Richard Dawkins, 68-aastane eluteaduste popularisaator ja menupublitsist, avaldas 2001.aasta 11.septembri tragööda puhul järgmisel viisil arvamust:
Meist paljud nägid religiooni kui ohutut mõttetust. Veendumusel võivad puududa tõendid, ent me arvasime, kui inimesed vajavad tuge lohutuseks, siis milles saab seisneda kahju? 11.september muutis seda kõike. Ilmutususk ei ole kahjutu mõttetus, see võib olla surmavalt ohtlik mõttetus. Ohtlik, kuna see annab inimestele kõigutamatu kindluse nende õigsuses. Ohtlik, kuna see annab neile võltsvapruse ennast tappa, mis automaatselt kõrvaldab normaalbarjääri teiste tapmiseks. Ohtlik, kuna see õpetab vaenu teiste suhtes, kelle ainuke erinevus seisneb päritud traditsioonis. Ja ohtlik, kuna me oleme kõik omaks võtnud respekti, mis kaitseb religiooni normaalkriitika eest. Lõpetame nüüd olemast nii neetult aupaklikud! (Arvamus Guardian’is.)
Kas on võimalik sellisest arvamusest lähtuvalt tegutseda, kujundada poliitikat?
William Dyce - King Lear and the Fool in the Storm (c. 1851)
Arvamuse teesiks on, et religioonid, mis põhinevad ilmutustel (Dawkins näib tegevat erandi sellise sõnastusega budismile, mis ei ole tavapärases mõttes ilmutatud) on inimkonnale ohtlikud neljal põhjusel:
1. teeb pooldajad surmkindlaks,
2. surmkindlus toob kaasa teiste tapmis enese ohverdamisel;
3. kutsub esile vaenu(tegevuse?) teissuguste suhtes;
4. nõuab Lääne pluralistidelt kriitikaülest aupaklikkust.
Dawkins ei lisa Lääne filosoofia ajaloo vanade vaidluste ja varase kiriku apologeetilise traditsiooni taustal midagi uut, rääkimata 19.sajandi religiooni kriitikast. Enamgi, selline lähenemistase on ebaakadeemiliselt pealiskaudne. Surmkindlus oli omane samuti ateistlikele komiterni löögirühmadele, rääkimata lapseealistest natssõduritest, kusjuures vastav konditsioon – “tõese ja õige asja” nimel kõikeandev võitlemine – saavutati sakslaste puhul süümelist kasvatust – idee, mis pärines Pauluse teoloogiast -, välja pestes. Lisaks pilt eemalolevatest sugulastest, kelle hüvang usuti olevat kaalul, mis teeb nad äravahetamiseni sarnasteks Palestiina nimel hirmu külvavate tegutsejatega. Teiseks, ilmutusreligioonid erinevad eneseohverduspiltide poolest. (Messias sureb selleks, et vältida teistele kannatuste sündimist. )
Edasi, vastupidiselt, ajalooliselt on ilmutusreligioonid olnud distributiivse õigluse läbiviijate rollis, mis on n.ö seganud kõigele elavale omast kalduvust vahettegematult elatisvahendite nimel võideldes tappa või kõrvaldada, lepitades pooli ja üritades jagamisel järgida kõigi õigustatud huve. Teiselt poolt, kas mitte Dawkinsi enda sõjakus, mis põhineb teataval teadususul, ei peaks tegema ärevaks loodusteaduste suhtes, kuivõrd ta on vaenulik teissuguse suhtes? Te ütlete – põhjusega – , ent eks samamoodi mõelnud need moslemid, kes pidasid silmas Lähis-Ida kannatusi. Neljandaks, mida hakkaks Dawkins peale ühe järjekindla skeptikuga, kes kahtleb muuhulgas loodusteadustes? Skeptik toob välja põhjendused, miks ei ole mõistlik usaldada end ei religioossete ega loodusteaduslike õpetuste hoolde, samas ka kõige ägedamate vastuargumentide ja kriitika tulva all peab ta veenvat pelgalt näivaks. Ta võib aupaklikult kuulata Dawkinsi kriitikat, ometi tegemata midagi selleks, kui see on tema võimuses, kuna peab seda pelgalt põhjendamatuks hirmuks, et takistada tuumarelva sattumist väljapressijate kätte. Mida Dawkins siis sooviks?
