Ecce cubus cartesianus!
René Descartes loetleb Hingepassioonide 69.artiklis kuut põhipassiooni, millest kõikvõimalikud teised – nii need, mida tema loetleb kui ka need, mis jäävad enumereerimisest välja – lähtuvad. Ta loetleb kahte vastandpaari – armastus-vihkamine, rõõm-kurbus – ja kahte – imestamine ja soovimine -, millele vastandeid tema arvates ei olnud. Selleks, et tema eristuste hulka haarata, samas kaardistada justkui erinevatest värvidest moodustunud liitemotsioone, on vajalik moodustada esmalt kataloogid, mis hõlmavad põhipassioonide liike, seejärel kahemõõtmelised tasandid, millel asetsevad kahest emotsioonist moodustuvad “lihtsegud” ja lõpuks kolmemõõtmelised kehad, mille võimaluste hulka kuulub Descartes’i mõtlemise järjekindluse kinnitamine või kummutamine. Vastandpaaride kasutamisega kaasneb paratamatult opositsiooni printsiip, mille kohaselt ei ole võimalik ühes ja samas suhtes korraga olla ja mitte-olla. Ühes ja samas suhtes saab korraga olla kas vihkav või (välistav disjunktsioon) armastav. Üks objekt või subjekt võib, tõsi, olla nii armastuse kui vihkamise esemeks, ent mitte samaaegselt, korraga, ja samas suhtes. Kaks inimest võivad olla teine-teise suhtes armastajad ja alles seejärel kibestunud kättemaksjateks. Ent on selge, et viimast mitte siis, kui käsil on esimene. Esmapilgul näib, et vaid kahemõõtmeline, seetõttu cartesiana kontekstis ebaammendav, diagramm on võimalik, kuivõrd imestamisel ja soovimisel ei ole vastandit. Siiski, kuna soovimine puudutab objekti taotlemist, aktiivsust selles suhtes, ja imestamine objekti vastuvõtmist, passiivset kaemust, siis on mõlemaid võimalik ühendada intentsionaalsusteljele teine-teist välistava vastandpaarina, sest nende äärmused – üllatus kui otsusekujundamine ja soovimine kui millegi heaks otsustamine tegutsemisega selle nimel – ei ühildu. Väljajoonistuv keha – kuubi – alust läbib diagonaalselt termo-mehhaaniline telg: kuivõrd emotsioonide mitmekesisus ilmnevusena sõltub loomse hinguse eritoimingutest, siis kuuludes res extensa valdkonda kui organiseeritud kehaline masinavärk, alluvad need loodusseadustele, mille kohaselt elusorganismide liikumine lähtub neis eksisteerivast kuumusest. Seetõttu ka emotsioonid on rohkem kuumad (elavad) või külmad (mitte-nii-elavad). Kummalisel kombel on termo-mehaanilise teljega ristlõikelises suhtes n.ö voorustelg: kuivõrd üllast inimest iseloomustab kaastunne, mis moodustub armastusest ja kurbusest, selle vastasasetsev emotsioon joonistub välja vihkamisest ja rõõmust samas suhtes – kaasinimese väljateenimatud kannatused -, millele vastab kahjurõõm – pahelise inimese tunnus -, siis ilmneb alusena vastandpaar voorus-pahe.
