks kui muljalt ei tule piisavalt. Just sellepärast hinguse ja närvide liikumised, mis on sellisel viisil südame avauste kitsendamiseks ja põrnast südamesse vere juhtimiseks kaasnevad alati kurbusega.

“Mis on selle lurjuse nimi?!”

Märkusi Margit Sutropi “Mis on fiktsioon?” kohta

1996.aasta veebruarikuises Akadeemia numbris tutvustas Margit Sutrop Konstanzi Ülikooli juures kirjutatud doktoritöö Fiction and Imagination: The Anthropological Function of Literature projekti 12-leheküljelise artikliga, milles keskendutakse peaasjalikult analüütilise esteetika diskursuse refereerimisele.

Minu märkused on metoodiliselt superfitsistlikud ehk ei lähe sügavamale sellest tasandist, mida Margit Sutrop artikli kontekstis edastab kõnealuste autorite vaadetest.

Üldised märkused

Analüütilise filosoofia fundamentaalesteetilisest diskursuses pole paradoksaalselt lähtepunktiks tähenduslik ilus vs inetu eristus ehk elamus, vaid tõesemantika, s.o Fregest põlvnev tähenduse ja osutuse teooria. Kuivõrd fiktsionaalsetel tekstidel kas osutus puudub või on puudulik (ebapidev), siis tuleks sellest järeldada, et draama ja komöödia, proosa ja poeesia, muusika ja kujutava kunsti vormid on olemuslikult tühjad ehk mõttetud. Ehk kogu probleem kerkib analüütilisest tähistusteooriast, mille iseenesestmõistetavaks elemendina on nõutav osutus. Selle asemel, et modifitseerida Freget, kus ta ilmselgelt jääb lühinägelikuks – näiteks kuulub tema reaalsesse maailma aeg, millele ei ole sellegi poolest tema lähenemise alusel võimalik kuidagi osutada. Või pöörata ots ringi, mis võimaldab siiski analüütilise usutunnistuse raamidesse jääda, tuletades kaunite kunstide funktsiooni ja sisu mitte tähistusest vaid tähendusest (Sinn). Kõigepealt oleks võimalik modifitseerida tähistusteooriat märgi ja märgi suhtega, nimetagem seda kontekstuaalsuseks. Sellistel puhkudel on tekstid seostatavad teiste tekstidega, mis on osutatavad, kusjuures sellised suhted jaotuvad horisontaal- ja diagonaalsuheteks. Esimesed on lihtkonktekstuaalsed samasisuliste märkide vahel, teised seisnevad suhetes märkide üldisusmäärade (genus-species) vahel. Fiktsionaalne maja saab olla meie kujutluses tähenduslikuna seetõttu, et meie maailma, kogemuse tervikusse, kuuluvad osutuslikud märgikasutused, mis võimaldavad anda fiktsioonile tähenduse kontekstuaalselt, st meie kogemus on tekst, millega tekst, mida klassifitseeritakse fiktsioonina asub suhtesse (mh võrdlusse) ning sellisel puhul on tähistus kontekstuaalne.

Solomon Alexander Hart - An Early Reading of Shakespeare (1838)

Artikkel

Artikli esimene, teine ja kolmas lõik fiktsiooni-mõiste kasutustest, näib artikli plaani suhtes – anda ülevaade analüütilisest diskursusest fiktsiooni mõiste osas – olevat üleliigne.

Võrdluseks, teadusfilosoofia või loogika korral poleks kuigi otstarbekas alustada artiklit induktsiooni probleemist ülevaatega induktsiooni mõistest elektrodünaamikas.

Siiski on tähelepanuväärne teise lõigu osutus saksa tarvitusele:

“Teiseks tähistab fiktsioon seal teatud diskursust, milles mitte-tegelikke asjaolusid esitatakse sellisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks.”

Sellesse määratlusse mahub samuti laimamine, võltsimine, moonutamine, valetamine ja eksitamine, s.o toimingud, milliste varal püütakse sugereerida mitte-tegelikke asju pidama tegelikeks. Samuti see, mida marksistid nimetavad ideoloogiaks. Kelmi ja draamakirjaniku ühele pulgale asetumine teeb kindlasti rõõmu esimesele, ent määrib ilmselt viimaste ausat vaeva.

Lk 293 on sõna diskursus järele lisatud sulgudes kõne, mis, mulle näib, ei ole akadeemilises kontekstis korrektne. Diskursus on arutlus või arutelu, mis ei seisne järjestikustes luulejate etteastetes kevadise kirsipuuaia ülistuseks, vaid seisukohtade vahetuses (proponent-oponent) – teesidele vastamises kummutamise, täiendamise või kommentaariga. Kui tudengid on vahest loengus küsinud, mida tähendab diskursus, siis olen neile ühelt poolt meelde tuletanud Rene Descartes’i Le Discours de la méthode (Arutlus meetodist), teiselt poolt lisanud, et diskursus kasutusega arutluse asemel rõhutatakse teatud akadeemilist protseduursust.

Järgnevalt seob Sutrop fiktsionaalsuse narratiivsuse ehk jutustamisega ja selgitab enda ülesannet:

“See ei ole küsimus sellest, kuidas teha vahet fiktsionaalsetel ja mittefiksionaalsetel narratiividel, vaid küsimus fiktsionaalse narratiivi olemusest.”

Seejärel asub seda piirjoon tõmbama, juhatades sisse traditsionaalse arvamuse fiktsioonist ja mitte-fiktsioonist: esimene hõlmab väljamõeldisi, teine tegelikkust. Selline liigituse äratoomine akadeemilises tekstis tekitab küsimuse religioossete tekstide staatuse osas, kuigi teiselt poolt võib arvata, et nõukogulik kirjandusteadus käsitas neid iseenesestmõistetavana hälbelise fiktsiooniliigina.

Sutrop osutab, et Aristoteles tunnistab “Poeetikas” reaalsus-väljamõeldis  jaotust, tõstes ometigi  poeesia ajaloost üle, kuivõrd esimene, kõnelemata reaalsest, on võimalikkuse edastajana üldisem kui viimase partikulaaride verifitseeritav reaalsus, seistes sellisel viisil lähemal teadustele ja filosoofiale. Kummalisel kombel sedastab Sutrop, et Hayden White “näikse jagavat” Aristotelese seisukohta, mis järgneb esmasest distinktsioonist fiktsioon-väljamõeldis ja mitte-fiktsioon-reaalsus, mille kohaselt ajaloolased piirduvad reaalsusega, kuna “loovad kirjanikud” tegelevad nii reaalse kui väljamõeldisega. Mulle näib, et antud puhul, mõttekäikude sekventsi ja pidevuse sisukohalt, ei olnud toodud distinktsioonil mingit tähtsust. Kui esimese kohaselt kui A, siis a ja kui B, siis b, siis Haydeni seisukohalt kui A, siis a ja kui B, siis a&b.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 7:118-119

Edasi, jõudnud läbi James Joyce Dublinlased seiskohani, et sisu varal ei ole võimalik fiktsiooni edukalt määratleda, läheb Sutrop lingvistiliste piiritluskatsete juurde. Paraku sellesse, arvatavalt, ülipõnevasse diskursusse ülevaate andja ei sukelda. Seetõttu pole ilmne kuidas ja miks on jõutud arusaamisele, et fiktsioonil ei ole ühtegi lingvistilist eritunnust.

Järgnevalt tutvustab Sutrop erinevaid seisukohti, mis puudutavad 1. autori erilisi toiminguid ja 2. lugeja erilist hoiakut.

70-80.aastatel üritati fiktsiooniteooriat arendada Austini kõneaktide teooria alusel. Kui fiktsioon kasutab assertiive, siis väidetakse millegi kohta midagi, ehk need peaksid olema verifitseeritavad. Kuivõrd seda ei ole võimalik teha, siis kirjamehed, järelikult, valetavad.  Selline seisukohta esineb selgelt ka antiikklassiku Platon’i Riigis:

402: poeedid ei tea ega oma õiget arusaamist

403: loovad sõltumata asjaoludest

405: luule toidab madalamat hingeosa, hävitab mõistusliku osa

407: lähtuvad valust ja naudingust.

Kindlasti ei nõua antud kontekst Sir Philip Sydney mõtteavaldust “juba” aastast 1595, et kuna luuletajad ei väida midagi, siis ei saa nad ka valetada. Vastav arutelu läheb tagasi antiiki (4.sajand eKr) ja ilmselt ei pea selleks olema üleüldsegi väljapaistev, et sellist tähelepanekut teha. Enamgi, selline mõttearendus satub suurtesse raskustesse Aisopose fiksionaalsete loomavalmide õpetlike sõnumite ja ka Platoni dialoogide valguses. Aisopos  ei ole pelgalt meelelahutus. Sellest lähtuva elutarkusega võib kohati vaielda, ent nendes valmides sisalduvate tähelepanekute terasus on ka moodsate aegade jaoks aktuaalne. Seega, need muinajutulise ilmega lood väidavad midagi reaalsuse kohta ning sellisel kombel on neid tõlgendatud vähemalt 2500 aastat. Ning on ilmne, et see ei lähtu mitte osutusest ega ka tähistusest (kui laiendatud kategooriast), vaid ainuüksi tähendusest.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 23:92-94

Richard Gale, Gottfried Gabriel ja John Searle püüd seletada fiktsionaalsust autori hoiakuga teeselda ehk pretense theory – autor teeskleb illokutiivsete aktide sooritamist – kohasem nimetus tundub olevat pigem näitleja näitlemise teooria. Lev Tolstoi kangelased on nemad ise ja ei tee mitte ainult näivalt assertiive, kuna vastasel korral kaotaks tekst jälgitavuse ja tähenduse.  Kas kirjaniku kunsti täiuslikkus seisneb teeskluse või ärapetmise täiuses? Kindlasti ütleks seda õnnestuja äpardunud rivaal. Sarnaneb mõnevõrra Platoni totalitaarse esitusega teosest Πολιτεία. Erinevalt moodsast diskursusest on toodavad põhjused teoloogilis-moraalsed.

Kuivõrd fregeliku logitsistliku vaate kohaselt peab mõttekuse jaoks lausetel olema osutus, ent fiksioonil need ilmselt puuduvad, siis tuleb mingil moel fenomenile, et inimesed kõigele vaatamata kalduvad fiksioonis peituvaid võimalusi hindama ja väärtuslikku aega sellele kulutama, seletus anda. Kui Austin kõneleb fiksiooni puhul illokutiivsete jõudude kängumisest, sobitudes kokku Ludwig Wittgenstein’i seisukohtadega keele tühikäigust, siis tema järgijad Monroe Beardsley ja Richard Ohmann leiavad, et fiktsioonil need puuduvad sootuks. Tagamõte on muidugi säilitada analüütiline tuumõpetus mõttekusest (Sinn) ja osutusest (Bedeutung), mis kõigele vaatamata pole imeleiutis ega taevast kukkunud, vaid Aristotelese loogikast lähtuv variatsioon ja selle tuletis. Sellegi poolest, teesid illokutiivsuse kängumisest ja selle puudumine erinevad teineteisest väga tugevalt. Seal, kus Austin pääseb, mässivad radikaalid end lootusetult sisse.

Kas etendusel “Pisuhänd” on illokutiivne jõud? Näiteks vana Vestmanni küsimusel “Mis on selle lurjuse nimi?”?  Näidendite illokutiivne jõud on vahendatud. Lugeja või vaataja asetseb anonüümselt, nähtamatult autori vastas, kõrvalvaatajana. Ometi, kui illokutiivsus puuduks, siis ei oleks võimalik näidendit vastavalt kas veenvaks või ebaveenvaks, haaravaks või tüütuks nimetada. Samuti poleks õigustatud hea esituse eristamine mannetust presentatsioonist ega nõuda näitlejatelt rolli nimel pingutamist. Veel vähem diskrimeerida ühte võimekaks ja teist andetuks.

Gerard Genette pakub, et fiktsioon on direktiivne kõneakt. Märkus: Margit Sutrop tõlgib seda käsuks, mis on ilmselt ekslik. Direktiiv võib olla käsk, ent pigem on juhis või suunis: lingvistilises võtmes sisaldub sellises lõdvas kasutuses konflikt, kuivõrd käsulisuse jaoks on teine termin – imperatiiv. Ülearunegi on seejuures mainida, et imperatiivil on pöördevorm, mida kohtab esimese lausena romaanides harva, enamgi, imperatiiviga on raske lugejat veenda, kuivõrd selle kasutaja asetab end retsipiendist kõrgemale.

Sutrop läheb edasi Kendall Walton’i vaate tutvustamisega, kelle arvetes fiktsiooni funktsioon on representatsioon ehk pakkuda usutavat mängu – games of make believe. Pakutaval psühhologistlikul seletusel on tugev seos arengupsühholoogilise teooriaga mängu rollist õppimisel ja kohanemisel.

Gustave Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 21:50-51

“Kujutlemine toimub alati esimeses isikus, pakub see meile suurt lõbu – egoistidena me naudime seda, kuidas meie kujutlused käivad meie endi kohta. Oma kujutlustes oleme ise peategelased..”

Selline tugev taandamine tekitab küsimuse, kellega samastab naine end etenduste puhul, kus peaosaline on mees ja vastupidi. Ajalooliste näidendite puhul suurkujudest kaasuks sellega ohtliku sõltuvuseni arenev nauding, mis oleks iseenesest mureaines esmajoones psühhiaatritele. Kas on võimalik, et pereema kujutleb Torquato Tasso Vabastatud Jeruusalemma lugedes end üllaks Tancrediks, kes tõuseb esimesena Püha Linna müüridele? Enamgi, kas Vladimir Nabokovi Lolita hindaja on latentne pedofiil ja markii de Sade’i lugeja kapisadist? Mulle näib, et suuremat osa inimesi ajendab nende teoste poole pöörduma uudishimu, ehk kaasaelamise asemele astub teadmisjanu rahuldamine. Seega, sellise definitsiooni puhul oleks ühiskondliku moraali seisukohalt kõige otstarbekam alustada Sophoklese Οἰδίπους Τύραννος ärakeelamisest, kui ohtlikust mustrist, mis kihutab inimesi nautima patritsiidi ja verepilastust. Ilmselgelt on antud definitsioon, mis pöördub retsipiendi intentsiooni poole, liiga kitsas.

“Fiktsiooniga on meil Waltoni arusaamist mööda tegemist siis, kui antud asja funktsiooniks on panna meid võtma tema suhtes teha-nagu-usuks-hoiakut. “

Mulle näib, et teha-nagu-usuks-hoiak iseloomustab alati ka kahtlemist kui otsustusprotsessi, enne kui langetatakse liisk, vastavalt jah või ei. Kuna eitava hoiaku võtmisel oleks raske õigustada aja kasutamist. Me võtame sarnase hoiaku kohtukõnede (tunnistajate ja süüaluse tunnistused), müügimeeste jutu (uued imelised ravimid, puhastusvahendid jne), kõmuajakirjanike paljastuste ja poliitikute etteastete (lubadused, kaunid tulevikuvisoonid) suhtes. Ometi pole need olemuslikult fiktsioonid.

Epifenomenaalse keha vaimuväline teooria

“Fiktsionaalne narratiiv on fiktsioon sellepärast, et jutustaja on seal fiktsionaalne entiteet, kes seetõttu ei saa sooritada tõelisi illokutiivseid akte”

Autor on “autor”. Sellise arusaama õiguslikuks aktiks vormistamine rõõmustab kindlasti kirjastajaid, kuivõrd autoritasu nõuavad tegelikult mingid kapriissed zombid, kelle puhul on õigustatud kanda ainult elementaarsed instrumentaarumi kulutused, kuna töö tehakse neis istuvate vaimude – genius’te või daimionite – poolt.

Võib veelgi vastuolulisemalt küsida: Kas fiktsioon on see, mille tegelikku autorit ei ole olemas või mille jutustaja ei ole tegelik autor?

Mulle näib, et selline vastu eeldab julget vaimufilosoofilist lahendust, mida võiks nimetada  epifenomenaalse keha vaimuväliseks teooriaks.

Kas fiktsionaalse jutustamise praktika näeb ette, et autor ei jutusta loo sündmustest mitte omaenda suu läbi, vaid oma väljamõeldud jutustaja suu läbi? Kuidas on Aispose ja Ivan Krõlovi (Иван Андреевич Крылов) valmidega? Ometi on need lühivormilised loomajutustused fiktsioonid!

Gustav Dore - La Divina Commedia, Inferno, canto 22:70

Lk 303: “Seejuures väljendab ta oma usku.”

On ebaõnnestunud lause antud kontekstis. Silmas peetakse ilmselt, et nende väidete juurde kuulub verifitseerimisprotseduur. Seega oleks sobilikum – Teeb propositsioone.

Lk 303: “Kirjutades fiktsionaalset narratiivi ei väljenda autor oma usku, vaid kujutlust.”

Võttes eelviimast lauset omaette, kontekstita, kerkib sarnane probleem. On selge, et hilistes Lev Tolstoi teostes väljendab autor just nimelt oma usku, ning omakorda, kui me tõlgendame seda kasutust veendumustena, siis Friedrich Nietzsche Also sprach Zarathustra poleks selleta mõistetav.

Lk 303: “Fiktsioon on autori kujutlusakti väljendus.”

Viimase lause osas – ka arhitektuurilised eskiisid, mehaanilised joonised, masinaehitusprojektid on autori loova kujutluse väljendused ehk kujutlusaktid, mis ei tee neist kaugeltki fiktsiooni, milleks need võivad osutuda alles siis, kui pole teostatavad. Seega antud definitsioon, mis vastab  ühtlasi artikli probleemile, on liiga lai.

Kirjandus

Dante Alighieri. La Divina Commedia. Inferno.

Sutrop, Margit. Mis on fiktsioon? ajakiri Akadeemia. nr 2. 1996. lk 292-303

Vilde, Eduard. Pisuhänd. ETV: telelavastus (eriti 83-84min)