Botticelli kood II

Religioosne vs naturalistlik kujutamine

Religioosse kunsti printsiip, erinevalt naturalistlikust kunstikäsitlusest, kus kujutatakse loomulikku maailma, st on võimalik ostensiivne suhe taiese ja natuuri vahel, ei ole lineaarne. Kui naturalistliku kunsti puhul on kujutatu ja kujutava vahel lineaarne äratundmissuhe objektiveeritavate parameetritena nagu botaanikaatlase ja taime vahel, siis religioosse kunsti lähtepunktiks on  transtsendentsuse jaatamine sümbolina, kuivõrd selle atribuudid on ainuüksi mõeldavad ehk olemuslikult abstraktsed. Taiesed konstrueeritakse mitte altpoolt ülespoole, vaid Idee, Sümbol, peegeldatakse parameetreid valides  meeltekvaliteetideks. Religioosne inimene teeb vahet lihtsalt tuvil ja Tuvil kui Ilmnevusel, traditsioonile lihtsameelsuse predikeerimine tunnistab seda omistajast. Seega religioosse esteetika puhul on värvidel ja figuuridel tähendus suhtes Täiuslikkuse kui Tema atribuudiga. Värvid on ühtlasid signaalid,  näiteks Juudas Iskarioti kollane rüü on reetmise värv, Botticelli “Veenuse” õrnroosa osutab Ilule ja Terviklikkusele.

Veenus-Neitsi Maarja

Renessansi kunst tunneb Apollo-Kristust, tuntumatutest olgu mainitud Albrecht Dürer, Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni.

Viimase Extremum Iudicium (Viimane kohtumõistmine) La Cappella Sistina’s esitab Jeesust tugeva, lihaselise noore mehena, kelle ihul on vaevumärgatav Rooma sõduri piigijälg. Selline kujutamisviis erineb varasematest intseneeringutest, mille puhul ristil kannatab lihtne kõrbeaskeet. Keskajal oli esiplaanil Logose lihalikkus ehk inimlikkus – ta näeb välja nagu tavaline mees, kuna renessansi kunst keskendub tema jumalikkusele, kes on Täiuslik ja kõigi kvaliteetide Mõõt. Seetõttu esineb  Jeesuse keha neil Apollo täiuslikes ehk jumalikes proportsioonides – ta on atleetlik, ihaldusväärne, ebamaiselt inimlik. Enamgi, selline kujutamisviis sobib piibelliku traditsiooniga, kuivõrd psalmides kiidetakse Messias meestest kõige kenamaks (Psalmid 45: 3-4): “Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti.” (Vulgata: Speciosus forma es prae filiis hominum, diffusa est gratia in labiis tuis, propterea benedixit te Deus in aeternum.)

Jeshua moraalne, vaimne ehk seesmine laitmatus ilmneb renessansiajastul samuti välise toredusena: Logos on musterinimene nii lihalt kui vaimult – ta on Totaalne inimene!

Sandro Botticelli Pieta habemeta Kristuse põhjal on alust arvata, et ta kuulus teiste renessansi meistrite hulka, kes taotlesid religioosse kunsti keele reformimist,  lõimides alusesse gnostilis-hermeetilisi printsiipe. Nende olemasolus võib kahelda, ent vaid nende alusel võimaldub seletada paganlike ja kristlike motiivide taotluslikku konflatsiooni tema hämarates taiestes. Maailma igavene taastulek, ühe eluea positsioonilt vaevalt märgatav, ent pärast põlvkondi ja tsivilisatsioonide langemist, jääb olemuslik, nii ilmneb kord, Põhjus, mis kujundab asju.

Maal, 19.sajandist Nascita di Venere, mis kord kaunistas Lorenzo di Pierfrancesco de Medici Villa di Castello’t, kujutab sarnaselt Veenus-Neitsi Maarjat, kus teadlikult mängitakse religioosse esteetika optikaga, kuna seda saab vaadelda samuti antiikse süzee representeerimisena. Kui Logos oli täiuslik lihalikkuses, siis Maarja oli täielikult inimlik, ometigi väljavalitu, keda Jumal austas Jumalaemana. Maarja esindas täiuslikku naist, läbinisti inimlikku, kellest sai Eva üleastumise ümberpööraja.

(järgneb III)