Biograafiad
Richard Boyd (1942- ) on filosoofiaprofessor Cornelli ülikoolis. Ta on publitseerinud suure arvu artikleid, mille kohaselt teaduse empiirilisust kinnitab teooriate ligilähedane tõesus.
Ian Hacking (1936- ) Kaitses PhD Cambridge’s ja õpetab praegu Toronto Ülikoolis. Üritanud publikatsioonide kaitsta entiteedi-realismi (Entity Realism), mille kohaselt teatud tüüpi eksperimentaalsed manipulatsioonid näitavad reaalsust. Hacking on samuti kirjutanud mõjukaid käsitlusi tõenäosus- ja induktiivjäreldusteooriate ajaloo kohta.
Bastiaan Cornelis van Fraassen (1941- ) õpetas Princeton’is ja oli Teadusfilosoofia Assotsiatsiooni president. Ta on kirjutanud aja ja ruumi teooriast, kvant-teooriast ja sümmeetriakaalutlustest teoreetilistes teadustes. Van Fraasen’i konstruktiivne empirism on paljuräägitud alternatiiv teaduslikule realismile.
Arthur Fine (1937 – ) on arendanud kolmandat alternatiivi teadusliku realismile ja instrumentalismile. Ta viitab sellele alternatiivile kui Loomulikule Ontoloogilisele Hoiakule (Natural Ontological Attitude – NOA) The Shaky Game’s esitab Fine NOA-d Einsteini, Schrödiger’i ja Bohr’i metodoloogiate analüüside kontekstis. Õpetab Northwesterni Ülikoolis.
Realistide ja instrumentalistide vastuolu puhkes uuesti 1970.aastatel. Vaieldi:
- teaduse sobiva kognitiivse eesmärgi üle ja
- kuidas kõige paremini seletada teadusajaloos saavutatud progressi.
Tõe-realism
Realistide vastus:
- teadlased peavad püüdma formuleerida tõeseid teooriaid, mis kujutaksid universumi struktuuri. Realistid toetavad Galileo Galilei positsiooni paavst Urbanus VIII-taoliste instrumentalistide vastu, kes nägid teaduses vaid “ilmnevuse päästmist”.
- Progress viitab universumi struktuurile kui inim-.mõtlemisest sõltumatule. Näiteks DNA avastamine oli tugev argument selle seisukoha kasuks.
Hilary Putnam väitis 1978.aastal, et kui mitte lähtuda realistide interpretatsioonist, siis teadusajaloo sees saavutatav suurenev predikatiivne edu osutub “imeks”. Realism esitab väiteid nii tõest kui eksistentsist. Järjest suurenev ennustuslikkus tähendab aina edasist lähenemist tõele. Nii kaua, kuni neist asjadest mida väidetakse on need (elektronid, geenid, gravtitatsiooniväljad) olemas.
Richard Boyd nihutas huvi teooriate järgnevuselt nende sisemistele metodoloogilistele printsiipidele, mis jäävad läbi teooriate järgnevuste konstantseteks. Ennustuslikkus on ka temale realistlik teooriate interpretatsioon. Üks selliseid printsiipe on formuleerida teooriaid, mis kvantifitseerivad üle tuttavaid “teoreetilisi entiteete”.
Kui T1 edestab T2 ennustuslikkuselt, siis on see eelmisest tõele lähemal, kuna omistas ilmselt uue suhte või omaduse. Edukad teaduslikud teooriad koonduvad tõesuse ümber. Mitte-realistid, vastupidi, püüavad lahutada tõde ja ennustuslikku jõudu (edu).
Larry Laudan’i vastuväited:
- Laudan meenutas Ptolemaiose planetaarset süsteemi, mis suutis ometi ennustada. Näiteid on veel teisigi (flogistoni teooria jt). Seega pole ennustuslikkus ja tõde kui “tegelik” alati paratamatult seotud.
- Pole realistid selgelt määratlenud, mida nad peavad silmas “tõe-läheduse” jmt all – need on tõekontseptsiooni suhtes parasiitlikud. Kui pole selget tõe-teooriat, kuidas saame siis ligilähedaseltki tõest kõnelda?
Entiteedi-realism
See on teine viis, kuidas teadusrealismi kaitsta. Entiteedi-realism on tugev versioon, vastandatuna tõe-realismile. Rom Harre analüüsis entiteedi realistide väiteid kolmeks kognitiivseks objektide valdkonnaks.
I valdkonda kuuluvad väited vaadeldavate entiteetide olemasolust (Mars, Kuu, Atlandi ookean), need on kergelt kinnitatavad.
II valdkond hõlmab väiteid, mis pole otseselt järgitavad. Selliseid väiteid tehakse “ikooniliste teooriate” kontekstis. Need on võimaliku kogemuse objektid, mis avastatakse avardatud inimmeelte varal. Näiteks Harvey vereringe teooria eeldas, et arterite ja veenide vahel peavad olema lisakanalid, hiljem Marcello Malpighi (1628-1694) uurimused kinnitasid seda. Nende avastamine eeldab teaduslike instrumentide kasutamist, nende kasutamine oletuste eelnevust.
III valdkonnas on väited asjade kohta, mida inimestel pole võimalik vaadelda meelte varal (kvarkid, neutriinod jmt poolteoreetilised osakesed). Seega, entiteedi-realism ei nõua, et iga mainitav teoreetiline objekt eviks referenti. Ian Hacking on ülalmainitu osas ühel meelel ja rõhutab, et entiteedi-realism saab olulist tuge ekspreimentaaluurimuslikest faktidest. St paljusid asju, mida teadus väidab olevat, on näitatud olevana – see räägib entiteedi-realismi kasuks.
Van Fraaseni konstruktiivne empirism
Instrumentalistide vaate kohaselt on teooriad vajalikud osutid, mis kergendavad vaatluste kohta käivate lausete ennustamist ja organiseerimist. Laused vaatluste kohta on kas õiged või väärad. Teooriad jaotuvad kasulikeks ja kasututeks.
Bas van Fraasen’i “konstruktiivne empirism” on sellise positsiooni üks variant, tehes vahet tõe ja “empiirilisel adekvaatsusel”. Teooriad jaotuvad empiiriliselt adekvaatseteks ja ebaadkvaatseteks, esimene ongi teaduste eesmärk, mitte tõde või teoorias esinevate entiteetide kinnitamine. Vaid need laused saavad olla tõesed või väärad, mis on “vaadeldavad”. Sõltumatult inimmeelte abist. Empiiriline kontrollitavus määrab teooria sobivuse (aga mitte tõe!). Elektronide olemasolu pole seega tõestatav. Ometi mingid laused elektronide liikumisest on empiiriliselt adekvaatsed, kuna võimaldavad ennustada. Teoreetiliste entiteetide olemasolu on aga tõestamatu. Pretensioonid kehtivusele ja kehtetusele tuleb taandada vaadeldavale.
Elliot Sober väitis vastukaaluks, et tegelikku teaduskäibesse Fraaseni konstruktiivne empirism ei sobi, sest ta käsitleb muidu tõevääruselt võrdseid lauseid erinevalt. Et inimesed söövad teisi olendeid, ent teised neid ei kasvata söömiseks, saab empiiriliselt kinnitada, samas, et inimesed kuuluvad toitumisahela tippu, seda mitte, sest pole olemas mingi empiirilist “toitumisahelat”. Ian Hacking lisab, et on perversne lülitada abivahenditega täiesti jälgitav mikrotasand välja “vaadeldavast” ja seega eitada vererakkude hmt olemasolu.
Fine’i loomulik ontoloogiline hoiak
Fine nõustus Hackinguga ja sedastas, et uue programmi sees on tihti viljakas küsida tõe ja olemasolu küsimusi, kuna see tagab teadusliku progressi. Fine eristas:
- “lokaalset” ja
- “globaalset” realismi taotlust.
Teaduses on oluline taas kinnitada, kas spetsiifilised hüpoteetilised entiteedid eksisteerivad. Ent realistid ja anti-realistid tõstatavad küsimusi teadusest kui tervikust. Realistid eeldavad, et on olemas vaadeldavast sõltumatu oleva struktuur, mida aga teadus peab teooriatega avama. Need, mis struktuurile pihta saavad on ka tõesed. Globaalsed realistid eeldavad, et mõned teooriad saavutavad nõutud korrespondentsi. Globaalsed anti-realistid, seevastu, aga eitavad teadust kui maailma struktuuri peegeldust. Vaid ennustuslikkus loeb teaduses, see aga pole veel iseeneseslikult viide tõele või olemasolule. Fine’i enda positsioon seisnes loomulikus ontoloogilises hoiakus (NOA). See võtab asju nii nagu need on: kinnitatud teaduse tulemusi ja teadusväiteid võrdselt common sense leidudega.
NOA seisukohalt võrduvad küsimused teaduse eesmärgist küsimusega “elu mõttest”.
“Alati on sobiv strateegia selgitada välja põhjused, miks indiviidid tunnevad vajadust teha globaalseid avaldusi, ja siis töötada välja vastav teraapia.” NOA jätab lahtiseks küsimuse tõe loomusest ja jälgib asju nii nagu need esinevad, tegemata lõplikke eelistusi. Igal ajal on teadsues olemas üleüldised standardid tõe-lausetest ja tõe küsimust tuleks neist lähtuvalt uurida. NOA möönab muidugi ka nende standardite muutumist aja jooksul.
