Mis on retsiprokatiiv?

Retsiprokatiiv (ld reciprocus ehk sama teed tagasipöörduv, tagasiminev) propositsioonitüüp, mille puhul proponeeritakse A ja B suhte vastastikust sõltuvust, teiselt poolt suhtetoime peegeldumist. Seetõttu võivad sellised propositsioonid olla moraali kui sotsiaalset läbikäimist reguleeriva õpetuse lauseteks.

Klassikalised näited:

1. Quanti quisque alios facit, tanti fit ab aliis – Mida keegi teeb teistele, tehakse talle.

2. Quod tibi fieri non vis, alteri ne feceris. -  Mida sa endale ei taha, ära tee teistele.

3.  Omnia ergo, quaecumque vultis ut faciant vobis homines, ita et vos facite eis; haec est enim Lex et Prophetae. - Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.  (Mt 7, 12)

4. Et prout vultis, ut faciant vobis homines, facite illis similiter. - Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile!  (Lk 6, 31)

5. ά πάσχοντες ύφ ετέρον οργίζεσθε ταϋτα τοϊς άλλοις μή ποιεϊτε – Kui mingi kahju haavab teid, siis ärge tehke seda teistele (Isokrates).

Tahtmisest ja soovimisest

Hieronymos Bosch: Püha Antoniuse kiusatus - Meditatsioon

Erinevalt siiani prantsuse keelekasutuses levinud teatavast ähmasusest tahte (volonté) ja soovi (désir) mõiste vastastikusest suhtest on Descartes’i inimese käsitluses nende piirjoon selgelt kategoriaalselt määratud. Tahe ehk vaba otsustus (liberum aribtrium) on puhta vaimu operatsioon (Meditationes IV, 8.): Nec verò etiam queri possum, quòd non satis amplam & perfectam voluntatem, sive arbitrii libertatem, a Deo acceperim; nam sane nullis illam limitibus circumscribi experior. Ehk: Me ei saa kurta, et Jumal ei ole meile andnud vaba otsustust või piisavalt laia ja täielikku tahtmist, kuna me ei suuda sellel mingeid piire kogeda.

Vabalt langetatud otsus on võrdne tahtmisega toimida teatud viisil. Sellist otsustust saab väljendada opositsiooniga jah või ei, st sellele saab anda selget arusaadavat kuju ning selgitada interrogatiivselt kas-küsilause varal.

Tahte toimingud puhtas hinges eristuvad intellektist ehk arusaamisest.

Descartes kirjutab Filosoofia printsiibi 32.paragrahvis: “Tõesti, kõik mõtlemise moodused, mida me endas kogeme võivad olla tagasiviidavad kahele peamisele: millest üks on taju (perceptio) või intellekti toiming, teine tahe, või tahte toimingud. Sest aistida kujutleda ja puhtalt mõelda pole muud kui erinevad tajumise moodused: kuid ihata, hoiduda, kinnitada, eitada, kahelda on tahte erinevad moodused.”

Tervik- või osaotsustusi (Iga/Kõik vs mõni, osa) reguleerib tahtmine, samuti jah-ja-ei ehk kahevahelolemine, otsustuse kaalumine on tahtetoiming. Leides aset intellekti piirides, sellega kohati seismise teel.

Hingepassioonide 18.artiklis laiendab Descartes sellist intellektualistlikku arusaama: Omakorda meie tahtmist on kahte sorti, sest ühed on hingetoimingud, mis lõppevad hinges eneses, nagu siis, kui me tahame armastada Jumalat või üldiselt rakendada enda mõtteid mõnele objektile, mis pole materiaalne. Teised on toimingud, mis lõppevad meie kehas, nagu siis, kui ainult sellest, et me tahame jalutada, järgneb meie jalgade liikumine ja meie kõndimine.

Soovimine erinevalt tahtmisest on kehaline viis mõelda, kuivõrd Descartes määratleb mõtlemist tajumise kaudu. Soovimine on vältimatult passioon ehk kaasaegselt emotsioon, kuigi mitte kattuvalt. Skolastilisest kasutusest on osaliselt kattuv himustamisega (concupisco).

Hingepassioonide II osas, 86.artiklis annab Descartes järgmise määratluse: Soovimise passioon on hinge tegevus, mida põhjustab hingus, mis sätib hinge tulevikuks tahtma asju, mis paistavad olevat hingele parajad. Seega ei soovita mitte ainult hüve, mis parasjagu puudub, vaid ka olemasoleva säilimist, ja enamgi halva puudumist vastavalt olemasolevale, kui ka seda, mida usutakse tulevikus võimaliku olevat.

Teiste sõnadega: soovimisega kaasneb veremuutus ja füsioloogiline valmisolek. Soovimiseks on vaja valikut ehk tahtmist, samas otsustusest endast ei järgne automaatselt soovimist kui passiooni, kuivõrd emotsioon on olemuselt temporaalne.

Kas Gottfried Leibniz oli geenius?

1926.aastal ilmus Catharine Cox’il (täisnimega Catharine Morris Cox Miles) uurimus Early Mental Traits of Three Hundred Geniuses, milles IQ-(ede-)tabeli ülaosa täitsid peamiselt filosoofid. Kolmandale kohale positsioneeriti 205 IQ punktiga Gottfried Leibniz (1646-1714). Leibniz’i nimi muutus tuntuks juba tema eluajal, erinevalt Descartes’ist, kelle nimi väljus asjatundjate ja haritlaste ringist alles pärast surma. Tõsi, Hollandis oli Descartes üldiselt nimekas ja tuntud, mis oli paradoksaalne, sest varaste tunnistuste kohaselt viibis ta maal võõramaalase anonüümsusega, kellel ei olnud kohustust osaleda kogukonna elus ja vastata sealsetele normidele.

Cox’i meetodit, tagantjärgi mõõta mittesooritatud testide tulemust, võib võrrelda psühhoanalüüsi katsetustega määrata Descartes’i kolme unenäo põhjal tema seksuaalset sättumust. Nii nagu psühhoanalüüsil puudub võimalust küsitleda patsienti vabade assotsiatsioonide suhtes, samamoodi püüdis Yale’i Meditsioonikooli kliinilise psühholoogia professor Cox ära arvata puuduvat: kuidas lahendanuks ajaloos tuntud väljapaistvad inimesed teste. Selle ülesande loogiline korrektsus on kaheldav, kuivõrd IQ test võtab lähtepunktiks (100IQ) populatsiooni keskmise teatavas aegruumis, samas aegruumide hariduslikud potentsiaalid ja rahvastiku suurus-geograafia varieerub. Võib juhtuda, et vaba kodanik Sokrates ei olnud väga palju üle enda kaaspolislasest liingvistilistelt oskustelt, küll aga spartalastest, kes avalikku kõneelu ei tundnud, rääkimata põhjapoolsetest hõimudest, kes ei kasutanud kirjagi. Kirjatundja aastal 33 Jeruusalemmas oli määratult intelligentsem kirjaoskamatust massist, ent tema lugemus  siis võib olla võrreldav 1994.aastal põhikooli astme tavalõpetajaga jne. Teiselt poolt on aset leidnud teadmiste kasv – lähted pole võrdsed. Üldistus või järeldus, mille nimel põlvkonnad on tööd teinud, tuleb järelkäijatele vahetult kätte.

Laskumata siin sõna geenius etümoloogiasse ja religioossetest konnotatsioonidesse, käsitan ma seda sõna sünonüümsena suurele ehk hõlmavale ja veatule vaimule. Muidugi võib ilmneda, et selline määratlus, veatus, on liiga nõudlik ja inimesele kohandamatu, kuigi teiselt poolt, kes siis veel võiksid sellele nimele pretendeerida kui mitte Leibniz või Goethe? Või on geeniuse-müüdi puhul tegemist ehituskiviga platonlikku õilsasse valesse - Γενναίον Ψεύδος – s.o  uskumapanemisega inimväärikusse, kuivõrd sellest sõltub, kuidas ühiskonda suudetakse koos hoida.

Loogik Leibniz

Madu kui genius loci

Leibnizi ülistussäras kasvatatud vaimud kalduvad loomulikult kriitikavabalt usaldama kogu genialiseeritud isiku loomingut, iga tema isegi poolelijäetud katsetust uuritakse ja peetakse õigustatuks, näiteks characteristica universalis kui katse arendada välja lausearvutus.

Ent lugegem ja püüdkem mõista. Võtame selleks tekstiks lühikese, ent leibnizlikku mõtlemist ilmtingimata esindava Principes de la nature et de la grâce fondés en raison (e.k Looduse ja Jumalaarmu alused mõistuse põhjal), mis ilmus kaks aastat enne 70-aastaseks elanud filosoofi surma.

2. lõik: “Ilma osadeta ei saa monaadid olla ei moodustatavad ega lõhutavad. Nad ei saa alata ega lõppeda looduslikult ja kestavad järelikult nõnda nagu maailmgi, mis on muutuv, kuid mitte hävitatav. Neil ei ole väliskuju, sest vastasel juhul peaksid neil olema osad: ning seetõttu monaad kui selline antud hetkel ei saa olla teisest eristatav teisiti kui vaid sisemiste omaduste ning tegevuste kaudu, mis ei või seisneda milleski muus kui vaid tema t a j umu s t e s (need on liitse ehk väljaspool asuva nn esindused lihtsas) ja tema h imu d e s (s.t ta kihudes püüelda ühelt tajumuselt teisele), mis on muutumise algpõhjused. Sest substantsi lihtsus ei ole takistuseks ta erikujude paljususele, mis on korraga sunnitud olelema sellessamas lihtsubstantsis, kus peab ju sisalduma väliste asjadega seondumise mitmekesisus. Nõnda nagu k e s kme s ehk punktis, olgu ta nii lihtne kui tahes, kohtub lõpmatu hulk temas ühinevate joonte poolt moodustatavaid nurki.”

Erilist tähelepanu peaks pävima allajoonitud tekstiread.

Esimene loogiline tõrge: kuidas saab miski, mis on kehaline koosneda kehatust? Ent just nii tuleb välja. Kehad on liitmonaadid, ometi selle koostisosad on immateriaalsed, mis on nonsenss, kui just ei möönda, et kehad on paljad meelte ilmnevused, mida elusolendite meeled petlikult aistivad, reaalsus on aistimatu, omamata tegelikult kuju ja olles kujutlematu või mistahes muu meeleorganiga haaratav. Eksplitsiitselt Leibniz seda ei väida. Teisest lausest jääb võimalus, et Leibnizi religioossus ei olnud järjekindel, kuivõrd ta näib kalduvat kas teesi poole, et maailm on igavene (loomata) või see on hävimatu (Kohtupäeva ei ole). Kolmandaks: Sisemistest omadustest pole võimalik mõelda väliste omadusteta. Ent neil ei ole väliskuju! Kas mitte ei peaks möönma, et inimkeel ja mõtlemine on Leibnizi reaalsuse jaoks loogiliselt kõlbmatu? Ent mille poolest erineb Leibniz sellisel juhtumil hämarast müstikust?

Compendium Musicae

Descartes’i lõpetas Compendium musicae ehk Muusikast kokkuvõtvalt (compendium – con+pendo s.o kaalutluste või otsustuste liitmine, tõlkida seda saksa Leitfaden eeskujul juhtnöörid või õpik oleks üleliia ambitsioonikas) 1618.aasta detsembris.

Diagramm alapeatüki "Heliastmetest või toonidest" juurde

Descartes oli 22-aastane. See oli esimene iseseisev  lõpunikirjutatud projekt. Kirjutis oli pühendatud Isaac Beeckmanile, kellega tutvus novembris samal aastal Bredas. Compendium kuulub pütagoorliku traditsiooni poolt algatatud helide ja muusika teooria matemaatilisse käsitluslaadi (harmoonia vs disharmoonia, proportsioonid intervallides jne), mis on vajunud unarusse võrdluses esteetilise muusikakäsitlusega. Et Descartes’i huvid olid juba siis laiemad ja kuulusid järelikult teadmusühtsusliku teadusekäsitlusse, näitavad  järelduste tõmbamise püüd muusika psühholoogia ja heli füüsiliste parameetrite vahele. Esimest korda ilmus juba 1650.aastal, vaatamata autori vastumeelsusele näha katsetust publitseerituna.

Varastest publikatsioonidest on Gallicas kättesaadavad Amsterdami 1656 ja Frankfurti 1695 väljaanded.

Järelaegadel tuntakse nõutust, millisesse kategooriasse töö kuulub: musikoloogiasse, akustikasse, matemaatikasse, füüsikasse, esteetikasse või okultsetesse katsetustesse. Filosoof, lähtuvalt Aristotelese määratlusest, otsib kõigile teadustele ühiseid asju. Algupäraselt oli see teatava logosliku ühiku leidmine, mis nähtust suutnuks korrapäraselt haarata, teatav elementaarühiku uuring, hiljem samuti süntees. Niisiis võib vaadelda seda tavapärase filosoofilise käsitlusena. Kartesiaanid ei omistanud õpetuslikust seisukohast tööle suurt tähtsust. Ometi, üllatavalt, muusikaloolane Hugo Riemann on nimetanud seda üheks paljulubavamaks tööks 17.sajandist

Compendium musicae sisukord

Huius obiectum est sonus.	Esemeks on helid
Praenotanda.	Eelmärkused
De numero vel tempore in sonis observando.	Taktist või tempost, mida tuleb helidu puhul jälgida.
De sonorum diversitate circa acutum et grave.	Helide mitmekesisusest helikõrguse ja sügavuse suhtes.
De consonantijs.	Ühehäälsusest
De octava.	Oktaavist
De quinta.	Kvintist
De quarta.	Kvartist
De ditono, tertia minore, et sextis.	Suurest ja väiksest tertsist, sekstist.
De gradibus sive tonis musicis.	Heliastmetest või muusika toonidest.
De dissonantijs.	Ebakõlast
De ratione componendi et modis.	Komponeerimisviisist ja pooltoonidest.
De modis.	Pooltoonidest.

Rene Descartes: Filosoofia printsiip, II 37

Esimene loodusseadus: mistahes asi, iseenesest, püsib alati samas seisundis; samuti kui on liikumas, alati liikumist jätkab.

1. Ja ühtlasi, sellest samast Jumala muutumatusest, millisest võime teada reeglit või loodusseadust, millised on sekundaar-põhjused erinevateks liikumisteks, mida üksikkehade juures ära tunneme*.

2. Neist esimene on, misiganes (materiaalne) asi, mis on lihtne ja terviklik (jagamata), säilitab, kui on omaette, alatiselt oma sama seisundi, ja muutub vaid välispõhjusel.

3. Nõnda, kui mingi mateeria-osa on keha, on meil lihtne olla veendumusel, et see jätkab olemast keha, kui mitte midagi muud ei juhtu, mis selle kuju muudab.

4. Kui rahuseisundis (paigal), ei usu me seda kunagi algatuseta liikuvat, kui ainult mõni põhjus seda selleks sunnib.

5. Ei ole mingit kaalukat alust (mõelda), et kui liigutakse, siis ise alati enda vaba tahte tõttu, ja mitte mingi muu poolt takistatuna, selle liikumine võib olla katkestatud.

6. Enamgi, me peame järeldama, see, mis on liikumas, iseenesest, alati jätkab liikumist.

7. Ent kuna me asume siin ümber maa, mis on niimoodi moodustatud, et kogu liikumine, mis selle lähedal aset leiab, kestab lühidalt ja sageli põhjustel, mida meie meeled varjavad: varastest aastatest sageli otsustame nende liikumisest, mis nii meile teadmata põhjustel peatub, et see enda tõttu lakkab.

8. Ainuüksi sellest kaldume kõige kohta arvama, mida me näeme paljudel kordadel aset leidmas: igal juhtumil need loomuselt lakkavad või kalduvad paigalseisu.

9. Mis on loonud neile täielikult vastupidised loodusseadused: paigalseis on otseselt liikumisele vastandlik, mitte miski ei või enda vastandile või enesehävitamisele, lähtuvalt pärisloomusest, kanduda.

* Sekundaar-põhjused – tuletatud Jumala tegevusest (actio), mitte esmasest, milleks on põhjustamine. Jumala tegevus leiab aset üldiselt maailmale, inimese positsioonilt jälgitakse üksik-kehade regulaarsust.

Latina

Prima lex naturae: quod unaquaeque res, quantum in se est, semper in eodem statu perseueret; sicque quod semel mouetur, semper moueri pergat.

1. Atque ex hac eadem immutabilitate Dei, regulae quaedam siue leges naturae cognosci possunt, quae sunt causae secundariae ac particulares diuersorum motuum, quos in singulis corporibus aduertimus.

2. Harum prima est, unamquamque rem, quatenus est simplex et indiuisa, manere, quantum in se est, in eodem semper statu, nec unquam mutari nisi a causis externis.

3. Ita, si pars aliqua materiae sit quadrata, facile nobis persuademus illam perpetuo mansuram esse quadratam, nisi quid aliunde adueniat quod eius figuram mutet.

4. Si quiescat, non credimus illam unquam incepturam moueri, nisi ab aliqua causa ad id impellatur.

5. Nec ulla maior ratio est, si moueatur, cur putemus ipsam unquam sua sponte, et a nullo alio impeditam, motum illum suum esse intermissuram.

6. Atque ideo concludendum est, id quod mouetur, quantum in se est, semper moueri.

7. Sed quia hic uersamur circa terram, cuius constitutio talis est, ut motus omnes qui prope illam fiunt, breui sistantur, et saepe ob causas quae sensus nostros latent:  ideo ab ineunte aetate saepe iudicauimus eos motus, qui sic a causis nobis ignotis sistebantur, sua sponte desinere.

8. Iamque procliues sumus ad illud de omnibus existimandum, [&] quod uidemur in multis esse experti: nempe illos ex natura sua cessare, siue tendere ad quietem.

9. Quod profecto legibus naturae quam-maxime aduersatur: quies enim motui est contraria, nihilque ad suum contrarium, siue ad destructionem sui ipsius, ex propria natura ferri potest.

Descartes: percipere vs sentire

Inglise keele tõttu võib tekkida kiusatus mõista percipere‘t ja pertseptsiooni muuhulgas kui meeltetaju. Descartes kasutab seda arusaamise, puhta intellekti operatsiooni tähenduses. AT VII, 35: illud omne esse verum, quod valde clare & distincte percipio. Ehk “kõik see on tõene, mida väga selgelt ja eristavalt tajun“.

Meeled kuuluvad aistimise valdkonda ning nendele vastab Descartes’i käsitluses ladina sentire.

Dioptrika

Koos sissejuhatava Arutlusega meetodist (1637) ilmus kolm traktaati: Meteoorid, Geomeetria, Dioptrika.

Dioptrika (La Dioptrique) või lihtsalt Optika oli jaotatud kümneks peatükiks või diskursuseks: 1. valgus, 2. refraktsioon, 3. silma füsioloogia, 4. meeltest üldiselt, 5. kujutistest, mis moodustavad silma taga, 6. nägemine, 7. viisid parandada nägemist, 8. transparentsete kehade kujud, mis murravad valgust, 9. teleskoopide kirjeldus, 10. läätsede lõikamisest.

Descartes ja inerts

Inerts s.o ladina inertia on moodustatud eitavast eesliitest ja nimisõnast in+ars: oskuseta, võimetu, tegevusetu. Filosoofia printsiibi II osa 37.artiklis sõnastab Rene Descartes oma füüsika I loodusseaduse: Prima lex naturae: quod unaquaeque res, quantum in se est, semper in eodem statu perseueret; sicque quod semel mouetur, semper moueri pergat.  Ehk: Esimene loodusseadus: mistahes asi, iseenesest, püsib alati samas olukorras; samuti kui on liikumas, alati liikumist jätkab.

Sama artikli lõpus ta otseselt distantseerib end Aristotelese kontseptsioonist, väites, et see pärineb pigem naiivsest lapselikust kogemusest, ometigi tema argumendilaad on logoslik elik kontseptuaalne st tuletatud mõtlemise ja olemuse teatavast fundamentaalsest paralleelsusest: Ainuüksi sellest kaldume kõige kohta arvama, mida me näeme  paljudel kordadel aset leidmas: igal juhul need loomuselt lakkavad või kalduvad paigalseisu.  Mis on loonud neile täielikult vastupidised loodusseadused: paigalseis on otseselt liikumisele vastandlik, mitte miski ei või enda vastandile või enesehävitamisele, lähtuvalt pärisloomusest, kanduda.

Isaac Newton'i Principia

Skolastilistes arutlustes osutati Aristotelese mateeriale vastanduses vormiga kui inertsele, mis loomupäraselt pürgib paiglaseisule. Descartes’i teeneks arvatakse traditsionaalselt Aristotelese kontseptsioonilt kaasaegsele arusaamisele inertsist kui püsivast liikumisest. Hiljem ümbersõnastub see Newton‘i Esimese liikumisseadusena: Corpus omne perseverare in statu suo quiescendi vel movendi uniformiter in directum, nisi quatenus a viribus impressis cogitur statum illum mutare. Ehk: Kõik kehad püsivad oma seisundis paigalseisus või ühtlases liikumissuunas, kui mitte pole sunnitud jõuga selle seisundit muutma. (Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica)

Editio purgata

Caio Tituselt pärineb mõte verba volant, scripta manent (sõnad haihtuvad, kiri jääb), mis ühelt poolt ärgitab olulistes küsimustes väljenduma kirjalikult, teiselt poolt ohjeldab pettumust ja solvumisi piirama kõige enam väljaütlemistega. On olulisi teemasid, mis võivad puudutada, häirida ja kahjustada,  millest kirjutada on ebamugav.

Pilt, mis maalitakse valgustuspropagandismist kantud õpikutes, rõhutab kesk- ja uusaja erinevusena autoriteedi käsitamisviisi.

Keskaegse universitase auditoorium

Väidetavalt keskajal, mis kokkuleppeliselt algas Lääne-Rooma riigi langusega 476.aastal, lähtuti elukorralduslike küsimuste lahendamisel kiriku autoriteedist, kes omakorda võttis aluseks Pühakirja autoriteedi, filosoofilistes küsimustes kehtis Aristotelese kui Filosoofi autoriteet. Uusaeg seevastu tähendas mõtlemises kvalitatiivset hüpet – ebakriitilise autoriteedi kummardamise asemele asus kriitiline mõtlemine. Millal keskaeg lõppes on siiani vaidlusküsimus, kuigi mõiste pärineb G. Vico kolmeastmelisest rahvaste arengu mudelist. Uusaegsel inimesel on määratud mõelda kriitiliselt. Tõsiasi, et nn valgustusajastu aktuaalsus oli kiriku juhtiv roll vaimuelus, mille pärast Voltaire alustas kirjavahetuses kirikuametnike-vastast kampaaniat loosungiga écrasez l’infâme (eesmärgiks oli murendada esimese seisuse võimu st keskaegset võimumudelit), jääb esialgu märkamata.

Kui paljud oskavad seletada, milles seisneb kriitiline mõtlemine, mille poolest erineb kriitiline mõtlemine lihtsalt mõtlemisest ja autoriteedist lähtumisest?

Immanuel Kant on kriitika mõistet avanud nii – Einzelnen Verirrungen kann durch Zensur und den Ursachen derselben durch Kritik abgeholfen werden (Kritik der reinen Vernunft. 1988. II Bd s 612) – ehk Üksikud eksimusi saab tsensuuriga, ent nende eksimuste eneste põhjuseid kriitika varal kõrvaldada. Seega kriitiline mõtlemine tunneb asjade põhjuseid, neid, mille teadmist Aristoteles pidas esimese filosoofia esemeks, korrigeerimaks eksimusi. On selge, et selle määratluse alusel, mis nõuab küpsust teadustes, ei ole kõigile jõukohane iseseisvalt asjade põhjuste üle otsustada.  Autoriteedi delegeerimine  spetsialistidele, kes on valdkonnaga lähikontaktis, näib hädatarvidusena. Seega selline ootus kahe erineva ajastu ja kultuuri suhtes on loogiliselt vastuoluline. Teiselt poolt kõnelevad sellele vastu valgustuslikud asjaosalised ise. Näiteks Sir Francis Bacon‘i üritas Pühakirja Õpetussõnade konteksti ühendada antiikse ladina ja kreeka pärandiga (vt De dignitate et augmentis scientiarum). Laskumata siinjuures sellise ajalookäsituse sisuliste puudujääkide avamisse.

Niisiis ei ole üllatav, et kaasajal kogetakse akadeemilises valdkonnas endiselt alalist soovi leida usaldusväärne Spetsialist, kes peaks asju teadma, vaimukangelast, kes ilmub säriseva kiirena  Albioni udust või ratsutab hoogsalt Knowhow‘l, levitades preeriate värskust. Kriitiline mõtlemine ühe valdkonna raames algab sealt, kus on võimalik kogemusi võrrelda.

Mida ei teadnud uusaegsele filosoofiale spetsialiseerunud associate professor Marc Hight (Hampden-Sydney College), kes väitis: Ma õppisin ladina keelt Descartes’i lugedes, kuna enamasti ta kirjutas ladina keeles? Kõigepealt on selge, et see inimene ei ole kunagi töötanud Adam-Tannery Oeuvres de Descartes editsiooniga. Selle 12 köite puhul peaks olema selge, et 70% Descartes’i  avaldatud pärandist on prantsuskeelne. Sellest vähemus on ladinakeelne. On kaks erinevat asja: 1. tunda interpretatsioone ja selles on suurte keelte kõnelejatel, inglise keelel par excellence, väiksema levikuga keelte suhtes eelis, 2. olla suuteline alliktasemel looma uut teadmist ja hindama olemasolevaid interpretatsioone. Teaduslik pädevus filosoofia ajaloos seisneb teises punktis, kuna esimene puudutab eruditsiooni, mis pole ilmtingimata teaduslik pädevus.

Divide et impera!

Senini eestindatud kui Jaga ja valitse!, kuigi asjakohasem oleks Eralda ja juhi! Paralleelvormidena on käibel Divide ut regnes ja separa et impera. Viimast soovitas Sir Francis Bacon 1615.aastal kirjas kuningas James Esimesele. Divido tähendab ennekõike osadeks jagama, lõhkuma ja ka eristama. Impero on moodustatud eitava prefiksi in liitmisest põhiverbile paro, mis omakorda on tuletatud omadussõnast par – võrdne, vastav, samajõuline. Substantiivina tähendab kaaslast, seltsilist. Verb impero on nende eitus, samuti tuletis imperium. Impeerium on ainuüksi ladina etümoloogia poolest ebaõiglust implitseeriv, kuna eitab osade võrdsust ja sisaldab  ühe poole domineerimist. Impero‘t kasutati võimu-lokutiivse akti käsutama tähenduses. Kes jagab käske on juhtival ehk mitte samaväärsel astmel. Eesti jagamine on mõneti kahemõtteline, seda on võimalik tõlgendada nii jagamisena eraldamise tähenduses kui distrubitiivse põhimõttena, mis sisepoliitika puhul on sotsiaalse õigluse aluseks. D&I alusel kohtles Rooma nii sisepoliitilisi vastaseid kui naabreid. Divide et impera koondab domineerimise loomuliku strateegia sisu, millest esimene pool on suunatud nõrgestamisele ja teine orjastamisele. Esimene pool hõlmab ihulist ahistamist ja teine vaimset alistamist.

Seega:

1. divide‘t tuleb lugeda – eralda vastased, löö kiil, nõrgesta neid nii palju kui võimalik, lõhu ühtsus;

2. impera’t tuleb tõlgendada – saavutanud ülekaalu, hoia initsiatiivi, hoia ohjes, juhi tähelepanu vmt, vea, ära lase pead tõsta.

Väike põige, demonstreerimaks, et see juhtmõte on universaalne, seega loomulik strateegia, Sun Bin‘i Sõja seadused juurde.

XXI ptk Hea sõdija: “Hea sõdija teeb nii, et isegi kui vaenlasel on rohkem mehi, lahutab ta nad nii, et nad ei saa üksteisele appi tulla. .. Selle, kelle päralt on taevaalune, oskab lahutada. Üksmeelse sõjaväe oskab tülli ajada.”

Mulle näib, et halbade inimeste ja gruppidega ümberkäimisel on see põhimõte asjakohane. Näiteks ei panda  kuritegelikku gängi samasse vanglasse. Kurblooline on tõsiasi, et seda on järjekindlalt rakendanud need, kes on hingelaadilt õelad ja ülbed, kuivõrd vaenulikkus ja enese ületõstmine, mis on nõutav selleks loomulikuks strateegiaks, lähtub nende iseloomust.

Rene Descartes (1596-1650) in brevi

1619: Neuburgis Saksamaal?

1-aastaselt kaotab ema, kelle olemasolu ei mäletagi, teda kasvatavad ema vanemad.

10-aastaselt saadetakse õppima La Fleche’i jesuiitide kolleegiumi.

18-aastaselt lõpetab kolleegiumi, arvatavalt magister artiumi tunnistusega.

20-aastaselt saab õigusdiplomi Poitiers’i ülikoolist.

22-aastaselt liitub Nassau Maurice armeega.

23-aastaselt vahetanud teenistuskohta Baieri hertsogi armees kogeb Neuburgis müstilist vaimustuspuhangut.

24-aastaselt lahkub armeest, valib vabaharitlase kutsumuse, rännates Itaalias ja Prantsusmaal.

29-aastaselt asub kaheks aastaks Pariisi elama.

30-aastaselt satub sekeldustesse daami südame pärast, varahommikul ründab teda mõõgaga joobes rivaal, duell, mille käigus Descartes relvitustab vastase, andes mõõga lõpuks tagasi.

31-aastaselt jääb silma kardinal Berulle’ile, kes sisendab usku vaimsetesse võimetesse.

32-aastaselt lahkub Prantsusmaalt ja asub elama Hollandisse.

37-aastaselt jätab pooleli kavandatud esikteose Monde ou Traite de la Lumière, kuna Püha Tool mõistab hukka Galilei poolt väljatöötatud maailmasüsteemi.

38-aastaselt lõpetab traktaadid Dioptrika ja Meteoorid.

39-aastaselt saab isaks, sünnib tütar Francine.

41-aastaselt ilmub esikteos Arutlus meetodist, anonüümselt.

44-aastaselt kaotab tütre ja isa.

45-aastaselt ilmuvad Meditatsioonid, mis teevad ta filosoofiliselt surematuks.

46-aastaselt saavad talle osaks rängad rünnakud, mille eestvedajaks on Utrechti Ülikooli rektor Voetius.

47-aastaselt alustab kirjavahetust Elisabethiga.

48-aastaselt reisil Pariisi sõlmib olulise sõprussuhte Pierre Chanuga, kellest saab saadik Rootsi õukonna juures. Filosoofia printsiibi ilmumine.

50-aastaselt kirjutab Hingepassioonid.

52-aastaselt valmib üldkäsitlus inimese anatoomiast  (Description du corps humain).

53-aastaselt läheb Kristiina kutsel Hollandist Rootsi. Surm Stockholmis.

Descartes ja gravitatsioon

John Cottingham möönab, et Descartes’i kirjutistes puudub gravitatsiooni mõiste kaasaegses tähenduses kui universaalsest külgetõmbejõust kahe keha vahel, mida mõõdetakse nende masside korrutisega, mis jagatakse nende vahemaa ruuduga. Massi kontseptsioon puudub Descartes’i füüsikas. Descartes heitis kõrvale idee, et kehade tihedus võib varieeruda ning jäi pidama käsituse juurde, mille puhul “aine hulk” mistahes piirides sõltub ainult selle ulatuvusest (Filosoofia printsiip, II, art 19). Descartes kasutab ladina gravitas‘t hõlmamaks rahvafüüsikalist kogemust viitamaks tavapäraselt aistitud maiste osakeste “raskusele” ja kooskõlas oma füüsika üldprogrammiga ta üritab seletada seda toetumata ainele omaste “tõeliste kvaliteetidega”, selle asemel annab ta seletuse mehaanilise väikeosakeste vastastikmõju varal. Tema teoorias teisaldavad taevase aine kiiresti liikuvad osakesed,  mis ümbritsevad Maad, aeglasemalt liikuvad maised osakesed, millega nad põrkuvad ja kõigi kaasnevate kokkupõrgete ja teisaldamiste võrguefekt tingib maise aineosakeste tõmbamise allapoole (Filosoofia printsiip, IV, art. 20-27). Maised osakesed pole rasked selles kartesiaanlikus füüsikas, kuivõrd ilma  nende keeruliste kollisioonideta taevase ja maise mateeria osakeste vahel,  need rasked esemed lendaksid kõikidesse suundadesse laiali tsentrifugaaljõu tõttu (IV, art.21).

(täiendub)

Calumniare audacter semper aliquid haeret

Defamaatori portree

1692.aastal ilmus Pariisis 87-leheküljeline pamflett Nouveaux mémoires pour servir à l’histoire du cartésianisme**, mille autoriks oli esialgselt märgitud lühidalt Par M.G de L’A. Bülletään jäi kohe silma ja lõbus lugemine kogus publikut. Arvatavalt ajendas raamatu kirjutamist aasta varem ilmunud Adrien Baillet kohati hagiograafiline La Vie de M. Descartes (Descartes’i elu) kahes köites. Anonüümselt avaldatud kirjutis hõlmab kuulujutte, väljamõeldisi, insinuatsiooni, otsest laimu, anekdoote ja pilkamist. Et autor täie teadmisega ja kaalutletult asja ette võttis näitab hilisem parandatud trükk, millesse on lisatud teatud Descartes’i Rootsi õukonna juures kirjutatud näidendi värsiridu ja parandatud nimekujusid. Pamflett algab Descartes’i surmateate jõudmisega Pariisi, kus abee Picot, Descartes’i sõber, nägi mängu läbi. Põhiosa jätkub Rootsi suursaadiku Pierre Chanut ja Rene Descartes’i vestlusega, milles Descartes kurdab osaks-saadavaid alandusi ja raskusi: kuninganna pilkavat teda ilusa Sperre pärast, püüdnud meelitada teda tantsima, tellinud temalt poeetiliseks läbikukkumiseks osutunud muusikalise näitemängu Rahu sünd, pilganud teda Democritica pärast, samuti jäänud ta vahele kreeka keele oskamatusega. Defamaator süüdistab Descartes’i sharlataanluses ehk intellektuaalses ebaaususes: püüd muljet avaldada kreeka keele tundmisega, mida ta ei osanud, jumalatõestuse laenamine Anselmilt ja Aquino Thomaselt, mahakirjutamine G. Brunolt, G. Galileilt, Plutarchoselt, teadlikult kahtlaste teooriate esitamises uute teadmiste pähe. Samuti kurdab liba-Descartes, et tütre sündimine oli soovimatu ja põhjustas talle suuri raskusi. Teenija Helene, kellega ta kokku elas, lahkus seetõttu, et ei suutnud taluda koormat olemaks avalikuks saanud Descartes’i anatoomiliste uurimuste objekt. Kui Prantsusmaa kohtles teda ükskõiksusega, siis Holland tüütas teda uudistajatega, ta eksles korratult siia-sinna. Kui talle lubatud Pariisist kuninglikku pensioni, siis kohaleminnes selgus, et sõbrad ei mõelnud seda tõsiselt – keegi ei oodanud teda õukonna juures, visiit ministri juurde lõppes ukse kinnilöömisega tema nina ees. Ta sa vaevu sellest alandusest üle ja lahkus salaja Pariisist. Seejärel tehakse nalja roosiristlusega, kelle hulka kuuludes Descartes õppis tegema trikke. Ilmuma soovitud kohtadesse suure maa tagant – Hollandist Pariisi abee Picot kongi -  ja samuti omandas ta oskuse ilmuda tuleleegis.  Sealt saanud ta võime elada 500-aastaseks. Põgusalt puudutatakse tema kolme unenägu, mille põhjusena osutatakse Descartes’i tubakasuitsetamise harjumust. Ühtlasi blameeritakse tema meetodit selles kontekstis. Kõige nende raskustega silmitsi seistes oli vaid üks võimalus – kiiresti kaduda õukonnast. Lavastada  enda surm. Teine osa satiirist keskendub selle plaani elluviimisele:  haigestumisele, agooniale, surmale, matustele ja Umasse “Lapimaale” põgenemisele. Laplased köitnud teda oma sarnase välisilme ja maagiliste trummidega, mille vahendusel ta uskus neid suutvat saata mistahes maailma punkti sõnumeid ja peatama isegi laevu merel.

Kui suur peab olema inimese kahju, et naeruvääristades kirjutada selline teos? Kes ta võiks olla, millise positsiooniga, kui vana? Tagantjärgi näib kirjutise autorlus olevat kindlaks määratud. Katolikus Entsüklopeedias tunnistatakse kirjutis Pierre-Daniel Huet‘le kuuluvaks, kes ilmumise hetkel oli 62-aastane!

Pierre-Daniel Huet sündis 1630.aastal Normandias, Caen’is. Isa oli kalvinismist pöördunud katolitsismi, teenis korrakaitsjana, poiss jäi varakult orvuks. Oli koolis innukas, huvitus ühteaegu nii ladina kirjandusest kui matemaatikast. Oli lugupeetud ja mõjukas intellektuaal. Katoliku Entsüklopeedia hinnangul 17.sajandi üks suurimaid. 40-aastasena sai temast troonipärija, Louis XIV poja aseõpetaja. 1674.aastal valiti Prantsuse Akadeemiasse, seejärel pühitseti Auney abti ameti saamiseks preestriks (1676).

1685.aastast Soissons’i piiskop, seejärel d’Avranches (1689-1699). Elu lõpus jesuiitide ordus. Oli alguses nagu Newton kirglik kartesiaan, ent siis pöördus ja temast sai kartesiaanide tuline vastane (Censura philosophiae cartesianae, 1689). Tundis hästi kreeka ja heebrea keelt. Kasutas seda oskust Demonstratio evangelica (1679) kirjutamisel, mis oli ajendatud  Spinoza Tractatus theologico-politicus‘est. Pooldas Gassendi filosoofiat ja kristlikku skeptitsismi (scepticisme chrétien), mida Arnauld nimetas antikristlikuks skeptitsismiks, mis taotles usu ja mõistuse kooskõla (Traité philosophique de la faiblesse de l’esprit humain, 1723). Elas 91-aastaseks. Tema elus polnud see esimene ega ainuke kord endise imetlusobjekti vastu pöörata. Tunnustatud õpetlane Samuel Bochart, kes oli pikka aega tema mentor, pidas hiljem kibedat võitlust Caenis oma positsiooni nimel. Bochart võttis ta 1652.aastal, kui kuninganna Kristiina kutsus, Stockholmi kaasa. Sealt algas 22-aastase noore erudiidi tähelend. Kui Kristiina loobus troonist, siis  tegi ettepaneku tulla enda juurde Roomasse eksiili. Huet vabandas end välja kohustustega Caen’is.

Võiks arvata, et Rootsi õukonnas Huet kuulis nii mõndagi usaldusväärset ning Mälestustes on eluloolisi seiku, seda enam, et kirjutas juba tunnustatud ja eakas erudiit!  Siiski mõningad detailid annavad märku pinnapealsusest, kuivõrd Descartes’i viimane sihtpunkt Umeå (63°50′N 20°15′E) ei ole kunagi olnud Lapimaa.

* Calumniare audacter semper aliquid haeret – Laima julgesti, küllap ikka midagi külge jääb!

Esineb algselt Plutachosel essees Quomodo adulator ab amico internoscatur (Kuidas eristada valelikku sõbrast?, 65d).

** Uued mälestused kartesiaanluse ajaloost

Pythagorica V: Miks Pythagoras nimetas ennast filosoofiks?

Iamblichus (᾽Ιάμβλιχος) kinnitab Pythagorase elus (kr k Περί του πυθαγορικού βίου) oletust, et Pythagoras oli esimene, kes nimetas end filosoofiks, mis sealt peale polnud enam nimetus vaid kirjeldus. Ta võrdles inimeste sisenemist käesolevasse elusse osalemisega mõnel suurel avalikul üritusel. Sinna koguneb igasuguseid inimesi nii väljanägemiselt kui vaadetelt. Ühed üritavad kaubelda ja teenida raha, jõukust, teised näitavad kehatublidust kuulsuse nimel, ent kõige vabamad inimesed tulevad jälgima ümbritsevat (maastikku), kauneid kunstitaieseid, südikuse ilmnevusi ja näite/vaatemänge. Elutegevused on sellega analoogsed. Osa taotleb jõukust ja luksust, teised armastavad võimu ja domineerimist, või tunnevatd ebatervet kuulsusjanu. Ent kõige puhtam ja tõelisem loomus on sedalaadi inimene, kes pühendab end kõige ilusamate asjade üle mõtlemisele ja sellist inimest võib nimetada filosoofiks.

Terve taevakaar ja tähed, mis seal pöörlevad (geotsentristlik positsioon), on tõepoolest kaunid, kui me mõtleme nende korrapärale, mis tuleneb nende osa-olemisest esmases ja intelligiiblis olemuses. Ent see esmaseim olemus on Arvu (numbri) loomus ja logoi ehk mustrid, mis läbivad kõike ja mille järgi kõik on elegantselt korraldatud. Tõeline tarkus seisneb teadmises, mis tunneb esmaseid kauneid objekte,  objektid, mis eksisteerivad muutumatus samasuses, olles hävimatud ja jumalikud, millest osaledes teisedki asjad võivad olla nimetatud kauniteks. Pürgimine selliste teadmiste poole on filosoofia. Samuti on ilus pühendumine eruditsioonile, mille varal inimkond pareneb.

Pythagorica IV

Diotogenes (Διωτογένης), pütagoorlane, alustab fragmendis Pühadusest seadustest: need ei tohi olla suletud majapidamistesse või väravate taha, vaid seisnevad kodanike kommetes (eetoses).  Mida peaks iga polis tunnistama printsiibina selle arusaamise valguses?
Noorte harimist! Nii nagu viinapuud ei anna harimiseta kõlblikku vilja, nõnda nagu ei saada oivalist ratsut ilma kohase treeninguta! Äsja küpsenud vili vastab keskkonnale. Samas suurima tähelepanuga uuritakse, kuidas pookida ja hooldada viinapuid, ent haridusse puutuva osas ollakse hoolimatud ja ignorantsed, ehkki ei viinapuud ega viljad ei juhi inimesi, vaid inimene ja inimhing. Ühe puu eest hoolitsemiseks pöördutakse eksperdi poole, kes teenib vähemalt miini päevas, kuna noorte harimine jäetakse väärtusetute illüürlaste ja traaklaste hooleks. Kui seaduseandjad (valitsejad) ei suutnud ühiskonna keskklassi (raskuskeset või enamust) teha stabiilseks, siis pakkusid nad raviks tantsimist ja rütmi, mis sisendaks liikumist ja korrapära, lisaks soovitasid nad sporte, millest mõned tõid kaasa solidaarsustunde, teised tõe ja vaimse terasuse. Nendele, kes joobumuse või joomarluse pärast olid sooritanud üleastumise, nad kirjutasid ette flööti ja lüürat, mis muutes küpsemaks ja rafineerides kombeid kujundas vaimu imetlusväärseks.

On hea pöörduda Jumala poole nii söögikordade alguses kui järel, mitte selleks, et Jumalal oleks meilt midagi vaja, vaid selleks et kujundada enda hinge jumaluse meenutamisega. Sest me lähtume-järgneme temast ja oleme osaks jumalikus looduses, seega peame teda venereerima. Nii nagu Jumal on õiglane peame ka meie käituma õiglaselt kõigis asjades.
On neli põhjust, mis määravad kõiki asju ja kujundavad lõpptulemust: loomupärasus, seadus, oskus ja fortuuna. Loomus on kõigi asjade printsiip. Seadus on ülevaatav kaitsja ja kõigi asjade looja, mis kujundab kombeid (eetost) polislikuks kooskõlaks. Oskus on asjade aluseks ja juhiks, mida saab inimarukusega haarata. Ent asjade puhul, mis juhuslikult nii väärtolevatele kui vääritutega aset leiavad, omistatakse põhjus fortuunale, mis ei anna midagi korrapärast, arukat, mõõdukat ega kontrollitavat.

Pythagorica III

Ocellus Lucanus (5.saj e Kr), pütagoorlane, on Ioannes Stobaeuse (Ιωάννης Στοβαίο) vahendusel jätnud endast fragmendi Περὶ νόμου ehk Seadustest (Ecl. Phys. i. 13).

Nagu elu hõlmab kehi, mille liikumapanijaks (põhjuseks) on nende hing, nii harmoonia, liidendatult, hõlmab tervet seda maailma, mille liikumapanijaks (põhjuseks) on Jumal. Samamoodi üksmeel ühendab perekondi, mille põhjuseks on see seaduspärasus. Seega on olemas teatav põhjus ja loomsus, mis alaliselt adapteerib selle maailma osi, lubamata neil olla ebakorrapärased ja sidustamata. Polised ja kooselud kestavad vaid lühikest aega, esimesed osade pärast ja teised sigivuse tõttu – olles eraldumise põhjused – saavad enda püsivuse muutlikust ja ürgpassiivsest loodusest. Sest loodud asjade asjade purustamine päästab aine, millest need on loodud. See loodus, mida alaliselt liigutatakse s.o taevasfäärid (geotsentristlikus süsteemis) valitseb, kuna see, mis on alati passiivne (sublunaarne ehk Maa) on valitsetav, esimene on võimelisuselt (põhjuslikkuselt) esmane, viimane teisene. Esimene on jumalik, evides mõistust ja intellekti, teine on loodud, irratsionaalne ja muutlik.

Botticelli kood II

Religioosne vs naturalistlik kujutamine

Religioosse kunsti printsiip, erinevalt naturalistlikust kunstikäsitlusest, kus kujutatakse loomulikku maailma, st on võimalik ostensiivne suhe taiese ja natuuri vahel, ei ole lineaarne. Kui naturalistliku kunsti puhul on kujutatu ja kujutava vahel lineaarne äratundmissuhe objektiveeritavate parameetritena nagu botaanikaatlase ja taime vahel, siis religioosse kunsti lähtepunktiks on  transtsendentsuse jaatamine sümbolina, kuivõrd selle atribuudid on ainuüksi mõeldavad ehk olemuslikult abstraktsed. Taiesed konstrueeritakse mitte altpoolt ülespoole, vaid Idee, Sümbol, peegeldatakse parameetreid valides  meeltekvaliteetideks. Religioosne inimene teeb vahet lihtsalt tuvil ja Tuvil kui Ilmnevusel, traditsioonile lihtsameelsuse predikeerimine tunnistab seda omistajast. Seega religioosse esteetika puhul on värvidel ja figuuridel tähendus suhtes Täiuslikkuse kui Tema atribuudiga. Värvid on ühtlasid signaalid,  näiteks Juudas Iskarioti kollane rüü on reetmise värv, Botticelli “Veenuse” õrnroosa osutab Ilule ja Terviklikkusele.

Veenus-Neitsi Maarja

Renessansi kunst tunneb Apollo-Kristust, tuntumatutest olgu mainitud Albrecht Dürer, Michelangelo di Lodovico Buonarroti Simoni.

Viimase Extremum Iudicium (Viimane kohtumõistmine) La Cappella Sistina’s esitab Jeesust tugeva, lihaselise noore mehena, kelle ihul on vaevumärgatav Rooma sõduri piigijälg. Selline kujutamisviis erineb varasematest intseneeringutest, mille puhul ristil kannatab lihtne kõrbeaskeet. Keskajal oli esiplaanil Logose lihalikkus ehk inimlikkus – ta näeb välja nagu tavaline mees, kuna renessansi kunst keskendub tema jumalikkusele, kes on Täiuslik ja kõigi kvaliteetide Mõõt. Seetõttu esineb  Jeesuse keha neil Apollo täiuslikes ehk jumalikes proportsioonides – ta on atleetlik, ihaldusväärne, ebamaiselt inimlik. Enamgi, selline kujutamisviis sobib piibelliku traditsiooniga, kuivõrd psalmides kiidetakse Messias meestest kõige kenamaks (Psalmid 45: 3-4): “Sa oled kõige kaunim inimlastest, arm on valatud su huultele, seepärast on Jumal sind õnnistanud igavesti.” (Vulgata: Speciosus forma es prae filiis hominum, diffusa est gratia in labiis tuis, propterea benedixit te Deus in aeternum.)

Jeshua moraalne, vaimne ehk seesmine laitmatus ilmneb renessansiajastul samuti välise toredusena: Logos on musterinimene nii lihalt kui vaimult – ta on Totaalne inimene!

Sandro Botticelli Pieta habemeta Kristuse põhjal on alust arvata, et ta kuulus teiste renessansi meistrite hulka, kes taotlesid religioosse kunsti keele reformimist,  lõimides alusesse gnostilis-hermeetilisi printsiipe. Nende olemasolus võib kahelda, ent vaid nende alusel võimaldub seletada paganlike ja kristlike motiivide taotluslikku konflatsiooni tema hämarates taiestes. Maailma igavene taastulek, ühe eluea positsioonilt vaevalt märgatav, ent pärast põlvkondi ja tsivilisatsioonide langemist, jääb olemuslik, nii ilmneb kord, Põhjus, mis kujundab asju.

Maal, 19.sajandist Nascita di Venere, mis kord kaunistas Lorenzo di Pierfrancesco de Medici Villa di Castello’t, kujutab sarnaselt Veenus-Neitsi Maarjat, kus teadlikult mängitakse religioosse esteetika optikaga, kuna seda saab vaadelda samuti antiikse süzee representeerimisena. Kui Logos oli täiuslik lihalikkuses, siis Maarja oli täielikult inimlik, ometigi väljavalitu, keda Jumal austas Jumalaemana. Maarja esindas täiuslikku naist, läbinisti inimlikku, kellest sai Eva üleastumise ümberpööraja.

(järgneb III)

Ave maris stella!

Botticelli kood

Ole tervitatud Mere Täht !
Ave, maris stella, Déi mater alma, atque semper virgo, félix caeli porta.	Ole tervitatud Mere Täht Toitev Jumalaema Ja ometigi neitsi Õnnelik taeva värav
Sumens illud «Ave» Gabriélis ore, funda nos in pace, mutans Evae nomen	Saades selle “Ave” Ingel Gabriel suust Sea meid rahusse Pöörates Eva nime!

Pythagorica II

Polus (Πῶλος), pütagoorlane, väitis, et õiglus on voorusena lähtekohaks ja toitjaks kõigile teistele voorustele. Ilma selleta ei saa olla teisi voorusi, s.o mõõdukust, mehisust (ka vaprus) või mõistlikkust. Koos peenetundelisusega annab see inimhingele harmoonia ja rahu. Selle vooruse jõud saab ilmsemaks, kui me võrdleme seda teiste harjumustega. Neil on osaline kasulikkus, ja viitavad vaid ühele asjale, kuna see seob kõike. Õigluse alusel toimib maailm, seda nimetatakse providentsiks, harmooniaks ja Dike’ks. Linnas nimetatakse seda rahuks ja seadusandluse puhul sobivateks seadusteks. Majapidamises väljendub see mehe ja naise üksmeelena, teenija lahkusena isanda suhtes ja peremehe tähelepaneliku hoolena alluva suhtes. Keha puhul, mis loomade jaoks on esmane ja kallim asi, on see tervis ja iga osa terviklikkus. Hinge puhul on see tarkus, mis sõltub teadmisest ja õiglusest. See voorus reguleerib ja hoiab kõige tervikut ja osi.

Pythagorica I

Kliniase, pütagoorlase, fragment voorustest sedastab, et iga voorust saab täiustada mõistuse, teadliku valiku ja tahtejõuga. Samas ei ole need vooruste osadeks, vaid on põhjusteks.

Inimene kaldub loomupäraselt toimima ebaõiglaselt kolmel kaalutlusel:

1. omandihimust,

2. lihaliknaudinguhimust ehk lihahimust,

3. ambitsioonist ehk soovist ületada kaaslasi või võrdväärseid.

Neid kalduvusi saab inimeste puhul ohjeldada kolmel viisil – hirmu, häbi ja soovimisväärsusega. Seadused tagavad hirmu, jumalatekartus paneb häbenema ja põhjenduste varal edendatakse soovimisväärsust.

Seetõttu on oluline panna noorust maastmadalast austama jumalaid ja seadusi. Pieteeditunne ja vagadus aitavad igal põlvkonnal oma tööde ja eludega kesta.

Quid autem vides festucam in oculo fratris tui, et trabem in oculo tuo non vides?

Aga miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? (Mt 7:3)

Roomlased olid uhked enda moraalile, mis põhines esivanemate kultusele, see omakorda sidus neid sujuvalt religiooniga. Näiteks Julius Caesari patriitslik liin – gens Julia -, viis päritolu tagasi Iuluseni, kelle isa Aeneas oli oletatavasti Veenuse poolt ilmale toodud. Ema-(ilu-)jumalanna Venus Genetrix‘i kultuse võttis  hiljem sujuvalt üle Neitsi Maarja, neid seob vanast ajast geomeetriline figuur-sümbol pentagramm ja üks kindel ladina fraas – maris stella.

Roomlaste moraal oli vooruse-eetika ja fundamentaalselt maskuliinne, millest annab tunnistus ladina virtus – voorus tuletamine sõnast vir (mees). Algupäraselt tähendas virtus lihtsalt mehisust, hilisemad kreekaliku mõtlemisviisi mõjutused nihutasid virtuse kasutuse üldmõisteks ning tähenduselt paralleelse kreeka ανδρεία vasteks tuletati fortitudo (tugevus, südikus, vahvus).

Pietas, gravitas, dignitas ja honor olid mõisted, millega roomlased iseloomustasid mehe väärtust. Pietas ehk pieteeditunne märgistas kohustust olla jumalakartlik – austada esivanemaid, isade õpetust, traditsioone. Pieteeditunde olemasolu väljendus usus püha olemasolusse, sakraalses aukartuses. Gravitas väljendus mehe tõsiduses, kindluses, keskendumises olulistele asjadele, mh kohustuses tõele alati au anda. Dignitas hõlmas mehe positsiooni, mainet, moraalset hoiakut. Dignitas põhines ametikohustustel, olles ühtlasi Cicero arutluste keskne mõiste, selle nimel sooritati enesetappe või mindi vabatahtlikult eksiili. Honor on vaba inimese mõõt. Keegi, kes oli kaotanud vabaduse ja oli nõustunud aktsepteerima orjust kaotas väljavaate honor‘ile.

Rooma ja Ateena suhe vallutajana ja vallutatuna oli unikaalne. Ühelt poolt olid roomlased alistajad, teiselt poolt oli neil piisavalt gravitas‘t, et mitte pidada enda kultuuri seetõttu paremaks. Vastupidi, roomlased olid veendunud, et Kreeka kultuur neid ületab. Et nad on sõjanduses leidlikumad ja targemad. Mille roomlased omakorda kompenseerisid kõrgema lahingumoraaliga ja suuremate harjutusmahtudega.

Graeca fides

Kreeklaste eneseimetlus ei jäänud roomlastele märkamatuks. Nicholas Petroditos on osundanud 6 joont, mida roomlased käsitlesid erakordselt negatiivsena ja vastandlikena  enda hoiakutele:

1. volubitas ehk sõnadega keerutamine, asjast mittekõnelemine;

2. ineptia ehk jampsimine, uskuda end olevat tark asjades, mida ei tunta;

3. impudentia ehk häbematus;

4. valelikkus;

5. luksusega suurustlemine;

6. levitas ehk pinnapealsus.

(jätkub)

Saepe stilum vertas, iterum quae digna legi sint scripturus

Tihti kirjapulgaga säti, kui soovid kirjutatut teha teist korda lugemisväärseks, ütleb Quintus Horatius Flaccus (Satyrae. I, 10, 72), tõmmates piirjoone kvaliteetlugemise ja kiirkirjutiste vahel. Narrust on alati palju olnud, sellest tunnistab Hieronymose klassikaline sentents – Nullus tam imperitus scriptor est, qui lectorem non inveniat similem sui (Ei ole ühtegi nii nõmedat kirjanikku, kes ei leiaks endasugust lugejat). Hilisantiikse klassikalise pärandi puhul, näiteks keiser Marcus Aureliuse arsti Galenose ja ka Plutarchose juures, mõlemad kirjutasid  muuhulgas filosoofilistel teemadel, tuleb ette osundusi antiikseid koolkondi esindavate filosoofide seisukohtade vastuolulisusele ja intellektuaalsele küündimatusele. Galenos toob  teoses De Propriorum Animi Cuiuslibet Affectuum Dignotione et Curatione (Hinge passioonide määramisest ja ravimisest) näite, et samal ajal kui klassikaliste koolkondade esindajad võisid retoorilist kõrglendu ülesnäidetes vaielda Kuu-pealse sfääri omaduste üle ei suutnud nad lahendada lihtsat küsimust vee ja puidu omaduste vahekorrast. Selle taustal ei ole Rene Descartes’i torked vana filosoofia kohta Arutluses meetodist kuigivõrd uudsed ega isegi mitte julged.

Seetõttu pole küsimus, keda lugeda, kellele usaldada fundamentaalne ressurss – aeg -, põletav mitte ainult väljaspoolseisjale, vaid samuti filosoofiale pühendunu jaoks. Tarkusele pretendeerijaid jätkub mitmekümneks nimekirjaks, kirjutiste maht on ühe eluajaga haaramatu, jagunedes erinevateks valdkondadeks. Ma leian, et n.ö näkkuvaatamine on täiesti asjakohane viis teha selektsioon nende hulgas, keda lugeda, pärast seda, kui prima facie on otsustatud, millise filosoofilise probleemistikuga soovitakse end siduda. Filosoofia tuumaks on teoreetiliselt nõudlikud distsipliinid nagu filosoofiline loogika, epistemoloogia või teadusfilosoofia, metafüüsika, vähem vaimufilosoofia, mille ese on kohati empiiriline. Välisem vöönd algab eetika ehk moraalifilosoofiaga, edasi õigusfilosoofia, poliitiline filosoofia, religioonifilosoofia, lõpuks marginum’il asetseb kunstifilosoofia ehk esteetika. Uurimisesemete abstraktsus ja teoreetiline koormus eristab tuuma-välisema vööndi suhet ja käsitluslaadi rangust. Kontseptuaalne rangus määrab kirjatööde mahu. Filosoofilise loogika puhul ei pruugi artiklid olla kuigi mahukad, kuna esteetikud, veel enam ideedeloolased kasutavad märgiruumi teistest reeglitest lähtuvalt, st argumentatsiooni asemele astub deskriptsioon, range deduktsiooni asemele (ümber-)jutustus.

Näo järgi selekteerimine? Vaadake inimese elulukku! Tema kommetesse ehk eetosse: tegevusse, raskustesse, saavutustesse. Tõsidus, taluvus, ausus, arusaamine, asja tundmine on esmased hea vaimu tunnused. Ei ole ju arukas õppida dieedipidamist õgardilt ja kasinust liiderdajalt!

Samas tuleb meeles pidada, et filosoofia ei tee inimese eest põhivalikuid, enamgi, aeg on näidanud sellise ülesande võimatust. Oluliste eksistentsiaalsete valikute hulka kuulub individualism vs avalik tegevus. Nii see, kes peab oluliseks avalikku eneseteostust kui ka see, kes peab oluliseks isiklikku vabadust ja puutumatust, leiavad filosoofia moralistlikust traditsioonist usaldusväärseid mentoreid. Näiteks Epikuros leidis, et hea elu esmane tingimus on avalikust elust eemalehoidmine. Galenos pidas enesestmõistetavaks, et avalikus elus osalev ja avalikke ameteid taotlev inimene ei saa olla aus. Kumbki neist ei omanud kogemust, mida tähendab olla grupi eestvedaja ja otsustaja. Seevastu Marcus Tullius Cicero oli Rooma konsul. Tegutseja tüüpi inimene võib talle oma aega usaldada, kuivõrd riigiasjadest kirjutamisel põhines ta isiklikele kogemustele ning pole ohtu, et enda nimel kirjapandu on teistelt laenatud või ümberkirjutatud pseudo-teoreetiline mõlgutus narride püüdmiseks narrusele nimetegemiseks.